<ul><li>1918. aasta detsembri keskpaigas taganesid viimased Saksa okupatsiooniväe kolonnid Tartust läbi Viljandi Mõisaküla...
<ul><li>Polguülem Johan Puskar saatis 17. detsembril Pärnust Mõisakülla jalaluurajate komando – 50 meest leitnant Verner L...
<ul><li>22.detsembril sõitis 22-meheline ratsa-luurajate salk leitnant Jaan Pedaja juhatusel Mõisaküla–Voltveti maanteel k...
<ul><li>Vastase ülekaalu nähes pöördus leitnant Pedaja oma salgaga umbes 500 meetrit teest kõrval asuvale metsaservale. Pe...
<ul><li>Polgu ülem käskis sõita Voltvetti jalaluurajate komandol Mõisakülast ja 1. roodul Pärnust, et vabastada leitnant P...
<ul><li>23. detsembri hommikul kell 10 sõitis Mõisakülast välja kahes kaubavagunis 40 jalaluurajat kahe raskekuulipildujag...
<ul><li>Kui jalaluurajad jõudsid rongiga Punapargi saeveski juurde, märkasid nad Voltvetist üle raudtee lõuna poole liikuv...
 
<ul><li>M ehed  olid aga  niivõrd ärevus es , et hüppasid keelust hoolimata vaguneist välja. Üks sadulas istuv Saksa ohvit...
 
<ul><li>Paarkümmend minutit kestis korralik lahing. </li></ul><ul><li>S akslastel õnnestus seada laskevalmis üks kergesuur...
<ul><li>Ka ülejäänud sõdurid ja kaitseliitlased taganesid järk-järgult jaama suunas.  </li></ul><ul><li>Ainult 7 meest, ke...
<ul><li>Taganevad jalaluurajad kohtusid rongiga Voltveti jaamas ja sõitsid samal õhtul tagasi Mõisakülla. Ka hilinenud 1. ...
<ul><li>Langenud kangelaste matmine 26. detsembril toimus Pärnus suure pidulikkusega,   matuserongkäiku tuli saatma Kaitse...
<ul><li>Mõni päev pärast Punapargi lahingut algasid kokkupõrked Punaväega Kirbla, Mõisaküla, Abja, Karksi ja Kärstna piirk...
<ul><li>27. detsembri õhtul jäeti Mõisaküla maha ja asuti kaitsele Punapargi saeveski – Voltveti mõisa joonele.  </li></ul...
Foto: Kaevikud Voltvetis
<ul><li>30. detsembri õhtul lähenes Mõisaküla poolt Punapargi suunas tugev nõukogude väeüksus, mis võeti vastu püssi ja ku...
 
<ul><li>2. jaanuari õhtul oli jälle kokkupõrge umbes 50-mehelise ratsasalgaga, kes löödi jällegi taganema. Sellest peale l...
Foto: Kitsarööpmeline soomusrong nr.1 koosnes kolmest kahekordsete laudseintega kaubavagunist, seintevaheliseks   täitemat...
KASUTATUD MATERJALID <ul><li>Koost. Arjakas, K.(2008). Eesti Vabariik 90.Eesti entsüklopeediakirjastus, lk 19. </li></ul><...
Upcoming SlideShare
Loading in …5
×

Punapargi lahing

885 views

Published on

0 Comments
0 Likes
Statistics
Notes
  • Be the first to comment

  • Be the first to like this

No Downloads
Views
Total views
885
On SlideShare
0
From Embeds
0
Number of Embeds
5
Actions
Shares
0
Downloads
0
Comments
0
Likes
0
Embeds 0
No embeds

No notes for slide

Punapargi lahing

  1. 2. <ul><li>1918. aasta detsembri keskpaigas taganesid viimased Saksa okupatsiooniväe kolonnid Tartust läbi Viljandi Mõisaküla ja Voltveti suunas, tekitades kohalikele elanikele suurt kahju marodööritsemisega. </li></ul><ul><li>Kohaliku Kaitseliidu salgad olid liiga nõrgad nende takistamiseks, seetõttu paluti abi 6. jalaväepolgult. </li></ul>
  2. 3. <ul><li>Polguülem Johan Puskar saatis 17. detsembril Pärnust Mõisakülla jalaluurajate komando – 50 meest leitnant Verner Limbergi juhatusel, tehes neile ülesandeks jälgida sakslaste läbiminekut Voltvetist. </li></ul><ul><li>Jalaluurajate komandole järgnes 20. detsembril ratsaluurajate komando – 30 ratsanikku leitnant Jaan Pedaja juhatusel, pluss üks raskekuulipildujate rühm kahe saksatüübilise raskekuulipildujaga. </li></ul>
  3. 4. <ul><li>22.detsembril sõitis 22-meheline ratsa-luurajate salk leitnant Jaan Pedaja juhatusel Mõisaküla–Voltveti maanteel kohtas Riitsaares Saksa ratsasalka. </li></ul><ul><li>Leitnant Pedaja peatas sakslased, nõudes neilt kohalikelt elanikelt riisutud kraami tagasiandmist. Algul paistsid sakslased küllaltki järeleandlikud olevat, kuid siis saabus kohale suurem sakslaste salk ja kohe muutus toon ja käitumine. </li></ul>
  4. 5. <ul><li>Vastase ülekaalu nähes pöördus leitnant Pedaja oma salgaga umbes 500 meetrit teest kõrval asuvale metsaservale. Pedaja läks uuesti läbirääkimisi jätkama, käskides tema märguande peale tuli avada. S akslasi vooris aga järjest juurde .. . seati üles kuulipilduja meie meeste suunas. .. </li></ul><ul><li>Pedaja võeti vangi. Kuna sakslasi oli mitu korda rohkem, ei jäänud meestel muud üle, kui Mõisakülla tagasi pöörduda ja teatada juhtunust polgu ülemale. </li></ul>
  5. 6. <ul><li>Polgu ülem käskis sõita Voltvetti jalaluurajate komandol Mõisakülast ja 1. roodul Pärnust, et vabastada leitnant Pedaja ja tagasi nõuda röövitud kraam. </li></ul><ul><li>Üksused pidid välja sõitma sellise arvestusega, et mõlemad jõuaksid Voltvetti 23. detsembril kell 11.00. Oma nõudmised sakslastele pidi esitama jalaluurajate komando ülem leitnant Limberg. </li></ul><ul><li>1. rood alamleitnant Maide juhatusel pidi lahkuma rongilt Kilingi-Nõmmel ja lõikama läbi sakslaste tee Voltveti–Jäärja teel. Mõlemal üksusel kästi võimalikult hoiduda relvade tarvitamisest läbirääkimistel. </li></ul>
  6. 7. <ul><li>23. detsembri hommikul kell 10 sõitis Mõisakülast välja kahes kaubavagunis 40 jalaluurajat kahe raskekuulipildujaga. </li></ul><ul><li>Mõni tund varem lahkus Pärnust 1. rood – 128 meest kahe raskekuulipildujaga alamleitnant J. Maide juhatusel. Kaasa sõitis ka 1. pataljoni ülem alamkapten Tallo. </li></ul>
  7. 8. <ul><li>Kui jalaluurajad jõudsid rongiga Punapargi saeveski juurde, märkasid nad Voltvetist üle raudtee lõuna poole liikuvat pikka sakslaste kolonni. </li></ul><ul><li>Vedurijuht ei jõudnud rongi varem peatada ja poolitas kolonni. Leitnant Limberg ja lipnik Kirschfeldt keelasid meestel vagunitest väljumise ja tahtsid ise sakslastega läbirääkimistesse astuda, et nõuda neilt omavoliliselt võetud vara tagasiandmist ja vangistatud leitnant Pedaja vabastamist. </li></ul>
  8. 10. <ul><li>M ehed olid aga niivõrd ärevus es , et hüppasid keelust hoolimata vaguneist välja. Üks sadulas istuv Saksa ohvitser võttis revolvri ja sihtis lähenevat Limbergi. Samal momendil tulistas reamees Jaan Lindau oma revolvrist, ohvitser sai pihta ja kukkus kraavi. </li></ul><ul><li>Kuulnud lasku, hargnesid Saksa ratsanikud teeäärtel kohe lahingukorda ning avasid tule jalaluurajate le ja pildusid käsigranaa te eestlaste sekka. </li></ul><ul><li>Jalaluurajad varjusid puuvirnade taha ning avasid vastutule, tuues kohale ka kuulipilduja. </li></ul><ul><li>Kõrged lauavirnad pakkusid head kaitset, seal oli varjul ka kümmekond kohalikku kaitseliitlast, kes juba enne jalaluurajate komando t olid asunud sakslasi varitsema. Kahjuks tegutsesid mõlemad salgad omapead. </li></ul>
  9. 12. <ul><li>Paarkümmend minutit kestis korralik lahing. </li></ul><ul><li>S akslastel õnnestus seada laskevalmis üks kergesuurtükk ja avada tuli rongi suunas. </li></ul><ul><li>Olles rõhuvas ülekaalus, võtsid sakslased initsiatiivi endi kätte ja alustasid juba korrapärase pealetungiga jalaluurajate vastu, kes Punapargi lauavabriku puuvirnade ja metsa serval asuvate hoonete joonel olid ägedas tulistamishoos. </li></ul><ul><li>Leitnant Limberg sai aru olukorra lootusetusest ja käskis meestel vagunitesse taganeda ning rongil edasi sõita Voltveti jaama suunas. Käsku kuulasid ainult 9 meest, nemad pääsesidki rongiga tule alt välja. </li></ul>
  10. 13. <ul><li>Ka ülejäänud sõdurid ja kaitseliitlased taganesid järk-järgult jaama suunas. </li></ul><ul><li>Ainult 7 meest, kes tahtsid vastu panna viimse padrunini, langesid sakslaste kätte vangi ja torgati tääkidega surnuks. </li></ul><ul><li>Sakslaste kätte vangilangenuist pääses eluga ainult üks, reamees Jaan Roots, kes päästis end kavalusega – peitis püssi lumehange ja hakkas töölist teeseldes puid riita laduma. Sakslastele seletas ta vigases saksa keeles, et ta on saeveski tööline, mida kinnitas ka saekuuri meistri abikaasa, kes toast väljudes kiiresti olukorda taipas. </li></ul>
  11. 14. <ul><li>Taganevad jalaluurajad kohtusid rongiga Voltveti jaamas ja sõitsid samal õhtul tagasi Mõisakülla. Ka hilinenud 1. rood Pärnust asus oma rongile ja sõitis edasi Mõisakülla. </li></ul><ul><li>Punapargi lahing oli ainuke lahing Eesti väeosade ja lahkuvate sakslaste vahel, samuti 6. jalaväepolgu esimene lahing koos esimeste langenutega. </li></ul><ul><li>Jalaluurajate kaotused lahingus olid 9 meest surnuina ja 3 meest haavatuina. </li></ul>
  12. 15. <ul><li>Langenud kangelaste matmine 26. detsembril toimus Pärnus suure pidulikkusega, matuserongkäiku tuli saatma Kaitseliidu salk ja mitmetuhandeline rahvahulk. </li></ul><ul><li>Sakslased kaotasid 22 surnuina ja 30 haavatuina, langenud maeti Mazsalaca surnuaeda. </li></ul><ul><li>Leitnant Jaan Pedaja viidi sakslaste poolt Riiga, kus tal õnnestus põgeneda, kuid sattus Mõisakülas uuesti vangi, sedapuhku enamlaste kätte. Pärast Valga vabastamist leiti leitnant Pedaja laip sealt. </li></ul>
  13. 16. <ul><li>Mõni päev pärast Punapargi lahingut algasid kokkupõrked Punaväega Kirbla, Mõisaküla, Abja, Karksi ja Kärstna piirkonnas. </li></ul><ul><li>27. detsembril kaotati lahing Kirbla juures . Kolmveerand sakslastelt saadud püssidest osutusid lahinguis kõlbmatuiks, sest sakslased olid lööknõelad lühemaks viilinud, sõdimist raskendas ka puudulik riietus, eriti jalanõude osas. </li></ul><ul><li>Pataljoniülem Tallo otsustas Mõisaküla kaitsmisest loobuda ja võtta sisse uued positsioonid Voltveti rajoonis. </li></ul>
  14. 17. <ul><li>27. detsembri õhtul jäeti Mõisaküla maha ja asuti kaitsele Punapargi saeveski – Voltveti mõisa joonele. </li></ul><ul><li>Samal ajal organiseeriti Pärnus täiendavate väeosade saatmist rindele, 29. detsembril jõudis kohale ka rühm kooliõpilasi Pärnust. </li></ul><ul><li>Kaitse tugevdamiseks rajati kohalike elanike kaasabil kaevikud, saeveski juurde paigutati kuulipildujaid, kuid pideva kaitseliini rajamiseks ei jätkunud mehi. </li></ul>
  15. 18. Foto: Kaevikud Voltvetis
  16. 19. <ul><li>30. detsembri õhtul lähenes Mõisaküla poolt Punapargi suunas tugev nõukogude väeüksus, mis võeti vastu püssi ja kuulipildujatulega. </li></ul><ul><li>Siiski oldi sunnitud taganema Voltveti jaama suunas, kohale jäid ainult seitse meest lipnik O. Mitti juhatusel, kellel õnnestus pealetung seisma panna. Äkki tekkinud vaikuses hakati kartma ümberpiiramist ning otsustati taganeda Voltveti jaama suunas. Nagu hiljem selgus, olid ka venelased samal ajal kartma löönud ning kiiresti taganenud Mõisaküla suunas. </li></ul><ul><li>Järgmise päeva hommikul võeti sisse endine kaitsepositsioon Punapargis, kuid vastasega kokkupõrkeid enam ei toimunud. </li></ul><ul><li>Küll jätkus lahingutegevus Voltveti mõisarajoonis, nimelt tungis nõukogude ratsasalk ootamatult kallale meie ratsaluurajatele, kes lõbutsesid Voltveti kõrtsis. Nähes, et lagedal väljal on vastupanu raske, taganeti mõisa kiviaia taha. Paaritunnilise ägeda tulevahetuse järel taganesid vastased, viies kaasa haavatud ja langenud. </li></ul>
  17. 21. <ul><li>2. jaanuari õhtul oli jälle kokkupõrge umbes 50-mehelise ratsasalgaga, kes löödi jällegi taganema. Sellest peale lõppes vastaste aktiivne tegevus, nende hulgas levisid kuulujutud meie suurtest väeüksustest, saabunud hingetõmbeaeg võimaldas korraldada uute väeosade rindele saatmist. </li></ul><ul><li>1.jaanuaril jõudis Pärnust Voltvetti ka kitsarööpmeline soomusrong nr 1. </li></ul><ul><li>6. jaanuaril andis Sõjavägede Ülemjuhataja polkovnik J. Laidoner käsu alustada üldist vastupealetungi. 6. jalaväepolk sai 7. jaanuaril käsu peale tungida Voltveti-Mõisaküla suunas ja vallutada Mõisaküla ning jälitada vastast Ruhja suunas. Liikuma hakati 8. jaanuari hommikul. Samal päeval võeti enda valdusesse Mõisaküla, kust venelased olid juba lahkunud Ruhja. </li></ul>
  18. 22. Foto: Kitsarööpmeline soomusrong nr.1 koosnes kolmest kahekordsete laudseintega kaubavagunist, seintevaheliseks   täitematerjaliks oli liiv. Meeskonnaks üks 6. polgu dessantrood, 54 tääki, 2 raske- ja 3 kergekuulipildujat.
  19. 23. KASUTATUD MATERJALID <ul><li>Koost. Arjakas, K.(2008). Eesti Vabariik 90.Eesti entsüklopeediakirjastus, lk 19. </li></ul><ul><li>Vabadussõja Ajaloo Komitee.(1997). Eesti Vabadussõda 1918- 1920, I osa.Tallinn, lk 202, 272, 273, 337, 341, 342, 347, 398, 537. </li></ul><ul><li>Paukson, O. Punapargi lahing 23.detsember 1918. Neti Uudistaja , nr 4, veebruar 1998. </li></ul><ul><li>Paukson, O. Tagasivaade Punapargis toimunule. Neti Uudistaja, nr 12, nov 1998. </li></ul><ul><li>Ettekanne esitati esmakordsel detsembris 2010 Tihemetsa Põhikoolis Pärnu Üksikjalaväepataljoni aastapäeva üritusel Kert Vaheri poolt. </li></ul>

×