Ühiskonna vananemine (2010)

  • 1,780 views
Uploaded on

Referatiivne üliõpilastöö TÜ õppeaines "Eesti riik ja ühiskond". Kolme viimase valitsuse tegevuse analüüs probleemi lahendamisel. (Tartu, 2010)

Referatiivne üliõpilastöö TÜ õppeaines "Eesti riik ja ühiskond". Kolme viimase valitsuse tegevuse analüüs probleemi lahendamisel. (Tartu, 2010)

  • Full Name Full Name Comment goes here.
    Are you sure you want to
    Your message goes here
    Be the first to comment
    Be the first to like this
No Downloads

Views

Total Views
1,780
On Slideshare
0
From Embeds
0
Number of Embeds
0

Actions

Shares
Downloads
0
Comments
0
Likes
0

Embeds 0

No embeds

Report content

Flagged as inappropriate Flag as inappropriate
Flag as inappropriate

Select your reason for flagging this presentation as inappropriate.

Cancel
    No notes for slide

Transcript

  • 1. Tartu Ülikool Sotsiaal- ja haridusteaduskond Ühiskonna vananemine.Kolme viimase valitsuse tegevuse analüüs probleemi lahendamisel. Referatiivne uurimistöö aines „Eesti riik ja ühiskond” Autor: Marek Unt Tartu 2010
  • 2. SisukordSissejuhatus....................................................................................................................3
Ühiskonna vananemise käsitlused .................................................................................3
Võimalikud lahendused .................................................................................................4
Eesti valitsuse poliitika ühiskonna vananemise osas .....................................................6
 Partsi valitsus .............................................................................................................6
 Ansipi I valitsus .........................................................................................................7
 Ansipi II valitsus ........................................................................................................8
 Tööandjate manifest 2010........................................................................................10
Kokkuvõte....................................................................................................................11
 2
  • 3. SissejuhatusÜhiskonna vananemine on protsess, mis on inimeste paraneva elujärje ja meditsiinisaavutuste abil sajandite jooksul üha hoogustunud. Omal moel on see paremateelutingimuste mündi teine külg, mis esitab riikidele, kes sellega silmitsi peavadseisma, nii majanduslikke kui sotsiaalseid väljakutseid.Käesolev referatiivne uurimistöö käsitleb vananevat ühiskonda kui Eesti jaoksaktuaalset ja lahendust nõudvat sotsiaalset ja majanduslikku valupunkti.Annan esmalt lühidalt edasi ühiskonnateadlaste ja gerontoloogide vaated rahvastikuvananemisele. Seejärel vaatan nii rahvastikuteadlaste kui poliitikute pakutudlahendusi, mis on mõeldud vananeva ühiskonna koorma kergendamiseks.Lõpuks käsitlen Eesti seniseid planeeritud ja teostatud samme ühiskonna vananemiseosas, seda kolme viimase valitsuse (alates 2003) tegevuskavasid vaadeldes jaanalüüsides.Ühiskonna vananemise käsitlusedÜhiskonda peetakse vananevaks, kui selles on eakaid (üle 65-aastaseid) üle 7%.Valdav enamus maailma riikidest on selle piiri juba ületanud ning Eestis võib ÜROrahvastikuprognoosi kohaselt aastaks 2030 eakas elanikkond moodustada kogunineljandiku.Ühiskonna vananemisega seotud väljakutsed reastavad Taimi Tulva ja Aino Kiis2001. aastal ilmunud raamatus “Vananemine Eestis: eakate toimetulek ja teenustevajadus” järgmiselt: • eakate toimetuleku kindlustamine, mille eelduseks on piisav sissetulek pensionina; • põlvkondadevahelise harmoonia tagamine; • ealise diskrimineerimise vältimine; • üleminek aktiivsele seenioripoliitikale.Sügavad muutused ilmnevad vananedes ka leibkonna koosseisus ning peresisesesvastutuses, samuti uuenenud hooldussuhetes.Eesti Arengufondi seirejuht Kitty Kubo (Kubo 2010) nimetab vananemise-teemalisesdiskussioonis kõige kõvemini kõlavat juttu pensionide jätkusuutmatusest ja 3
  • 4. hooldusravi olematust kättesaadavusest. Käsikäes langeva sündivuse ja tööealistehulga kokkutõmbumisega tähendab vananemine tõepoolest survet riikide tervishoiu-ja sotsiaaleelarvetele. Pea kõigil riikidel terendavad tulevikus probleemid vastavatekulude katmisega. Kubo toob välja, et Euroopa Komisjoni 2009. aasta vananemiseraportis toodud tänaste poliitikate põhjal tehtud tulevikuprojektsioonid näitavad, etriikide vananemisega seotud kulutused osakaaluna sisemajanduse kogutoodangustulatuvad aastaks 2060 näiteks Luksemburgis ja Kreekas kuni 40 protsendini,Põhjamaades, Hollandis ja Maltal 30 protsendini. Kõige enam kasvavad kulutusedpensionitele, tervishoiuteenustele ja hooldusravile.Teisalt on ühiskonna vanamine aga märksa laiem teema kui vaid pensionid jatervishoid. Kubo kirjutab, kuidas vananev ühiskond tekitab kasvava vajaduseinnovaatiliste lahenduste järele alates terviseteenustest, hooldusärist jafunktsionaalsetest toodetest kuni elamuehituse ja transpordi korralduseni välja. Vanadinimesed vajavad teist laadi teenuseid ja tooteid, samal ajal on nad ise valmis javõimelised varasemast enam majanduselus kaasa lööma ja neid teistele pakkuma, shendale vajaminevaid tooteid-teenuseid arendama.Kokkuvõtlikult ei vaata kaasaegsed käsitlused ühiskonna vananemisest eakaid kuivaid abivajajaid ja teenuste tarbijaid, vaid näevad neid osana lahendusest ja isegiuutest võimalustest.Võimalikud lahendusedNii nagu ühiskonna vananemisel on erinevaid tahke, peituvad ka lahendusederinevates valdkondades. Võtame järgnevas vaatluse alla mõningaid Eestis kajastustleidnud ettepanekuid, kuidas vananeva ühiskonnaga toime tulla.Majandusteadlane Andres Arrak on käsitlenud eelkõige demograafia ja majandusevahelisi seoseid Postimehe majandusteemalise veebiväljaande E24 keskkonnasilmunud arvamusartiklis “Andres Arrak: vananev rahvastik heldeid pensione eimaksa” (Arrak 2009). Arrak kirjeldab, kuidas rikkaks saamine ja sündimusekahanemine on käinud käsikäes. Mingist hetkest alates hakkab aga rahvaarvvähenema. See demograafilise struktuuri muutus ehk vananemine on saamasmajanduslanguse olulisimaks põhjuseks. 4
  • 5. Need demograafilised trendid viivad Arraku väitel olulise tagajärjeni: demograafilisestruktuuri muutus halvendab sedavõrd töötegijate ja ülalpeetavate suhet, et riikidemajandus ning sotsiaal- ja pensionisüsteemid satuvad suure löögi alla.Arrak toob välja erinevaid võimalusi, mis ühiskonna vananemisega seotud probleemeleevendada aitaksid: 1) sündimuse suurendamine; 2) immigratsiooni suurendamine; 3) tööhõive määra suurendamine; 4) tööpuuduse kahandamine; 5) töötundide arvu suurendamine; 6) tootlikkuse suurendamine; 7) pensioniea tõstmine.Realistlikumateks peab ta nimetatud moodustest viit viimast. Samuti kirjutab ta 20.septembril: “Pensioniea tõstmine ei ole kellegi poliitilise eelistuse küsimus, vaidmajanduslik paratamatus.” (Arrak 2009)Ka Heli Raamets (2008) toob välja kaks eelnimetatud viisidest ning lisab sinnakolmanda – pensionide vähendamise. Seda peab aga siiski ebatõenäoliseks, kuivõrdpensioni tase peab käima ühte sammu keskmise töötasuga.Kitty Kubo (2010) toob välja lahendusi vananemisega seotud sotsiaalsete probleemideleevendamiseks (mis arenenud riikides on fookuses materiaalse hakkamasaamiseasemel), nagu Singapuri 50 000 dollari suurune tagastamatu abi lastele, kes kolivadkilomeetri raadiusesse oma abi vajavatest vanematest, või Poola “vanaemadeadopteerimise” skeem, mis liidab üksikemad vanaemadega. Austraalias ja Uus-Meremaal soodustatakse aga kodu jagamist viisil, kus abivajaja annab ülearuse osaoma elamispinnast nooremale, kes vastutasuks teda aitab ja seltsi pakub.Tõdedes, et Eestis on tähelepanu keskmes siiski vananemisega seotud problemaatikamateriaalne külg, võime jaotada pakutud lahendusvariandid kolme suuremasse rühma: 1) iibega (nii loomuliku iibe kui rändega) seotud võimalused; 2) tööhõivepoliitika tõhustamine ja tootlikkuse suurendamine; 3) pensioniea tõstmine. 5
  • 6. Eesti valitsuse poliitika ühiskonna vananemise osasVõtan järgnevalt vaatluse alla kolme viimase valitsuse deklareeritud poliitikaühiskonna vananemisega seotud teemade osas: 1) nn Partsi valitsus, 2003-2005; 2) nn Ansipi I valitsus, 2005-2007; 3) nn Ansipi II valitsus, alates 2007 kuni tänaseni.Partsi valitsusJuhan Partsi juhtimisel moodustatud valitsus, mis astus ametisse 2003. aasta kevadel,koosnes moodustamise ajal kolme erakonna esindajatest: 1) Res Publica; 2) Eesti Reformierakond; 3) Eestimaa Rahvaliit.Koalitsioonilepingus, mis oli sõlmitud aastateks 2003-2007, deklareerisid kolmepartei esindajad, et nende poliitika on suunatud “Eesti rahva elujõu taastamisele jasuurendamisele, et tagada Eesti kui rahvusriigi tugevnemine” (Ühendus VabariigiEest – Res Publica, Eesti Reformierakonna ja Eestimaa Rahvaliidu koalitsioonilepingaastateks 2003–2007).Pere- ja rahvastikupoliitika osas deklareeris leping järgmist: “Meie pingutustel onmõtet vaid siis, kui on lapsi, kellele pärandada oma töö viljad. Rahvuslik perepoliitikapeab olema pikaks ajaks ette planeeritud. Vanemad peavad olema kindlad, et saavadlaste kasvatamisega hakkama ja emad säilitavad konkurentsivõime tööturul.”Järgnevas sisaldas koalitsioonileping ühe tähtsama iibe tõstmisele suunatud meetmenann emapalga ideed, mis oli mõeldud eelkõige töötavate naisterahvaste jaokslastesaamise barjääri eemaldamiseks, pakkudes neile lisagarantiisid: 1. Tagame väikese lapsega kodus olevale emale sissetuleku 1.1.Emale säilitatakse palk enne ja pärast sünnitust kokku 12 kuu jooksul. Ilma sissetulekuta emad saavad vastavat toetust alampalga alusel. Emale säilitatava palga ülemmäär on minimaalselt kolm keskmist palka.Seadusemuudatus hakkab kehtima 1. jaanuarist 2004. 6
  • 7. 1.2.Suurendame riigi panust ema kogumispensionisse lapse sünni korral ühe protsendi punkti võrra. Seadusemuudatus hakkab kehtima 1. jaanuarist 2004. 1.3.Suurendame riiklikku sünnitoetust hiljemalt 2006. aastaks 5000 kroonini. 1.4.Alates 1. jaanuarist 2004 kustutame 50% riiklikult garanteeritud õppelaenust iga sündinud lapse kohta. Õppelaen kustutatakse emal, kes on lõpetanud rakenduskõrgkooli või ülikooli. 1.5.Koalitsioon töötab välja tervikliku pere- ja rahvastikupoliitika, leides kõige tõhusamad meetmed sündivuse mõjutamiseks. Üheks eesmärgiks seame viia sisse tulumaksuvabastus maksuvaba miinimumi ulatuses alates pere teisest lapsest.Pensionide osas sisaldas koalitsioonilepingu toimetulekupoliitika osa järgmist rida: 6.1. Koalitsiooni pensionipoliitika on suunatud EL Sotsiaalkindlustuse koodeksiga määratud elatustaseme kindlustamisele eakatele, puuetega inimestele ja toitja kaotanutele.Kui vaadelda neid meetmeid eelnevalt väljatoodud lahenduste kontekstis, siis näeme,et Partsi valitsuse esmane meede vananeva ühiskonnaga toimetulekuks on seotudloomuliku iibega. Et tegu on pigem pikaajalise meetmega ning ka pensionide egatervishoiu osas ei näe koalitsioonileping ette eraldi väljatoomist väärivaid tegevusijust vananeva ühiskonna probleemiga tegelemiseks, võib järeldada, et Partsi valitsusealusdokumendis puudub mitmekülgne ühiskonna vananemisele suunatud poliitika.Emapalk (mis hiljem küll vanemapalga nime võttis) oli kahtlemata Partsi valitsuseüks paremini afišeeritavamaid deklaratsioone. Ka iive on vanemapalga kehtestaisejärgsetel aastatel olnud teel positiivse suunas, kuid et lapsesaamise otsus sõltubtulevaste vanemate jaoks mitmetest (mitte ainult materiaalsetest) teguritest, siis otsestseost vanemapalgaga ei ole nii lihtne demonstreerida. Lisaks on vanemapalga mõjudemograafilisele struktuurile pikaajaline, mis tähendab, et 1990ndate madalasündivusega kaasnevad probleemid 2010ndatel ei ole vanemapalgaga lahendatavad.Ansipi I valitsusAndrus Ansipi juhtimisel moodustatud valitsus, mis astus ametisse 2005. aastal,koosnes kolme erakonna esindajatest: 1) Keskerakond (uue erakonnana valitsuses Res Publica asemel); 2) Eesti Reformierakond; 7
  • 8. 3) Eestimaa Rahvaliit.Rahvastiku- ja perepoliitika osas ei deklareerinud uus koalitsioonileping palju uut.Pigem toestas see juba eelnevalt kehtestatud vanemapalka, lubades pikendada sellemaksmise perioodi.Pensionide osas sisaldas koalitsioonileping punkti keskmise täisvanaduspensionitõusust, mille lisamist soovis eelkõige uus partner Keskerakond. (EestiReformierakonna, Eesti Keskerakonna ja Eestimaa Rahvaliidu koalitsioonilepe 2005)Ansipi I valitsuse programm ei erine ühiskonna vananemise probleemide käsitluselteelnenud Partsi valitsusest, kuivõrd leping ise probleemi ei tunnista. Lubatudpensionide tõus on pigem suunatud riigi koormuse kasvatamisele eakateülalpidamisel.Nagu mainib tollane Eesti Reformierakonna fraktsiooni liige Taavi Rõivas omasõnavõtus Riigikogu ees (XI Riigikogu stenogramm, I istungjärk. 3. mai 2007), saipensionitõus võimalikuks eelkõige tänu sotsiaalmaksu laekumise kasvule, mistingitud heast majanduskeskkonnast. Ei saa jätta tsiteerimata ridu Rõivaseettekandest: “Kasvav majandus ja Eesti inimeste tubli töö on pensionitõususepistamisel alasiks ja haamriks ning tänasele erakordsele tõusule on vundamentilaotud juba pikka aega.”Kommenteerides Ansipi I valitsust ning ühiskonna vananemise probleemi, võib ehkjäreldada, et tollane majanduskasvu aeg ei sundinud eakate ülalpidamise temaatikagatõsiselt tegelema, kuna vahetuid probleeme riigi hea finantsseisu tõttu ei olnud.Ansipi II valitsus2007. aasta valimiste järel moodustas valitsuse teist korda järjest EestiReformierakonna liider Andrus Ansip, sel korral koosnes valitsus järgnevatesterakondadest: 1) Eesti Reformierakond; 2) Isamaa ja Res Publica Liit; 3) Sotsiaaldemokraatlik Erakond.2007. aasta koalitsiooni poolt kokkulepitud valitsuse tegevusprogramm kinnitasjärjepidevust Eesti positiivse loomuliku iibe tagamise soovis: 8
  • 9. “Valitsusliidu peaeesmärk on saavutada Eesti rahvastiku positiivne iive sündimusekasvu, keskmise eluea pikenemise ja elukvaliteedi tõstmise teel.” (Valitsusliiduprogramm aastateks 2007-2011)Mõned märkimisväärsed punktid programmis sisaldasid vanemahüvitise maksmiseperioodi pikendamist, lapsehooldustasu suurendamist, lastehoiuteenusekompensatsiooni lasteaiakoha puudumisel, lasterikka pere toetuse laiendamist. Pere-ja rahvastikupoliitika programmi viimase punkti kohaselt “et tõsta Eesti inimestekeskmist aktiivset eluiga ja elukvaliteeti, tõhustab riik HIV-, narkomaania-,alkoholismi-, suitsetamise-, liiklushuligaansuse, ebatervisliku toitumise ningväheliikuva eluviisi vastast teavitustööd ning eraldab selleks riigieelarvest igal aastalvähemalt 20 miljonit krooni”.Samuti tekkis sotsiaalpoliitika programmi esmakordselt eraldi peatükk – eakatepoliitika –, mis deklareeris eesmärgiks võimaluste loomist Eesti inimestele väärikaksja aktiivseks eluks vanaduspõlves, ent tegeles sisuliselt rohkem pensionitõusu ja sellerahastamise mehhanismidega.Ansipi II valitsuse puhul on oluline ära tuua portfellita rahvastikuministri valitsusekoosseisu arvamine. Seda kohta asus täitma sotsiaaldemokraat Urve Palo, kelleülesannetena nimetas peaminister rahvastikupoliitika analüüsi ja monitooringut ningintegratsioonipoliitika kujundamist, samuti kodakondsuspoliitikat elluviimist jajälgimist ning väljaspool Eestit elavate rahvuskaaslaste suhtes poliitikaväljakujundamist ja rakendamist (Raun 2007). 2009. aastal sunniti agaSotsiaaldemokraatlik Erakond valitsusest vastuolude tõttu lahkuma. Minister UrvePalo ametikoha ülesanded jaotati sotsiaal-, kultuuri-, haridus- ja teadus- ningregionaalministeeriumide vahel.Olgugi, et rahvastikuministri ametikoht vähemalt nimetuse järgi oleks kõigesobilikum vananevale ühiskonnale tähelepanu juhtimiseks (oli ju ministri ülesandeksmuuhulgas ka valitsuse otsuste demograafiliste mõjude analüüs), on raske tagantjärgituvastada tegevusi, mis seda valdkonda oleksid puudutanud. Kas olidrahvastikuministrile antud ülesanded liiga laialivalguvad või oli see ministripersonaalne läbikukkumine, igatahes oli potentsiaalselt demograafilistele küsimusteletähelepanu pöörava ametikoha kadumine kahetsusväärne.Kui Ansipi I valitsus võis hästi laekuva sotsiaalmaksu arvelt lubada pensionitõuse,siis Ansipi II valitsusel tuli silmitsi seista 2007. aastal alguse saanud 9
  • 10. majanduskriisiga, mis sundis järgnenud aasta jooksul mitmetele negatiivsetelelisaeelarvetele. 2009. aastal kommenteeris nüüdseks juba opositsioonissotsiaaldemokraatide liige Eiki Nestor: “Ühegi valitsuse pealekäimisel pole otsitudlahendust olukorrale, et kui vananeva ühiskonna kulutused tervishoiule suurenevad,siis kes selle kinni maksab? Viimaste aastate palga- ja maksutõus pole selleksaruteluks põhjust andnud ja seda teravamalt need lahendamata küsimused nüüd väljalöövad.” (Koch 2009)Majanduskriisi tingimustes otsustas valitsus 2009. aasta kevadel külmutadariigipoolsed maksed teise pensionisambasse, lisades küll juurde maksete hilisemakompenseerimise klausli ja lükates koorma pisut kaugemale tulevikku. Seedemonstreeris esmakordselt teise pensionisamba haprust, millele viitas ka näiteksmajandusprofessor (ja opositsioonipoliitik) Olev Raju: “Selle kohta on tehtud kaarvestusi, et ükskord tekib olukord, kus sissemaksed jäävad väljamaksetestväiksemaks jne. Probleem on lihtsalt selles, et see summa on riigile liiga suur.”(Aasaru 2009)2009. aasta novembris kiitis valitsus heaks konkurentsivõime arengukava aastateks2009–2011, ühe punktina on seal sees ka pensioniea tõstmine 65-ni aastaks 2024.Eesti pensionäride ühenduse juhatuse esimees Aare Kitsing leidis, et valitsuse plaanhakata kergitama pensioniiga on iseenesest paratamatu, kuid vajab inimestelelahtiseletamist ja üsna kindlasti on oodata ka vastuseisu. (Jaagant 2009)Vaadates ja võrreldes kolme valitsuse tegevusi vananeva ühiskonna kontekstis ningmeenutades eelnevalt välja toodud kolme põhilist lahendusvaldkonda (iibe tõstmine,tööhõive ja tootlikkuse suurendamine ja pensioniea tõstmine), näeme tegevuskavaeelkõige iibe valdkonnas. Eredalt torkab silma vanemapalk, mille otsene seossündivusega on aga küsitav. Vaid viimaste aastate jooksul jõudis valitsus kajärkjärgulise pensioniea tõstmise kavani.Tööandjate manifest 2010Kõige päevakajalisema debatina vananeva ühiskonna teemadel tuleb esile tuua EestiTööandjate Keskliidu koostatud ja 2010. aasta augustis avaldatud tööandjate manifesti(Tööandjate manifest 2011-2015). 10
  • 11. Manifest ütleb, et vananeva ühiskonna peamiseks väljakutseks on pensionifondideadekvaatne finantseerimine. Et sotsiaalmaksust oleks võimalik maksumäära tõstmatafinantseeritud kasvavat vanaduspensionäride hulka, pannakse ette 1) pensioniea tõstmist vähemalt 67 eluaastani, 2) töötavate pensinäride puhul pensioni maksmise loobumisest kaalumist, 3) pensioni indekseerimise skeemi muutmist nii, et sotsiaalmaksu laekumise ja tarbijahindade langus tooks kaasa pensionide languse, 4) eripensionide kaotamist.Tööandjate manifest on võtnud õigustatult luubi alla küsimuse, kuidas on keskkonnas,kus eelarve tulud on piiratud, võimalik finantseerida üha kasvavat pensionärkonda.Nende ettepanekud läbi kogu manifesti on seotud kõigi nimetatud kolmelahendusviisiga ning lisaks pensioniea tõstmisele soovitavad nad ühtlasi muutapaindlikumaks pensioni indekseerimise skeemi, et muutuvates majandusoludes oleksvõimalik ka pensioneid allapoole tuua ja riigi raha säästa. Tõsi on, et tööandjatemanifest tegeleb eelkõige vananeva ühiskonna kui riiki koormava finantsprobleemiganing jätab vaatluse alt välja sotsiaalkultuurilise poole. Küll aga tuleb parakupoliitilise, mitte ratsionaalse seisukohavõtuna näha peaministri avaldust, et manifestinäol on tegu “kohatu tekstiga” (Kass 2010). Ilmselt ei ole imekspandav, etvalimiseelses õhkkonnas on sääraste ebapopulaarsete otsuste tegemine (ja isegi nendeüle arutlemine) raske ning koalitsioonipoliitikud seda tegema ei torma.KokkuvõteÜhiskonna vananemine on protsess, mis on Eesti puhul hästi teadvustatudühiskonnateadlaste (ja osaliselt ka poliitikute) poolt, ent mille käsitlemiseks ontegevuskava valitsuse tasemel napp.Rahvastiku vananemist on soovitav käsitleda terviklikult, võttes arvesse nii sellemajanduslikku kui sotsiaalkultuurilist külge. Majanduslikust küljest kuuluvadlahenduste hulka näiteks iibe ja sellega tööealise elanikkonna suhtarvu tõstminemittetööealiste suhtes (seda nii loomuliku iibe kui sisserände teel), tööhõivepoliitikakohandamine ja tootlikkuse suurendamine nii, et olemasolev tööealine elanikkondsuudaks majanduslikult toime tulla vanaduspensionil oleva osaga elanikest, ning ka 11
  • 12. pensioniea tõstmine või pensionide vähendamine, et pensionide koormust riigilevähendada.Viimased kolm valitsust on tegelenud eelkõige ühiskonna vananemise majanduslikuküljega, püüdes vanemapalga abil suunata loomulikku iivet positiivse poole. Iive onEestis viimase kümne aasta jooksul tõepoolest tõusnud, ent otsest seostvanemapalgaga ei ole võimalik tõestada.Võib ette näha, et 1990ndatel aset leidnud sündivuse langus saab märgatavaltmõjutama pensionikoormust riigieelarvele lähemal aastakümnel. Samuti onpensionisüsteemile kurnavaks majanduslikult mitte nii edukad aastad, kuisotsiaalmaksust ei ole võimalik pensioni väljamakseid täielikult rahastada.Valitsus on ette näinud pensioniea järkjärgulise tõusu 65 eluaastani aastaks 2024,millele Tööandjate Keskliit on sekundeerinud veelgi järsema ettepanekuga, soovitadespensioniiga kergitada 67 eluaastani. Selle ettepaneku ajastus on aga langenud aega,mil probleemidest rääkimine on valitsevate poliitiliste jõudude jaoks ebasoovitav.Rahvastiku vananemise sotsiaalkultuurilist külge adresseerivaid tegevusi on veelgiraskem välja tuua. Pensioniea tõstmise kaudu eakate töölkäimise propageerimine võibju kaudselt aidata kaasa sotsiaalsele sidususele, ent eraldi tegevusena seda näha ei saa.Tervishoius aga ei ole siiani märgatavalt juttu olnud vananeva rahvastikuga seotudlisarahastamisest.On tõenäoline, et debatt Tööandjate Keskliidu tehtud ettepanekute teemal võiblähiaastate jooksul taas päevakorda tõusta. Et vananev ühiskond tähendab ühtlasi kavananevat valijaskonda, ei saa pensioniea tõstmine olema kerge. Küll aga oleks võibette kujutada, et valimisdebatti sisenevad ka rahvastiku vananemise sotsiaalseleküljele suunatud meetmed (näiteks eakate tervishoid ja hooldusravi toetamine). 12
  • 13. Kasutatud kirjandus 1. Aasaru, H. (2009). Raju: teine sammas on üks hullemaid asju. ERR, 13.04.2009. URL (kasutatud september 2010): http://uudised.err.ee/index.php?06161224 2. Arrak, A. (2009). Majandust ei saa käskida. Postimees/E24, 20. september 2009. URL (kasutatud september 2010): http://www.e24.ee/?id=315232 3. Arrak, A. (2009). Vananev rahvastik heldeid pensione ei maksa. Postimees/E24, 03. september 2009. URL (kasutatud september 2010): http://www.e24.ee/?id=159411 4. Eesti Reformierakonna, Eesti Keskerakonna ja Eestimaa Rahvaliidu koalitsioonilepe. (2005). URL (kasutatud september 2010): http://www.valitsus.ee/?id=7102 5. Jaagant, U. (2009). Pensioniea tõus sai valitsuselt eile rohelise tule. Eesti Päevaleht, 06.11.2009. 6. Kass, M. (2010). Ansip nimetas tööandjate manifesti “kohatuks tekstiks”. Postimees/E24, 09.09.2010. URL (kasutatud september 2010): http://www.e24.ee/?id=310714 7. Kubo, K. (2010). Hõbejuukseliste ajastu väljakutsed ja võimalused. HEI: Hea Eesti Idee. Tallinn: Eesti Ekspressi Kirjastus. 8. Raamets, H. (2008). Pensionär võib riigi hukutada või päästa. Maaleht 20. november 2008. URL (kasutatud september 2010): http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/pensionar-voib-riigi- hukutada-voi-paasta.d?id=23962419 9. Raun, A. (2007). Selgusid minister Urve Palo tööülesanded. Postimees, 12.04.2007. 10. Tööandjate manifest 2011-2015. (2010). URL (kasutatud september 2010): http://www.tooandjad.ee/images/manifest2015.pdf 11. Tulva, T., Kiis, A. (2001). Vananemine Eestis: eakate toimetulek ja teenuste vajadus. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikooli kirjastus. 13
  • 14. 12. Ühendus Vabariigi Eest – Res Publica, Eesti Reformierakonna ja Eestimaa Rahvaliidu koalitsioonileping aastateks 2003–2007. (2003). URL (kasutatud september 2009): http://www.valitsus.ee/?id=710113. Valitsusliidu programm aastateks 2007-2011. (2007). URL (kasutatud september 2010): http://www.valitsus.ee/?id=130714. XI Riigikogu stenogramm, I istungjärk. 3. mai 2007. (2007). URL (kasutatud september 2010): http://www.riigikogu.ee/index.php?op=steno&stcommand=stenogramm&day =18&date=117817717715. Koch, T. (2009). Eksministrite retsept – kuidas haigeraha veel kärpida. Postimees, 22.04.2009. 14