KREUTZWALD Jaan Unduskilt
<ul><li>Lähtudes eestlaste lootusetust olukorrast kultuurrahvana, anda neile – absurdi jätkates – kõik, mida üks kultuurra...
<ul><li>„ Dr. Fählmanni elu“ lõpulõikudes võtab Kreutzwald kõneks küsimuse, kas Faehlmann oli kristlane või mitte, ning te...
<ul><li>On siiski mõningaid kirjutisi, kus elufilosoofia saab järjekindlama läbivalgustuse, nt Kreutzwaldi arvatavasti 187...
<ul><li>Enam kui need haprad teoretiseeringud annab Kreutzwaldi eksistentsiaalsetest hoiakutest märku tema reaalne tegevus...
<ul><li>Kreutzwaldi puhul on otse hämmastav, kuidas see peaaegu täiusliku melanhoolse eelsoodumusega isik, tõeline mustast...
<ul><li>   Oma 1843.a. kirjutatud eesti käändeõpetusse poetab Faehlmann eesti keele kohta lause: „See kahjuks küll väljasu...
<ul><li>Kui 1857 ilmub “Kalevipoja” esimene vihik, siis selle eessõnas võimendab Kreutzwald Faehlmanni eksistentsiaalseid ...
<ul><li>On omamoodi kummaline, kuidas vastse rahvusliku tüviteksti, „Kalevipoja“ eessõnas seesama rahvus nurjunuks kuuluta...
<ul><li>Ei, Kreutzwald ei töötanud museoloogilistel kaalutlustel, et päästa hävingust hääbuva rahva vanavara. Temas ei oln...
Upcoming SlideShare
Loading in...5
×

Kreutzwald

924

Published on

0 Comments
0 Likes
Statistics
Notes
  • Be the first to comment

  • Be the first to like this

No Downloads
Views
Total Views
924
On Slideshare
0
From Embeds
0
Number of Embeds
2
Actions
Shares
0
Downloads
1
Comments
0
Likes
0
Embeds 0
No embeds

No notes for slide

Transcript of "Kreutzwald"

  1. 1. KREUTZWALD Jaan Unduskilt
  2. 2. <ul><li>Lähtudes eestlaste lootusetust olukorrast kultuurrahvana, anda neile – absurdi jätkates – kõik, mida üks kultuurrahvas vajab. See on Kreutzwaldi suur paradoks, tema kui literaadi Hippokratese vanne. See on Faehlmanni düsenteeria-raport, mis kirjutatud ümber literaadikreedoks. See, muuseas, on eesti kultuuri printsiip Faehlmannist ja Kreutzwaldist alates siiamaani. Me saame väikerahvana oma kõrgkultuuri jätkata üksnes kui eksistentsialistid, kui loomingulised absurdistid. Loogiliselt võttes peaksime sooritama kultuurilise enesetapu. On alati olnud neid, kes seda ka soovitavad, suuri loogikuid. Kõik, mida me oma kultuuris teeme puhtast loogikast lähtudes, on vesi selle kultuuri surma veskile. </li></ul>
  3. 3. <ul><li>„ Dr. Fählmanni elu“ lõpulõikudes võtab Kreutzwald kõneks küsimuse, kas Faehlmann oli kristlane või mitte, ning teatab, et ta ei ole pädev otsustama, millistest veenetest ammutas Faehlmann oma tegutsemisjõu, aga tema tegutsemine oli kristlik. Ümberöeldult umbes nõnda: usk ei ole mitte see, kuidas sa jumalast mõtled, vaid sinu reaalsete tegude summa siis, kui sa jumalast ei mõtle. Kõik erialamõisteile rajatud katsed Kreutzwaldi enda usutunnistust selgitada on jooksnud liiva; ainus mõiste, mis uurijaid mingil määral ühendab, on deism, seesama, millest võiks näha välja kasvavat 20. sajandi eksistentsifilosoofiat. Jumal võib ju olemas olla, aga igatahes ei ole teda kunagi kodus. Järelikult tuleb tegutseda isepäiselt. Minu usutunnistus ei ole see, mis ma jumalast mõtlen, vaid minu käitumisaktide summa. Tegude-usu esindajana ei harrastanud Kreutzwald oma vaateid spekulativselt avada; nende killukestest võib igaüks laduda mistahes mosaiike. </li></ul>
  4. 4. <ul><li>On siiski mõningaid kirjutisi, kus elufilosoofia saab järjekindlama läbivalgustuse, nt Kreutzwaldi arvatavasti 1879.a. kõne „Paradiisi aed“, milles hinnatakse inimlikku elu eksistentsiaalsele tunnetusele lähedaselt: elu on Kreutzwaldi järgi „võitlus võiduta, kahtlus lepituseta“, mis mitte kunagi ei vii sihile ja milles nii maailm kui ka inimkond seisavad alati vaenulikult üksikisiku vastu. Kreutzwald jätab inimese üksiolekule siinilmas küll ka väikese väljalaskeventiili jumaliku ühenduse näol, aga – pangem tähele – see ühendus, see religio , saab teoks üksnes inimese kujutluses. Jumal on Kreutzwaldi järgi inimliku kujutluse vili, ennemuistse jutu kangelane. (Kas võiks siin aimata Schopenhaueri mõju?) See on 1870. aastate Balti oludes üsna kõva sõna. Sisuliselt jätab Kreutzwald inimese maailma üksi. </li></ul>
  5. 5. <ul><li>Enam kui need haprad teoretiseeringud annab Kreutzwaldi eksistentsiaalsetest hoiakutest märku tema reaalne tegevus eesti kõrgkirjanduse rajajana. Siingi on lähtepunktiks Faehlmann. Tuleb endale nimelt teadvustada, et ei Faehlmann ega Kreutzwald näinud eesti rahva tulevikku eestikeelse kultuurrahvana. Lööb välja üks varase eestluse paradokse: kõige enam optimismi kiirgus nii eestlaste kuldse mineviku kui ka nende kultuurilise tuleviku üle just saksa päritolu balti literaatidest, siin eeskätt G. J. Schultz-Bertramist, kelle 1839.a. kõne  ÕES-is ju algatas „Kalevipoja“ koostamise mõtte: „Andkem rahvale eepos ja ajalugu ning kõik on võidetud!“ (pangem tähele võidukuse-motiivi); eesti päritolu literaadid aga, kes teostasid tegeliku töö, ei uskunud paradoksaalsel kombel eestikeelse kultuuri tulevikku, niisiis täitsid oma kohust – eelneva põhjal öeldes – puhtast eksistentsialismist, minnes vastu rahvuskultuurilisele nurjumisele (vrd Camus: „Teades, et pole olemas võidukaid üritusi, hoian ma lootuseta ürituste poole …“). Schultz-Bertram kutsus üles minema võitma, Faehlmann, eriti aga Kreutzwald, läksid kultuuriväljale surmaminejatena, mitte loogikat järgides, vaid absurdi jätkates, ning valisid lõppkokkuvõttes – eksistentsiaalsele antiloogikale vastavalt – elu. Ma rõhutaksin, eriti Kreutzwald, sest siit algabki Kreutzwaldi suurus, ja see on koht, kus ta oma õpetajast Faehlmannist kultuuriisiksusena üle kasvab. Faehlmanni eeltööd eesti eepose tarvis olid siiski saksakeelsed, s.t. vähem absurdsed ja enam loogilised, kui võiks arvata. </li></ul>
  6. 6. <ul><li>Kreutzwaldi puhul on otse hämmastav, kuidas see peaaegu täiusliku melanhoolse eelsoodumusega isik, tõeline mustast sapist läbiimbunud ihu ja hing, sünnipärane luuser, suudab sellest omamoodi ju näruselt pudisest rahvaluulelisest ainest, mis tal kasutada oli, sellistel pessimistlikel eeldustel välja võluda säärase kuratlikult suurejoonelise kompositsiooni, nagu seda „Kalevipoeg“ ju lõppeks ikkagi on, kui vähegi aega võtta, et temasse süveneda (aga see nõuab tõesti aega ja pühendumist, sest „Kalevipoeg“ on komplitseeritud tekst). Me võime samamoodi käsi laiutada, nagu Kreutzwald Faehlmanni puhul, mööndes, et me ei tea, millistest veenetest ammutas Kreutzwald oma tegutsemisjõu. Aga ma oletan, et see tuli loometöösse suunatud surma-energiast, sellest, mis meisse kõigisse elu jooksul koguneb, jäädes enamasti lahenduseta. </li></ul>
  7. 7. <ul><li>  Oma 1843.a. kirjutatud eesti käändeõpetusse poetab Faehlmann eesti keele kohta lause: „See kahjuks küll väljasurev keel seisab meie ees otsekui suure kunstiteose vare”. C. R. Jakobson, kes oma esimeses isamaakõnes Faehlmanni pikalt tsiteerib, jätab tsitaadist vaikimisi välja sõnad &quot;kahjuks küll väljasurev&quot;. Seda nimetatakse ideoloogiliseks korrektuuriks: 25 aastat hiljem, rahvusliku liikumise kõrgajal, ei pidanud eesti asja enam ajama eksistentsiaalse eetika positsioonidelt, vaid võis seda teha juba lihtsama loogika pinnalt; ühiskonna ootused olid küpsed. </li></ul>
  8. 8. <ul><li>Kui 1857 ilmub “Kalevipoja” esimene vihik, siis selle eessõnas võimendab Kreutzwald Faehlmanni eksistentsiaalseid hoiakuid veelgi. Kreutzwald vastandab end selgelt Schultz-Bertramile, kes unistas eesti rahva vaimsest taassünnist, ning lisab jäiselt: “Minu arvates ei ole eesti rahval enam võimet iseseisvaks rahvuslikuks loominguks …”. Samas eessõnas on juttu eesti rahvakillu absorbeerimiset sakslaste ja venelaste pingeväljas, ning tullakse välja oletusega, et eesti proosakirjandust, natsiooni küpse vaimu tunnust, mida hetkel veel ei ole, vaevalt et ka tulevikus saab olema – kui rahvast ennastki enam ei ole. See on Kreutzwald oma loomingu kõrgaastail, ajal, mil ta lõi tekstilise aluse rahvuse ärkamisele. Faehlmann ja Kreutzwald olid mehed, kelle usutunnistus ei olnud mitte uskumise asi – mitte see, kuidas rahvast mõelda, vaid spontaansete tegude summa siis, kui rahvast otseselt ei mõeldud. Ma ei leia sellisele hoiakule paremat nime kui praktiline eksistentsialism. </li></ul>
  9. 9. <ul><li>On omamoodi kummaline, kuidas vastse rahvusliku tüviteksti, „Kalevipoja“ eessõnas seesama rahvus nurjunuks kuulutatakse. Miks nii suurejooneline kaasavara surmaminejale? Loogiliste põhjenduste otsimisel on välja tuldud seisukohaga, et Kreutzwald lõi „Kalevipoja“ n-ö museoloogilistel kaalutlustel, et päästa, mis päästa annab. Aga mis museoloogilisest konservist võis juttu olla, kui kogu „Kalevipoeg“ sündis ülimalt pingelise loometöö viljana, kus sisult ja vormilt heterogeense aine ümbervalamisel on tõesti lausa imet tehtud? Ma olen ikka ja jälle valmis kordama, et Võru linnaarsti komponeerimisanne on etteantud materjali kehvust arvestades lausa erakordne. Ning tema kiivus „Kalevipoja“ teksti autoriõiguste kaitsmisel ei jäta kahtlusi selles, kui oluliseks ta oma isikut luuletöö valmimisel pidas. </li></ul>
  10. 10. <ul><li>Ei, Kreutzwald ei töötanud museoloogilistel kaalutlustel, et päästa hävingust hääbuva rahva vanavara. Temas ei olnud ka grammigi sirgjoonelist rahvuslikku prohvetit, kelles avaldunuks kindel tahe luua oma tõusvale rahvale alustekst, eepos, mida hilisromantismis võeti kui lubatähte Euroopa rahvaste vaimsesse perre astumisel. Kreutzwald lähtus eestlaste lootusetust olukorrast kultuurrahvana, püüdes neile anda eepost, milleta kultuurrahvas olla polnud mõeldav. See paradoks ei ole sõnamäng, vaid Euroopa kultuuri üks reaalse käitumise traditsioone.  Credo, quia absurdum . Usun, sest see on absurdne. Lause, mis viib tagasi meie ajaarvamise alguse religioossete mõtlejateni. „Teades, et pole olemas võidukaid üritusi, hoian ma lootuseta ürituste poole“. Lause, mis pärineb 20. sajandi ateistlikult mõtlejalt. Mõtlemise märgid on erinevad, tegutsemise traditsioon on sama. See on alati olnud etableerunud loogikale vastanduv mäslejate ja uuendajate traditsioon. </li></ul>
  1. A particular slide catching your eye?

    Clipping is a handy way to collect important slides you want to go back to later.

×