Successfully reported this slideshow.
We use your LinkedIn profile and activity data to personalize ads and to show you more relevant ads. You can change your ad preferences anytime.

Reinsalu harimatus ja_haldussuutmatus_madaldavad_mäenduse_mainet

384 views

Published on

  • Be the first to comment

  • Be the first to like this

Reinsalu harimatus ja_haldussuutmatus_madaldavad_mäenduse_mainet

  1. 1. MÄENDUSE MAINE 3. HARIMATUS JA HALDUSSUUTMATUS MADALDAVAD MÄENDUSE MAINET Enno Reinsalu TTÜ mäeinstituut, emeriitprofessor Mäemeeste harimatus Mäetööstuses otsuseid langetavate isikute seas ei ole kaasaegse mäeharidusega inimesi. See karm väide tugineb asjaolul, et mitte ükski geotehnoloogia haridusega mäemees ei ole jõudnud tipptasemele. Põhjus on lihtne – geotehnoloogiat hakati õpetama alles 1998. a. Üldse, kaasaegset mäendust hakati Eesti uuesti õpetama alles eelmise sajandi viimasel kümnendil. Enne seda õpetati kihtmaardlate allmaakaevandamise tehnoloogiat. Sestap ongi meie TPI-s hariduse saanud mäeinsenerid tehnoloogid. Veel ahtama keskkonnaharidusega on eestivälise haridusega mäemehed, ükskõik kui akadeemiline ka nende õppeasutus oli. Parem ei ole lugu meie geoloogidega. Vaatamata diplomisse kirjutatud erialale „geoloogiainsener“, on suurem osa selle ala tippudest sisult loodusteadlased, vormilt uuringutehnoloogid. Endise aegade õppekavades, ei mäe- ega geoinseneridel polnud maapõueõigust, mäemajandust, mäenduslikku keskkonnakorraldust jm kaasaegset teadust. Tipptasemest allpool tegutsevate, otsuseid kujundavate isikute sekka on geotehnoloogid jõudnud Eesti Põlevkivis, keskkonnaministeeriumis ja selle haldusalas ning paljudes ehitusmaavarasid kaevandavates ettevõtetes. Kõige suuremat mõju kaevandamisele saavad avaldada nüüdismäendust tundvad geotehnoloogid projektide, keskkonnamõju hindamise ja uuringute kaudu TTÜ mäeinstituudis ja mäendusbüroodes (Steiger, J. Viru markšeideribüroo jmt). Kuid niivõrd, kuivõrd projekteerija sõltub tellimustest, mitte riigi rahastamisest, on ka tema teod projekte tellivate isikute mõjutada. Mäemeeste harimatus paistab välja oma traditsioonilise mõtlemisviisi kaudu. Omal ajal sisendati meile, et hankiv tööstus on majanduse alus: A. Kivisüsi on tööstuse leib [Jossif Stalin, viitamata algallikale] B. Kõik saab alguse kaevandamisest [TTÜ mäeinstituudi üks tunnuslausetest, viitega Maailma Mäeprofessorite Ühingule] Tegelikult on maailmas võimust võtnud uued prioriteedid: A. Peamine ei ole hankimine - uute maade vallutamine, loodusvara ammutamine, inimeste paljunemine B. Kvantiteet ei taga elu kvaliteeti C. Peamine on kvaliteetne elu - elukeskkonna säilitamine, materjalide taaskasutamine, haritus Uues olukorras peame meie, maapõueinsenerid leidma uusi teid maavara, põhjavee ja maatoe kasutamiseks Eesti keskkonnaseaduste labürindis, järgides ebakomplektset maapõueõigust ja arvestades igal sammul talupoeglikku tavaõigust. Kui me seda ei tee, siis: Uusi prioriteete ignoreeriv mäetööstur jääb kaotajaks Uusi prioriteete arvestav mäetööstur jääb viiki Uusi prioriteete kasutav mäetööstur võib võita 14 TTÜ Mäeinstituut
  2. 2. MÄENDUSE MAINE Joonis 3-1 Selline, mitte üksi uusi prioriteete Joonis 3-2 Uusi prioriteete arvestav vaid ka vanu seadusi ignoreeriv „mäetööstur“ mäetööstur jääb viiki - selles savikarjääris on jääb kaotajaks. „Võta-kust-võtta“ tüüpi kõik täpselt projekteeritud: mäeeraldis, kruusaauk on tüüpiline röövkaevandamine, hoidetervikud, välipuistang ja mäeeraldise kusjuures seda ei teinud mitte mäemees vaid teenindusmaa „kohalik elanik“, ilmselt metsamees, „metskaevur“ Joonis 3-3 Uusi prioriteete kasutav mäetööstur võib võita – projekteerides karjääriauku hea akustikaga kontserdipaiga. Esialgu on see nii Rootsis Looduskaitsjate lihtsameelsus Vastasus maavarade kaevandamisele hõõgub pidevalt. Selles kõiges pole mitte midagi uut ega ebatavalist, protest saadab kaevandamiskavasid igas arenenud riigis. Ainult et meil on reaktsioon teravam, sest omaaegse suurtööstuse lagunemine, ositi erastamine ja isehakanud mäetöösturite oskamatus on tekitanud halva fooni – korrastamata kaevandamisalad. Palju pahandust tekkis ka sellest, et riiklik suurtööstus, mitte ainult ei ekspluateerinud oma loodusvara vaid degradeeris ka teiste – metsa- ja põllumajanduse – tootmisressursse. Ilmselt tuleb seda lähemalt selgitada. Linnainimene on niivõrd looduskauge, et peab looduseks iga puud ja parki ning lausa jumaldab viljeluskeskkonda – põldu, puisniitu, metsa. Taipamata, et viljeluskeskkond on tootmisressurss. 15 TTÜ Mäeinstituut
  3. 3. MÄENDUSE MAINE Andmata aru, et metsa peetakse selleks, et toota puitu. Metsamehed hoiavad ja hooldavad metsamaad. Hapnik, mida mets taastab on vaid lisaväärtus. Haritav maa peab toitma ja katma inimest. Põllumehed hoiavad ja hooldavad põllumaad. See, mida õitsev rapsi- või linapõld silmale ja ninale pakub, on ka lisaväärtus. Aga just lisaväärtus on see, mis ärgitab linnastunud looduskaitsjat loodust imetlema ja kaitsma. Tunnetamata, et nii kaitseb ta mitte loodust vaid maaviljelejate tootmisressursse. Aimamata, et viljelustöösturid just seda ootavadki. Nii ongi looduskaitsjad asunud kaitsma väärastunud loodust - viljelejate tootmisressursse. Sellise olupoliitilise manööverdamise tulemusel on ebaadekvaatsete looduskaitsjate silmis ühed loodusressursid „head“ (mets, põld, põhjavesi, maa- ehk ehitustugi või ehitusmaa) ja teised „pahad“ (maavara). Ja nad on hakanud kõikvõimalikul moel takistama pahade maardlate hõlvamist. Sisuliselt toimub mineraalvara - maapõue olulise loodusressurssi hävitamine. Just nii hävitati endisel ajal varblasi, vareseid ja hunte. Maardlate vastased on läinud isegi selleni, et on hakanud võltsima loodust 1 - introdutseerima maardlale kaitsealuseid liike . Uueks suunaks on „karstikultus“, mis tänu ajakirjandusele ei vaja siin lahtiseletamist. Nii on looduskaitsemängus põhjaveest ja karstist saanud kulissid, mille taga maaomanikud jagavad näpunäiteid lihtsameelsetele, salates või teadmata, et just karst on see, mille kaudu nende põllumajandussaaste põhjavette jõuab. Keskkonnaaktivistide kaldused On märgatud, et kaevandamisvastasus ei korreleeru harimatusega. Paljudel juhtudel on tagapõhi 2 inimlik – kaevandamist kavandatakse nende kodukohta . See on mõistetav, kaastunnet tekitav, mõnel juhul lahendatav kompensatsiooniga. Kuid drastilist kaevandamisvastasust tekitavad ka tunnustamisvaegus, tööpuudus, poliitikasse pürgimine. Ja üsna kõrge haritustasemega inimestes. Seejuures, mida kõrgema statuudiga isik oma vaenulikkust ilmutab, seda kahjulikum on mõju. Selles on professorikraadiga isik isegi kahjulikum kui puuduliku haridusega, ent suure kõnevõimega olupoliitik. Poliitikuga on lihtsam – temale tuleb vastu tulla lasta tal maanduda oma ebakompetentsuse tasemele – volikogusse või parlamenti. Akadeemiliste isikutega on raskem. Nende seisukohtade taga on pahatihti puudulikust riiklikust rahastamatusest tulenev töövaegus. Sestap kuulebki neilt teadmatusepõhist argumentatsiooni. Just nii kvalifitseerime meie, keskkonnainsenerid, uue tehnoloogia vastaste väiteid, mis enamasti on ühed ja samad: „me ei tea, mida uus kaasa toob“ (Miks ei tea? Kas pole õppinud? Uurinud?) uuel … võivad olla „väga tõsised tagajärjed“ (Ei tea millised? Võivad ka mitte olla) „puuduvad tõsiseltvõetavad andmed“ (huvitav, mis naerma ajab?) jne Teadmatusepõhise argumentatsiooni resümee on üheülbaline – „on vaja teha põhjalikumaid uuringuid“. Just siin ongi selliste ekspertide peamine motiiv – uurida, uurida ja veelkord uurida. Sest uurimine, mitte tulemus on nende leib ja elu. Tegelikult on geoteadmatusel mitu põhjust, selle hulgas ka mäetöösturite tegemata töö. Kui oponent ei tee vahet, mis võib juhtuda, mida ei juhtu ja mida ei saa juhtuda, siis: talle pole seda selgitatud - see on mäetöösturite viga ta pole seda õppinud - see on ühiskonna puudus, et me ei suuda anda rahvale piisavat haridust ta ei suuda teada, aru saada puhtpatoloogilistel põhjustel; selline oponent on loomult pahauskne ja seepärast kaitseb ta mida tahes - loodust, keskkonda, loomi, seksuaalvähemusi, 3 rahvust, põhjavett jne Kes on pahausksed kaevandamisvastased? Nood on need, kes apriori teavad et kaevandamine on 4 paha ja see on nende usk. Neid pole palju, hinnanguliselt alla 20% ühiskonnast ja nende käitumisviis kuulub ajaloo ning psühholoogia valdkonda. Kuid nad pole ainukesed. On veel ebausksed, kes järgivad pahausksete pajatusi, mida ajakirjandus lahkelt levitab. Kolmandad on vaegteadjad, need, kes ei ole asjaga kursis. Nood moodustavad enamuse, heal juhul kuni 80% ühiskonnast. Neid tulebki õpetada, valgustada, neile selgitada olukorda, tuua fakte. Meie probleem on selles, et 1 http://www.envir.ee/95541 : Võõrliik on liik, alamliik või madalam taksonoomiline üksus, mis on introdutseeritud väljapoole tema harilikku levikuala, kus liik on elutsenud minevikus või kaasajal…. Looduskaitseseaduse järgi on keelatud võõrliikide loodusesse laskmine. 2 'NIMBY or Nimby is an acronym for Not In My Back Yard. The term is used pejoratively to describe a new development's opposition by residents in its vicinity http://en.wikipedia.org/wiki/NIMBY 3 CAVE People (an initialism for Citizens Against Virtually Everything) is a pejorative acronym for citizen activists who regularly oppose any changes within a community http://en.wikipedia.org/wiki/CAVE_People 4 Üsna tavaline indiviidide jaotumine ühiskonnas. Näiteks 20% õllejoojatest joob ära 80% õlut. 16 TTÜ Mäeinstituut
  4. 4. MÄENDUSE MAINE inseneriteaduste piirimail paiknev mäendus on niššiala, millest palju ei teata. Seepärast on kaasaegsete mäetööstusettevõtete loodussäästlik ja mõneti isegi keskkonda parandav tegevus Ida- Virumaal ning Lasnamäel on üllatanud isegi akadeemikuid, mis siis veel üldsusest rääkida. Neljandad on teadjad, kelle loetlemiseks piisab ühe käe sõrmedest. Nende töö on teadmisi jagada ja nende süü, kui nad seda ei tee. Ja on veel viiendad - heausksed töösturid, kes rikuvad kõik ära sellega, et üritavad kaevandamisäri teha lootuses, et neil õnnestub oma kavasid varjata. Nemad on kõige kahjulikumad. Haldussuutmatus Mäenduses, nii nagu ka muul alal on haldussuutmatusel kaks ringi – seadusandlik ja täidesaatev. Kui täidesaatva, st kaevandamistegevuse üle järelevalvet teostava isikkoosseisu suhtes kehtib käesoleva kirjutise kolme esimese osa seisukohad, siis seadusandluse suhtes tuleb korrata vanu. Eesti maapõue loodusressursside: maavarade, põhjavee ja ehitustoe majandamine ning järelevalve tugineb keeldudele-käskudele. Ressursside majandusväärtust peetakse teisejärguliseks, eeldades, et see ilmub alles arendaja töö tulemusel. Põhimõtteliselt mitte just vale, kuid veidi aegunud seisukoht. Arenenud mäetööstusega riikides on välja kujunenud, et tasu maavara kaevandamise eest on võrdeline kaevandamiseks antud maavara koguse ja väärtusega. Sisuliselt maavara renditakse, kusjuures (mäe)rent arvutatakse samadel alustel kui maarent: maardla hind (maksustamishinne) sõltub maavara omadustest, mäeeraldise suurusest, asukohast, raha hinnast, mäetööstuse arengutendentsist jne. Sellise hindamismetoodika loomiseks ei olnud Eesti maapõueõiguse loomise ajal piisavalt teadmisi ega lähteandmeid, mistõttu säilitati tsentralistlikule riigile omane kaevandamisõiguse hind, mille algväärtused tekkisid mineraaltoorme hinna ning väärtuse nüüdseks aegunud suhetest. Kord, mille kohaselt mäetööstur maksab ainult väljatud või kaevandamiskõlbmatuks tehtud maavara (toodangu ja kao) eest, mitte tema valdusesse antud maavara pealt, on tekitanud praktikas majandusvääratusi, millest tavalisemad on: hõlvatakse maardla, kuid ei kaevandata, sest hõlvamise eesmärgiks oli soov võtta maavara ära konkurendi eest; või oli mõni muu eesmärk, näiteks metsa müümine 5 ärilise ettekujutuse ja äriplaani puudumine arendajal tasu maavara kasutamise eest ei ole kooskõlas mäetöösturi kätte andud üldrahvaliku ressursiga – suure maardla eest ei saa riik varu kogusele vastavat tasu, eriti, kui kaevandamise maht on vähene maksumäär ei ole “läbipaistev”, mistõttu on raske hajutada muljet maksustajate meelevaldsusest Kuna maardla ei maksa mitte midagi, üritatavad mäenduskauged otsustajad seda muuta ehitusmaaks. Näiteks infrastruktuuri arendamisel ja ka üld- ning detailplaneeringu käigus joonistatakse ehitusmaavara leiukohale teid, hooneid ja muid rajatisi, mis kõik vajavad neidsamu ehitusmaterjale. Maapõueseadus, mis sellist tegevust põhimõtteliselt ei luba, jäetakse tähelepanuta. Kuid isegi maapõueõiguse raames võib lasta maavaral minna kaduma, sest maapõueseadus lubab kasutada (kaona) maavara „… vara säilimise, ülemäärase keskkonnamõju vältimise või vähendamise tagamiseks“. Põlevkivimaardlas on palju kohti, kus vanade talumajade alla jäeti hoidetervikud, milles kaduma läinud põlevkivi maksis kordi rohkem kui hoonete varaline väärtus. Tervikud jäeti talu alla kaitsmaks kodu kui sümboolset väärtust. Nüüd on suurem osa neist kodudest kõdunud, inimesed lahkunud, hooned rüüstatud ja põlevkivi on kaduma lastud. Suur osa sellest süüst on mäeinseneridel, tööstuse juhtidel, kes ei suutnud kaitsta nende kätte usaldatud üldrahvaliku vara, põlevkivi - arvutada selle väärtust. Eestis kehtib tava luua maardlale kaitseala vastu maardla valdaja tahtmist, samas kui kaitseala haldaja tahtevastaselt ei tohi isegi mõelda kaevandamisele kaitseala all ja läheduses. Majandusteaduses on kasutusel meetod, mille kohaselt nn hindamatute objektide – looduskaitseala, ajaloomälestise, kultuskivi, -puu, -vormi jmt väärtushinnanguks võetakse summa, millest üldsus objekti rajamise või kaitse alla võtmisega ilma jääb. Sellise praktika juurdumisel saaks seni laussubjektiivne maardlate hävitamine mingilgi määral mõõdetava hinnangu. 5 Eestis kehtiv maavara kaevandamisloa saamise protseduur on primitiivne - ei näe ette äriplaani olemasolu. 17 TTÜ Mäeinstituut
  5. 5. MÄENDUSE MAINE Kokkuvõtteks Õigluse printsiip - sa ei tohi oma olukorda teha paremaks teiste olukorra halvenemise arvel – peaks olema juhiseks mitte mäetööstuse arendajatel vaid vastastel. Tuleks endale aru anda, et meie kõik, mitte ainult mäetöösturid, vajame energiasõltumatust, kvaliteetset ehitusmaterjali ja ekspordikõlblikku kaupa. Mistahes piirangute tekitamine oma pisiisikliku heaolu parandamise nimel toimub kogu rahva olukorra arvel – tõuseb energiakandurite hind, kallineb ehitamine ja halveneb väliskaubanduse bilanss. Maavarade kaevandajad säästavad teiste tootjate, st maa- ja metsaviljelejate ning ehitajate ressursse (maatuge) paremini kui omi. Oleks loomulik oodata ka vastupidist – et teiste tootmisressursside, teiste keskkonnaliikide valdajad ja haldajad säästaks üldrahvalikku vara - mineraalressurssi, maardlaid. Seitse soovitust algajale arendajale: 1. Maapõueseadus käsib sul teavitada oma kaevandamiskavast; tee seda kohe alguses ja jõuliselt, muidu ei jõua see üldsuse teadvusse; või kui jõuab siis väärastunult 2. Räägi inimestega, mitte ainult vallaametnikuga 3. Häälekas võhik on üldsuse silmis usaldusväärsem kui nohikust professionaal; seepärast otsi omale arvamusliidreid vastasleeri tasemel; leiad neid ajakirjanike seast 4. Keskkonnamõju hindamine igal juhul! Mistahes projekt, millel teatakse olevat keskkonnamõju, kutsub esile vastumõju 5. Ja veel kord keskkonnamõjust! Kui sa seda ei lase hinnata, ei saagi sa teada, mida sa halba võid teha teistele ja iseendale 6. Järgi kaevandatud maa korrastamise juhendit ja arukate mäetöösturite head tava – ammenda ja korrasta mäeeraldis nii ruttu, et inimesed veel oma eluajal saaksid näha rekultiveeritud kaevandamiskohta 7. Järgi korrastamise uusi suundi: võta eesmärgiks kaevandi korrastamine üldkasulikuks objektiks 18 TTÜ Mäeinstituut

×