Successfully reported this slideshow.
We use your LinkedIn profile and activity data to personalize ads and to show you more relevant ads. You can change your ad preferences anytime.

Keskaegne linn II osa

2,389 views

Published on

kaubandus ja käsitöö

Published in: Education
  • Be the first to comment

  • Be the first to like this

Keskaegne linn II osa

  1. 1. KESKAEGNE LINN II OSA Piret Pihu 7. klassi ajalugu
  2. 2. KESKAJA MAJANDUS  Naturaalmajandus- rahatu majandus, kus raha maksevahendina ei kasutata; eluks vajalik toodetakse ise või vahetatakse kauba vastu  Rahamajandus- majandus, kus peamiseks maksevahendiks on raha
  3. 3. KAUBANDUS  Kaubanduses kaks peamist suunda – Hansakaubandus ja Vahemerekaubandus.  Läänemere ( Hansa) tõuseb esikohale Lübecki vabalinn. 14.saj. II poolel kuulub sinna enamik Novgorod –Kölni – Londoni joonele jäävaid sadamaid ja kaubalinnu.  Vahemere tähtsamad kaubalinnad Genova, Firenze, Veneetsia. Tulu saavad vürtsikaubandusest.
  4. 4. KAUBAVEDU VAHEMERI LÄÄNEMERI  Sealtkaudu toimus kaubavahetus idamaade ja Bütsantsiga.  Idast veeti Euroopasse sisse maitseaineid: pipart, kaneeli, muskaati, vürtsi jm.  Kuna Idamaine käsitöö oli peenem ja tehniliselt teostuselt kõrgemal arengutasemel kui Euroopa oma, tarbisid Euroopa jõukamad kihid hea meelega idas valmistatud kangaid, väärismetallist nõusid ja nipsesemeid, peenelt töödeldud ja kaunilt kujundatud, kuid tugevaid relvi (damaskuse teras - Tootsi damasseri rauad).  Hansakaupmeeste peamiseks huviobjektiks oli Venemaa, kus oli võimalik hankida mitmeid Euroopas vajalikke ja hinnatud tooraineid.  Sisse veeti vaha, lina, kanepit, aga ka mett (suhkur puudus), hõbedat, kasetohtu ja karusnahku.  Venemaale veeti Euroopast veini, kangaid, metallitooteid, metalle, Skåne heeringaid ning soola.
  5. 5. HANSA LIIT  Hansa Liit oli 12. ja 17. sajandi vahel Lääne- ja Põhjamere ruumis eksisteerinud institutsioon, mis kujutas endast samaaegselt nii linnade kui ka individuaalsete kaupmeeste organisatsiooni. Hansa eesmärgid olid peamiselt kaubandusmajanduslikud, aga lisaks kaubavahetuse soodustamisele ja reguleerimisele kaitses liit enda liikmeid ka poliitiliselt, näiteks aadli võimupüüdluste või muude konkurentide vastu. Tänapäeva Eesti territooriumi linnadest kuulusid Hansa Liitu Tallinn, Tartu, Uus-Pärnu ning Viljandi, millede peamine tegevusala oli transiitkaubandus Lääne- Euroopa ning Vene alade vahel.
  6. 6. HANSA LIIDU RIIGID JA KAUBATEED
  7. 7. HANSAPÄEVAD  1350. aastatel olid Brügges hansakaupmehed, kellele kuulus linnas peamine majanduslik võim, sattunud teravasse vastuollu Flaami valitsejatega. Kuna Hansa Liit oli sunnitud sellele reageerima, kutsus Lüübek 1356. aastal kokku hansalinnade koosviibimise, mida on nimetatud esimeseks hansapäevaks (Hansetag). Seal reguleeriti ja töötati välja Hansa Liidu poliitika. (kaubandus, meresõidu ja kaubatee vabadus, liitude sõlmimine jne)
  8. 8. HANSALINN TALLINN Tallinn, mis sai linnaõigused 1248. aastal, asus soodsas maa-ja veeteede sõlmkohas ning oli hansakaubanduses olulisel positsioonil tänu enda lähedusele Hansa tähtsaimale idapoolsele kaubakontorile Novgorodis. Tallinn kujunes peamiseks sisseveosadamaks ning laokohaks just soolale, mida 16. sajandil eksporditi hinnaguliselt igal aastal nii palju, et see oleks katnud rohkem kui 3 miljoni inimese aastavajadused.
  9. 9. KESKAJA KAUPMEES  Riskijulge  Kirjaoskajad  Pidi tundma võõraid olusid  Valdama võõrkeeli  Pidid oskama arvutada
  10. 10. PANGANDUS Kaubanduse areng tõi kaasa vajaduse raha järele. Raha müntisid eelkõige kuningad, aga ka mõned suurfeodaalid ja linnad. Mündi väärtus sõltus tema väärismetallisisaldusest ja kaalust. Raha vahetuse ja krediidi ühest kohast teise korraldamiseks loodi pangakontorid.  Esimesed pangakontorid luuakse Itaalias (sealt pärit ka pangandusalane sõnavara-konto, saldo, pankrot)
  11. 11.  Pangandussüsteem kujunes välja liigkasuvõtmisest. Rikas laenas teatud tähtajaks kellelegi raha ning nõudis selle eest tagasimaksmisel protsente, mis olid eelnevalt kokku lepitud. Selliseid liigkasuvõtjaid hakati nimetama pankuriteks.  Kuna kristlastel oli kiriku poolt liigkasuvõtmine keelatud (alates 1179. a.), siis tegutsesid pankuritena eelkõige juudid, kelle usk selliseid piiranguid ei seadnud.
  12. 12. KÄSITÖÖ  Suurema osa linnaelanikest moodustasid käsitöölised, kes tegelesid väiketoomisega. Vaatamata sellele, et nad tootsid vahetuse jaoks, valmistasid nad siiski suurema osa eluks vajaminevast ise.  Käsitöölise suurimaks varanduseks olid tootmisvahendid, mida pärandati põlvest-põlve. Seetõttu toimusid muutused tootmisprotsessis ja töövõtetes väga aeglaselt.
  13. 13. TSUNFT  Käsitöölised olid koondunud kutseühingutesse ehk tsunftidesse.  Tavaliselt kuulusid tsunfti ainult ühe käsitööala esindajad.  Tsunft kaitses oma liikmete huve, kuid normeeris ühtlasi ka nende elu.  Kui mõni meister ei jälginud tsunfti kehtestatud norme, siis ta toodang hävitati.  Tsunftil oli põhikiri - skraa – mis kehtestas tsunfti liikmetele mitmesuguseid piirmäärasid. Nii oli näiteks kindlaks määratud, milliseid rõivaid meister ja meistriproua tohtisid kanda, kui palju (kaalu järgi) tohtisid meistriprouad endale ehteid ümber riputada.  Konkurentide ületrumpamine ja oma toodete reklaamimine oli keelatud.
  14. 14.  Samuti hoolitseti, et tsunftivälised meistrid - "vusserdajad" ja "tsunftijänesed" - ei pääseks tsunftiliikmetele konkurentsi tegema. Sellised kihutati linnast minema.  Tavaliselt tegutsesid tsunfti mittekuuluvad meistrid alevites, kus nad omasid kohaliku senjööri kaitset.  Tsunfti liikmed valmistasid toodangut ainult tellimise peale, hulgitootmist ei toimunud.  Tsunfti tähtsus seisnes selles, et ta tagas oma liikmetele seisusekohase elu.  Tsunfti juhtis oldermann.
  15. 15. GILD  Tsunftid koondusid gildidesse-suurorganisatsioonid Ühes linnas oli tavaliselt rikastest kaupmeestest koosnev suurgild ja käsitööliste väikegildid
  16. 16. ÕPIPOISS  Õpipoisid anti meistri juurde ametit õppima.  Õpipoiss pidi olema sündinud kristlikust abielust ja ausatest vanematest.  Õpipoisi isa maksis õpetuse eest ja hoolitses poisi rõivastuse ning jalanõude eest. Toidu sai õpipoiss meistrilt.  Õpipoisiks mindi tavaliselt 7-aastaselt, sest õpiaeg võis olla üsna pikk. Lihtsamatel erialadel 2-3 aastat, keerukamatel aladel 10-12 aastat.  Esimestel aastatel kasutati õpipoissi peamiselt mitmesugustel abitöödel, ameti õppimine algas hiljem tasahaaval.  Õpipoisiaja läbiteinu sai selliks. Tavaliselt tohtis üks meister pidada korraga kahte õpipoissi.
  17. 17. SELL  Sellid töötasid meistri käealustena ning omandasid kogemusi, et alustada tööd iseseisva meistrina.  Sellile maksti tsunfti poolt kindlaks määratud rahapalka, mida meister oma suva järgi tõsta ega langetada ei tohtinud.  Selli (ka meistri ja õpipoiste) tööpäev kestis suvel tavaliselt 14- 16 tundi. Vabad olid pühapäevad ning usupühad.  Ühel meistril ei tohtinud tavaliselt olla üle kahe selli.  Selleks, et meistriks saada pidi sell seisusekohaselt abielus olema.  XIV sajandist saavutas paljudes linnades meistrite arv maksimaalse võimaliku piiri, mille ületamisel oleks meistrite sissetulekud ning elatustase langenud. Siis kuulutati tsunft suletuks ning lasti sellidel meistriks saada vaid siis, kui mõni meistreist surema juhtus. Sageli kehtis sel juhul klausel, et meistriks saanu pidi abielluma kas surnud meistri lese või tütrega. Seda nimetati "ametiga abiellumiseks".
  18. 18. MEISTER  Selleks, et meistriks saada, tuli sellil läbi teha rännuaastad (vandersell), mille jooksul ta töötas mõne kaugemale jääva linna meistri juures ja valmistada proovitöö - shedööver.  Meistrid pidasid töökoda, olid tsunfti liikmed ning võisid olla valitud tsunfti juhtivametitesse. Nad pidid hoolitsema oma sellide ja õpipoiste kristliku kasvatuse ning ülalpidamie eest, olema eeskujulikud perekonnapead.

×