5 7a. Eesti muinasjuturaamat
Upcoming SlideShare
Loading in...5
×

Like this? Share it with your network

Share
  • Full Name Full Name Comment goes here.
    Are you sure you want to
    Your message goes here
    Be the first to comment
    Be the first to like this
No Downloads

Views

Total Views
2,121
On Slideshare
2,121
From Embeds
0
Number of Embeds
0

Actions

Shares
Downloads
4
Comments
0
Likes
0

Embeds 0

No embeds

Report content

Flagged as inappropriate Flag as inappropriate
Flag as inappropriate

Select your reason for flagging this presentation as inappropriate.

Cancel
    No notes for slide

Transcript

  • 1. OKASROOSIKE Austria muinasjutt Eesti 1
  • 2. Muiste elasid kord kuningas ja kuninganna, kes iga päev rääkisid: „Oleks meil ometi laps!“ Nad eisaanud ega saanud aga ainustki.Siis juhtus, et kord, kui kuninganna suples, veest konn välja ronis ja talle pajatas: „Sinu soov täitub.Veel enne, kui aasta möödub, tood sa tütre ilmale Eesti“Nagu konn oli ennustanud, nõnda ka sündis. Kuninganna sai tütre, ja see oli väga kaunis. 2
  • 3. EestiKuningas oli nii rõõmus, et korraldas suure peo. Varrudele kutsus ta kõik oma sugulased, sõbrad jatuttavad, aga ka teadjad-naised, et need lapsele oma heasoovlikkust ilmutaksid. Kuningriigis elaskolmteistkümmend teadjanaist. Et kuningal aga ainult kaksteistkümmend kuldtaldrikut oli, milleltnad sööma pidid, tuli ühel naisel koju jääda.Pidu peeti suure toredusega, ja kui see lõpule jõudis, jagasid teadjanaised lapsele kingiks omaimeande: esimene voorust, teine ilu, kolmas rikkust ja nii edasi, kõike, mida ilmas iganes võikssoovida. Kui üksteistkümmend oma annid olid jaganud, astus äkitselt sisse kolmeteistkümnesteadjanaine, kes selle eest, et teda peole polnud palutud, kätte tahtis maksta. Kedagi tervitamataning kellelegi otsa vaatamata hüüdis ta valju häälega: „Viieteistkümnendal eluaastal saabkuningatütar värtnaga torgata ja sureb!“. Ühtegi sõna rohkem lausumata pöördus ta ümber ja lahkussaalist. 3
  • 4. EestiKõik olid ehmunud. Siis astus esile kaheteistkümnes teadjanaine, kellel soov veel ütlemata oli.Kuna ta paha soovi enam olematuks ei saanud teha, vaid seda ainult leevendada võis, sõnas ta: „Seeärgu olgu surm, vaid saja-aastane sügav uni, mis kuningatütart tabab.“ Kuningas tahtis oma armastlast ilmtingimata õnnetuse eest hoida ning andis käsu kõik kedervarred kogu kuningriigis ärapõletada. Teadjatenaiste soovid aga täitusid kõik järjest: tütarlaps kasvas kaunis, kombeline,sõbralik ja väärikas, nii et ta igaühele meeldis, kes teda nägi.Juhtus nii, et päeval, mil tütarlaps viieteistkümne aastaseks sai, kuningat ja kuningannat koduspolnud. Tütarlaps viibis lossis üksinda. Ta käis omapead mööda lossi ringi, vaatas tube ja kambreidnii palju kui süda kutsus ja jõudis lõpuks vanasse torni. Kitsast keerdtreppi mööda läks ta ülesväikese ukseni. Lukuaugus oli vana, roostetanud võti, ja kui tüdruk seda keeras, kargas uks lahti.Tillukeses toakeses istus vana naine kedervarrega ja ketras hoolega lina.„Tere päevast, vanaemake!“ ütles kuningatütar. „Mis sa siin teed?“ 4
  • 5. „Ketran,“ lausus vanake ja noogutas pead. „Mis asi see on, mis nii lõbusasti ringi keerleb?“ küsistütarlaps, võttis kedervarre ja tahtis ka kedrata. Vaevalt oli ta aga värtnat puudutanud, kui nõiaennustus täitus ja ta endale sõrme torkas.Samal silmapilgul, kui ta torget tundis, vajus ta toas asuvale voodile ja jäi sügavasti magama. Seeuni vallutas kogu lossi. Kuningas ja kuninganna, kes just koju olid jõudnud ja saali astunud, uinusidja kogu õukond koos nendega. Jäid magama hobused tallis, koerad õuel, tuvid katusel ja kärbsedseintel; isegi tuli koldes vaibus ning kustus. Praad ei särisenud enam. Kokk, kes parajasti kokapoissimingi eksimuse pärast tahtis tutistada, laskis poisi lahti ja uinus. Tuulgi jäi soiku, lossi ees puudel eiliikunud enam ainuski leheke.Lossi ümber aga hakkas vohama kibuvitsahekk. See kasvas iga aastaga kõrgemaks, kuni varjaskogu lossi. Kasvas nii kõrgeks, et isegi lippu lossi tornil enam näha polnud.Ent maal liikus muinasjutt kaunist magavast Okasroosikesest – nii nimetati kuningatütart. Aeg-ajaltilmus kuningapoegi, kes läbi heki lossi katsusid tungida. See aga ei õnnestunud neil, sest okkalinekibuvits hoidis tugevasti kokku, nagu oleksid tal käed, ega lasknud kedagi läbi.Paljude aastate pärast tuli jälle kord kuningapoeg sellele maale ja kuulis vana taati rääkimas lossistkibuvitsaheki varjul. Lossis magavat imeilus kuningatütar – Okasroosike – juba tervelt sada aastat.Temaga koos magavat ka kuningas ja kuninganna ning kogu õukond. Oma vanaisalt oli taatkuulnud, et palju kuningapoegi olevat püüdnud kibuvitsatihnikust läbi tungida, kuid jäänud sinnakinni.Siis ütles noormees: „Ma ei karda, lähen, sest tahan ilusat Okasroosikest näha.“Ja ta ei võtnud head vanataati kuulda, kuidas see ka ei katsunud ta nõu maha laita.Sada aastat aga oli möödunud ja kätte jõudnud päev, mil Okasroosike pidi ärkama. Kuikuningapoeg hekile lähenes, oli see üleni õites – need hargnesid kahele poole ja lasksid noormehevigastamata läbi, põimudes selja taga jälle hekina kokku.Lossiõues nägi ta hobuseid ja kirjuid jahikoeri magamas; katusel istuvad tuvid olid pea tiiva allapeitnud. Noormees astus majja. Tubade seintel tukkusid kärbsed, kokk köögis hoidis kätt õieli, nagutahaks ta kokapoisil tukast kinni haarata, ja tüdruk istus, must, pooleldi kitkutud kana süles.Kuningapoeg läks edasi. Saalis magas kogu õukond. Ülal trooni juures lamasid kuningas jakuninganna. Noormees läks edasi. Kõik oli nii vaikne, et ta oma hingamist võis kuulda. Lõpuks 5
  • 6. jõudis ta torni ja avas väikese toa ukse, kus Okasroosike magas. Seal ta lebas, nii ilus, et noormeestalt pilku ei suutnud pöörata. Ta kummardus ja suudles tütarlast.Vaevalt olid ta huuled Okasroosikest puutunud, kui neiu silmad avas ja ärkas. Üsna sõbralikultvaatas ta kuningapojale otsa.Koos läksid nad tornist alla. Kuningas ja kuninganna ärkasid ning kogu õukond samuti. Kõiktunnistasid üksteist suuri silmi. Hobused õuel tõusid üles ja raputasid end. Jahikoerad karglesid jaliputasid saba. Tuvid katusel sirutasid kaela, vaatasid ringi ja lendasid põllule. Kärbsed seintelronisid edasi. Tuli köögi koldes lõi leegitsema ja pani toidu keema, ning praad hakkas särisema.Kokk andis poisile kõrvakiilu, nii et too karjus, ning tüdruk jätkas kana kitkumist.Siis pühitseti kuningapoja ja Okasroosikese pulmi suure toredusega, ja nad elasid õnnelikult kunisurmani. 6
  • 7. JUTUSTUS TUMESINISEST EVEST Belgia muinasjutt Eesti; Belgia 7
  • 8. Kas sa tunned Evet? Eve Tumesinist? Eve on kuninganna. Aga keegi ei tea seda peale tema enda.Eve armastab tumesinist värvi. Igal hommikul tõuseb ta üles oma tumesinisest voodist. Tumesinistestuhvlites läheb ta tumesinistel trepiastmetel alumisele korrusele. “Tere hommikust, tumesinine laud ja teretumesinised toolid” laulab ta rõõmsalt. Tumesinisest kapist võtab ta tumesinise kannu tumesinistestmarjadest tehtud marmelaadiga. Ta paneb marmelaadi paksult võileiva peale. Ta sööb kõike kaunilt japuhtalt. Tumesinisest tassist joob ta tumesinist teed. Tee on tehtud tumesinistest lilledest. Lilled kasvavadtumesinises aias koos tumesiniste puudega. Keegi ei tea, miks Eve armastab tumesinist värvi. Isegi mitteEve ise! See lihtsalt on nii. Nii nagu aevastus. Sa aevastad või siis ei aevasta. Eve on väga ilus tüdruk. Ta onnii kaunis, et kui inimesed teda näevad, nad ütlevad ainult Oooh! Või Aaah! Ja ei midagi rohkem. Ja selleston vähe. Eve leiab, et see on väga tüütu. Sest Eve armastab väga vestelda. Ta on tumesinine väga heakõneleja. Eve armastab ka naljakaid asju. Oma tumesinises majas tumesinise mere ääres kogub ta kõigenaljakamaid tumesiniseid asju. Tal on tumesinine telliskivi, mis luksub. Tumesinine pea pilvedes.Tumesinine kuldkala, kes võib laulda ooperit ja virn ilma lõputa raamatuid. UngariÜhel päeval, kui Eve oli rannal otsimas teokarpe, kohtas ta kuningas Kuldkollast oma paljastel kuldkollasteljalgadel. Esialgu kuningas ütles ainult Oooh! Ja Aaaah! Ja ei midagi rohkem. Ja see on liiga vähe! See onhäbi! Eve oli kurb, kuna kuningas ei võinud öelda midagi muud. 8
  • 9. Järgmisel hommikul oli kuningas Kuldkollane tagasi rannal. Oma paljaste kuldkollaste jalgadega. Kui ta nägiEvet, ta ütles Ooooh! Ja siis Aaaah! Ja ei midagi muud. Ja see on liiga vähe!Ja nii see jätkus päev päeva järel...Viiendal päeval peitis Eve end luidetes. Ta nägi kuningas Kuldkollast eemalt tulemas. Oma paljastekuldkollaste jalgadega. Kuningas vaatas ja vaatas ja vaatas. Ta vaatas 100 korda. Kui ta ei näinud Evet,pöördus ta tagasi oma kuldkollasesse lossi mere ääres. Eve ei teadnud, mida ta peaks tegema. Ta mõtles, etkuningas Kuldkollane on kena mees ja võib-olla ta isegi tahab temaga abielluda. Aga ta ei teadnud, kas tavõib kunagi armastada kollast värvi. Eve mõtleb: armastus on sinine, sest meri on sinine ja armastus onsama sügav kui meri. Eve otsustab, et ta peab õppima armastama kollast värvi, enne kui ta võib abielludakuningas Kuldkollasega. Nii ta hakkab harjutama. Lilled oma tumesinisel teekannul värvib ta kollaseks.Toolid oma tumesinise laua ääres värvib ta kollaseks. Oma tumesinise voodi peale ta õmbleb kollasedpäkapikud kollaste mütsidega. Varsti mõtleb Eve, et kollane on ilus. Mitte nii ilus, kui tumesinine, aga ikkagiilus. Kui Eve arvab, et ta armastab küllalt kollast värvi, paneb ta selga tumesinise sviitri kollaste täppidega.Ta hüppab tumesinistesse pükstesse, milledel on kollased triibud. Ja ta paneb jalga kaks tumesinist kingakollaste paeltega.Just õigel ajal! Kuningas Kuldkollane on juba mererannas teda otsimas. Oma paljaste kuldkollaste jalgadega.Kui ta Evet näeb, ta ütleb ainult Oooh! Ja Aaah! Hetkeks on ta sõnatu. Ja siis korraga ta ütleb:” MAARMASTAN.....MA ARMASTAN SIND!” See ei olnud armastus esimesest pilgust! Aga.... Ungari 9
  • 10. Eve näitab kuningale oma tumesiniseid kingi kollaste paeltega. Kuningas näitab Evele oma kuldkroonitumesiniste täppidega. Nad räägivad. Ja nad räägivad. Ja nad räägivad...Sinised ja kollased sõnad koos. Kuldsest hommikust tumesinise õhtuni 5 päeva ja 6 öö järel abiellub Evekuningas Kuldkollasega. Ta võtab kõik oma naljakad tumesinised asjad kaasa kuninga kuldkollasessepaleesse tumesinise mere äärde. Igal öösel magavad Eve ja kuningas Kuldkollane tumesiniste linadegakollases voodis. Hommikul söövad nad kuldkollaseid võileibu tumesinise marmelaadiga. Ja nad joovadtumesinist teed kuldkollastest tassidest.Varsti sünnivad neile esimesed lapsed. Need ei ole tavalised lapsed. Nad on rohelised. Välja arvatud Lisa,tema on sinine nagu Eve. Kui Lisa on täiskasvanud, abiellub ta prints Õhtupunaga ja nemad saavadpurpurlillasid lapsi Välja arvatud Lob, tema on punane nagu prints. Kui Lob saab täiskasvanuks, abiellub taväikese Kollasega ja nemad saavad oranžid lapsed. Välja arvatud Anne, tema on kollane nagu ta ema.Kuldkollases palees tumesinise mere ääres elavad nüüd punased, oranžid ,kollased, rohelised, sinised jalillad lapsed. Ja alati kui sajab ja jälle päike paistab, hüppavad lapsed koos suurele kaarele palee kohal. Jakõik inimesed hüüavad: “Vaadake! Vikerkaar!” 10
  • 11. PILLEKE PAKSUS METSAS Eesti muinasjutt Eesti 11
  • 12. Elasid kord suure metsa äärses talus eite-taati. Neil oli kena tütar, pisikene Pillekene.Palus pisikene Pillekene kord metsa marjule minna. Taat seisis vastu, aga kui Pill pisarsilmipalus ja lubas mitte sugugi kaugele minna, muidu metsa ääres marju korjata, ja kui eit ka justvastu ei olnud , „et las laps läheb peale“, siis andis taat järele ja Pill läks metsa, korv käes.Päev hakkas juba õhtusse jõudma. Nutavad eite-taati: Pille pole! Hirm ajab eidele higiotsaette; taadi süda väriseb: ehk on hunti hullu teinud, karu kuri kägistanud, rebane Pillerebinud! EestiEi aidanud muud, kui läksid Pille otsima. „Pill, ae...ae!...“ hüüdis eit heledasti.„Pill..Pilleke...“kutsus taadi hääl. Aga keda ei olnud, oli Pill! Kuulis karu, vana mesikäpp,eide-taadi huikamist, muigas ja mõtles: „Oo, suutäis on hea!“ ja kadus kõrve poole. Kuulishunt eide-taadi hüüdu ja urises: „Ee-e, sellest saab hamba alla!“ ja läks laane poole. Kuulisrebane eide-taadi hädaldamist-ja nagu ta on vana kaval loom, mõtles: „Aa, siin võib midagiteenida!“ ning pistis padrikusse, et saba välkus. 12
  • 13. Pill oli metsa ääres marju otsinud, suure noppimisõhinaga läinud sügavasse metsa ja viimaksnii kaugele, et enam tagasi ei osanud tulla! Hirm valdas Pille; hakkas teine jooksma: jooksis,jooksis, jooksis, pillas marjad maha ja hakkas nutma. Nuttis nii, et silmad läksid punaseks.Sel ajal oli aga päike looja ja ilm videvikku läinud. Ei jäänud Pillel muud nõu järele kui puuotsa ronida, et ööd seal mööda saata ja hommikul jälle uuesti teed otsima hakata. Istus Pillsuure männi harude vahel ja nuttis. Korraga-krabin! Pill vaatab maha: puu all seisab suurkarvane karu, tõstab nina üles ja veab haisu.„Mis sa nutad seal?“ küsis karu jämeda häälega. Eesti 13
  • 14. „Ma´ps pea nutma!“ vastab Pill. “Läksin metsa marjule, eksisin ära ja nüüd ei oska enamkoju minna!“„Pole viga,“ vastas karu, “tule alla, istu mu selga, ma viin su eide-taadi juurde. Nad jubaotsivad sind!“„Ei ma tule ühti,“ vastas tütarlaps. „Kui otsivad, küll nad minu siis ka leiavad. Sul on vägakarvane kasukas!„Mõmisedes puges karu padrikusse. Pill hakkas eite-taati huikama. Vaevalt oli karu kadunudkui Pill jälle alt sammusid kuulis: kuivad oksad krabisesid ja praksusid. Ta vaatas: allhiilgasid kaks silma nagu hõõguvad söed. „See on hunt!“ mõtles Pill, sest kodus oli takuulnud, et hundi silmad öösel sütena hiilgavat. Nii see ka oli.„Mis sa huikad?“ küsis hunt alt.„Miks ma ei pea huikama!“ vastas Pill. „Eite-taati on kaugel, ehk kuulevad mu hüüdu jatulevad!“„Tule alla, ma viin su enda seljas neile vastu!“ seletas hunt.„Ei ma tule ühti!“ vastas Pill. „Küll nad juba kuulevad ja tulevad. Sul on väga teravselgroog!“Hunt lõgistas hambaid ja hiilis metsa, ise aga mõtles: „Oota sa oota!“Pill hakkas uuesti huikama, ootas ja nuttis.Mõne aja pärast kuulis Pill alt jälle tasast krabinat. Ta vaatas maha-seal seisis vanaReinuvader, mahe ja naerune nägu ees, ja küsis imelahkesti: „Mis sa, pisike Pilleke,sealnutad?“„Miks ei nuta,“ kaebas Pill. „Tulin metsa marjule, eksisin ära-ja ma ei tea sugugi, kus onkodu.“„Pole viga, lapsuke,“ lausus rebane ja mõtles: „Ma viin lapse eidele-taadile koju, ehk saannende käest mõne kana.“ Ja rääkis edasi: „Ole sa siin hästi vagusi, muidu hunti-karukuulevad, tulevad ja murravad su ära! Mina jooksen sinu koju ja räägin, kus on pisike Pilleke.Ära nuta midagi. Ole aga, ilus laps, vait!“ 14
  • 15. Pillele meeldis rebase jutt- ta vaikis. Rebane lippas aga eidele-taadile vastu, naeratasmahedasti ja rääkis: „Tere ka, pereisa; tere ka, pereema! Miks te nii hilja veel marjul olete?“„Ei me ole marjul, kulla vaderike! Meil kadus pisike Pilleke ära. Ega sina teda pole näinud?“„Oeh, ei mina tea midagi, pole mu kõrv teda kuulnud ega silm näinud. Aga hunti-karu näginküll!“„Oh, kulla vaderike,“ hakkas eit paluma, „sul kerged jalad ja teravad silmad, otsi läbipõõsapooled, vaata läbi vaarikud, käi läbi kuusikud, kuusikud ja männikud, ehk leiad meielapse üles!“ Ise oli hirmul hundi ja karu pärast.Rebane vastas rahulikult: „Mis sa, mis sa, eidekene, mis sa, mis sa, taadikene, lubad ülesleiuhinnaks, jalavaevaks paned mulle?“„Kana,“ lausus taat. Ungari 15
  • 16. Eit lõi taadile küünarnukiga pihta ja lausus: „Ega sa hull ole!“„Ühest on vähe!“ tingis rebane. „Otsige ise!“ Pidi juba metsa jooksma, kui eit tellima:„Kuule, kulla vaderike , otsi lapsuke üles! Ei ole ühest kanast vähe: ta on mul ilus rasvane!Tead, see kirju, suur kui kukk.“Rebane tundis seda väga hästi, ütles: „Olgu!“ ja kadus metsa.Jooksis siia, jooksis sinna-ja oli varsti tagasi.„Kas leidsid?“ küsisid vanad nagu ühest suust.„Mis ma nüüd leidsin: pime natuke! Istub nagu keegi männiharude vahel. Saad sa nüüdpimedas aru, mis ta on, varese pesa või ,“ vigurdas rebane kavalasti. „Eks tulge, vaadake ise!“Läksid: rebane ees, eite-taati järel. Said männi juurde, eit vaatas üles –Pilleke!Nüüd polnud rõõmul otsa ega aru. Pill tuli puu otsast maha ja eite-taati viisid tütre koju.Rebane käis järel, sest tema suu jooksis kana pärast vett.Rebane sai kirju kana ja oli oma kavalusega väga rahul.Eite-taati aga õpetasid Pille, et ta mitte iialgi enam üksinda metsa ei läheks. Eesti 16
  • 17. FINN McCOOL – IIRI HIIGLANE Põhja-Iirimaa muinasjutt Eesti 17
  • 18. Finn McCool oli kuulus sõjamees. Ta läks oma igapäevaseid kohustusi täitma Iiri põhjarannikule. Ükstema vaenlane šoti hiiglane, keda hüüti Benandonneriks, hakkas vastaskaldal Sotimaalnaeruvääristama Finni võitlusoskusi. EestiVihale aetud Finn haaras tüki maad, tõstis selle üles ja viskas selle Šotimaale väljakutseks tolleleteisele hiiglasele. Šoti hiiglane maksis Finnile kätte, visates teda kaljutükiga ja ähvardades, et kuiFinn julgeb tõsta oma kätt tema vastu, siis päris kindlasti ta seda enam kunagi ei tee. Šoti hiiglanelisas veel, et kahjuks ta ei suuda ujuda seda lühikest maad üle kanali Fini juurde.Finn sattus sellest raevu, rebis suure tüki kalju küljest ja nägi terve nädala vaeva, lükates sedaookeani ja tehes tugevat silda Iirimaalt Šotimaale. Kui ta oli lõpetanud, hüüdis ta šoti hiiglasele :”Nüüd sul ei ole mingit vabandust, tule siia ja näita, mida sa oskad” 18
  • 19. Kartes kaotada oma reputatsiooni ja uhkust, ei olnud šoti hiiglasel muud võimalust, kui minna ülesilla. Finn oli väsinud, kuna ta ei olnud maganud terve nädala; oli ta ju töötanud tammi kallal. Ja tatundis, et pole võitluseks valmis.. Ta mõtles, kuidas võita aega ja kosuda kohtumiseks šoti hiiglasega.Talle tuli geniaalne idee. Kiiresti tegi ta suure võrevoodi ja maskeeris end beebiks ....ning ootas. LeeduŠoti hiiglane saabus Finni maja juurde, karjudes: “Kus sa oled, argpüks McCool?”Finni naine ütles, et Finn on ära, aga istugu külaline kindlasti maha ja joogu tass teed, Finn tulevatvarsti. Tee toodi koos koogiga, kuhu Finni naine oli sisse pannud mõned kivid. Benandonnerhammustas natuke ja murdis ühe oma hamba. Ta mõtles iseeneses, et Finn peab olema küll kangemees, et süüa sellist kooki! Aga et mitte olla viletsam, lõpetas ta koogi ja murdis veel kakshammast.Siis märkas ta beebi võrevoodit ja beebit selle sees. Tema silmad läksid hirmust suureks, kui tamõtles endamisi: helde aeg, kui beebi on nii suur, kui suur siis on isa? Ta sirutas oma käe, et 19
  • 20. puudutada magavat beebit, aga Finn hammustas ta sõrmeotsa ära. Benandonner oli sellest vägaehmunud ja mõtles, kui beebi on selleks võimeline, milleks siis isa võib olla võimeline!See mõte hirmutas teda väga! Soti hiiglane hakkas jooksma nii kiiresti nagu ta polnud jooksnudkunagi varem - tagasi üle silla Šotimaale. Kartusest Iiri hiiglasega taas kohtuda hävitas ta ka silla. 20
  • 21. LAUDLINA JA TUBAKATOOS Leedu muinasjutt Eesti 21
  • 22. Elas kord vaene mees koos kolme pojaga – kõige vanem vend, keskmine vend ja kõige noorem vend.Ühel päeval ütlesid pojad isale: “Isa, me oleme siin juba kaua elanud. Me ei taha olla sulle koormaks.Oleme juba suured ja tahame minna laia maailma õnne otsima.”Ja nad asusid teele. Öö hakuks olid nad jõudnud suurde metsa. Järsku märkasid nad puude vaheltpaistmas tulekuma. Nad läksid edasi ja nägid kõrgete puude vahel lagendikku, mille keskel põles helelõke.Vennad arutasid omavahel:“Kohe saabub öö. Me ei saa enam edasi minna. Jääme parem siia ja magame lõkketule ääres. Agame ei saa magada kõik ühel ajal, sest kurjad röövlinnud võivad tulla ja rebida meid tükkideks. Keegipeab olema üleval ja valvama.“Kõige noorem vend ütles:“Minge teie magama. Mina jään valvama.”Vanemad vennad heitsid magama ja kõige noorem jäi valvesse. Ta istus lõkke ääres ja kuulas kuidasöine mets salapäraselt kohises. Äkki kuulis ta kedagi eemalt lähenemas. Peagi silmas ta puude vahelhobust, kes vedas vankrit. Vanker peatus ja sealt astus välja üks naine kes hüüdis kõige nooremalevennale:“Tule siia!”Kõige noorem vend pani seda väga imeks. Kes on see imelik naine ja kuhu ta keset ööd sõidab?Lõpuks võttis ta julguse kokku ja läks naise juurde. Naine küsis:“Kes te olete ja mida te siin teete?”Kõige noorem vend vastas: “Oleme kolm venda.”“Ja kuhu te lähete?” päris naine edasi.“Me elasime nii vaeselt, et otsustasime lahkuda oma kodust ja minna laia maailma õnne otsima,”vastas kõige noorem vend.“Või nii” lausus naine “näe, võta see laudlina. Kui sa iganes peaksid tundma nälga, siis ei pea sategema muud kui laotama selle lina maha ja toit ja jook on kohemaid sinu ees. Ühe asja tahan sulleveel anda. Võta ka see tubakatoos. Kui sa selle avad ilmub kohemaid ilus maja koos valvuritega.” 22
  • 23. Kõige noorem vend tänas ja läks tagasi lõkke juurde.Järgmisel hommikul kui vanemad vennad ärkasid küsis kõige noorem vend neilt:“Kas olete näljased?”“Aga meil ei ole ju midagi süüa,” vastasid vanemad vennad.Siis võttis kõige noorem vend välja oma laudlina ja laotas selle maha. Kohe ilmusid laudlinale toit jajook. Kui vennad olid kõhu täis söönud pani kõige noorem vend laudlina kokku ja kohemaid oli kõikkadunud.Vennad jätkasid oma teekonda. Nad läksid metsast välja ja jõudsid varsti kenale jõeäärseletasandikule. Seal vennad peatusid ja kõige noorem vend sõnas: “Puhkame siin natuke”.Ta avas tubakatoosi ja kohe kerkis tasandikule ilus maja koos valvuritega.Selle tasandiku kõrval asusid aga ühe kuninga valdused. Kui selle kuninga tütar nägi, et tühjalekohale on järsku ilmunud ilus maja, mis on kaunim isegi kuninga omast, ütles ta oma isale:“Ma lähen vaatama mis imelik maja sinna on kerkinud?”Ta jõudis majani aga valvurid ei lasknud teda sisse. Seda nägi pealt kõige vanem vend, kes käskisvalvuril kuningatütar sisse lasta. Kõige noorem vend aga sõnas: “Miks ta siia tuli? Ma kardan, ettahab teha meile midagi halba.”Kõige vanem vend ja keskmine vend aga ei kuulanud oma nooremat venda: “Mida ta meile ikka tehasaab kui me oleme kolmekesi?”Ja vanemate vendade käsul lasksid valvurid kuningatütre majja.Kui kuningatütar nägi kui ilus on vendade maja, hakkas ta küsima igasuguseid küsimusi. Vennadrääkisid kuningatütrele kõigest ja näitasid lahkelt kogu oma varandust. Varsti tundsid vennad agaväsimust ja järgemööda vajusid nad kõik unne. Kui kuningatütar nägi, et vennad on uinunud, näppasta aknalaualt tubakatoosi ja sulges selle. Jalamaid oli maja kadunud. Siis võttis ta ka laudlina ning läksnäpatud tubakatoosi ja laudlinaga koju. 23
  • 24. TšehhiVennad ärkasid ja nägid, et nad lebavad lageda taeva all. Nende maja oli kadunud. Kadunud olid kalaudlina ja tubakatoos.Kõige noorem vend ütles:„Kas ma mitte ei hoiatanud, et kuningatütar kavatseb midagi halba teha?“Vennad läksid edasi ja jõudsid kolme tee ristumiskohani. Kõige noorem vend ütles:„Kuna te minu hoiatust ei kuulanud, läheme me nüüd edasi eri teid pidi“.Kolm venda läksid lahku ja jätkasid oma teekonda igaüks erinevat rada mööda. Kõige noorem vendjõudis metsa, kus ta tundis vastupandamatult magusat õunalõhna. Ta leidis õunapuu, korjas mõnedõunad ja sõi need ära. Kohe pärast seda kui ta oli õunad ära söönud kasvasid talle laubale kaks sarve,nii et ta ei julgenud enam metsast välja minna. 24
  • 25. Ta läks edasi ja nägi väikest selge veega jõge. Ta kahlas läbi jõe ja järsku kuivasid tema jaladpeenikesteks nagu kondid. Ta läks aina edasi kuni tundis taas õunte lõhna. Leides taas ühe õunapuuvõttis ta sellelt õuna ja sõi ära. Äkki kadus üks sarv tema laubalt. Ta sõi veel ühe õuna ja ka teine sarvkadus. Teekonda jätkates jõudis ta taas ühe jõeni, aga vesi selles oli must ja räpane. Kõige nooremvend läks siiski läbi jõe ja äkki muutusid tema jalad tagasi endisteks! Ta imestas väga ja talle tuli päheüks väga hea mõte…Kõige noorem vend läks tuldud teed pidi tagasi, et korjata mõned head ja mõned halvad õunad ningvõtta kaasa vett mõlemast jõest, millest ta läbi oli tulnud. Seejärel suundus ta kuninga linna.Linna jõudes möödus ta kuninga lossist. Kuningatütar tundis õunalõhna ja ütles oma teenijale:„Mine vaata, kes selliseid magusaid õunu müüb?“Teenija leidis lossi lähedalt üles kõige noorema venna, kelle olid õunad kaasas, ja küsis temalt:„Kas sa müüd neid õunu?“„Miks ka mitte? Ma võin need ka ära müüa,“ vastas kõige noorem vend.Teenija ostis kaks õuna ja viis need kuningatütrele. Kui kuningatütar oli õunad ära söönud kasvasidtema laubale kaks hiigelsuurt sarve. Ta kohkus väga, lasi kutsuda arstid, kuid need ei osanud tedaaidata. Et leida arsti, kes suudaks need sarved ära võtta, saatis ta lõpuks kirjad kõikidele arstidele ülekogu maailma. 25
  • 26. TšehhiKuu aega hiljem tuli kõige noorem vend jälle linna ja teatas, et just tema on see, kes suudab sarvedkuningatütre laubalt ära võtta. See uudis jõudis koheselt ka kuningani, kes kutsus kõige nooremavenna lossi ja küsis:„Kas sa tõesti suudad sarved mu tütre laubalt ära võtta?“„Jah, suudan küll,“ vastas kõige noorem vend „kuid ma tahan, et sa ehitaksid mulle maja“. Maja lastikiiresti valmis ehitada. Kõige noorem vend juhatas kuningatütre majja ja sõnas:„Et su sarved kaoksid, pead sa nüüd ütlema mida oled elus halba teinud.“ Kuningatütar tunnistasüles kõik oma halvad teod, jättis aga mainimata laudlina ja tubakatoosi. Kõige noorem vend valaskuningatütre jalad üle kaasatoodud selge jõeveega ja kuningatütre jalad kuivasid peenikesteks nagukondid. Nüüd sai kuningatütar aru, et peab siiski tõtt rääkima ning tunnistas üles ka laudlina jatubakatoosi varguse.Seepeale ütles noorim vend:„Kui sa tahad, et su sarved kaoksid, pead sa mulle näitama laudlina ja tubakatoosi.“ 26
  • 27. Kuningatütar läks ja rääkis kogu selle loo oma isale, kuningale.„Võta ja näita talle neid asju,“ ütles kuningas ja lisas samas:„ja kui poiss tahab, pead sa need ka talle tagasi andma. Äkki on ta võlur!“Kuningatütar läks ja andis laudlina ja tubakatoosi kõige nooremale vennale tagasi. Seepeale kallaskõige noorem vend kuningatütre jalad kaasatoodud sogase veega üle ja kohe muutusid kuningatütrejalad jälle normaalseteks. Pärast seda andis ta kuningatütrele mõned head õunad ja käskis need ärasüüa. Kui kuningatütar oli õunad ära söönud kadusid kohe ka sarved tema laubalt.Nüüd, kus kuningatütar oli paranenud, ütles kuningas kõige nooremale vennale:„Ma annan oma tütre sulle naiseks.“Aga kõige noorem vend vastas talle:„Ma ei taha sinu tütart ega ka midagi muud. Ma tahan vaid omale maja ehitada ja seal rahulikultelada.“Seda kuningas talle ka lubas.Nüüd läks kõige noorem vend oma vanemaid vendi otsima. Kui ta nad leidis, tulid kõik kolmekesikoos linna tagasi. Nad avasid tubakatoosi – ja otsemaid kerkis nende ette maja koos valvuritega.Vennad läksid majja ning elasid seal kaua õnnelikult. 27
  • 28. LUGU KUKEST JA KANAST Tšehhi muinasjutt Ungari 28
  • 29. Elas kord õues kaks lindu: kukk ja kana. Kukk otsis maast mardikaid, terakesi ja ussikesi. Taandis osad mardikad, terakesed ja ussikesed kanale ja kanale see meeldis. AustriaKukk ja kana sõid ja jalutasid. Nad jõudsid metsa, kus kasvas palju puid. Kukk leidis paljupunaseid maasikaid ja hakkas neid kiirelt kugistama. Maasikad jäid talle kurku kinni, kukkkukkus maha ega saanud enam hingata. Tšehhi 29
  • 30. Kana muretses kuke pärast. Kiiresti tormas ta tassikesega lehmalauta piima järele. Lehm eisaanud kanale piima anda, sest tal ei olnud süüa. Kana tahtis tuua lehmale rohtu, kuid niidulrohtu ei kasvanud. Niit oli kuiv, sest vihma ei olnud sadanud. Kana jooksis ojakese äärde veejärele, kuid ojakeses ei olnud vett. Ojake soovis kana aidata, kuid lapsed olid pannud temavette kive ning ta ei saanud voolata.Kana otsustas ojakest aidata. Ta korjas kivid ojast välja ning ojake sai jälle voolata. Ojakeandis kanale vett niidu kastmiseks. Niit andis kanale lehma jaoks rohtu. Lehm andis kanalekuke jaoks tassi piima. Kana andis kukele piima juua, kukk neelas maasikad alla ning sai jällehingata. Ungari 30
  • 31. KUKEKESE TEEMANTSÕRMUS Ungari muinasjutt Iiri 31
  • 32. Elas kord vaene vana naine. Tal ei olnud muud kui üks väike kukeke. Eideke oli nii vaene, et eisuutnud isegi kukele süüa osta. Ühel päeval otsis kukeke endale prügihunnikust süüa, kui nägi sealmidagi läikimas. See oli uhke kiviga sõrmus. Kukk oli väga rõõmus ja ütles: “Viin selle sõrmuse koju jaannan perenaisele. Siis pole ta enam nii vaene!”Ent samal ajal sattus kukest mööduma kuri kuningas oma teenriga, kes samuti sõrmust märkasid.“Ma tahan seda sõrmust! Teener, mine võta see kukelt ära. See näeks nii kena välja minuaardekirstus!” ütles kuningas. Nii astuski teener kuke juurde ja rabas sõrmuse tema noka vahelt. Nadläksid tagasi paleesse ja panid sõrmuse kuninga aardekirstu. Väike kukeke aga järgnes neile ja sättisennast aknale istuma. Ta hüüdis: “Kikerikii, kuningas, sa mu sõrmus tagasta!” AustriaKuningas käskis teenrit: “Mine võta see kukk kinni ja heida ta kaevu – ta ei kire enam, kui onuppunud!” Nii läkski teener kukega kaevu juurde ja viskas linnu kaevu.Kukeke oli väga kaval ja ütles: “Minu väike pugu – joo ära kogu vesi!” Ja korraga oligi kogu kaevu vesitema pugus. Kukeke lendas tagasi kuninga aknale ja hüüdis: “Kikerikii, kuningas, sa mu sõrmustagasta!” Kuningas sai pahaseks. “Mida? See kukk on ikka elus! Mine, mu teener, ja heida takaminasse! Ta ei kire enam, kui ära põleb.” Teener võttiski kuke kaenlasse ja heitis kaminasse. Agakukeke oli kaval ja ütles: “Minu väike pugu – lase kogu vesi välja!” ja kogu kaevuvesi voolas pugustvälja ning kustutas kaminas tule. 32
  • 33. Kukeke lendas jälle aknale ja hüüdis: “Kikerikii, kuningas, sa mu sõrmus tagasta!” Kuningas eisuutnud seda uskuda. “See kukk on ikka elus! Teener – viska ta mesitarusse, las mesilased nõelavadta surnuks!” Teener viiski kuke mesitarusse ja viskas sisse. Aga kukeke oli väga kaval ja ütles “Muväike pugu – ime sisse kõik mesilased!” ja kõik mesilased olidki tema pugus. IiriJälle kord lendas kukeke kuninga aknale ja hüüdis: “Kikerikii, kuningas, sa mu sõrmus tagasta!”“Mida? See kukk on ikka elus? Ei uppunud vees, ei põlenud tules ega surnud mesitarus?” Kuningaskäskis teenril kukk enda juurde tuua. “Pistan ta endale püksi, kus ta kindlasti lämbub”, ütleskuningas. Toodigi kukk kuninga juurde ja pisteti talle püksi. Kaval kukeke aga ütles: “Mu väike pugu,lase välja kõik mesilased!” Ning mesilased lendasidki välja ja hakkasid kuninga taguotsa nõelama.“Oh ei, võtke see kukk kohe välja ja andke talle tema sõrmus tagasi!”, hüüdis kuningas. “Muidu metemast lahti ei saa!” 33
  • 34. EestiTeener andiski kukele sõrmuse tagasi ja lasi ta koju. Kukeke viis sõrmuse kohe oma perenaisele, kesselle maha müüs ja enam vaesust kannatama ei pidanud. Nüüd jätkus neile süüa nii palju kui nadsoovisid ja nii elasid nad õnnelikult elu lõpuni. Iiri 34