Successfully reported this slideshow.
We use your LinkedIn profile and activity data to personalize ads and to show you more relevant ads. You can change your ad preferences anytime.

Armastuse, mitte raha pärast. Tanel Rannala & Siiri Taimla Kumu Kunstimuuseumis Tallinna Graafikatriennaalil. 2011.

535 views

Published on

joonmeedia.blogspot.com on 6. novembril 2009 ellu kutsutud unikaalne, sisukas ja arenev online- ning trükimeedia punkt, mis hindab teadlikku märkamist ja uurimist. Kuid üle KõIge hIndame me õppImIst – Ise, teIstega, pIdevalt, Iga päev.
joonmeedIa on lõbus, naljakas, “näitab”, ei ütle, selgitab, kombineerib piltidest ja sõnadest.
joonmeedIa tegevuses väljenduvad laiahaardeliselt isiklikud hoiakud ja arvamused, positsioon ja uskumused.
joonmeedIa tegevust juhib visioon, mis vaatab tulevikku, kõrv, mis kuuleb tegelikku ja teod, mis räägivad päriselt inimlikkuse keelt.
joonmeedIa missioon on käsitleda probleemiväärilisi nähtuseid ja protsesse, inspireerida ja innustada seoseid ning küsimusi looma. oleme vaatajale-kaasamõtlejale orienteeritud ja kaasavad, väljendume selgelt ja ajakohaselt. soovime mõista mõtlemisi ja tegutsemisi takistavaid-tõkestavaid tegureid, juhtida ennast ja sotsiaalseid protsesse.

Published in: Art & Photos
  • Be the first to comment

  • Be the first to like this

Armastuse, mitte raha pärast. Tanel Rannala & Siiri Taimla Kumu Kunstimuuseumis Tallinna Graafikatriennaalil. 2011.

  1. 1. 1 j o o n m e e d I a .blogspot.com armastuse, mitte raha pärast 2011 / 1
  2. 2. 3 J O O N M E E D I A 2011 / 1 A R M A S T U S E, MITTE RAHA PÄRAST teostasid: T A N E L R A N N A L A & S I I R I T A I M L A joonmeedia.blogspot.com on 6. novembril 2009 ellu kutsutud unikaalne, sisukas ja arenev online- ning trükimeedia punkt, mis hindab teadlikku märkamist ja uurimist. Kuid üle kõige hindame me õppimist – ise, teistega, pidevalt, iga päev. JONMEDIA on lõbus, naljakas, “näitab”, ei ütle, selgitab, kombineerib piltidest ja sõnadest. JONMEDIA tegevuses väljenduvad laiahaardeliselt isiklikud hoiakud ja arvamused, positsioon ja uskumused. JONMEDIA tegevust juhib visioon, mis vaatab tulevikku, kõrv, mis kuuleb tegelikku ja teod, mis räägivad päriselt inimlikkuse keelt. JONMEDIA missioon on käsitleda probleemiväärilisi nähtuseid ja protsesse, inspireerida ja innustada seoseid ning küsimusi looma. Oleme vaatajale-kaasamõtlejale orienteeritud ja kaasavad, väljendume selgelt ja ajakohaselt. Soovime mõista mõtlemisi ja tegutsemisi takistavaid-tõkestavaid tegureid, juhtida ennast ja sotsiaalseid protsesse. 3
  3. 3. Tere, hea G r a a f i k a t r i e n n a a l i g a seotu! Kirjutame teile seoses rahvusvahelise näitusega “Armastuse, mitte raha pärast”. Nimelt soovime teie kaasabi, et viia läbi osalusuurimus, mille eesmärk on koguda andmeid “armastuse” ja “raha” teema visuaalseks käsitlemiseks Graafikatriennaalil ilmuvas JOONMEEDIA trükises. Oleme huvitatud just nimelt triennaaliga seotud võimalikult kõigi inimeste isiklikest mõttekildudest märgusõnade kujul. Saadud informatsiooni kasutame üldistatud visuaalsete skeemide joonistamiseks sõnade ja piltidena. Garanteerime teie isikuandmete konfidentsiaalsuse. Palun vasta alljärgnevatele sõnadele hetkel päheturgatavate märgusõnade abil. Kirjuta vabalt nii palju sõnu, kui vastamise olukorras vajalikuks pead. Sinu tuletatud märgusõnad võivad sõnast-sõnasse korduda ja Sind ennastki üllatada. :) Sõnad, millele kirjuta oma märgusõnad taha, on: - ARMASTUS – - RAHA – - TÖÖ – - SUHE – - RESURSID – - KUNST – - KULTUUR – - KESKKOND – - POLITIKA – - ISIKLIK – - ÜHISKOND – - HARIDUS – Paar näidet: - EI – negatiivne, halb, mittesöödav, rahulolematu, keelatud, ülesöömisele, ületöötamisele, ükskõiksus, käega löömine, närvidele käiv, segamini, ebamugav, vastik, kahtlev, kriis, töötus, võõrandumine, võõrdumine, ... - JA – toetav, positiivne, sisendav, julgustav, joonistamine, võimalik, tasakaalule, kunst, armastus, raha, usaldus, õppimine, lubatud, sõbrad, koostöö, poliitika, ühtsus, kompleksus, sotsiaalsed garantiid, mõistmine, arendav, kahtlemine, poeesia, väärtushinnangud, valdkonnaülene mõtlemine, vesi, male, ... Lisaandmed: vanus – riik – Kõige lihtsam viis vastatud märgusõnade meieni jõudmiseks on antud kiri ‘tagasi saata’ JONMEDIA meilile simulatsioon@gmail.com Oleme siiralt tänulikud kaasamõtlemise eest, ja soovime head ARMASTUST ning RAHA! Kunstnikud Siiri Taimla ja Tanel Rannala 5
  4. 4. 6 7
  5. 5. 8 9
  6. 6. 10 11
  7. 7. 12 13
  8. 8. 14 15 15
  9. 9. 17
  10. 10. 18
  11. 11. 21
  12. 12. 22 23
  13. 13. 24 25
  14. 14. 26 27 27
  15. 15. 29
  16. 16. VASTAB? VASTAB! VASTAB... VASTAB? VASTAB! VASTAB... VASTAB? VASTAB! VASTAB... VASTAB? VASTAB! VASTAB... Hea ...! Pöördume Teie poole seoses XV Tallinna Graafikatriennaali rahvusvahelise näitusega “Armastuse mitte raha pärast”. Soovime teada saada Teie arvamust olu- ja kunstiküsimustes, mis on seotud projektiga JONMEDIA trükis “Armastuse, mitte raha pärast”. Oleme huvitatud kaasaegse kunstiga seotute seisukohtadest ARMASTUSE ning RAHA teemadel. Seni oleme küsitlenud kõiki Triennaalil osalevaid kunstnikke, kellede vastustest inspireerituna täituvad trükise leheküljed pildilis-sõnaliste teemakäsitlustega. Meie tegevusmotiivid on peamiselt hariduslik-pedagoogilist laadi, soovides sügavamat mõistmist ja seostatust valitud teemade osas. Palun vasta alljärgnevatele küsimustele vabalt valitud mahus ja viisil: – Kuidas iseloomustan armastust? – Mis on minu jaoks töö ja selle tähendus ning tähtsus? – Millisena tajun armastuse ja töö vahekorda oma elus? – Millest sõltub kaasaegne kunst ja mis sõltub kaasaegsest kunstist? – Millisena tunnetan kaasaegse kunstniku rolli tänases Eesti ühiskonnas? Parim viis vastuste tagastamiseks on antud kiri ‘tagasi saata’ JONMEDIA meilile simulatsioon@gmail.com. Ootame vastuseid tagasi 19.novembrini. Oleme siiralt tänulikud kaasamõtlemise eest! Kunstnikud Tanel Rannala ja Siiri Taimla JONMEDIA.blogspot.com simulatsioon@gmail.com 30 31
  17. 17. 32 VASTAB ANU PURRE: – Kuidas iseloomustan armastust? Tingimusteta ja omakasupüüdmatu hoolimine kellestki (või millestki). Õnnelikuks tegev andmine. Kas see oli Erich Segal, kes ütles, et armastus on see, kui sul pole kunagi vaja andeks paluda (või midagi sellist)? Sellega olen ka nõus. – Mis on minu jaoks töö ja selle tähendus ning tähtsus? Kui see sõna on töö, siis... kui mulle antakse võimalus teha tööd, mida ma armastan, siis on see justkui sama, mis armastus, ja selle tähtsus on suur. Ainult et siinkohal kehtib siiski tingimus, et kui ma teen oma tööd armastusega, siis on see kindlasti hästi tehtud ja oleks normaalne sellest ka ära elada. Me räägime tööst, mis siis, et mõnikord on töö ja hobi üh-endatud. Armastuse eest ei saa aga raha tahta... kuskil on kala sees... mingi omakasu on siiski sisse kodeeritud. – Millisena tajun armastuse ja töö vahekorda oma elus? Kui see sõna on jällegi töö, siis ma arvan, et kui mul on mingil põhjusel vaja valida kahe olulise armastuse vahel oma elus, siis armastus oma lapse vastu oleks esikohal, alles siis oleks töö. Aga töö on ka siiski VÄGA tähtsal kohal mu elus ja selleta ma ei saaks elada. Kuna ühtlasi on see ka kogu minu looming. – Millest sõltub kaasaegne kunst ja mis sõltub kaasaegsest kunstist? Kaasaegne kunst sõltub kõigest. Selle mõistmine esteetilise arengu tasandist ja haridus-est. Ja mine tea, millest veel. Kaasaegsest kunstist sõltuks paljugi, ja maailm muutuks ehk paremaks paigaks, kui keegi poolel teel mõistmiseni “kaikaid kodarasse ei loobiks”. Palju oleneb kodust ja õpetajatest. – Millisena tunnetan kaasaegse kunstniku rolli tänases Eesti ühiskonnas? Teda küll ei armastata, ta teeb ju “sitakunsti” ja ei maali luike ja tiiki, nagu paljud kunstiha-rimatud ootaksid, aga tema roll on siiski suur. Ta paneb mõtlema asjadele, mille peale ehk muidu ei mõtleks. Tal on õigus asju üle vindi keerata, kasutades visuaalseid vahendeid. Aga ilma hariduseta siin vist ikkagi hakkama ei saa, sest muidu vaatajal teosega dialoogi ei teki. 33 VASTAB KAIDO OLE: – Kuidas iseloomustan armastust? Armastus on suhe, kus sa näed oma olemasolus mõtet eelkõige läbi kellegi või millegi teise. Enesearmastuses selline “hajumine” erandina puudub. – Mis on minu jaoks töö ja selle tähendus ning tähtsus? Ideaalis on töö inimese aktiivne tegevus eesmärkide nimel, milles ta näeb mõtet. – Millisena tajun armastuse ja töö vahekorda oma elus? Vastus on kombinatsioon kahest eelmisest. Mõistan oma olemasolu mõtekust suuresti läbi kunsti.Kunst ei hõiva mu elust loomulikult 100%, nii et ma ei tea, kas selle kohta saab nüüd öelda elu armastus või isegi suur armastus kuid kunst on mulle kindlasti väga olu-line. Ning parema kunsti tegemise nimel või kunsti idee parema mõistmise nimel pingutan ma ihust ja hingest st. teen tööd. Ööd ja päevad, ateljees ja autos, poes ja puhkehetkelgi. Ühesõnaga, töötan oma armastuse nimel. – Millest sõltub kaasaegne kunst ja mis sõltub kaasaegsest kunstist? Kaasaegne kunst sõltub eelkõige kaasajast, ning nendest inimestest, kes seda aktiivselt mõtestada üritavad. Täpsustuseks, kaasaeg on suhteliselt raskesti määratletav ajavahe-mik mineviku ja tuleviku vahel, ehk kui tuua paralleel, siis tegu on ikkagi n.ö. liikuvate pilt-ide jadaga, ning sellele on tõenäoliselt adekvaatsem läheneda filmimehe, mitte fotograafi loogikaga, sest kuigi ka üksikult peab tegu olema n.ö. läbitöötatud kaadritega pole nad siiski mõeldud niimoodi iseseisvat sõnumit kandma vaid ikkagi moodustama üha jätkuvat ja loodetavasti võimalikult mõtestatud jada. Küsimuse teisest poolest niipalju, et arvatavasti ei suuda keegi näha niivõrd laiahaardelist panoraami nagu oma kaasaeg objektiivselt ja sellisena nagu ta lihtsalt on. Meie peades (ja ka silmis ning kõrvus) segunevad erinevad seosesed ja selgitused, teooriad ja ümberjutus-tused, mis tegelikult modelleerivadki seda, mida me kogeme või vähemalt on suuresti sell-eks materjaliks, millest me üritame oma pilti kokku panna. Kaasaegne kunst annab selles valikus ühe kirjelduse, mis kindlasti mõjutab meie kõigi arusaama sellest hetkest, kus me elame, sest üha raskemini tabatavate seoste kaudu mõjutab kaasaegse kunsti pakutud pilt rohkem või vähem kõiki meie elu valdkondi. Kunstnikuna tahaks, et pigem rohkem, kuid kapidemokraadina olen õnnelik, et kunstil/kultuuril on olemusliku lahkamisel väga tõsiselt-võetavaid konkurente. – Millisena tunnetan kaasaegse kunstniku rolli tänases Eesti ühiskonnas? Mulle tundub, et vastasin sellele küsimusele piisavalt ammendavalt juba ülalpool.
  18. 18. 34 VASTAB Ly Lestberg: – Kuidas iseloomustada armastust? Olen 10 aastat tagasi kusagilt üles tähendanud poeesi, et merel on ainult ainult kaks küsimust: sügavike ja tähtede oma. Ja inimesel ka. Kui armastus on, siis ei tundugi see enam mingi küsimuse, vaid reaalsusena. Kui aga armastust pole, siis tuleks mõtelda vaid tähistaeva peale. – Mis on minu jaoks töö ja selle tähendus ning tähtsus? Lõin sellele küsimusele vastuse otsimiseks keskelt lahti raamatu, mille mõju all hetkel olen ja sealt vaatavad vastu read: “Löön raamatu lahti ja sealt vaatavad vastu sõnad. “Õnnelik inimene, mõtlesin ma, ta ärkab kindlasti igal hommikul juubeldades, vaatab iseenda tipult üle kõik oma kõrgendikud, oma mäed ja orud, et siis mõnuga ringutada ja öelda: “See olen tõepoolest mina: härra Simonnot kogu oma suuruses.”” Siiski keegi Simonnot, mitte mina.”” Aga tean, et see olen hoopis TEMAJAMINA, mitte keegi Simonot, kogu oma suuruses! – Millisena tajun armastuse ja töö vahekorda oma elus? Vt vastuseid küsimustele 1) ja 2) – Millest sõltub kaasaegne kunst ja mis sõltub kaasaegsest kunstist? Kaasaegne kunst sõltub inimestest, kes kaasajal, ehk siis praegu elavad ning puutuvad – kes otsesemalt, kes kaudsemalt kokku kunstisfääriga. Kaasaegne kunst on üks lahutamatu osa kultuurist laiemas mõttes. Mis aga kultuurist sõltub – ma arvan, et kõik, mis inimest loomariigist eristab. – Millisena tunnetan kaasaegse kunstniku rolli tänases Eesti ühiskonnas? Vahel tajun, et klouni rollis, kelle kätteõpitud trikid mitte kellelegi korda ei lähe. Aga küsimusele tõsisemalt ja suuremalt distantsilt lähenedes – eks vast ikka täpselt sama roll, mis kirjanikel, muusikutel, näitlejatel, tantsijatel, lauljatel, filmiinimestel jne on. 35 VASTAB HEIE TREIER: Eri eluperioodidel vastaks ilmselt erinevalt, eks ma siis update’in oma arvamusi ja vastan nii nagu praegu asjast aru saan. – Kuidas iseloomustan armastust? Armastus on teoloogiline kategooria, millest räägitakse väga palju Piiblis. Ilmselt ongi “armastus” analüütiliselt kättesaadav (nii palju kui see on võimalik) pms selles mõisteraamistikus. Palju tähtsam aga on armastuse isiklik kogemine ja selles elamine. – Mis on minu jaoks töö ja selle tähendus ning tähtsus? Töö muudab ja vormib inimest, kes tööd teeb. – Millisena tajun armastuse ja töö vahekorda oma elus? Kõiki töid tuleks teha armastusega, see oleks ideaal. Isegi “madalaid” ja näiliselt tähtsusetuid töid. Kavatsus on väga oluline. On vana tõde, et armastusega tehtud toit maitseb paremini kui ilma armastuseta tuimalt tehtud toit, ehkki komponendid võivad olla mõlemal juhul samad (või tuimalt tehtud toidul isegi paremad). – Millest sõltub kaasaegne kunst ja mis sõltub kaasaegsest kunstist? Peaaegu võimatu küsimus, sest otsesed ja kaudsed sõltuvussuhted on niivõrd keerukad ja pealegi sõltub kõik konkreetsest kunstnikust või tööst. – Millisena tunnetan kaasaegse kunstniku rolli tänases Eesti ühiskonnas? Kaasaegne kunstnik on massimeedias ja ühiskonnas üsna tugevalt marginaliseeritud. Ilmselt on tema roll hetkel palju olulisem mikrotasandil, näen hetkel mitmeid mikrorevolutsioone, mille viljad hakkavad küpsema võib-olla alles aastate pärast.
  19. 19. 36 VASTAB ANDRES TALI: Armastada tuleb inimest. Kasvõi iseennast. Kui armastad asja, siis on see fetišism. Raha on asi, mille eest võid osta endale fetiši. Tööd tuleb teha, et saada raha. Et osta endale fetiš. Kunst on see, mida ütlen oma armastatule. Kaasaegne kunst on see, mida ütlen oma armastatule siin ja praegu. Sellest sõltub kas ta mind ka homme veel kuulata tahab. VASTAB FILOSOFIA ÕPEJÕUD ANDRES LUURE: Siiri: Mis see on, mida nimetatakse armastuseks? Või eelistaksid sa vastata küsimusele, mis on armastus? Andres: Sellele, mida nimetatakse, on kerge vastata, selle pärast, et nimetatakse igasuguseid asju. “Mis on”, see on võib-olla ka vägivaldne selles mõttes, et sõnade tähendusi ei saa ette kirjutada. Ma võin küll öelda, kuidas seda kasutatakse kõige tavalisemalt. Räägitakse kas inimestevahelisest sügavast kiindumusest või sellisest tundest, et kõik on nii imeline. See tunne võib tulla nii peale, et ei saagi aru, millega see seotud on. Kui inimesed armastavad üksteist, siis neil ei ole kogu aeg mingit erilist tunnet. Armastus on, aga tunne ei saa olla kogu aeg. See on mingisugune episood. S: Kas armastust saab olla ka töö vastu? A: Iga asja saab teha armastusega. Lihtsam oleks öelda, kuidas see on, kui ei tee armastusega. Kui see on omakasupüüdlik, siis ei tee armastusega. Kui sa ei hooli töö tulemusest, siis sa ka ei tee armastusega. S: Kui ma tulemusest hoolin, kas siis seal pole juba kasupüüe sees? A: Ei, iseenesest ei ole. Töö ei ole ju töö, kui sellest midagi kasu ei ole. S: Mis on armastus? A: Siin on jällegi lihtsam rääkida, mis ei ole armastus. Kui mul ei ole julgust elada, siis mul ei ole armastust. Kui ma kardan surma, siis mul ei ole armastust. Armastus on hirmust nagu surnud. Kui mul ei ole armastust, siis ta on hirmus. Kui ma armastust kardan või kui ma ei julge armastada, siis ma peaksin iseendast lahti ütlema või iseennast hävitama. Selle pärast on armastus väga ohtlik. Kui inimene tõeliselt elab sellena, mis ta on, siis ta armastab. Mõned ütlevad, et mind ei ole olemas, on ainult see, mille ma ise teen. Tähendab ta ei ole iseendaga sellena, mis ta on. Armastus on kuidagi seotud “minaga”. “Mina” on see, mida me avastame. Peale “mina” on muidugi ka see, mis ei ole “mina”. Seda me ka avastame. “Mina” käib alati “mina” juurde, aga erineval moel. Kui sinu jaoks ei ole midagi peale “mina”, siis ei ole armastust. See “mina” kuidagi peab jätma ruumi selle jaoks, mis pole “mina”. Aga ometi “mina” peab olema väljaspool “mind”. Väljaspool “mind” üldse on alles “mina”. Siin on kaks aspekti – üks on see, et “mina” on väljaspool “mind” ja teine on see, et me ise oleme väljaspool “mind”. Ühesõnaga “mina” olen “mina”, aga väljaspool “mind” on ka veel “mina”. S: Kui sa nii räägid, kas sellest peaks aru saama? A: Ei peaks kohe aru saama. Ma nii ei oska rääkida, et kohe aru saab. Üks “mina” on see, mis mõtleb, et “mina” ongi kõik. Ja kui armastab, siis väljaspool teda on ka midagi. See teine “mina” on päris “mina”. “Mina” ei võta seda lihtsalt omaks. Kui “mina” sureb, ega siis “mina” ei sure. Kui ma seda “mina” ja “mina” samastan, siis ma kardan surma. S: Millised suhted on sinul sinu päris “minaga”? A: Eriti palju ei puutu kokku. Ta ei suru ennast peale ja sa kaotad ta silmist. Kui armastad, siis ei kaota teda silmist, kui tuleb meelde, et sa armastad. Armastust tuleb õppida vaevaliselt, tavaliselt ta ei anna ennast nii kergesti kätte. Võibolla ainult korra näitab vilksamisi ennast ja siis jällegi kaob silmist. S: Kas sellist sõna nagu armastus üldse kasutatakse filosoofias? A: Sageli räägitakse armastusest ilma selle sõnata. Põhimõtteliselt ükskõik, millest räägitakse, ikka räägitakse armastusest. Filosoofia ongi see viis, kuidas armastusest mõtelda. S: Kas mugavus takistab armastusega kohtumist? A: Sa lihtsalt oled ja armastus ju sekkub sinusse ja ei jäta sind rahule, aga sul on kiusatus rahus olla. Nagu robotlikult toimid, nii nagu masin juhib. Kui inimesed peavad mingisuguseid otsuseid tegema, siis nad juhinduvad kas mingisugustest põhimõtetest või äratundmisest, mis võiks hea olla, aga mitte armastusest. Tavaliselt. Kui armastusest ei juhindu, siis ei saagi otsustada. S: Kas põhimõtted ja juhised on õpitavad ja õpetatavad, aga armastus ei ole? A: Nii ja naa. Võib ka teistpidi öelda. - Neid põhimõtteid, juhendeid saab ise ka kindlasti õppida, aga armastus ise õpetab sind. Võib-olla armastus on ainuke asi, mis on üldse õpitav. Kui sa õpetad ennast ise, kui teised õpetajad ei saa lihtsalt hakkama õpetamisega. Armastus on ainuke õpetaja, kes tõesti õpetada suudab. Sellepärast, et teised õpetajad lihtsalt toetuvad sellele, et õpilane ise õpib. Kui õpilane ei õpi, siis pole midagi teha, siis ei saa õpetada ka. Armastus paneb õppima, ta ei jäta muud valikut, kui et sa pead õppima. See ainuke asi, mida tuleb õpetada, on see, et sa üldse õpiksid. Seda tavaline õpetaja ei oska õpetada, kui tal ei ole armastust. S: Kuidas õpetaja saab endale omandada oskuse õpetada armastusega? A: Seal ei olegi muud, et kui ta armastab, siis ta õpetab armastusega. S: Mis sa mõtlesid, kui sa ütlesid, et õpetama peaks seda, kuidas õppida? A: Mitte seda, kuidas õppida. Õpetamine selles seisnebki, et sa avad õppimisele õppimise. Avad seda, kuidas õpetad õppimisele, mida inimene saab õppida. Ta saab õppida iseennast ja kuidas olla tema ise. S: Aga kuidas saab õppida oskusi? A: Need oskused on ju minu oskused. Õppida ennast, see on kõige fundamentaalsem. Eelkõige ikka õpitakse ennast. Kuidas seda väljendada? Õppidagi elamine ära nii, et eladki. Muidu ainult õpid elamist, aga ei ela. S: Kas armastusega käib alati kaasas õppimine? A: Tundub küll, sellepärast kui ei õpi, siis unustad ära. S: Kuidas sina õpid? A: Kui ma üldse õpin, siis see algab sellest, et armastus tuleb mulle meelde. Näiteks, see on selline asi, mis kõige rohkem tõesti avaldub lähedastes suhetes. Üks selline asi, mis on tüüpiline: Naisel on halb, siis ta ütleb midagi, mille puhul mees tunneb, et teda süüdistatakse. Kui ta seda tunneb, siis ta tõmbub endasse ja naisel hakkab veel halvem, sest ta tunneb, et ta on üksi jäetud. See võib olla ka ümber pööratult. Kui tuleb armastus meelde, siis mees ei tõmbu endasse, vaid teeb midagi, mida naisel vaja oleks. Ma arvan, et see on asi, mida tuleb õppida, et see sul alati meeles oleks. Kui sul on see meeles, siis juba edasi armastus juhatab, mida teha. Aga peab olema julgust.
  20. 20. S: Kas armastus juhatab siis armastuse õppimist? A: Selles mõttes jaa, et ta ütleb sulle ette, kuidas õppida. See on üks konkreetne näide, mis on eluline. Sa teed midagi niisugust, mis on sulle võõras. Tavaliselt, kui sul on tunne, et süüdistatakse, siis on kaks varianti – sa mõtled, et sulle tehti ülekohut või sa võtad süü omaks. Mõlemal juhul sa tõmbud endasse. Selle asemel tuleb lihtsalt näha, et naisel on halb. Selle armastuse teostamine toimub suhtes, mõlemad peavad midagi tegema ka. Tõenäoliselt see niimoodi on. See on paradoksaalne, sest sa ei saa loota teise peale, vaid sa pead ise vastutuse enda peale võtma. Kui sa saad seda juba teha, siis tähendab, teine on ka midagi teinud. Küsimus on usaldamises ja uskumises. See on ühtepidi niimoodi, et kui naine ei usu mehesse, siis mees ei saa teha midagi. Aga naine ei saa uskuda, kui mees ei usalda teda. Mees ei usalda naist, mõtleb, et naine põlgab teda. Järgmisel hetkel, kui mees teeb midagi, et naisel hea oleks, siis on naise suhtumine ka muutunud. Naise suhtumine muutub iga hetk. Ma kordan seda, et see ei käi tingimata iga naise ja mehe kohta. See on lihtsalt niisugune skeem. S: Sa enne rääkisid, et kui inimene teeb tööd, siis see on vaid sel juhul töö, kui ta hoolib selle tulemusest. Mida sa nimetad oma töö puhul tulemuseks? A: Seda peab nüüd mõtlema. Näiteks kui ma õpetan, siis see tähendab ka seda, et ma pean hoolima sellest, mis siis inimestega toimub... kui ma armastan seda tööd. S: Kuidas sa hoolid? A: Ma arvan, et ei hooligi. Aga kui ma hoolin, siis … lihtsalt hoolin. Tüüpiline on pigem, et ma ei hooli. S: Kas sa ei armasta oma tööd? A: Jah, siis sedavõrd ei armasta. See peaks nagu skeemi järgi olema niimoodi, et kui näiteks ma õpetan filosoofiat, siis põhimõtteliselt see peaks olema niimoodi, et mina tegelen ainult armastamisega ja õpilased mõtlevad. See oleks nagu lõpuni viidud armastus. S: Kui sa tegeled armastusega, kas sa saad siis samal ajal mõelda? A: Ei, mina ei mõtlegi, õpilased mõtlevad. Muidu on nii, et õpilased ei julge mõelda, sellepärast, et mina mõtlen. Nad kardavad sellepärast, mida mina sellest arvan, mida nad mõtlevad. Nad ei julgegi mõelda. Kui mina üldse ei mõtle, vaid ainult teen niimoodi, et nad ei kardaks, siis nad julgevad mõelda. S: Mis sa siis teed, kui sa teed ainult nii, et sa armastad? A: Ma ei tea, kas mul on kunagi üldse õnnestunud niisugust asja teha, aga see peaks põhimõtteliselt nii olema. Sa pead pöörama tähelepanu, et keegi ei kardaks. See peaks olema niimoodi, et kui mina õpetan neid, siis ma räägin neile nende endi mõtteid, mida nad ise endast kätte ei saa. Mitte oma mõtteid. Ma räägin seda, mida nemad mõtlevad. S: Siis sa oled ju nagu robot? A: Ma ei ole nagu robot. See on nagu filosoofia asi, et tema räägib seda, mida inimesed mõtlevad. Kui ta üldse inimestele midagi ütleb, siis ta ütleb seda, mida inimesed ise mõtlevad. Kui ei ole enam kellelegi rääkida, siis ma ise ka enam ei mõtle. Kui teisi ei ole, siis peaks ise mõtlema, aga endal ei ole mõtteid. S: Aga kuidas sa saad nende õpilaste mõtted? A: See on saladus. Keegi ei tea, kuidas see toimub. Seda ei ole teadlased avastanud (naerab). S: Kas sama mudel kehtib ka teiste õpetajate ja õpilaste puhul? A: Ma arvan, et enam-vähem. Kuigi mitte igas punktis täpselt niimoodi. Ütleme niimoodi, et õpilased peavad alati inspireeruma õpetamisest. Kui õpilased ei inspireeri, siis õpetajal ei ole inspiratsiooni. Inspiratsioon ongi see sama asi, millest ma rääkisin, et sa saad õppimist õpetada. Sa saad väljendada seda, mis on õppimises, aga mida nad ise ei saa väljendada. Põhimõtteliselt peaks olema niimoodi, et kui sa teed midagi armastusega, siis midagi sünnib. Kui sa oma tööd armastad, siis sa oled vaba selle juures. S: Natukene teise nurga alt – kust inimesed saavad oma teadmised? Kas neid õpitakse või need on juba inimeses olemas? A: Need ei välista teineteist. Neid asju õpitaksegi, mis on olemas. Muidu ei saakski õppida. Nad on kuskil, kust kätte ei saa. Kui on niisugused teadmised, mis on otseselt eluks vajalikud, see tähendab, mis on vajalikud selleks, et armastada, siis need on sul sees olemas. Aga sa praktiliselt ei saa hakkama ilma teiste inimesteta, et neid teadmisi kätte saada. Paarisuhe on kõige intensiivsem viis, kuidas seda üles leida. See õppimine käib vigade hinnaga. Võimalus on oma õppetükke tegemata jätta palju kordi. Kui keegi annab teoreetilist nõu, siis see on oluline. See annab teada, millele võiks tähelepanu pöörata. Kui inimesed jätta omapead, siis tal läheb terve elu selleks, et asju endast kätte saada ja siis ka ei saa. Sellepärast on suhted väga olulised. S: Kas suhted on olulised arvestades ka tema tööga, et saada neid õigeid asju kätte? A: Vist küll jah. Ma ei tea täpselt, kuidas see on. On olemas geniaalsed inimesed, kellest purskuvad asjad välja, aga see ei tähenda veel, et nad armastavad. S: Kas need teadmised, mis juba on meis olemas , kas need on seostamise võimalused? A: Armastus on see, mis õpetab, see tähendab armastus ongi see, mis neid seostab, mis toob need välja sealt kättesaamatusest. Põhimõtteliselt on nii, et kui inimene ei armasta iseennast, siis ta ei leia ka enese seest üles. Kui sa astud kasuga tegelemise ringist välja, siis sa astud nagu paradiisi. S: Oota, kui kasust lahti saad, kas siis oled paradiisis või? A: Astud välja eksole, mõne aja oled paradiisis, siis lähed jälle tagasi sinna. S: Aga kas see on just kasu puhul niimoodi, mitte mängu puhul? A: Mängu puhul on nüüd niimoodi, et sa ainult hetkeks pääsed välja. Kuidagi nii. Kui sa samastad kogu maailma iseenesega, siis sa ei pääse kuidagi välja. Kui kõik asjad oleksid nagu minu sees, siis ma ei võta midagi tõsiselt. Ega päriselt kogu maailm ikka sinu sisse ei mahu. Ükskõik, kui suur see ka oleks. See on niimoodi, et alguses tundub nagu oleks kogu maailm sinu sees, siis ta hakkab natukese haaval välja ronima sinu seest. S: Kas sulle tundub, et see armastus, millest me oleme siin praegu rääkinud, on kõige olulisem elus? A: Muidugi. Kõige olulisem ja kõige tähtsam. Igas hetkes. Seda ju inimesed peavad õppima, et igal hetkel armastada. See on väga raske. S: Kas seda saaks õpetada koolides? A: No kui oleks, kes õpetab, siis saaks. S: Aga teisi asju saab õpetada? A: Teiste asjadega on ka ju niimoodi, et ega kooliõpetus ei ole kuigi tõhus. Selles mõttes, et kuigi suure kasuteguriga. Ega seal suurt midagi ei õpi, ükskõik, mida seal õpetatakse. S: Suurt midagi ei õpi, aga kas võiks õppida? A: Tähendab, kui seal armastust õpetatakse, siis see korvaks kõik muu, mis seal õppima peab. S: Kui sul oleks valida, kas sa siis oma last ei panekski kooli? A: Kui oleks nii võimalik, siis ei paneks muidugi. S: Kus ta siis õpiks? A: Põhimõtteliselt see oleneb ühiskonna korraldusest. Ega last keegi muu ei õpeta kui õpetaja (naerab). Põhimõtteliselt on nii, et laps õpib ise. Kui on normaalne laps, siis ta õpib ise õppima. Ühiskond võiks olla nii korraldatud, et laps oleks igal pool teretulnud ja saaks igal pool õppida. Mitte, et selleks on spetsiaalsed puurid, kuhu lapsed pannakse, siis neid õpetatakse seal. S: Millised kohad need võiks olla? A: Kõik kohad, kus tööd tehakse. S: Mismoodi see oleks? A: Ma ei tea täpselt, mismoodi see oleks. S: Kas siis sedasi, et su laps astuks näiteks ministeeriumisse sisse, oleks päev otsa majandusministriga? A: Jah, ja siis seal õpiks ka. Midagi sarnast. S: ...ja homme läheb kuhugi mujale. Aga kas ta läheb? A: Praegu ei ole ühiskond niimoodi korraldatud. See oleks nii, kui oleks teistmoodi korraldatud. Kõik see viis, kuidas tööd tehakse, see peaks olema ka teistmoodi. Praegu on see töö ka nii elust lahutatud. Juba see, et on asutused, kus peab käima tööl, see on juba imelik asi. S: Miks see halb on, kui käiakse tööl asutustes? A: Selles mõttes, et see on väga ebapaindlik. Inimene ei saa oma elu korraldada, ta peab kellast kellani seal istuma. Ta on nagu kinni selle all. ..Ja lapsi sinna ka ei lasta. See ongi see halb asi. No mõnikord lastakse. Üldiselt laps peab õppima elust ikkagi. Mis puudutab õppetükke, kui laps juba oskab lugeda, mis teda takistab õppimast siis raamatust? S: Motivatsiooni puudus? A: Aga lapsel on loomulik motivatsioon õppida, kui seda ära ei võeta. Koolis just sageli võetakse see ära. Laps läheb kooli, siis tahab õppida. Mõne aja on seal olnud, siis enam ei taha. S: Mis on loomulik motivatsioon? A: See on see, et inimene on juba niimoodi loodud, et ta tahab areneda. Õppida tahab. Tal on juba sündimisest saadik see programm peal. S: Kas üldjuhul on täiskasvanutel loomulik motivatsioon alles kasutatavana? A: Ma ei tea, mõni on selle uuesti leidnud. Mõnel ongi täitsa ära kadunud. Mõnel on kogu aeg alles olnud. Need on erinevad täiskasvanutel. S: Kas sul on loomulik motivatsioon? A: Ma arvan, et õppimise suhtes on küll. Aga ma ei õpi alati õigeid asju. S: Mida sa õpid? A: Õppida tuleb armastust eelkõige. Aga ma püüan õppida midagi sellist, millega seda asendada. Sellepärast, et ei ole piisavalt usaldust, et õppida ainult armastust. Ma mõtlen, et igaks juhuks peab midagi muud ka õppima (naerab). Umbes nii. Igaks juhuks õpitakse midagi muud. S: Mis see muu on? A: Arusaamist. Filosoofias õpitakse arusaamist. S: Kas sa vaatad kella, millal sa minema pead (ülikooli)? A: Mul ei ole üldse kella. S: Aga kuidas sa jõuad õigeks ajaks õigesse kohta? A: Ma loodan sinu peale, et sa ütled mulle. S: Kell on 15:52. A: No natukene siis veel on aega, umbes nelja ajal peaks minema hakkama. Me ei jõudnud peaaegu midagi rääkida. See on alles algus. S: Mulle tundus, et jõudsime päris palju. A: Noh, see on ka midagi... 18.11.2010, Tallinn
  21. 21. 40 joonmeedia.blogspot.com on TANEL RANALA & SIRI TAIMLA 6. novembril 2009 ellu kutsutud unikaalne, sisukas ja arenev online- ning trükimeedia punkt, mis hindab teadlikku märkamist ja uurimist. Kuid üle kõige hindame me õppimist – ise, teistega, pidevalt, iga päev. JONMEDIA on lõbus, naljakas, “näitab”, ei ütle, selgitab, kombineerib piltidest ja sõnadest. JONMEDIA tegevuses väljenduvad laiahaardeliselt isiklikud hoiakud ja arvamused, positsioon ja uskumused. JONMEDIA tegevust juhib visioon, mis vaatab tulevikku, kõrv, mis kuuleb tegelikku ja teod, mis räägivad päriselt inimlikkuse keelt. JONMEDIA missioon on käsitleda probleemiväärilisi nähtuseid ja protsesse, inspireerida ja innustada seoseid ning küsimusi looma. Oleme vaatajale-kaasamõtlejale orienteeritud ja kaasavad, väljendume selgelt ja ajakohaselt. Soovime mõista mõtlemisi ja tegutsemisi takistavaid-tõkestavaid tegureid, juhtida ennast ja sotsiaalseid protsesse.

×