Successfully reported this slideshow.
We use your LinkedIn profile and activity data to personalize ads and to show you more relevant ads. You can change your ad preferences anytime.

Milleks meile riik? Alternatiivide võimalikkusest.

Üliõpilastöö TÜ aines "Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse". (2008)

  • Be the first to comment

  • Be the first to like this

Milleks meile riik? Alternatiivide võimalikkusest.

  1. 1. Milleks meile riik? Alternatiivide võimalikkusest.Marek Unt, ajakirjandus ja kommunikatsioon29.01.2008Riik on miski, mille olemasolu on kaasaja inimese jaoks umbes sama harjumuspärane nagu õhk, midahingame. Kui ümbritsev õhk on meile sobiva temperatuuriga, ei pane me seda tähelegi. Vaid talvel, kuikülm näpistab, tunneme puudust soojaõhupuhurist, või lülitame nina kirtsutades sisse õhupuhasti, kuiliinibussi väljalasketorust keset tihedat liiklust meie autosse diislisuitsu imbub. Sarnane on meie suheriiki. Enamik meist ei kujuta ettegi seda, et ühiskond võiks olla korraldatud teisiti kui riigi abiga(Stringham, 2005). Ometi oleme valmis riiki tihti kritiseerima – nii riigikorraldust, milles oleme üleskasvanud, kui riigikorraldusi, mis meile võõrad ja arusaamatud (kuigi tihtipeale on inimloomuseleomaselt parem just see, mis parajasti kättesaamatum). Tekib küsimus, mis hoiab inimesi riigi juures ningmiks on nii vähe neid, kes riigist lahku löövad. Kui parafraseerida (väidetavalt) Churchilli, siis kastõepoolest on riik halvim ühiskonnakorralduse vorm, kui kõik teised välja arvata?Et alustada algusest, peaksime esmalt vaatama nende klassikaliste mõtlejate suunas, kes küsimusega riigivajalikkusest ja ühiskondliku lepingu olemasolust juba sajandeid enne meid tegelesid. Ilmselt tuntuim jakõige põhimõttelisem vastuseis oma eeldustes on Hobbesi ja Locke’i diskussioon. (Rääkides nende kahemehe diskussioonist, tuleb ära märkida, et suure tõenäosusega pole see näost näkku kunagi toimunud.Hobbes oli 42-aastane, kui Locke 17. sajandi algul ilmale tuli, ning viimase teosed nägid ilmavalgust allespärast Hobbesi surma.)Thomas Hobbes oli mitmekülgne teadlane, nagu kõik tolle ajastu suurkujud. Alustades oma õpinguidfüüsika vallas, viisid huvid teda siiski kähku inimkeha ning inimtunnetuse ja sealt lõpuks riigi juurde.Inglismaad aastatel 1642-1651 rüüstanud kodusõda mängis Hobbesi vaadetes riigile oma rolli ning tematähtteose, „Leviathani“ ridade vahel peitub vajadus leida lahendus maailmale, kus valitseb kaos ja kurjus.Just nimelt selline pilt oli Hobbesil maailmast, kus puudub riik, mis pakuks kaitset inimestele teisteendasuguste rünnakute eest. Inimkonna loomulik olek oli sõda: „Inimese loomuses leiame kolm põhilist tülipõhjust. Esiteks: võistlus; teiseks, ebakindlus; kolmandaks,au. /--/ Seega on selge, et ajal, mil inimesed elavad ilma ühtse võimuta, mis neis kõigis aukartust tekitaks,on nad olukorras, mida nimetatakse sõjaks; ja selline sõda käib iga inimese ja iga teise inimese vahel.“(Hobbes, 1975)John Locke ei ühinenud Hobbesiga selles arvamuses. Ta tõi näite „lastest ja nõrgamõistuslikest“, kestema nägemuses ei käitu ühegi reegli järgi, märkides, et kui nad tõepoolest kannavad oma loomuseskaasasündinud omadusi, siis peaksid nad vältimatult nende järgi ka käituma, mida nad aga ei tee. Locke
  2. 2. väidab seega, et inimene sünnib maailma puhtana ning teda mõjutab tema käitumises ja omadustestkeskkond, milles ta üles kasvab. (Locke, 1838)Ühes olid mõtlejad siiski ühel nõul – et inimeste edukaks kooseluks ühiskonnana on vajalik riik. KuiHobbes nägi riiki sunnivõimuna, mis „kõigis aukartust tekitaks“ ja seeläbi kõigi teisteühiskonnaliikmetega konkureerivaid ja selle nimel ka vägivalda kasutavaid kodanikke distsiplineeriks, siisLocke uskus, et riik sünnib inimeste vabatahtlikust ühendusest:„Kuna inimesed on kõik, nagu öeldud, loomult vabad, võrdsed ja iseseisvad, ei saa keegi inimesi nendestõigustest välja tõsta ning kellegi teise poliitilise võimu alla seada ilma tema enese nõusolekuta. Ainus viis,kuidas inimene end oma loomulikust vabadusest ilma jätab ning end ühiskonna ahelatesse seob, onnõusolekuga teiste inimestega ühineda ja liituda kogukonnaks, et elada isekeskis mugavalt, turvaliseltning rahumeelselt, võimaldades omandi ohutut nautimist ning suuremat turvalisust nende vastu, kespole osa kogukonnast.“ (Locke, 1838)Kui Hobbes nägi vajadust riigi sunniks, et kaitsta inimesi nende endi vastu, siis Locke’i arvates ühinesidinimesed vabatahtlikult, et oma vabadusi mugavamalt nautida. Seega ühiskondlik leping, millestmõlemad autorid kõnelesid, oli ühe jaoks kohustus oma õigustest loobuda, teise jaoks aga võimalusõiguste „hoiule andmise“ teel neist veelgi enam kasu saada.Locke’i veendumustele toetuv liberalistlik demokraatia on vähemalt Euroopas ja Ameerika Ühendriikidessiiani domineerival positsioonil, andes Francis Fukuyamale põhjust rääkida „ajaloo lõpust“ – maailmaideoloogilise arengu peatumisest (Fukuyama, 2002). Samas ei ole kõik leppinud riigi kui parima võimalikuühiskonnakorraldusega, sealhulgas Nobeli majanduspreemia laureaat, USA teadlane James M. Buchanan,kes kirjutab järgmist:„On viimane aeg astuda välja pragmaatilisest mõttemaailmast, mis on meie rahvast iseloomustanud.Suured alternatiivid sotsiaalsetele organisatsioonidele tuleb uuesti üle vaadata. Kaotatud usksotsialistlikku unelmasse ei ole taastanud ja tõenäoliselt ka ei taasta usku laissez-faire’i. Aga mis onefektiivsed alternatiivid? Kas anarhism väärib ärakuulamist ja kui, siis millist tüüpi anarhism?“(Buchanan 1974, Stringham 2005 kaudu)Seega leidub veel üks riigikord, õieti riigikorratus, mis on „ära proovimata“. Nagu kirjutab EdwardStringham, USA majandusteadlane ja raamatu „Anarchy, State and Public Choice“ autor ja toimetaja, onanarhism liiga idealistlik kord – liiga kauge meie tänapäevasest ühiskonnast (Stringham 2005). ErinevaltHobbesist, kelle jaoks ilma riigita maailma tähendaks „sõda“, on anarhistid vastupidisel seisukohal. USAriigiteadlane R. J. Rummel, kes on oma karjääri pühendanud kollektiivse vägivalla ja sõdade uurimisel,viitab hoopis asjaolule, et olenemata riikide ja valitsuste kõikehõlmavusest kaasaegses maailmas onsellegipoolest hukkunud miljoneid inimesi läbi nendesamade riikide ja valitsuste käe läbi (Rummel,1994). Kas saab sellisel juhul rääkida riigist kui turvalisuse tagajast?Anarhism kui reaalne alternatiiv liberalistlik-demokraatlikule ühiskonnale pälvis paljudemajandusteadlaste huvi, kes teoretiseerisid selle üle, kas ühiskond võiks toimida ilma riigi pooltkehtestatud reegliteta – vaid inimeste sisemiste reeglite abil. Kõigist neist mänguteooriale huvi pakkunud
  3. 3. mõtte-eksperimentidest hoolimata elame tänasel päeval aga endiselt sama ühiskonnakorraldusega, mis20. sajandil oma domineeriva positsiooni saavutas.Veelgi enam – kui vaadata Ameerika Ühendriikide poole, kes end järjepidevalt „demokraatia kantsiks“tituleerinud on, siis näeme seal Hobbesi „hirmude maailma“ taassündi. 2001. aasta terrorirünnakutejärel alanud inimõiguste devalvatsioon USAs ning elanikkonna võrdlemisi soostuv suhtumine sellesse onheaks näiteks. Selline valikuline õigusriiklus nagu USAs pärast sõja kuulutamist terrorismile (misteatavasti on eksisteerinud ja eksisteerib ka edaspidi kogu aeg, muutes küsitavaks sellele „sõja“kuulutamise) ei ole küll leidnud maailmas heakskiitu, ent sellegipoolest on kahe George W. Bushiadministratsiooni jooksul avatuna püsinud Guantanamo vangilaager, kus terrorismis süüdistatuidõigusriigi printsiipidele vastukäivalt kinni on hoitud ning neilt tõenäoliselt piinavahendite abilülestunnistusi välja pressitud. USA uus president Barack Obama on andnud käsu vangilaager sulgeda(Mazzetti, 2009), kuid vahetult pärast sulgemiskäsu kohta tulnud teadet võis CNNi uudisteprogrammispontaanse avaliku arvamuse küsitluse tulemusi jälgides täheldada ameeriklaste hirmu omaturvalisusele. Võib öelda, et riigi enese toidetud hirm on osutunud tulemuslikuks riigi sunnivõimulegitimeerimisel või vähemalt kodanike meelsust autoritaarse võimu suhtes leplikumaks muutnud.Kuigi Fukuyama väitega lääne demokraatia võidukäigust ning „maailmavallutusest“ on raske nõustudakasvõi Huntingtoni „tsivilisatsioonide kokkupõrke“ visiooni valguses, mis räägib sellest, et tulevasedjõujooned maailmas kujunevad mitte riigikordade, vaid kultuurilise tausta baasil (Huntington, 1999),peame siiski kirjatüki alguses esitatud küsimuse ees pead vangutama. Vaadates ümberringi, ei oleläänemaailmas tekkimas alternatiivi liberalistlikule demokraatiale ja seega ka riigile. Veel enam,käimasoleva majanduskriisi ajad on liberalistide jalgealust tugevasti kõigutanud ning riiklikudtoetuspaketid olulistele majandusvaldkondadele ning hiiliv taasriigistamine USA või Suurbritanniapankade näidete näol ei juhi meid sugugi mitte isegi „õhukese riigi“ suunas, mis vaid hädavajaliketeenuste eest hoolitsema peaks. Kohalikuks ideaaliks on hoopis „paksud riigid“ Skandinaavias, mis võivaduhkustada kõrge keskmise eluea ning kõrge õnnelikkuse-indeksiga. Anarhism aga on siiani vaidteoreetiline aseaine, mille võimalikkus suures mastaabis kuulub tõestamisele tulevaste põlvede poolt.„Lõuad pidada ja edasi teenida“, võiks seega olla Švejki nõuanne riigi kui ühiskondliku korraldusekritiseerijatele, sest tänasel päeval ei ole meil tõepoolest ette näidata ühtki tõestatud ja käegakatsutavatalternatiivi.
  4. 4. Kasutatud kirjandus 1. Fukuyama, F. (2002) Ajaloo lõpp ja viimane inimene. Tallinn: Tänapäev. 2. Hobbes, T. (1998) Leviathan. London: Oxford University Press. 3. Huntington, S. (1999). Tsivilisatsioonide kokkupõrge. Tartu: Fontese Kirjastus. 4. Locke, J. (1838) An essay concerning human understanding. London: Oxford University Press. 5. Locke, J. (1824) Two Treatises of Government. London: Oxford University Press. 6. Mazzetti, M. & Glaberson, W. (2009). Obama Issues Directive to Shut Down Guantánamo. New York Times, 22. jaanuar 2009. 7. Rummel, R. J. & Horowitz, I. (1997). Death by Government. Piscataway: Transaction Publishers. 8. Stringham, E. (2005). Anarchy, State and Public Choice. Cheltenham: Edward Elgar.

×