Matkaaruande koostamine. Guido Leibur

2
Milleks aruanne?
Me tahame oma mõtteid, tundeid või
informatsiooni teistega jagada
Me tahame, et teised teeksid paremini kui meie
Me tahame, et teised teeksid hoopis uusi ja
põnevamaid asju

3
Emotsionaalsus ja informatiivsus
Informatiivne osa vahendab fakte
• vaja vahendada õigeid (olulisi) asju
Emotsionaalne osa tõlgendab fakte ja võib täita
tühiku puuduvate faktide osas
• vaja vahendada kunstiliselt heal tasemel

4
Kellele on vajalik matkaaruanne
Oma grupi liikmetele, sõpradele ja tuttavatele, oma
klubikaaslastele – siit saame tõenäolisemalt suurima
tunnustuse
Potentsiaalsetele järgijatele (grupijuhtidele), kes võibolla
kunagi meenutavad mind hea sõnaga
Teistele grupijuhtidele, kes otsivad uusi ja originaalseid
matkavõimalusi. Nemad veavad matkavaldkonda, kuid
harva tunnistavad teiste mõjutusi (veel vähem kiidavad
neid)

5
Miks just matkaaruanne
Matkaaruanne on hästi süstematiseeritud vorm
matka ettevalmistamiseks ja kogemuste
edastamiseks teistele

6
Matkaaruande struktuur 1
Lisad:
• Üldvarustuse nimekiri
• Isiklik varustus
• Toiduainete nimekiri
• Apteek
• Remondivahendid
• Matkakulud
• Kaardid
• Ilmavaatlused matkal
• …..
• Matkapäevik
• ….
1. Sissejuhatus
2. Põhiandmed matkast
2.1 Matkarajoon
2.2 Matka plaan
2.4 Marsruudile saamine
2.5 Marsruudi läbimine
2.6 Marsruudilt lahkumine
2.7 Kõrguste graafik
2.8 Osavõtjate nimekiri
3. Matkarajooni kirjeldus
3.1 Geloogiline ehitus, reljeef, maavarad
3.2 Kliima
3.3 Jäätumine
3.4 Veerežiim
3.5 Taimestik
3.6 Loomastik
3.7 Inimtegevus rajoonis
4. Ettevalmistus matkaks
5. Marsruudi kirjeldus
6. Kokkuvõte
7. Kirjandus
.

7
1. Sissejuhatus – peab tekitama lugejas huvi edasisega tutvuma
1. SISSEJUHATUS
Eestist umbes tuhat kilomeetrit põhja pool ja kuus tuhat
kilomeetrit ida pool asub Põhjarajoonide üks huvitavamaid
mäeahelikke - Orulgan. Kõrgetele laiuskraadidele vaatamata on
siinseis orgudes lopsakas taimestik ning rikkalikult marju ja
kalu. Enam kui 2 km kõrguste tippude ümbruses on mitmeid
liustikke. Kõige tähelepanuväärseimaks on aga Orulgani
läänenõlva kanjonid, kohati kuni 300 meetriste püstloodis
kaljuseintega. Kanjonid ja neis asuvad arvukad joad ongi siin
põhilisteks matkatehnilisteks elementideks. Vähemal või
suuremal määral on kanjoneis kõik Orulgani läänenõlva jõed,
mistõttu nende raskusaste on III - IV.
Orulgani suuremad orud on asustatud eveenidest
põdrakarjuste poolt, kuid alaline asustus jääb peaahelikust
küllalt kaugele. Matkarajooni peaaheliku ümbrusesse on vähese
asustuse tõttu raske juurde pääseda. Matkagruppe on siin käinud
suhteliselt vähe. Eestist olime meie Orulganil esimeseks
matkagruppiks. Pikkade vahemaade läbimine ja pikk matkaaeg
on siin paratamatud.
Käesolev aruanne püüab anda matkarajoonist mõningase
ülevaate ja kirjeldab meie matkagrupi tegevust ligi 600 km
marsruudi läbimisel.

8
2. Põhiandmed matkast – annab konspektiivse ülevaate matkast
2. PÕHIANDMED MATKAST
2.1. Matkarajoon
Matk toimus Jakuudi Vabariigi Eveeni-Bõtantai ja Buluni rajoonides. Matka
aktiivosa kulges ruudus 67o
50' - 70o
30' põhjalaiust ja 125o
40' - 130o
30' idapikkust.
Matka jalgsiosal läbiti 347 km Orulgani ahelikul, s.o. Verhojanski aheliku põhjaosas.
Matka veeosal laskuti katamaraanidel 229 km Sahandza ja Besjuke jõgedel.
2.2. Matka plaan
Matka plaan koostati enne marsruudile väljumist ja kinnitati Vabariiklikus MKK-s
16.07.1990.a. Matka aktiivosa algus oli planeeritud Sakõrõri (Batagai-Alõta)
asulasse, lõpp Besjuke jõe suudmesse Leena jõel. Enne matka pidi matkarajoonis
tegutsema eelgrupp, millest lähemalt p.2.3, p.4 ja p.5.1.
Matka aktiivosa plaan oli järgmine:
Jalgsiosal
matkapäev kuupäev marsruut km
1,2 17-18.08 Sakõrõri asulast Mas-Sala jõe suudmeni 36
…..
Kokku 295 km
Planeeritud marsruut on näidatud joonisel 1.

9
2.3. Marsruudile saamine
Matkarajooni saabusime kahes grupis: eelgrupis G.Leibur, J.Kuslapuu ja K.Ploom, järelgrupis
Ü.Kivistik, V.Kõiv ja I.Veikolainen. Praktiliselt saabusid grupid marsruudile järgmiselt (sealjuures
on näidatud ka eelgrupi aktiivne tegevus matkarajoonis):
eelgrupp
1 01.08 18.20 - 19.50 Tallinn - Moskva, Lennuk TU-134, reis No
2124
21.30 - 23.00 Moskvas: Seremetjevo - Domodedovo, ekspressbuss
2 02.08 03.40 - 10.15 Moskva (Domodedovo) - Jakutsk, lennuk TU-154, reis No
89
17.15 - 18.55 Jakutsk - Batagai (Tiksi reis), lennuk AN-24, reis No
127
3 03.08 Batagais
4 04.08 17.00 - 18.00 * Batagai - Sakõrõr, kopter MI-8, spetsreis
5-7 05-07.08 Sakõrõris
järelgrupp
1 11.08 19.25 - 21.00 Tallinn - Moskva, lennuk TU-134, reis No
2122
22.00 - 23.40 Moskvas: Seremetjevo - Domodedovo, ekspressbuss
2 12.08 03.40 - 10.20 Moskva (Domodedovo) - Jakutsk, lennuk TU-154, reis
No
89
3 13.08 17.15 - 19.00 Jakutsk - Batagai (Tiksi reis), lennuk AN-24, reis No
127
4 14.08 12.50 - 14.30 * Batagai - Sakõrõr, lennuk AN-2
Matkarajooni (Orulgani ahelikule) saamiseks tuleb arvestada rajoonikeskustega Sakõrõri (Batagai-
Alõta) ja Kjusjuriga. Mõlemal on “suure maaga” regulaarne lennuühendus ja seal paiknevad
sovhoosi keskused. Sakõrõris oli tänavu ka rühm geolooge. Helikoptereid on võimalik tellida
Batagaist ja Tiksist. Seega on matkarajooni saamiseks põhiliselt kaks moodust - kas Tiksi või
Batagai kaudu. Tiksi lennuühendus Moskvaga on hõre (2-3 korda nädalas), Jakutskiga (see on
seotud lisakuludega) aga igapäevane. Jakutski ja Batagai vahel on 2-3 lennureisi päevas.
Maismaad mööda on võimalik mägedele lähemale saada kas roomikauto, põdrarakendi või
hobustega. Esimene moodus oli tänavu kasutatav ainult Eveeni-

10
2.5 Marsruudi läbimine (liikumisgraafik)
576,2Kokku
Kanjon jõe
tõsisemate
kärestikega
6,24 t 50 m10.10-14.00
17.45-19.45
(5 t 50 min)
30,0KatamSahandza jõel kuni 23.km-ni05.0922
……………………..
Jõe läbimine,
h=0,7 m
4,64 t 50 m09.45-13.55
15.30-19.00
22,0JalgsiTumara jõel kattejää alguseni Dzeloni
suudmealal
16.082
alul soine4,53 t 30 m06.30-11.15
4 t 45 min
15,8jalgsiUlahan-Sahandza jõgi - Tumara jõgi
Mas-Sala suudmeni
15.081
MärkusiLiiku
mise
kiirus
km/h
Puhas
liikumis-
aeg
Üldine
liikumisaeg
Vahe-
maa,
km
Läbimis-
viis
Läbitud marsruutKuu-
päev
Mat
kap
äev
Jalgsi läbiti kokku 347,2 km keskmise kiirusega 4,0 km/t. Veeosal läbiti katamaraaniga 229 km keskmise kiirusega 6,6 km/t.
Tõsisematest takistustest läbiti marsruudil:11 kategooriaga kuru, 4 kanjonit (Eningan-Tolonoo, Tetekendza, Malõr-Jurjuge ja Anna-
Emmeshin-Kjurjuölere) ja 12 km pikkune harja traavers 2281 m tipu ümbruses.

11
Meie lahkumine matka aktiivosalt oli järgmine:
1 11.09 15.00 meid võetakse Besjuke suudmes laevale "Kamtšatka"
2 12.09 00.00-22.15 Leena jõel Besjuke suudmest kuni 40 km enne Bõkovo neeme puksiiril "Kamtšatka"
3 13.09 05.00-13.30 40 km enne Bõkovo neeme - Tiksi, puksiiril "Kamtšatka"
17.55-21.40 Tiksi - Jakutsk, lennuk AN-24, reis No
32
4 14.09 03.00-09.40 Jakutsk - Moskva (Domodedovo), lennuk TU-154, reis No
98
16.05-17.00 Moskva - Tallinn, lennuk TU-134, reis No
2117
Marsruudilt on võimalik lahkuda suvalisest kohast Leena jõele välja minnes. Mööduvatele laevadele reisijate pealevõtmine ei
ole seal mingiks probleemiks. Besjuke suudmele lähim asula on Leena vasakul kaldal paiknev ja hiljuti asustatud Prilensk,
vahemaa suudmega on 33 km allavoolu minna. Jakutski ja Tiksi vahel liikus mööda Leenat 2-3 korda kuus reisilaev "40 aastat
ÜLKNÜ-d". Laeva septembrikuu sõiduplaani kirjutasime omale Jakutski sadamas enne marsruudile minekut. See oli 1990.a.
sügisel järgmine:
Tiksist on võimalik ka otse Moskvasse lennata. Sügisel kehtima hakanud sõiduplaani järgi on nädalas 2 reisi: 2. ja 6.
nädalapäeval marsruudil Tiksi - Igarka - Moskva (Vnukovo), reis No
2240, lennuaeg 13.45 - 21.55. Seda varianti kasutas Guido.
Pileteid sai sügisel lääne suunas lendavatele lennukitele lihtsalt.

12
2.7 Kõrguste graafik

13
2.8 Osavõtjate nimekiri
…..4
Lehola 13-3Tallinna
Kiirabihaigla
ArstTšukotka,V,87,o1962Ülo Kivistik3
Vilde teeEesti TA KI
AT EKB,
tehnoloog
Gr juhi abi,
remont
Jakuutia, IV,84,o
Tšukotka, V,87,o
1956Jüri Kuslapuu2
Koorti 4-41,
Tallinn
TTÜ, õppejõudGr juhtJakuutia, IV,84,j
Tšukotka, V,87,j
1948Guido Leibur1
Elukoht, e-mail,
telefon
TöökohtÜlesanne
grupis
Varasemad matka-
kogemused
SünniaastaNimi

14
3. Matkarajooni kirjeldus – Geoloogiline ehitus, reljeef ja maavarad
3.1. Geoloogiline ehitus, reljeef ja maavarad
Verhojanski mägipiirkond on Siberi üks suuremaid, ulatudes laia vööndina Põhja-Jäämere rannikult kuni Ohhoota
ja Indigirka jõgede veelahkmeni lõunas. Verhojanski mägipiirkond koosneb paljudest mäeahelikest, neist
põhjapoolseimad on toodud joonisel 2. Meie matk kulges Verhojanski mäestiku kõrgeimas osas - Orulgani ahelikul.
Orulgani ahelik on meridionaalisuunaline, 450 km pikk ja 75-100 km lai. Põhjast piirneb Orulgan Meitsani jõega,
lõunast Danusko jõega. Aheliku kõrgeim tipp (2389 m) asub Sobopoli jõe ülemjooksul ning jäi meie marsruudi
algusest 75 km lõuna poole. Orulgani ahelikku iseloomustab keskmäestiku reljeef. Aheliku idanõlv on tunduvalt
laugem kui murrangutest lõhestatud läänenõlv. Ahelikul puuduvad väljaulatuvad tipud, kunagiste kulutuspindade
jäänustena on harjad küll teravad, kuid üsna tasased. Kõikjal kohtab liustikulisi reljeefivorme. Aheliku keskosa on
väga murenenud kivimeist - pea kõik nõlvad on 30o
-35o
rusukaldega. Orulgani lääneosa iseloomustavad sügavad (kuni
300m) ja järsunõlvalised kanjonid. Kanjonite laius on mõnest kuni mõnekümne meetrini, neis on arvukalt koski ja
jugasid. Väiksemaid kanjoneid on ka peaahelikust ida pool. Kurude raskusaste ulatub Orulganil kuni 2A-ni ja see on
tavaliselt määratud eelneva kanjoni, üksikutel juhtudel ka kuru alla jääva liustiku läbitavusega.
Selgemalt jälgitava geoloogilise aja vältel on Verhojanski, sealhulgas ka Orulgani piirkond olnud Siberi
kontinendi (praeguse Siberi platvormi) passiivne ääreala - umbes nagu tänapäevane Atlandi ookeani self, kus
keskkarbonist keskjuurani (320 - 188 miljonit aastat tagasi) kuhjusid üsnagi ühetaolised purdsetted. Selle niinimetatud
Verhojanski seeria vahelduvate liivakivide, savikildade ja aleuroliitide (savi ja liiva vahepealsetest osakestest
moodustunud kivim) kompleksi paksus ulatub 6-10 kilomeetrini. Sealjuures polnud settimine kõikjal sugugi ühtlane.
Verhojanski mäestik hakkas kerkima permi ajastu lõpul ja nii levivadki Orulgani aheliku keskosas vaid permi, vähem
karboni ajastu purdkivimid, mille rütmiline ehitus on hästi näha kanjonite seintel. Mäestiku intensiivne kerkimine on
kestnud senini ja seetõttu on erosiooniprotsessid (kanjonite teke) Orulgani aheliku teljel ja läänenõlvadel väga
aktiivsed. Maapinna kerkimise tulemusena on peaaheliku ümbruses kõrgplatoosid, mis on ümbritsetud alpiinse
reljeefiga ning ainult servadest haaratud erosioonsetest protsessidest. Kivimikihid on tavaliselt suurtes laugetes
kurdudes (näiteks Tetekendza kanjon), mis on kohati (näiteks Eningan-Tolonoo kanjon) väikestest intensiivsetest
kurdudest tugevalt liigestatud ja murrangutest läbitud. Kanjoneis on hästi näha kuidas kihtide vertikaalse lasumi korral
moodustuvad nõlvadel sandarmid, horisontaalse lasumi puhul aga jõgede orgudes joad. Kanjonite kuni mitmesaja
meetri kõrgustel seintel on tavaliselt lasumid horisondi suhtes 45o
- 80o
nurga all. Orulgani aheliku

15
3. Matkarajooni kirjeldus - Kliima
3.2 Kliima
Orulgani aheliku suhteline lähedus Laptevite merele tingib arktiliste õhumasside märkimisväärse mõju sellele piirkonna kliimale.
Talvel valitseb siin võimas antitsüklon, mis hakkab tekkima juba septembris ja saavutab maksimumi jaanuaris-veebruaris, suvel
areneb tsüklonaalne tegevus läänekaarest.
-20
-15
-10
-5
0
5
10
15
20
IV V VI VII VIII IX X
Joon 3. Kuu keskmised õhutemperatuurid ilmajaamades /23/
Max keskmine
Min keskmine
Tiksi
Sahandzakeskmine
Suvel ja sügisel esineb sageli lääne- ja
põhjakaare mussoone, mis toovad kaasa
õhutemperatuuri järske langusi ja sademeid.
Talvised sademed on samuti seotud läänest
saabuvate tsüklonitega. Orulgani aheliku
läänenõlvadel on seetõttu oluliselt enam
sademeid. Suvine kliima peaaheliku
ümbruses on väga muutlik. 1990.a. juuli
lõpus sadas paari päevaga Orulgani ahelikule
ligi meetri paksune lumekate, Sakõrõris oli
siis sademeid kolme kuunormi jagu (lund
paarkümmend cm). Tänavune kevad oli
Orulgani idanõlvadel väga kuiv, juuli aga
vihmane. Suvine õhutemperatuur sõltub
kõrgusest ja langeb iga 100 meetriga 0,6o
.
Talvel (novembrist märtsini) on mägedes,
kõrgustel 1-1,5 km õhutemperatuuri
inversioon 1o
- 1o
,5 100 m kohta /7/. Suvel
esineb õhutemperatuuri inversiooni öösiti.
Septembris väheneb niiske õhu juurdevool ja
Kesk-Siberi kohal hakkab kujunema
antitsüklon. Püsiv lumekate tekkib

16
3. Matkarajooni kirjeldus - Jäätumine
3.3. Jäätumine
Orulgani ahelikul on avastatud 74 liustikku, mille pindala on üle 0,03 km2
/22/. Liustike kogupindala on 18,4 km2
. Enamus
Orulgani liustikest on kaariliustikud, esineb mõningaid rippuvaid ja üks kuruliustik. Läänenõlva liustikke on 37,
kogupindalaga 6,7 km2
ja idalõlval samuti 37, kogupindalaga 11,7 km2
. Orulgani aheliku pikim ning pindalalt suurim liustik
on No
21 (3,5 km) ja No
53 (2,6 km pikk), mis kokku moodustavad Kolosovi kuruliustiku. Kahe liustiku kogupindala on 4,2 km2
.
Ida suunas on liustiku No
21 kalle keskosas 5o
- 10o
, alaosas ja servades 20o
- 25o
. Liustiku ülaosa läheb üle lumenõlvadeks, mille
kalle ulatub kuni 50o
-ni. Idasuunalise liustiku maksimaalne paksus on vähemalt 50 m /21/. Maksimaalne väljavool liustikust
No
21 intensiivse jää sulamise perioodil on 2 - 3 m3
/sek.
Liustike alumise osa kõrgus merepinnast Orulgani aheliku lõunaosas on keskmiselt 1850 m ja põhjaosas 1550 m. Erinevus
on ka aheliku ida- ja läänenõlvade vahel. Idanõlvadel on liustike keel keskmiselt 100 m kõrgemal samal laiuskraadil paiknevate
läänenõlva liustike keeltest. See on seotud väiksema sademete hulgaga idanõlval. Suurem osa (57/74) Orulgani liustikest on
põhja-idasuunalised. Liustike liikumiskiirus on ligikaudsete hinnangute põhjal 1-3 meetrit aastas /21/. Liustike ülaosas, samuti
külgedel esineb pragusid. Kolosovi liustikul on võimsad külg- ja otsamoreenid, nende kõrgus ulatub 30 meetrini. Orulgani
liustikke loetakse praegu statsionaarseiks.
Liustikud avastati ja kirjeldati siin 50-ndate aastate alguses põhiliselt A. Vaskovski poolt.
G. Tusinski järgi /18/ on Orulgani ahelik laviiniohtlik. Kitsais kanjoneis olime mitme suve lõpuni säilinud laviinikoonuse
tunnistajaiks.
Orulgani ahelik paikneb igikeltsa alal, mille paksus on tasandikel ~500 m, mägedes kuni 1500 m. Igikeltsa temperatuur on
aastaringselt -5o
kuni -2o
/18/.
Kattejääd leidub pea kõikides Orulgani aheliku suuremates orgudes. Ulahan-Sakõrõri jõe vesikonnas on 43 kattejääd
kogupindalaga 160 km2
. Besjuke vesikonnas on 11 kattejääd kokku 35,5 km2
), neist suurima pikkus on 6 km (2,7 km2
) /18/.
Meie nägime oma marsruudil suurimat kattejääd Dzeloni orus, kus 2-3 m paksune jää kattis kogu 2 km laiuse oru põhja (pindala
~5 km2
).

17
3. Matkarajooni kirjeldus - Veerežiim
Jõed
Orulgani ahelik on veelahkmeks läänest Leena ja idast Jana ning Omoloi jõgede vesikondadele. Aheliku kõrgeim osa jääb tihti
Leena vesikonda, st veelahe kulgeb rohkem idas pool. See on seotud sealsete jõeorgude ülevõtmisega Leena vesikonna jõgede
poolt. Tugevamate erosiooniprotsesside tõttu omavad läänenõlva jõed oma ülemjooksul suuremat pikilangu kui idanõlva jõed.
Veelahkmelt 20-30 km kaugusel on läänepoolsed jõed suurema osa oma kõrgusest kaotanud ja jõgede edasine pikiprofiil on
tavaliselt laugem idanõlva jõgedest (v.t. joonis 8). Ametlikke vaatlusandmeid Orulgani aheliku jõgede kohta on väga vähe,
liiati paiknevad vaatluspostid peaahelikust väga kaugel. Arvatavasti on Orulgani jõed segatoitelised, kusjuures pinnavete
osatähtsus on kõige suurem.
Jõed on põhjani läbi
külmunud tavaliselt kuni
keskjooksuni, mõned ka
suudmeni. Napist põhjaveest
piisab talvel suurte kattejää
väljade tekkimiseks. Suvised
jõgede veetaseme kõikumised
võivad olla väga suured.
Tänavuse juulikuise lume
sulamisest tekkinud suurvee
jälgi oli jõgede keskjooksudel
tavalisest veetasemest 3-5 m
kõrgemal. Kevadine suurvesi
Leenal on Kjusjuri asula
juures olnud kuni 30 m
tavalisest kõrgem /19/.

18
3. Matkarajooni kirjeldus – Veerežiim 2
Vooluhulkade suhtelise jaotuse Orulgani jõgedel kuude lõikes annab joonis 9. Suvine veetemperatuur neis jõgedes on toodud
joonisel 10.
Tumara jõgi
on 109 km pikk /20/ ja suubub Ulahan-Sakõrõri jõkke. Suudmes on Tumara
~ 100 m lai, vooluhulk tänavu augusti alguses on ~ 100 m3
/s. Ülalpool,
alates lätteist Tumara kurul voolab jõgi ligi kilomeetri laiuses orus. Jõe
voolusäng on 70-80 km-ni madalas (kuni 15 m) ja laias (100-300 m)
kanjonis, jõe põhi on ülemjooksul kiviklibune. Jõe 63 km-l surutakse
Tumara kitsasse kanjonisse,
mille alguses on 1,5 m kõrgune
kitsas astang. Katamaraanile on
astang läbimatu (liiga kitsas),
järgnev kanjon ei ole ohtlik.
Metsapiirist allpool on jõgi ühtlase kiire vooluga (keskmiselt 2 m/s). Sageli on
ülevoole, Dzeloni suudmest allpool on väiksemaid kärestikke. Mõned kilomeetrid
Dzeloni suudmest allpool on 2-3 km pikkune kattejää väli. Viimase lõpust algab 6-
10 km pikkune (olenevalt kui kõrgete seintega osa kanjoniks lugeda) Tumara
kanjon. Püstloodis kaljuseinte kõrgus on maksimaalselt 40 meetrit. Kanjon on
läbitav, põhitakistusteks on surutised väliskurvides. Pärast kanjonit on Tumara
sageli mitmeharuline, kuid jõe meandreerumine ei ole suur.
Sahandza jõgi
on 11 km pikk /20/ ja suubub Besjuke (Lesnaja) jõkke. Enne suuet on jõgi 50-
Sakõrõris on seni varaseim jää tekkinud 21. septembril ja hiliseim jää läinud
10. juulil /19/. Veematkade planeerimisel peab kindlasti arvestama sügisese
vooluhulga pideva kahanemisega. Meie veematk Sahandza jõel oli selles
osas üsna viimasel piiril. Orulgani ida- ja läänesuunalised jõed on tehniliselt
katamaraanidele kuni III raskusastmega ja süstadele kuni IV raskusastmega.

19
3. Matkarajooni kirjeldus – Taimestik
3.5 Taimestik
Kirde-Siberi piirkonnale on omane teravalt kontinentaalne kliima suviste ja talviste temperatuuride suur erinevus,
väike sademete hulk ning lühike vegetatsiooniperiood. Mägedes langeb kõrguse suurenedes suvine temperatuur ja tõuseb
sademete hulk. Orulgani ahelikul ilmneb eriti selgelt taimestiku seos kõrguste ja ilmakaartega, kuhu mäed avanevad.
Kõikjal Orulganil hõlmavad orgusid hõredad lehisemetsad, mis sõltuvalt pinnasest ja niiskusest võivad olla väga
erinevad. Dzeloni jõe orus, mis ilmselt suure kattejää tõttu on niiske ja soine, levib dauuria lehiste all lopsakas ja
mitmekesine põõsas- ja puhmastik: igerik kask, middendorfi kask, põõsaslepp, rododendron, tundrakanarbik, sinikas ja
sookail kõrvuti punase ja musta sõstra ning kibuvitsaga. Ka meile harjumuspäraselt kuivema kasvukoha rohttaimed, nagu
põdrakanep, nelk, meelespea, kasvavad siin soistes kohtades tundrasmbla vahel.
Enamasti kõrgematel jõekallastel kaljude peal on lehisemetsa all kohati vaid paks sambla- ja samblikuvaip üksikute
pohladega. Kõige soisemates kohtades puudub puurinne hoopis, need on mätlikud villpeatundrad, kus kasvavad lisaks
villpeale veel sinikas, sookail ning mitmesugused tarnid. Dzeloni jõe orus olid ka üksikud kuivemad laigud
stepitaimes-tikuga: kõrrelised, sarikalised, maran. Väga iseloomulikud kogu sellele piirkonnale on jõgede kõrgematel, kuid
suurveega üleujutatavatel kiviklibustel kallastel lõhnava papli ja tsoseenia metsad. Eriti ilusaid metsi kohtasime Malõr-
Jurjuge ja Anna-Emeshin-Kjurjuölere jõgede orgudes. Paiguti on suurte paplite ja tsoseeniade all vaid kõrge rohuvöönd,
kohati on lehisemets tiheda alusmetsaga: must sõstar, punane sõstar, nõeljaogane roos (kibuvits), enelas. Tsoseenia on kiire
kasvu ja lühikese elueaga puu. Pärast väljasuremist need metsad enam ei taastu.
Kõrgemal mägedes muutub mets hõredamaks, läheb üle kääbuspõõsastikuks ning seejärel aeglaselt mägitundraks.
Kõige kõrgemaid tippe katab vaid elutu kivikõrb.
Itta avanevates orgudes (Dzelon, Tumara) me suuri kääbuspõõsastikke ei kohanud. Hõredale savannitaolisele lehise- ja
paplisalule järgnes üksikute middendorfi kase ja põõsaslepa puhmastega tundra. Seevastu läänepoolsetes orgudes (Malõr-
Jurjuge, Sahandza), kus ka metsapiir kõrgemal, moodustab omaette vööndi tihe kääbus-seedermänni, middendorfi kase ja
põõsaslepa võsa. Lisaks kääbus-seedermännile võis neis orgudes kohata ka madalamat kadakat.
Mida kõrgemale seda hõredamaks ja kiduramaks muutub põõsastik ning seda harvemini leidub seedermände. Viimased
middendorfi kased ja põõsaslepad vahetuvad tasapisi kukemarja, sinika, pohla ja kailuga ning need omakorda üksikute
hõredate samblike ja sammaldega. Selline vööndiline mägitundra hõlmab väga suure ala kogu mäestikust, olles heaks
suviseks karjamaaks põhjapõtradele ja lumelammastele.

20
3. Matkarajooni kirjeldus – Loomastik
Põhja-Jakuutias sagedamini kohatav loom on põhjapõder. Orulgani ahelikul on nad peaaegu kõik kodustatutena
karjades, Hara-Ulahi ahelikul on ka metsikuid põhjapõtru. Metsikuid põhjapõtru on veel ka Põhja-Jäämere rannikualadel
ja Leena jõe deltas, sealjuures rohkem Leena jõe vasakul kaldal. Kodustatud põtru oli Buluni rajooni kolmes sovhoosis
kokku 27,6 tuhat (seisuga 01.01.1990.a.)/31/, see oli 11% vähem, kui neli aastat tagasi. Eveeni-Bõtantai rajoonis oli meie
matkaastal ca` 30 tuhat kodustatud põhjapõtra. Metsikute põhjapõtrade arv Buluni rajoonis oli umbes võrdne kodustatud
põtrade arvuga. Kodustatud põhjapõtru oli meie tähelepanekuil paremate karjatamistingimuste tõttu enam Orulgani
idanõlvade orgudes. Keskmine karja suurus oli 2 tuhat põtra. Ühe täiskasvanud põdra kaal on keskmiselt 80 kg.
Kabelevi matkaaruandes /41/ kohtab pea igal leheküljel hoiatust karude suhtes. Nende matkagrupi veeosa alguses
asetsenud toiduainete vahelao olid karud suures osas nahka pannud. Meil oli karudega kaks kohtumist. Esimene toimus
Osohtahi jõe ülemjooksul mõni tund enne Tumara orus paikneva toiduainete depooni jõudmist. Karu oli meist umbes
kilomeetri kaugusel ja võimalik, et ei märganud meid. Teine kord tuli karu Guido ja Jüri jälgi mööda (kui nad käisid
Sahandza ilmajaamas) meie laagrisse Besjuke jõe ääres. See oli südaöösel. Lõket ja meie telke nähes (laager oli puude
vahel) karu põgenes.
Sahandza järve ääres oli meil võimalus ca` 300 m kauguselt jälgida üsna suurt hunti. Loom astus rahulikult meie ees,
ega näidanud millegagi välja, et me teda häirinud oleme. Hiljem kuulsime karjustelt, et hundid olid tänavu mitmeid kordi
Sahandza põdrakarjas käinud.
Väga ettevaatlikke ja haruldasi lumelambaid nägime matkal kahel korral, mõlemal juhul Orulgani aheliku läänenõlval:
Malõr-Jurjuge ja Anna-Emeshin-Kjurjuõlere jõgede ülemjooksul, metsapiiril. Viimane kord sattusime 6-7 pealisele karjale
ca` 200 m kauguselt.
Metsapiiril Tumara jõe orus nägi eelgrupp rebast. Dzeloni ülemjooksul nägime kivide vahel viiksjänest, kes lubas meid
kuni 50 m kaugusele.
Buluni rajooni viimase nelja aasta statistika näitab jahinduslikku tähtsust omavate loomade pingerida /31/:
- polaarrebane (varutud 10 tuhat),
- kärp (varutud 2,5 tuhat),
- hunt (varutud 226),
- jänes (varutud 76).
Lindudest kohtasime matkal kõige rohkem parte. Besjuke keskjooksul oli neid üsna arvukalt.
Kalad

21
3. Matkarajooni kirjeldus – Inimtegevus rajoonis
3.7.1. Jakuutia enne venelaste tulekut
Põhja-Jakuutia vanimateks elanikeks loetakse jukagiire (omanimetus odul). Hiljem asusid evengid (vanem nimetus tunguusid) ja
eveenid (vanem nimetus lamuudid) neid lõunast põhja poole tõrjuma. Jakuudid hõivasid Põhja-Jakuutia kahe suurema lainena: X-
XI saj m.a.j ja XV-XVI saj tõrjudes jukagiire ja eveene enam põhja. Venelaste tulekuks XVII saj. alguses oli Põhja-Jakuutias
arvukalt mitmeid hõime (joonis 11).
Eveenide ja jakuutide rände tulemusel assimileerus nendega suur osa jukagiire, järelejäänud osa oli sunnitud elama asuma Jana,
Kolõma ja Indigirka jõgede alamjooksudele. Jakuudid (omanimetus saha) pärinevad niisiis lõunapoolsetelt aladelt.
Rahva sünnikohaks arvatakse Leena ülemjooksu, kus elasid kurakaanid - türgi hõimud, kes hiljem segunesid lõunast
pealetunginud mongolidega. Bagdõrõõni järgi /28/ elasid Jakuutias esmalt mongoolse päritoluga tumatid, kes hiljem tõrjuti
kõrgõzide poolt põhja poole. Rahva pärimuste järgi oli lõunapoolsete jakuutide esiisaks Elleja ja põhjapoolsetel jakuutidel
Omogoi-Baja. Juba II aastatuhande alguses olid jakuudid suured karjakasvatajad (veised, hobused) ja oskasid rauda töödelda.
Neis valdkondades edestasid nad oluliselt evenge ja eveene. Enne venelaste tulekut valitsesid jakuutide vahel patriarhhaarsed,
feodalismi algetega suhted. Jakuutia oli tol ajal oma riigi tekkimisele üsna lähedal. Viimaseks suureks jakuutide pealikuks, kes
korraldas arvukalt sõjaretki oma naaberhõimude vastu, oli praeguse Jakutski lähedal elanud toion (jakuudi keeles "pealik")
Tõgõn.
Dolgihi järgi /2/ XVII saj lõpuks väljakujunenud rahvaste piirid on toodud joonisel 12.
3.7.2. Jakuutide elu-olu XVII - XIX sajandeil
1620-ndail aastail jõudsid vene kasakad esmakordselt Leena jõeni. 1632.a asutati Jakutsk. Rahva pärimuste järgi kaubeldi
kohalikelt elanikelt selleks loomanaha suurune tükk maad, kuid kavalad venelased lõikasid naha kitsasteks ribadeks ja mõõtsid
niiviisi endale palju suurema maatüki /2/. Jakuutide suuremad vastuhakud võõramaistele vallutajaile olid 1633-1634, 1639-1640,
1642 ja 1681-1682 aastail.
Jakuudid elasid siis poolrändrahvana, s.t elukohta vahetati niivõrd, kuivõrd karjamaad tahtsid uuendamist. Jakuutide suviseks
eluasemeks oli kooniline püstkoda - urasa (jakuudi keeles), talviseks trapetsikujuline peentest rõhtpalkidest ja lamekatusega
ehitis - jurta. Viimaseid võib Sakõrõris majapidamishoonetena praegugi näha. Kuna jakuut on hobusest lahutamatu, siis kuulus
iga majapidamise juurde pikk vai hobuste sidumiseks - serge (jakuudi keeles). Vaia ülaosa oli nikerdustega ja kujutas kas hobuse
pead või lindu. Mõne maja õuel Sakõrõris on selliseid vaiu ka praegu. Elati suguluses olevate, mitte eriti suurte gruppidena

22
3. Matkarajooni kirjeldus – Inimtegevus rajoonis 2
3.7.3. XX sajand Põhja-Jakuutias
Peatumata kõiki nõukogude rahvaid tabanud kollektiviseerimise lainel, tahaks lühidalt märkida vähemtuntud fakte
stalinlike repressioonide ajast. Siberisse ei saadetud mitte ainult lõuna- ja läänepoolseid rahvaid, vaid arvukalt asustati ümber
ka kohalikke - siberlasi. 6.jaanuari 1942.a. NLKP KK määrus kalapüügi suurendamisest Siberi ja Kaug-Ida jõgedel oli ühe
ümberasustamise laine ajendiks Jakuutias /33/. Selle määruse täitmiseks asustati ümber ainuüksi Buluni rajoonis 1415 inimest
kümnest rajooni kolhoosist. 22. augustil 1942.a asusid ümberasustatavad teele Nizni-Bestjahi suunas ja sealt sõideti aurikuga
mööda Leenat alla. Sellesse saadetisse kuulusid ümberasustatavad ka teistest Jakuutia osadest. Lisaks 5907 inimest
läänepoolsetelt aladelt (lätlased, leedulased, soomlased j.t) /33/. Sõidu sihtkohaks oli Leena delta üldiselt metsata alad, kus
vastu talve tuli oma elamine täiesti tühjadele aladele sisse seada.
Tit-Arõ saarelt raiuti siis viimased lehised.
Tänaseni on Bõkovo neemel (neeme tipus) ja
Trofimovi harus säilinud paljude hukkunute hauad.
1988.a organiseerisid leedukad oma sugulaste
säilmete üsna arvuka äratoomise neist kohtadest.
Eestlaste töötamise kohta Leena deltas
väljasaadetuina Gerassimoval /I 2/ andmeid ei olnud.
Veel üks kurikuulus koht Põhja-Jakuutias on
Sogo. Praeguseks mahajäetud asula Tiksist 12 km
lõuna pool, samanimelise jõe paremal kaldal.
Tööstuslik kivisöe kaevandamine Sogos algas 1943.a
ja kestis kuni 1973.aastani /32/. 1990.aastaks
konkreetseid fakte sealsest sunnitööst veel
avalikustatud ei olnud, kuid Gerassimova /I 2/ oli
selles sügavalt veendunud. Tänini on seal säilinud
mõned barakid, vahitorn ja okastraataed ümber
kaevanduse territooriumi. Ühe baraki seinal on kiri
KASHEN R ja veel 2 ladina tähtedega nime, mida ta

23
3. Matkarajooni kirjeldus – Inimtegevus rajoonis 3
Matkarajooni suuremate asulate lühiiseloomustused
Tiksi. Linna tüüpi asula 11,9 tuhande elanikuga 1989.a. Tekkis 1932.a. Elanikkond teenindab põhiliselt sadamat. Linnas on
palju sõjaväelasi. Linna territoorium on üsna hajutatud: sadama ümbruses on nn Tiksi-1, paar kilomeetrit eemal lennuvälja
lähedal on Tiksi-2. Linn paikneb madalatel sopkadel ja jätab hea mulje. Linna varustamine kaupadega oli siiski halvem kui
1987.a Pevekis ja Mõs Schmidtis.
Kjusjur. Küla 1774 elanikuga 1989.a. Küla elanikest 36% on jakuudid ja 39% evengid (ülejäänud on venelased). Siin asub
Buluni sovhoosi keskus. Külas on lennuväli, kuhu Tiksist käivad väiksemad lennukid ja kopterid.
Sakõrõr (Batagai-Alõta). Küla 1-2 tuhande elanikuga. Ta on 1989.a.-st moodustatud Eveeni-Bõtantai rajooni keskuseks.
Sakõrõr on Jakuutias ainus rajoonikeskus, kuhu on koondunud enamus eveene ja kus hiljuti alustati algklassides ka eveeni
keele õpetamist. Külas on postkontor, mõned tööstus- ja toidukauplused, võõrastemaja, söökla. Küla paikneb Ulahan-Sakõrõri
4-6 m kõrgusel kaldaterrassil, jõest ca` 4 km eemal. Küla keskelt voolab läbi väike jõgi. Maismaad mööda on külast võimalik
välja sõita ainult kõrge läbitavusega veoautodega.
Batagai. Asula ca` 10 tuhande elanikuga. Asub Ajani jõe orus, jõe paremal kaldal. Lennuväli on asulast 1,5 km kaugusel ja
selle ümbruses on samuti väike asula. Viimases on ka mõned kauplused, söökla, võõrastemaja (kus eelgrupp ööbis),
sidejaoskond.
Sahandza ilmajaam. Aastaringselt elab ilmajaamas 4-5 inimest. Ilmajaamal on üks väike elamiskõlblik maja, mis on jõest
mõnisada meetrit eemal, ega paista jõele. Ilmajaamas on raadiojaam. Juhuslik helikopter käib ilmajaamas 1-2 korda aastas.
Ümbruskonna põdrakasvatajad käivad seal sügis-talvisel perioodil sageli, sest varem oli siin põdrakarjuste vahebaas (=
talilaager).
Põdrakasvatajate peatuskohad Orulgani orgudes on üsna kindlates kohtades ja nendega on võimalik tutvuda
sovhooside keskustes.

24
4. Ettevalmistus matkaks
4. ETTEVALMISTUS MATKAKS
Idee sooritada matk Põhja-Verhojanski ahelikul tekkis pärast Tšuktšimaa matka 1987.a. Konkreetseks tõukeks matkarajooni valikul
oli veel samal aastal tutvumine S.Kabelevi matkamarsruudiga. Nende grupp läbis 28 päevaga 1985.a jalgsi Orulgani ahelikul
lõunast põhja suunas (366 km), laskus kummipaadiga Hara-Ulahi jõel Laptevite mereni (181 km) ja läbis jalgsi piki mere rannikut
118 km Tiksi asulani. Esialgu seadsime oma matkaplaani üsna sarnaselt, kusjuures arvestasime lisaks veel jalgsi sissetuleku varianti
Sakõrõri asulast. Kabalevi grupp lendas matka algusesse helikopteriga. Meie matka kestuseks oleks sellisel juhul olnud 35 päeva.
Koos eelgrupi tegevusega arvestasime maksimaalselt kahekuulise kodust äraolekuga - poolest juulist poole septembrini. Matkaajaks
oli valitud sügis, mis mitmete meie põhjarajoonide matkade põhjal on seal parimaks ajaks. Matkarajoon ahvatles meid tehnilises
mõttes oma suhteliselt suurte kõrgustega ja üsna napi informatsiooniga sealse elu-olu kohta. Eesti matkajaid Põhja-Verhojanski
ahelikul varem viibinud ei ole. Ka teaduslikult on rajooni suhteliselt vähe uuritud.
1990.a. varasuveks selgus, et mitmel grupi liikmel ei ole võimalik nii kaua kodust ära olla. Varaseimaks matkaajaks sai olla
13.august. Arvestades hilisemaks matkajaks septembri keskpaika (nii nagu esialgseltki) võis matkaajaks olla vaid 30 päeva.
Kindlasti soovisime oma marsruudiga haarata Orulgani aheliku suurimat jäätumise rajooni (2281 m tipu ümbrus) ja matka
lõpetamiseks sobis Leena jõgi. Üks väheseid sisemaal asuvaid asustatud punkte, Sahandza ilmajaam pakkus marsruudil võimaluse
meie toiduvarusid täiendada.
Praktiline ettevalmistus algas aasta enne matka. Siis alustati kirjavahetust Jakutski Aerogeodeeti-lise ettevõttega topograafiliste
kaartide tellimiseks. Alustati katamaraanide ümberehitust. Kahjuks lõppes kaartide tellimine meile kasutult ja seda vaatamata veel
viimastele kohapealsetele pingutustele - kaarte lihtsalt ei olnud. Katamaraanide vana kapronriidest põhi (360 g/m2
) vahetati uue ja
tugevama materjali vastu (730 g/m2
). Hilise matkaja tõttu pidasime väga oluliseks järelgrupi õigeaegset jõudmist matkarajooni.
Selle ülesande täitmine pidi jääma eelgrupi mureks. Eelgrupp väljus Tallinnast 10 päeva teistest varem. Matka ettevalmistamisel
pöörati suurt tähelepanu toiduainete valikule ja menüü koostamisele. Arvestades küllalt pikka autonoomset liikumise aega, tuli
toiduainete kogused minimiseerida, säilitades piisav kalorsus ja vaheldusrikkus. Otsustasime seekord kõik toiduained Tallinnast
kaasa võtta. Tegelikult aga oli olukord matkarajoonis prognoositust soodsam - asulais oli peaaegu kõiki toiduaineid vabalt saada.
Eelgrupi tegevuse tulemusena õnnestus:
1) viia osa toiduaineid (85 kg) helikopteriga Tumara jõe ülemjooksule;
2) kindlustada Batagaist järelgrupi kiire edasisaamine (Tallinnast müüdi pileteid ainult Batagaini);
3) tehti ära eeltöö järelgrupi kiireks matkarajooni saamiseks Sakõrõrist;
4) saadi väärtuslikku lisainformatsiooni matkarajooni kohta, sealjuures läbiti katamaraanil Tumara jõgi.
M tk tt l i t i l li il bik S K b l i tk /41/( lj d tk i k di t j l) E ti

25
5. Marsruudi (tehniline) kirjeldus
5.2. Jalgsiosa
Eningan-Tolonoo kanjon - Kolosovi liustik - 2281 m tipp - Tetekendza kanjon - Malõr-Jurjuge jõe ülemjooks
6.matkapäev, 20.august
Hommikupoolik kulub varustuse inventariseerimisele ja seljakottide pakkimisele. Ligi 40 kg raskuste seljakottide tõttu muutub
mõnevõrra meie liikumistaktika. Kuni puhkepausini astume nüüd järjest 15 min, puhkus on 3-5 min. Esimesel 3 kilomeetril on
maapind kivine, väiksemate tõusude-langustega. Pärast Tumara jõe läbimist (sügavust 0,3 m) muutub org soiseks. Kuni Tumara
järveni tuleb mitmes kohas käia pehmel pinnal. Tumara oru pikikalle on enne kuru meie poolt läbitud lõigul ühtlaselt väike -
keskmiselt 1 m/km. Tumara järve kirdesoppi suubub väike oja, mille idakaldal on karjuste mahajäetud laagrikoht. See on järvest
~ 0,5 km. Järve lähim ümbrus on soine. Arvatavasti halva ilma tõttu (tugev tuul) ei saa meie kalamehed järvest kala. Õhtul käib
osa meie grupist luurel Eningan-Tolonoo kanjoni kirdenõlval. Esimesed muljed kanjonist ja jugadest on üsna võimsad. Tumara
kuru kohta ja kuru tuuri nii laial ja laugel maastikul meil leida ei õnnestu.
8.matkapäev, 22.august
Esialgu liigume mööda Eningan-Tolonoo platoo kirdeserva mägede jalamil loode suunas. Esimese külgoru (20 ja 80-100 m
joaga) läbime kanjonist ülalpool mööda laugeid (10°-15°) rusunõlvu. Oru suhteline sügavus on siin 10-15 m. Järgmise
läänesuunalise külgoru nõlvale jõuame laagrikohast 70 minutiga. Pärast luuret selgub, et seda kanjonit ei ole võimalik
ülemjooksul läbida. Oru idaosa on järsunõlvalises (üle 50°) kanjonis. Oru läänepoolne osa on poolrusunõlvadega (30°-33°). Siin
saab laskuda mööda rusunõlvu mitmest kohast, kõrguste vahe on ~ 150 m. Tõusu osas on järgmised variandid:
1) otse laskumisnõlva vastast, tõus (150 m) mööda osaliselt lahtist rusunõlva (30°-33);
2) tõus mööda oru parempoolset sälkorgu (~ 250 m), laskumisnõlvast mõnisada meetrit kõrgemal (orgu mööda);
3) tõus mööda Eningan-Tolonoo peakanjonit.
Valime edasiseks liikumiseks teise variandi, mis on meie praegusest asukohast peaaegu kogu ulatuses jälgitav ja on esimesest
variandist ilmselt ohutum. Kanjoni nõlvale tõusmisega loodame vältida Eningan-Tolonoo peakanjonis olevaid jugasid (3.variant),
samuti loodame võimaluse korral mööduda järgmisest külgkanjonist ülaltpoolt. Eningan-Tolonoo parema kalda platood kaardil
märgitud külgribi kohas ei ole, poollahtine rusunõlv (40°-50°) tõuseb kuni harjani.
Laskume osaliselt lahtisel rusunõlval 150 m madalamale 10 minutiga. All on suur lumesild, millel palju nõlvalt varisenud kive.
Mööda külgoru põhja tõuseme parempoolse sälkoruni 70 min. Suurem osa sellest ajast kulub julgestuse organiseerimiseks 5 m
joal. Köie kinnitame joast 20 m kõrgemal oleva suurema kivi taha. Peaaegeu kõik kivid on lahtised ja julgestuse seadmisel tuleb

26
6. Kokkuvõte 7. Kirjandus
- mis tegi selle matka eriliseks
- millist nõu võiks anda teistele
6. KOKKUVÕTE
Matk Põhja-Jakuutia mägedesse oli meie Põhja-Siberi matkade reas üks põnevamaid, võibolla ka põnevaim. Seda esiteks
kõrge füüsilise koormuse ja teiseks emotsionaalse vaheldusrikkuse tõttu. Füüsilise taseme poolest oli grupp ühtlane ja kogu matk
toimus meie võimete piiril. Järjekordselt õigustas ennast matka ettevalmistamise stiil, mille teokstegemise raskus lasus suurelt
jaolt matkarajoonis töötanud eelgrupil.
Valitud matkaaeg oli mõneti erakorraline, sest varem pole nii hilissügisel seal gruppe käinud. Küllap see oli ka põhjuseks,
miks pidime lumetormi tõttu osa oma planeeritud marsruudist õgvendama. Hilissügis on Siberis aga äärmiselt kaunis aeg ja kui
kui ei peljata isiklikke ebamugavusi (põhiliselt külma näol), siis võib seda teistelegi soovitada. Veematkadel peab kindlasti
arvestama sügisest vooluhulga vähenemist, mis on eriti silmatorkav väikestel jõgedel.
Orulgani ahelikul toimunud matkadele vajutavad vaieldamatult omanäolise pitseri sealsed kanjonid. Me ei tea Venemaa
põhjaosas teist mägirajooni, mis omaks nii suure suhtelise kõrgusega (kuni 300 m) kanjone. Metsata maastikul, mägede vahel,
tunduvad nad süngete ja suursugustena. Joad ja poollahtised rusunõlvad teevad kanjonite läbimise ja neis liikumise väga
raskeks. Viibisime oma marsruudil ka Orulgani aheliku suurimal Kolosovi liustikul. Omaette elamuse saime kohtumistest
sealsete inimestega, esmajoones põlisrahvaga. Jakuutide ja eveenide hea ratsutamisoskus põhjapõtradel on üheks näiteks selles
reas.
Põnevamatest kohtadest, mis jäid meil nägemata, võiks teistele gruppidele soovitada:
- Hara-Ulahi ahelikku ja Leena suudmeala paremal kaldal paiknevat looduskaitseala (Hara-Ulahi ahelik oli ka meie
varasemates plaanides);
- Tiksi ümbruses paiknevate huvitavamate kohtadega (Sogo mahajäetud kaevandus - 12 km, Bõkovi neeme asula - 40 km)
tutvumine.
- Orulgani aheliku kõrgeim tipp 2389 m, mis jäi meie marsruudist veidi lõuna poole.

27
Lisa 1 Üldvarustuse nimekiri
……..
4,501Sulgtekk 6-le5
02,81Sulgtekk 4-le6
012,51Neljane katamaraan3
9,401Kahene katamaraan4
34,047,7Kokku
3,001Telk neljale2
02,51Telk kahele1
Põhigrupi
kaal, kg
Eelgrupi
kaal, kg
ArvNimetus Eel- ja järelgrupi varustus oli kokku 81.7 kg, mis teeb
ühele inimesele keskmiselt 13.7 kg. Matkavarustus oli
marsruudi läbimiseks piisav. Kasutamist ei leidnud
vaid küünlad ja kükloop. Kasside järele on vajadus
vaid järsemail liustikel. Meie marsruudil kassid
hädavajalikud ei olnud. Sama võib öelda ka abiköie
kohta. Kõikides kanjonites on hea luure ja muidugi
soovi korral võimalik jugadest mööda minna. Bensiini
kulutasime ainult 2.5 l, mis oli liigse kokkuhoiu
tulemus. Mõned tähtsamad andmed katamaraanide
kohta on esitatud tabelis järgmisel leheküljel.
Seljakottide keskmisest kaalust matka erinevatel
päevadel annab ülevaate alljärgnev graafik.
Maksimaalne seljakoti kaal oli 6.matkapäeva
hommikul keskmiselt 36.5 kg (meestel 39 kg ja Viial
25 kg).

28
Lisa 2 Isikliku varustuse nimekiri
- nimetada vajalik erivarustus koos kommentaaridega
- summaarne isikliku varustuse kaal
Lisa 3 Toiduainete nimekiri, menüü
55
Ühe in
toiduport
su suurus
3455,0
452,4
471,6
65,5
kcal
410,0
112,9
0,0
13,8
Süsivesi
kuid, g
162,0
0,0
46,5
0,1
Rasvu,
g
94,0
0,0
15,1
1,9
Valke,
g
Kaal,
g
780,0
113,1
65,5
19,6
Ühele inimesele päevas
174,0Kokku
…….
19,0Suhkur3
11,0Sealiha rasvas2
20,03,3Manna1
Toidupor
tsude arv
Koguka
al, kg
Nimetus
Valkude, rasvade ja süsivesikute suhtearvud on järgmised:
valke 1
rasvu 1,7
süsives. 4,3
Meie toiduratsioon oli sellise raskusastme matka jaoks üsna kesine.

29
Lisa 4 Apteek
Tuua nimekiri ja selle kasutamine. Samuti matkal esinenud
haigestumised.
Lisa 5 Remondivahendid
Tuua nimekiri ja kasutus.
Lisa 6 Matkakulud
Kindlasti tasuks eristada:
- sõidukulud (seotud matkarajooni saamise ja sealt lahkumisega)
- Toidukulud
- Muud kulud (spetsvarustus, apteek,
Soovi korral võib eristada ka kulutusi, mis ei ole otseselt matkaga seotud

30
Lisa 7 Kaardid
Lisa 8 Ilmavaatlused matkal

Matkaaruande koostamine. Guido Leibur

Recommended

Recommended

More Related Content

Featured

Featured (20)

Matkaaruande koostamine. Guido Leibur