Kirjanduse õppekava

Vabariigi Valitsuse 06.01.2011. a määruse nr 2 „Gümnaasiumi riiklik õppekava” lisa 11. Ainevaldkond „Keel ja kirjandus”1.1. Keele- ja kirjanduspädevusGümnaasiumi lõpetaja: 1) väljendub selgelt, eesmärgipäraselt ja üldkirjakeele normidele vastavalt nii suulises kui ka kirjalikus suhtluses; 2) arutleb loetud, vaadatud või kuulatud teksti põhjal teemakohaselt ja põhjendatult; 3) teab tekstide ülesehituse põhimõtteid, koostab eri liiki tekste, kasutades alustekstidena nii teabe- ja ilukirjandustekste kui ka teisi allikaid neid kriitiliselt hinnates; 4) hindab kriitiliselt meedia- jm avalikke tekste, tunneb ära tekstide mõjutusvahendid; 5) mõistab kirjanduse ühiskondlikku, ajaloolist ja kultuurilist tähtsust; 6) väärtustab kirjanikku kui loojat ning kirjandust kui tunde- ja kogemusmaailma rikastajat, kujutlus- ja mõttemaailma arendajat; 7) teab eesti, vene ja väliskirjanduse olulisemaid autoreid ja kirjandusteoseid, seostab neid ajajärgu ja kultuurikontekstiga; 8) tunneb tähtsamaid kirjandusvoole ja -žanre, eristab kirjandusteksti poeetilisi võtteid ja peamisi kujundeid; 9) analüüsib ja tõlgendab eri liiki kirjandusteoseid.1.2. Ainevaldkonna õppeained, kohustuslikud ja valikkursusedAinevaldkonna kohustuslikud õppeained on eesti/vene keel ja kirjandus. Keele ainekavas on 6 jakirjanduse ainekavas 5 kohustuslikku kursust. Valikkursusi on kokku 8: 1 eesti keele ja 1 venekeele kursus ning 3 kirjanduskursust eesti keeles ja 3 vene keeles koolile või klassile, kus eestikeelt õpitakse teise keelena ning õpe toimub osaliselt vene keeles.Eesti keele kohustuslikud kursused on „Keel ja ühiskond”, „Meedia ja mõjutamine”, „Teksti keelja stiil”, „Praktiline eesti keel I”, „Praktiline eesti keel II” ja „Praktiline eesti keel III”. Vene keelekohustuslikud kursused on „Keel – ühiskond – kultuur”, „Tekst keeles ja kõnes. Teksti stilistika”,„Praktiline vene keel I (kõnekultuur)”, „Praktiline vene keel II (suulise teksti vastuvõtt jaloomine)”, „Praktiline vene keel III (kirjaliku teksti vastuvõtt ning loomine)”, „Praktiline venekeel IV (ortograafia ja interpunktsiooni korrektsioonikursus)”.Kohustuslikud kirjanduskursused on „Kirjandusteose analüüs ja tõlgendamine”, „Kirjandusantiigist 19. sajandini”, „Kirjanduse põhiliigid ja -žanrid”, „20. sajandi kirjandus” ning „Uuemkirjandus”. Koolis või klassis, kus eesti keelt õpitakse teise keelena ning kirjanduse õpe toimubosaliselt vene keeles, on kohustuslikud kirjanduskursused „19. sajandi I poole kirjandus:romantism, realismi tekkimine”, „19. sajandi II poole kirjandus: realism”, „20. sajandi I poolekirjandus”, „20. sajandi II poole kirjandus” ja „Eesti kirjandus”.Valikkursused on „Kõne ja väitlus”, „Müüt ja kirjandus”, „Kirjandus ja ühiskond”, „Draama jateater” ning „Kirjandus ja film”. Koolis või klassis, kus eesti keelt õpitakse teise keelena ningkirjanduse õpe toimub osaliselt vene keeles, on valikkursused „Vene keel Eestis”,„Maailmakirjandus antiikajast 18. sajandini”, „Tänapäeva vene kirjandus” ja „Tänapäevaväliskirjandus”.

21.3. Ainevaldkonna kirjeldus1.3.1. Eesti keel ja kirjandusEesti keele ainekavas on kolm keeleteadmiste kursust ja kolm praktilist kursust. Lisaks onvõimalik õppida ühte valikkursust. Keeleteadmised loovad teoreetilise ja metakognitiivse alusepraktilise keeleoskuse arendamisele. Seetõttu järgneb igale keeleteadmiste kursusele praktilisekeele kursus ja on sellega lõimitud. Neid kursusi võib õpetada ka paralleelselt. Praktilise keelekursuses kasutatakse kõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemadena keeleteadmistekursuses käsitletud teemasid ja õppekava läbivaid teemasid, samuti paralleelselt õpitavaskirjanduskursuses käsitletavaid teemasid. Praktilise keele kursused on keskendatud õpilase suulisening kirjaliku suhtluse, arutlus- ja väljendusoskuse arendamisele; eri liiki tekstide, shmeediatekstide mõistmise süvendamisele, eri liiki tekstide koostamise, selleks vajaliku teabehankimise ja kasutamise praktiliste oskuste kujunemisele. Õigekirja ja õigekeelsusküsimusikorratakse kõigi kursuste vältel vastavalt vajadusele.Kirjanduse ainekava on jätkuvalt teksti- ja lugejakeskne. Suurt tähelepanu pööratakseilukirjandusteose kui terviku mõistmisele, tekstide analüüsimisele ja tõlgendamisele, kirjandusekujundlikule keelele ja poeetikale. Esimeses ja kolmandas kursuses keskendutakse kirjandusemetakeele tundmaõppimisele ning eri liiki ja žanris kirjandusteoste analüüsile ja tõlgendamiseleerinevatest aspektidest. Omandatud teadmisi kirjanduse metakeelest ja analüüsivõimalustestrakendatakse uuema kirjanduse kursuses ja kahes ülevaatlikumas kursuses, mis hõlmavadmaailmakirjanduse kultuuriepohhe, kirjandusvoole, žanre ja mõisteid, olulisemaid autoreid jateoseid, samuti valikkursustes, mis käsitlevad kultuuris tuntud müütide ja arhetüüpsete tegelastegaseotud motiivide esinemist kirjanduses ning kirjanduse ja kirjanike seoseid ühiskonnaga. Eestikirjandus on lõimitud kõigisse kursustesse. Lõimimist teatri- ja filmikunstiga võimaldavadvastavad valikkursused.Keele- ja kirjanduskursusi seob tegelemine tekstidega: teksti mõistmine ja tõlgendamine, keelelisteja stiililiste väljendusvahendite eritlemine ja analüüs ning võimalust mööda ühiste tekstide aluselkirjutamine. Kirjanduskursustes on analüüsi- ja tõlgendusobjektiks ning kirjutamise alustekstiksvaldavalt ilukirjandustekst.1.3.2. Vene keel ja kirjandusVene keele ainekavas on kaks keeleteadmiste ja neli praktilist kursust, neist üks ortograafia jainterpunktsiooni korrektsioonikursus. Teoreetilised kursused eelnevad praktilistele kursustele võineid õpitakse paralleelselt. Kursused süvendavad teadmisi vene keele ajaloolisest arengust,toimimisest, varieerumisest ja seostest teiste keeltega. Keeleõpetuse keskne mõiste on tekst.Õpilased omandavad teadmisi eri tüüpi tekstide funktsioonidest ja ehitusest, õpivad tekstemõistma, hindama ning ise looma nii suulises kui ka kirjalikus vormis. Eri kursuste õppiminearendab õpilaste suhtlusoskust, suulist ja kirjalikku väljendusoskust ning õigekeelsust. Õpitaksekasutama eri teabeallikaid, sh internetti nii keelelise teabe hankimiseks kui ka tekstidekoostamiseks.Kirjanduse ainekava ülesehitus on kirjanduslooline, neli kursust hõlmavad maailmakirjandustalates 19. sajandist tänapäevani, viies on eesti kirjanduse kursus. Valikkursused käsitlevadmaailmakirjanduse varasemat perioodi (kuni 17. sajand) ning tänapäeva vene ja väliskirjandust.Kirjanduse ainekava järgib kirjandusajaloolise printsiibi kõrval ka problemaatilis-temaatilistprintsiipi. Õpetuse keskmes on kirjandustekst. Kirjandusteoseid analüüsitakse nende loomisajakunstilises ja ühiskondlikus kontekstis, õpitakse nägema nii nende kunstilisi iseärasusi kui ka

3püstitatud probleeme ning seostama neid tänapäeva ühiskonna elu ja probleemidega.Kirjandusteoste käsitlemisel õpitakse kujundama ja väljendama oma arvamust nii suulises kui kakirjalikus vormis. Eesti kirjanduse kursuse õppimine eesti keeles soodustab õpilaste eesti keeleoskuse arenemist ja Eesti kultuuriruumi integreerumist.Keele- ja kirjandusõpetust seob keeleline alus ning tegelemine tekstidega. Vene keele ainekavaskäsitletakse eri liiki tekste ja nende keelelist eripära, sh ka ilukirjandusteksti keelt, kirjanduseainekavas analüüsitakse valdavalt kirjandustekste, arutletakse nende sisu ja probleemide üle ningkirjutatakse nende põhjal eri žanris tekste.1.4. Üldpädevuste kujundamine ainevaldkonna õppeainetesPeamised ainevaldkonnas taotletavad üldpädevused on keelepädevus ja kunstiline pädevus.Viimane hõlmab kirjandus-, teatri- ja filmialast pädevust. Kirjanduspädevust kujundataksekohustuslike ja valikkursuste, teatri- ja filmialast pädevust valikkursuste kaudu. Nende valikkursuseõpe toetab ja süvendab kirjanduspädevuse omandamist ja kunstipädevuse kujunemist tervikuna.Olenevalt keeleja kirjandusõpetuse eripärast toetatakse ka teiste üldpädevuste kujunemist.Väärtuspädevuse kujundamisel on oluline koht nii keele kui ka kirjanduse ainekavades.Keeleõpetus väärtustab funktsionaalset kirjaoskust, õigekeelsust ja sobivate keelevahendite valikutsuulises ja kirjalikus suhtluses teiste inimestega, suhtlusoskust, samuti teadlikku kriitilist suhtumistteabeallikatesse, sh meediasse. Keeleõpetus rõhutab ka vaimseid väärtusi: emakeele eripära jaarenguloo tundmist, murdekeeli kui keele rikkust, keele eri kasutusvaldkondade tundmist.Nii keele- kui ka kirjandusõpetus väärtustab ja suunab õpilast märkama keelekasutuse esteetilistkülge, keeleõpetus erinevate stiilide eritlemisel, kirjandusõpetus kirjandusteose kujundliku keeleanalüüsimisel. Kirjanduse kujutusobjektiks on inimene tema suhetes teiste inimestega ningtoimetulek ühiskonnas. Kirjandusteoste lugemisel ja analüüsimisel puutub õpilane kokku niiüldinimlike kõlbeliste väärtuste, teoses kajastatud ajajärgu sotsiaalsete väärtuste kui kakultuuriväärtustega. See protsess kujundab õpilasel kõlbelisi väärtusi, sotsiaalseid hoiakuid ningtõekspidamisi, aga ka suhtumist kirjandusse kui kunstiloomingusse ja kirjanikku kui loojasse,kultuuriidentiteeti ja lugupidavat suhtumist oma ning teiste rahvaste kirjandusse ja kultuurilaiemalt. Eri ajastuid ja ühiskonnaelu kajastavate teoste lugemine ning tõlgendamine, neiskäsitletud probleemide ja väärtussuhtumiste seostamine nüüdisajaga toetab ka sotsiaalse pädevusekujunemist. Keele- ja kirjandusõpetus arendavad ka olulisi õpioskusi: eri liiki tekstide analüüsi jamõtestamist, fakti ja arvamuse eristamist, eri allikatest teabe hankimist ja selle kriitilist kasutamist,eri liiki tekstide koostamist; oma arvamuse kujundamist ja sõnastamist.1. 5. Lõiming1.5.1. Lõiming teiste valdkonnapädevuste ja õppeainetegaEesti/vene keel on ühtaegu õppe läbiviimise keel ja keskne õppeaine. Hea keeleoskus loobeeldused kõigi õppeainete edukaks omandamiseks ning toimetulekuks isiklikus ja avalikus elus.Samas arendavad kõik õppeained keelekasutuse põhipädevusi: sõnavara mõistmist jakasutusoskust, teksti mõistmist ja tekstiloomet, pädevust suuliselt ja kirjalikult suhelda. Seegakujuneb õpilaste funktsionaalne ja kriitiline kirjaoskus välja mitte üksnes eesti/vene keele, vaidkõigi õppeainete õppetegevuse tulemusel. Samas toimub keeleoskuse järjekindel ja teadlikarendamine siiski valdavalt keeleja kirjandustundides, kuid pidev koostöö teiste aineteõpetajatega on kindlasti tulemuslik. Eesti/vene keele ja kirjanduse õpetamise teiste õppeainetegalõimimiseks on teisigi võimalusi kui keeleõpe.

4Väliskirjanduse autorite ja teostega tutvumine võib äratada huvi võõrkeelte õppimise vastu,õpitavas võõrkeeles kirjutatud teoste lugemine ja arutamine võib teadlikul suunamisel äratada huviõpitava keele maa, selle kultuuri ja kirjanduse originaalkeeles lugemise vastu.Loodusalased tekstid eesti/vene keele õppekirjanduses ja ilukirjanduses aitavad kaasa loodusetundmaõppimisele ja väärtustamisele. Loodusluule lugemine ja esitamine, sellega seotud esteetilis-emotsionaalsed elamused, samuti kirjandusteose looduskirjelduse kui kunstilise kujundi analüüs,selle tähenduse mõistmine teose kontekstis ergastab tähelepanu looduse ilule ja väärtustab loodustkui esteetiliste elamuste allikat.Sotsiaalainete õpet toetab ainevaldkond mitmel moel. Ilukirjandusteoste lugemine ja analüüsmõjutab maailmapildi kujunemist, ajaloosündmuste ja arengu mõistmist, ühiskonnaelus jainimsuhetes orienteerumist. Kirjandusõpetuse taotlus suunata õpilasi erinevate ajastute kirjandus-teoseis käsitletud probleeme tänapäevaelu ja inimestega seostama soodustab kindlasti õpilastesotsiaalse pädevuse kujunemist.Kunstiainete õpet toetab eeskätt kirjanduse kui kunstiaine õppimine. Kirjandusteose analüüssoodustab arusaamist kunstilisest kujundist kui kunstiainete üldmõistest ja mis tahes kunstiteosestkui kunstiliste kujundite süsteemist, mis kannab teatavat autoripositsiooni ja sõnumit.Kirjandusteoste illustratsioonide analüüs toetab kujutava kunsti spetsiifika ja väljendusvahenditemõistmist. Kirjandusteose käsitluse illustreerimine vastava ajastu muusikaga soodustab arusaamistmuusika emotsionaalsest mõjust ning eri muusikavoolude eripärast ja seostest ajastukunstisuundumustega.1.5.2. Lõiming läbivate teemadegaAinevaldkonna õppeainete eesmärgiseade, õpitulemuste ning õppesisu kavandamisel on õppekavaläbivaid teemasid silmas peetud erineval määral, olenevalt õppeaine spetsiifikast ja seostest ühevõi teise läbiva teemaga.Läbiva teema „Elukestev õpe ja karjääri planeerimine” eesmärgiseadega on kooskõlas järgmisedainevaldkonnas taotletavad pädevused: eri liiki tekstide lugemise, tõlgendamise ja koostamiseoskus, korrektne suuline ja kirjalik väljendusoskus, arutlus- ja suhtlusoskus. Valdkonnasarendatakse ka õpilaste suutlikkust oma arvamust kujundada ja väljendada, koostööd teha ningprobleeme lahendada. Õppetegevus võimaldab õpilasel märgata oma ainespetsiifilisi kalduvusining arendada loomevõimeid.Läbiv teema „Teabekeskkond” on ainevaldkonna õppeainetes tähtsal kohal. Oskuste kujundamineteabekeskkonna vahendite kasutamiseks toimub praktilises tegevuses, mis hõlmab eri allikatest(sh internetist) teabe hankimist, selle kriitilist hindamist ning kasutamist nii õppeteemakohasteteadmiste laiendamiseks kui ka tekstiloomes.Läbivad teemad „Väärtused ja kõlblus” ning „Kultuuriline identiteet” on ainevaldkonnaõppeainetele eriomased teemad, mida käsitletakse läbivalt ilukirjandust ning kultuuriteemalisiteabetekste lugedes ja analüüsides, nende üle arutledes ning nende põhjal kirjutades.Läbivate teemade „Keskkond ja jätkusuutlik areng” ning „Tervis ja ohutus” käsitlus taotleb õpilasekujunemist sotsiaalselt aktiivseks, keskkonnateadlikuks, vastutustundlikuks ning tervist jaturvalisust väärtustavaks inimeseks. Ainevaldkonna õppeainetes, eeskätt praktilise keele kursustestoetatakse neid arengusuundumusi teemakohaste tekstide, sh meediatekstide valiku ja analüüsining neis tõstatatud probleemide üle arutlemisega suulises ja kirjalikus vormis.

52. Eesti keel2.1. Üldalused2.1.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgidGümnaasiumi eesti keele õpetusega taotletakse, et õpilane: 1) valdab eesti kirjakeelt ning kasutab seda korrektselt kõnes ja kirjas; 2) on keeleteadlik, tajub keelt oma identiteedi osana, analüüsib ning hindab kriitiliselt keele muutumise tendentse ja nüüdisolukorda; 3) tunneb tüüpilisi suhtlusolukordi, oskab valida suhtluskanalit ning suhtleb eesmärgipäraselt, kasutades konteksti sobivat suulist ja kirjalikku keelt; 4) tunneb tekstiliikide erinevusi ning oskab eri liiki tekste lugeda, analüüsida ja koostada; 5) rakendab oma suhtlus- ja tekstitööoskusi nii tekstide vastuvõtja kui ka loojana; 6) arendab loovat ja kriitilist mõtlemist; 7) valib, hindab kriitiliselt ja kasutab sihipäraselt teabeallikaid.2.1.2. Õppeaine kirjeldusEesti keel on ühtaegu kooli õppekeel ja keskne õppeaine. Eesti keele valdamine loob eeldusedkõigi õppeainete edukaks omandamiseks, samaaegu arendavad kõik õppeained keelekasutusepõhipädevusi: sõnavara mõistmist ja kasutamise oskust, teksti mõistmist ja tekstiloomet ningpädevust suuliselt ja kirjalikult suhelda. Seega kujuneb õpilaste funktsionaalne ja kriitilinekirjaoskus välja eesti keele ning teiste õppeainete õppetegevuse tulemusel.Eesti keele kui õppeaine sisu jaguneb kaheks seotud, kuid tunnetuslikult erinevaks valdkonnaks:keelealasteks teadmisteks ning praktiliseks keeleoskuseks. Keelealaste teadmistega luuakseteoreetiline ja metakognitiivne alus praktilise keeleoskuse arendamisele. Ühtlasi avardavadteadmised keelest, selle kasutusest ja toimimisest õppimise, töö, isikliku ning avaliku eluvaldkonnas õpilaste maailmapilti, andes ülevaate tekstide osast inimese ja ühiskonna toimingutes.Eesti keele kursustega püütakse tekitada õpilastes huvi keeleteaduse ja filoloogia vastu laiemaltning anda neile baasteadmistega võrdses mahus praktilisi oskusi. Keeleteadlikkuse ning praktilisekeeleoskuse arendamine valmistab õpilast ette toimima nüüdisaegse infoühiskonna tegusaliikmena; ajama enda, lähedaste ja huvirühma asju; haridusele vastavat tööd otsima ja sellegakeeleliselt toime tulema ning elukestvalt õppima. Hea keeleoskus on iga inimese jaoks ühiskonnaseduka toimimise vältimatu eeldus. Seetõttu on praktilise keeleoskuse arendamine eesti keele kuiõppeaine keskne osa, mida toetab keeleteadmiste omandamine.Õppeaines käsitletakse põhjalikult keele ülesandeid ühiskonnas: kuidas keel toimibmärgisüsteemina, milline on eesti keel teiste maailma keeltega võrreldes oma ehituse ja iseärasustepoolest, millised on eesti murded ning kuidas eesti kirjakeel on ajalooliselt nende põhjalkujunenud. Tähtsal kohal on keele varieerumise käsitlemine – eristatakse kirjakeelt ja kõnekeelt,eri allkeeli ja slängi ning nende kasutusvaldkondi. Käsitletakse ka eesti keele arendamise küsimusining Eesti keelepoliitikat. Keele ja ühiskonna suhete mõistmine aitab mõista keelt kuiinfovahetussüsteemi ning keskset identiteedi väljendajat.Süstemaatiline ülevaade antakse ka meediast ja mõjutamisest. Tänapäeva ühiskond oninfoühiskond, milles meedial on keskne roll ühiskondlike protsesside ja tarbimiskäitumisemõjutajana. Käsitletakse reaalsuse konstrueerimist meedia vahendusel ning kuidas ja millistekeeleliste vahenditega luuakse samast nähtusest erinevaid käsitlusi. Sellega seoses selgitatakseajakirjanduseetikat. Käsitletakse ka reklaami ja selle mõjutamisvõtteid, elektroonilist meediat ja

6selles tekkinud uusi suhtlusvõimalusi ning nendega seotud ohte ja manipuleerimisvõimalusi.Meediaõpetusega kujundatakse kriitilist meediatarbijat.Süvendatult vaadeldakse teksti keele ja stiili küsimusi. Käsitletakse erinevate tekstiliikide keelelisija stilistilisi erinevusi, vaadeldakse sõnavara stiililisi kihistusi ja tähendusnüansse ning kirjutamisekomponente ja nõudeid eri tekstiliikide keelele. Süstemaatiline ülevaade antakse põhilisteststiilivigadest.Praktiline eesti keele oskus tähendab kirjakeele valdamist teksti vastuvõtu ja loomise oskuste –lugemise, kirjutamise, kõnelemise ja kuulamise ning neid siduva vahendusoskuse koostoimes.Lugemisoskuse arendamise laiem eesmärk on kujundada kriitilist teabekasutajat. Kirjutamisoskustarendatakse erineva eesmärgi ja ülesehitusega tekstide loomise kaudu. Selle oluline osa on võimesiduda oma tekstiga teistest tekstidest saadud infot ning arvestada, viidata, tsiteerida ja refereeridateisi tekste, s.o kirjutada alustekstide põhjal. Kirjutamispädevuse vältimatu eeldus ja komponenton hea ning toimiv õigekirjaoskus. Kõnelemisoskus tähendab nii oskust esineda kui ka võimetvalida suhtlusolukorrast ning vestluspartnerist lähtuvalt sobiv toon ja stiil, samuti võimet suhtlustvõi teemat alustada, arendada ning tõrjuda. Kuulamisoskuse arendamise eesmärk on mõistavestluspartnerit ja esinejat, tunda suulistes meediakanalites ära faktiinfo ja arvamus ningmõjutamine ja manipuleerimine; olla valmis esitama täpsustavaid küsimusi ning vastuväiteid.Õppeaine on üles ehitatud nii, et keeleteadmiste kursusi planeeritakse igale aastale üks – „Keel jaühiskond” on 10., „Meedia ja mõjutamine” 11. ning „Teksti keel ja stiil” 12. klassis. Praktiliseeesti keele kursusi õpitakse kõigis klassides, kusjuures keeleteadmiste kursuse õpe eelnebpraktilisele kursusele või neid õpitakse paralleelselt.2.1.3. Gümnaasiumi õpitulemusedGümnaasiumi lõpetaja: 1) väljendab ennast nii suulises kui ka kirjalikus suhtluses selgelt, eesmärgipäraselt ja sobivalt ning üldkirjakeele normide järgi; 2) valib suhtluskanaleid ning väljendusvahendeid sobivalt, lähtudes funktsionaalsetest, eetilistest ja esteetilistest kaalutlustest; 3) oskab oma tekstide loomiseks leida, kriitiliselt hinnata ja kasutada eri laadi teabe allikaid; 4) teab tekstide ülesehituse põhimõtteid ja iseärasusi, oskab luua ning analüüsida eri liiki suulisi ja kirjalikke tekste; 5) kõneleb ja kirjutab asjakohastele tekstidele reageerides ning nendele toetudes; 6) analüüsib ja hindab kriitiliselt meedia- jm avalikke tekste ning tunneb tekstide mõjutusvahendid; 7) oskab oma keelekasutuse parandamiseks kasutada keeleinfo allikaid.2.2. I kursus „Keel ja ühiskond”2.2.1. ÕpitulemusedKursuse lõpetamisel õpilane: 1) mõistab keele rolli, funktsioone ja tähendust ühiskonnas; 2) tunneb eesti keele erijooni teiste keeltega võrreldes; 3) mõistab allkeelte ja keele varieerumise olemust; 4) tunneb suulise ja kirjaliku keele norme ning etiketti; 5) oskab eakohasel tasemel analüüsida ajastuomaseid keelenähtusi.

72.2.2. ÕppesisuKeele ülesanded: infovahetus, suhteloome, identiteedi väljendamine, maailmapildi kujundamine.Keel kui märgisüsteem. Teised märgisüsteemid. Graafilised üldistused (joonised, tabelid,skeemid). Pildikeel. Märgisüsteemide ühendamine tekstis. Kunst ja keel.Eesti keel ja teised keeled. Eri tüüpi keeled. Eesti keele eripära teiste keelte kõrval. Hääliku-süsteem, astmevaheldus, muutevormistik, lausetüübid ja sõnajärg, totaalsus ja partsiaalsus lause-ehituses (täis- ja osaalus, täis- ja osasihitis, täis- ja osaöeldistäide), eesti sõnamoodustuse erijooni.Eesti keel võrdluses soome keele ja teiste soome-ugri keeltega; Euroopa ja maailma keeled(valikuliselt). Keelekontaktid. Saksa, vene, inglise ja soome keele mõju eesti keelele. Keelevarieerumine ja muutumine.Tänapäevase kirjakeele kujunemine. Kirjakeel ja kõnekeel. Murdekeel ja kodumurre. Kirjakeelenorm. Keeleline etikett. Keelekasutuse valdkonnad ja sotsiaalrühmade erikeeled. Släng. Aktsent.Eesti mitmekultuurilise ja mitmekeelse maana. Keeleline tolerantsus. Eesti keelepoliitika. Eestikeele kasutusvaldkonnad ja arendus: keeletehnoloogia, terminoloogia ja oskuskeel, ilukirjandus,tõlkekultuur. Eesti keele staatus ja tulevik.2.3. II kursus „Meedia ja mõjutamine”2.3.1. ÕpitulemusedKursuse lõpetamisel õpilane: 1) tunneb meediakanaleid, trükimeedia, raadio, televisiooni ja elektroonilise meedia erijooni ning olulisi tekstiliike; 2) teab teksti üldtunnuseid ning eri tekstide vastuvõtu iseärasusi; 3) on teadlik meediateksti vastuvõtu eripärast ja selle põhjustest; 4) on omandanud tekstianalüüsi põhivõtted; analüüsib verbaalset teksti visuaalses ja audiovisuaalses kontekstis; 5) tajub teksti autori eesmärke ning motiive; leiab viiteid ja vihjeid teistele tekstidele, tõlgendab teksti seostuvate tekstide kontekstis; 6) eristab fakti arvamusest ning usaldusväärset infot küsitavast; 7) tunneb meediatekstis ära argumendid ja põhilised mõjutamisvõtted; 8) analüüsib kriitiliselt reklaami ning arutleb reklaami ja mainekujunduse teemadel; 9) oskab väljendada oma seisukohta loetu ja kuuldu kohta ning valida selleks sobivaid keelevahendeid.2.3.2. ÕppesisuTeksti üldtunnused: sobivus suhtlusolukorda, üldine sidusus ja sisuosade seostamine; keelelineloovus ja õigekeelsus. Tekstide tõlgendamine, retseptsiooni erinevuse põhjused: teadmised, isiklikkogemus, kultuuritaust. Teksti adressaat ja vastuvõetavus. Tekstide liigitamine ja analüüs.Olulisemad meediažanrid (uudis, reportaaž, intervjuu, arvamus). Meediatekstide seostamine: viitedja vihjed, vahendamise ulatus ja eesmärgid. Keel info ja suhteloome teenistuses.Meediakanalid. Tähtsamad meediakanalid Eestis, eriala- ja üldhuviajakirjad, raadio- ja telekanalid,internet, paber- ja on-line-väljaanded, kvaliteetajakirjanduse ja meelelahutusajakirjanduseerinevused. Kirjutatud teksti, kuuldeteksti ja audiovisuaalse teksti esitusviisid ning vahendid. Eritüüpi meediatekstide vastuvõtu spetsiifika; verbaalse teksti taju heli ja pildi kontekstis.Meediatekstide usaldusväärsus. Suhtlus internetiportaalides.

8Meedia ja mõjutamine. Verbaalne ja visuaalne mõjutamine. Manipuleerimine, meediaeetika jameediakriitika. Oma seisukoha eetiline ja asjakohane sõnastamine. Autoripositsioon, info allikadja nende usaldusväärsus. Kriitiline ja teadlik lugemine. Fakti ja arvamuse eristamine. Meediaretoorika ja argumendid. Sotsiaalsete tunnuste ja müütide konstrueerimine meediatekstis.Reklaam (kommertsreklaam, poliitiline reklaam, sotsiaalreklaam). Reklaami sihtrühmad jakanalid. Reklaam mainekujundusvahendina. Erandlik keelekasutus ja tähelepanu äratamise võtted.Reklaami mõjusus. Kriitilise reklaamitarbija kujundamine.2.4. III kursus „Teksti keel ja stiil”2.4.1. ÕpitulemusedKursuse lõpetamisel õpilane: 1) valib sobiva suhtluskanali ning väljendub korrektselt nii suulises kui ka kirjalikus vormis; 2) valib väljendusvahendeid suhtlusolukorra ja kõneaine põhjal; 3) analüüsib tekstide sisu, eesmärke, kasutuskonteksti, ülesehitust, sõnavara ning stiili; 4) koostab eri liiki tekste (arutlus, arvustus ja muud probleemkirjutised; tarbetekstid; uurimistöö); 5) seob tekste luues omavahel alustekste, refereerib, tsiteerib, parafraseerib ning kasutab viitamissüsteeme; 6) tunneb mõjutamise viise ja keelevahendeid, argumenteerib, nõustub esitatud väidetega või lükkab neid ümber nii suulises kui ka kirjalikus tekstis.2.4.2. ÕppesisuKeel suhtlus- ja tunnetusvahendina. Suulise ja kirjaliku suhtluse ning teksti erinevused. Stiil jastilistika. Keele kasutusvaldkonnad ja stiil. Asjalikkus ja isikupära. Viisakus ja sõbralik toon.Võimukus, vulgaarsus ja suhtlusvead. Ametlik stiil, publitsistlik stiil ning teadusstiil. Stiilivärving,stiiliviga; keele kasutusvaldkondade tüüpilised stiilivead. Ilukirjandusstiil ja poeetika.Eesti sõnavara; tähendus ja stiilijooned. Oma sõnavara rikastamise võimalused. Keelekujundlikkus ja loov keelekasutus. Tekstide võrdlev analüüs (eesmärgid, kasutuskontekst,grammatilised erijooned, sõnavara, stiil). Võrgusuhtluse keelevalikud.Teadlik kirjutamine. Kirjutamise eesmärk, adressaat, pealkiri, probleem, põhiidee. Teksti ainestik,materjali kogumine ja süstematiseerimine. Teema, selle varasemad käsitlused ja tahud. Tekstiülesehitus ja sidusus. Lõigu ülesanne (allteema, väide, selgitus, tõestus, järeldus, üldistus). Arutlevkirjutamine. Oma teksti toimetamine.Teadustekst. Uurimiseesmärgi ja hüpoteesi sõnastamine. Materjali kirjeldamine ja usaldusväärsus.Uurimuse struktuur. Allikate refereerimise ja tsiteerimise eesmärgid. Lause- ja lõiguviited;viitekirje. Võrdlemine, analüüsimine, üldistamine, järeldamine. Vormistamine. Arvustamine.Loomevargus ehk plagiaat.2.5. IV kursus „Praktiline eesti keel I”2.5.1. ÕpitulemusedKursuse lõpetamisel õpilane: 1) argumenteerib veenvalt ja selgelt ning kaitseb oma seisukohti suuliselt ja kirjaliku arutleva teksti vormis;

9 2) koostab levinumaid tarbetekste; 3) oskab ühe alusteksti põhjal koostada referaati ja kokkuvõtet, vältides plagiaati; 4) tunneb põhilisi elektroonilise infootsingu võimalusi ning kasutab neis leiduvat infot oma tekstides; 5) oskab kasutada elektroonilisi ja paberil sõnaraamatuid; 6) on kinnistanud ja parandanud oma õigekirja- ja kirjakeeleoskust.2.5.2. ÕppesisuKõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad1. Kursusega „Keel ja ühiskond” seostuvad teemad.2. Kirjanduskursustega haakuvad teemad.3. Õppekava läbivad teemad.KõnelemineSuuline esinemine ja suhtlus eri tüüpi olukordades. Argumenteerimine, veenmine; emotsionaalsus,toon.KirjutamineTarbetekstid: elulugu, avaldus, seletuskiri, taotlus, kaebus, kiri ja e-kiri, plangid ning vormid.Arvamustekstid. Arvamustekstide ülesehituse põhimõtted. Arvamustekstide koostamineühiskonna- ja õpilaselu teemadel.Referaadi ja kokkuvõtte kirjutamine.Õigekirja ja õigekeelsusküsimuste kordamine vajaduse põhjal.LugemineSeotud ja sidumata tekstide (nimestike, graafikute, tabelite jm) mõistmine.Tekstide otsing veebist ja raamatukogust; info otsing elektroonilisest ja paberil tekstist.Süstemaatiline sõnavaraarendus (nt harvem sõnavara, mõistesuhted, sõnamoodustus, käsitletavateteemadega seotud erisõnavara; sõnavara omandamine, kinnistamine ja praktiline kasutamine).KuulamineErinevate keelevariantide sotsiaalse tähenduse mõistmine, teksti suhtlustähenduse ja eesmärgimõistmine eri toimingutes, suhtluspartneri mõistmine dialoogis.2.6. V kursus „Praktiline eesti keel II”2.6.1. ÕpitulemusedKursuse lõpetamisel õpilane: 1) annab paindlikult ja olukorra järgi edasi oma tundeid, mõtteid ja hinnanguid niihästi isiklikus, avalikus kui ka ametlikus suhtluses, nii suuliselt, kirjalikult kui ka elektrooniliselt; 2) argumenteerib veenvalt ja selgelt ning suudab kaitsta oma seisukohti eakohastes aruteludes koolis; 3) suudab kaasa mõelda avalikule esinemisele ning esitada ettekandjale küsimusi; 4) suudab eri liiki meediatekste kriitiliselt hinnata ning eri allikatest pärineva info ja arutluskäikude põhjal tasakaalustatud kokkuvõtet teha; 5) suudab kirjutada arvamuslugu, retsensiooni ja pressiteadet ning koostada koosoleku memo ja tegevuskava;

10 6) suudab mitme aimeallika põhjal kirjutada referatiivset teksti, vältides plagiaati; 7) on arendanud oma elektroonilise infootsingu oskust ning suudab kasutada paindlikke infootsingu strateegiaid; 8) on kinnistanud ja parandanud oma õigekirja- ja kirjakeeleoskust.2.6.2. ÕppesisuKõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad1. Kursusega „Meedia ja mõjutamine” seostuvad teemad.2. Kirjanduskursustega haakuvad teemad.3. Õppekava läbivad teemad.KõnelemineSuuline suhtlus olukorrast ja vestluspartnerist lähtuvalt.Sama sõnumi edastamine erinevate keelevahenditega, keelelise väljenduse paindlikkus, otsesem jakaudsem väljendumine.Ratsionaalsete, emotsionaalsete ja eetiliste argumentide kasutamine ning veenmine ja mõjutamine.KirjutamineTarbekirjade koostamine: juhend, koosoleku memo, tegevuskava.Mitme allika põhjal kokkuvõtte ja referaadi kirjutamine.Ajakirjanduslike tekstide koostamine: arvamuslugu, retsensioon, pressiteade.Veebitekstide koostamine: blogi, podcast.Vajaduse korral õigekirja ja õigekeelsusküsimuste kordamine.LugemineEri modaalsusega tekstide (kirjaliku, audiovisuaalse, hüpertekstilise) tähenduse mõistmine.Teksti eesmärgi ja vaatenurga mõistmine, meediatekstide kriitiline analüüsimine.Teksti sisuliste ja keeleliste tunnuste põhjal paindlike elektrooniliste otsingustrateegiatekasutamine.Süstemaatiline sõnavaraarendus (üldkasutatavate võõrsõnade, ilukirjanduskeele sõnavara,käsitletavate teemadega seotud terminoloogia omandamine, kinnistamine ja praktiline kasutamine).KuulamineRatsionaalsete, eetiliste ja emotsionaalsete argumentide eristamine suulises tekstis, kallutatuse jamanipuleerimise äratundmine.2.7. VI kursus „Praktiline eesti keel III”2.7.1. ÕpitulemusedKursuse lõpetamisel õpilane: 1) suudab edasi anda tähendusvarjundeid, tajub keelendite konnotatiivseid tähendusi ning mõistab vihjelist keelekasutust; 2) oskab veenvalt ja selgelt argumenteerida ning kaitsta oma seisukohti keerukaid küsimusi käsitlevas ametlikus arutelus; 3) suudab konspekteerida näitvahenditega toestamata suulist esitust; 4) oskab edastada eri modaalsuse ja struktuuriga ning eri allikatest saadud infot ja arutluskäike sidusas tekstis ning lõimida sellesse oma hinnanguid ja seisukohti; 5) oskab koostada keerulisi tarbetekste;

11 6) tunneb teadusliku stiili põhitunnuseid ning suudab koostada eakohast teaduslikku teksti, vältides plagiaati; 7) kasutab keerukaid elektroonilise teabeotsingu strateegiaid ning suudab hinnata teabe usaldusväärsust; 8) valdab eesti kirjakeelt.2.7.2. ÕppesisuKõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad1. Kursusega „Teksti keel ja stiil” seostuvad teemad.2. Kirjanduskursustega haakuvad teemad.3. Õppekava läbivad teemad.KõnelemineKeeleline väljendusrikkus mõtete, tunnete ja hinnangute väljendamisel.Stiilivahendite kasutamine erineva mõju saavutamiseks suulises esinemises ja väitluses.KirjutamineArutleva artikli kirjutamine eri tüüpi (tekstiliste, pildiliste, audiovisuaalsete; lineaarsete,mittelineaarsete, hüpertekstiliste) alustekstide põhjal.Tarbetekstide (projekti ja kandidaadi põhjenduse, tegevusaruande) koostamine.Teadusteksti koostamine ja vormistamine.Vajaduse korral õigekirja ja õigekeelsusküsimuste kordamine.LugemineKeeruka struktuuriga ja eri modaalsusega tekstide mõistmine.Keeruka kujundliku väljenduse mõistmine.Süstemaatiline sõnavaraarendus (akadeemilisele ja haritud stiilile omaste võõrsõnade,lendväljendite, ilukirjanduskeele kõrgstiilse sõnavara ning käsitletavate teemadega seotudterminoloogia omandamine, kinnistamine ja praktiline kasutamine).Teabeotsingu oskuste tõhustamine.KuulamineKeeruka struktuuriga suulise teksti konspekteerimine.Väitluse juhtimine ning seal esile tõusnud argumentidest kokkuvõtte tegemine.2.8. ÕppetegevusEesti keele oskus tähendab eesti kirjakeele valdamist keele nelja osaoskuse (lugemise, kirjutamise,kõnelemise ja kuulamise) valdkonnas.Lugemisoskust arendatakse erinevate valdkondade tekstide lugemise, nende sisu analüüsimise jakriitilise hindamise teel. Õpetuses jälgitakse, et käsitletavate tekstide raskusaste kasvaks vastavaltlugemisoskuse arenemisele, et oleks esindatud niihästi seotud (kirjeldavad, jutustavad) kui kasidumata tekstid (tabelid, graafikud, loetelud jt). Lugemisoskuse arendamise oluline osa onsõnavara laiendamine, selleks omandatakse kogu aineõppes süstemaatiliselt uusi sõnu (vähemtuntud sõnu, võõrsõnu, piltlikke väljendeid). Lugemispädevuse tähtis komponent on oskus leidavajalikke tekste niihästi trükitud kui ka elektroonilistest allikatest ning nendest tekstidest vajalikkuteavet. Lugemisoskuse arendamise laiem eesmärk on kriitilise teabekasutaja kujundamine.

12Kirjutamisoskust arendatakse erineva eesmärgi ja ülesehitusega tekstide loomise teel. Valdav osatekstitüüpe, mida õpilased aineõppes loovad, on neile ülesehituselt ja nõuetelt tuttavad jubapõhikoolist. Kirjutamisoskuse arendamise ülesanne on saavutada nende tekstide loomiselmeisterlikkus. Oluline on oskus kirjutada teksti alustekstide põhjal, samuti oskus siduda omatekstiga teistest tekstidest saadud teavet, viidata, tsiteerida ja refereerida. Kirjutamispädevusevältimatu eeldus ja komponent on hea ja toimiv õigekirjaoskus. Seetõttu kinnistatakse ningarendatakse kirjutamisülesannete kaudu pidevalt ka õigekirjaoskust.Kõnelemisoskuse arendamise keskne ülesanne on arendada võimet valida suhtlusolukorrast javestluspartnerist lähtuvalt sobiv toon ning stiilivahendid. Oluline on ka oskus suhtlust alustada,arendada ning tõrjuda. Kõnelemisoskust arendatakse erinevate suhtlusülesannete kaudu, paari- jarühmatööde aruteludes, klassi ees esinedes ning koha pealt vastates. Reaalelulisi suhtlusolukordiharjutatakse rollimängudes. Kõnelemisoskuse tähtis komponent on argumenteerimisoskus, võimeoma seisukohti esitada ja kaitsta, kasutades nii ratsionaalseid, emotsionaalseid kui ka eetilisipõhjendusi. Argumenteerimisoskust arendatakse arutelude, diskussioonide ning ümarlaua vormis.Kuulamisoskuse arendamise eesmärgid on vestluspartneri suhtluseesmärgi mõistmine, veenmise jamanipuleerimise äratundmine ning suulises vormis esitatud teabe ja aimetekstide mõtte mõistmine.Oluline on avalikule esinejale sisukate teemast lähtuvate küsimuste esitamise oskus. Kuulmis-oskuse arendamiseks võib kasutada aruteludest või loengutest kokkuvõtete tegemist ningpoliitiliste kõnede analüüsi.2.9. HindamineHindamisel lähtutakse vastavatest gümnaasiumi riikliku õppekava üldosa sätetest.Praktilise eesti keele kursustes kasutatakse teiste eesti keele kursuste ja kirjanduskursuste sisulisiteemasid praktilise keeleoskuse arendamiseks. Seetõttu võib praktilise eesti keele tundides tehtudtööde tulemusi, mis näitavad kirjanduskursuste või teiste eesti keele kursuste õpitulemustesaavutatust, hinnata ja arvestada vastavate kursuste osalise sooritusena. Samuti võib kirjandus-kursustes ja teistes eesti keele kursustes tehtud tööde praktilise eesti keele kursuse õpieesmärkidelesuunatud tegevusi hinnata ja arvestada praktilise eesti keele kursuse osalise sooritusena.2.10. Füüsiline õpikeskkond 1. Valdav osa õpet toimub klassis, kus saab mööblit sobivalt ümber paigutada rühmatööks ning ümarlauavestlusteks. 2. Klassiruumis kasutatakse õigekeelsussõnaraamatuid ja võõrsõnade leksikoni. 3. Tundides kasutatakse tänapäevastel info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatel põhinevaid õpikeskkondi ning õppematerjale ja -vahendeid, sh netisõnaraamatuid. 4. Tunde peetakse vajaduse korral arvutiklassis, kooli raamatukogus ning väljaspool kooli.3. Kirjandus3.1. Üldalused3.1.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgidGümnaasiumi kirjandusõpetusega taotletakse, et õpilane: 1) loeb ja väärtustab nii eesti kui ka maailmakirjanduse olulisemaid autoreid ja kirjandusteoseid, suhestab loetut teose ajastu ning tänapäevaga;

13 2) väärtustab kirjanduse ühiskondlikku, ajaloolist ja kultuurilist tähtsust ning kirjanikku kui loojat; 3) väärtustab kirjandust kui tunde- ja kogemusmaailma rikastajat ning kujutlus- ja mõttemaailma arendajat; 4) loeb nii proosat, luulet kui ka draamat, tunneb tähtsamaid kirjandusvoole ja -žanre ning eristab kirjandusteksti poeetilisi võtteid ja peamisi kujundeid; 5) mõistab sõnakunsti väljendusvahendite mitmekesisust ning nende erinevusi ja sarnasusi võrreldes teiste kunstiliikidega (teater, film, kunst, muusika); 6) tajub kirjandusteksti mitmeti tõlgendatavust, erinevate kultuurikontekstide tausta teose mõistmisel, näeb kirjanduses inimese ja maailma mõistmise mudelit; 7) kujundab endast teadlikku lugejat, kes kirjanduse toel arendab oma eetilisi ja esteetilisi väärtushinnanguid ning maailmavaadet; 8) analüüsib kriitiliselt erinevaid kirjandusteoseid ja info allikaid, arendab nii suulist kui ka kirjalikku väljendus- ja arutlusoskust ning loovust.3.1.2. Õppeaine kirjeldusKirjandusõpetus on gümnaasiumis üks keskseid kultuuri- ja kunstiaineid, mis avab tee esteetilisteja eetiliste tõekspidamiste kujunemisele, isiksuse vaimu ja väljenduse rikastumisele,kommunikatsiooni mitmekesistamisele, võõra kogemuse omandamisele ning ühiskonna ja kultuurisügavamale vastuvõtule. Kirjandusõpetuse keskmes on kirjandus kui sõnakunst, mille loobkujundlik mõte ja väljendus. Ilukirjanduse aluseks on esteetiline ehk poeetiline funktsioon, mispõimub tunnetusliku funktsiooniga. Ilukirjandus kannab ühiskondlikke, ajaloolisi, rahvus- jamaailmakultuurilisi, vaimseid ning tundelisi väärtusi, mille mõistmine ja järgimine aitab tagadakultuuri järjepidevuse ning ühiskonna jätkusuutlikkuse. Kirjandusõpetuse alus ja funktsioon onpoeetika, mille tundmine ja mõistmine tagab elulise ettevalmistuse kunstisuhtluseks.Gümnaasiumi kirjandusõpetus, toetudes põhikooli kirjandustundides omandatule, jätkab teksti- jalugejakeskset kirjandusõpetust. Erilist tähelepanu pööratakse ilukirjandusteose kui tervikumõistmisele, tekstide analüüsile ja tõlgendamisele eri vaatepunktidest. Kuna sõnakunstiteospõhineb kujundil, siis on ainesisus rõhutatud kirjanduse kunstilist aspekti, mis hõlmab kirjandusepoeetika tundmist ning kujundlikkuse mõistmist selle mõttelis-tundelises ühtsuses jamitmetähenduslikkuses. Diakroonilise, s.o kirjandusloolise lähenemise kõrval on eelistatumsünkrooniline, s.o voolule, suunale, žanrile või teemale keskenduv, käsitlus või nende kahelähenemisviisi põiming, kus tekstikeskselt analüüsilt liigutakse tekstiväliste taustade, ülevaadete jaseosteni. Võimaluse korral vaadeldakse eesti ja maailmakirjandust võrdlevalt.Kirjandusõpetus juhindub õppeainesisesest lõimingust, kus mitmesugused keelelised, teaduslikud,ajaloolised ja kultuurilised teadmised ning oskused on omavahel täiendussuhtes, kuid pöörabtähelepanu ka ainetevahelisele lõimingule, aidates paremini aru saada kunstist, muusikast, teatrist,filmist, pärimuskultuurist ning tänapäeva kultuurist laiemaltki. Kultuuriloolise taustakonkretiseerimiseks on vaja kirjanduse kõrval osutada teistelegi õppeainetele: ajaloole, ühiskonna-ja inimeseõpetusele, geograafiale, muusikale, kunstile, filosoofiale ja teistele.Gümnaasiumi kirjanduse ainekavas on viis kohustuslikku ja neli valikkursust. Kohustuslikudkursused nende soovituslikus järjekorras võtavad arvesse õpilase abstraktse mõtlemise võimet,selle arengut ja lugemuse suurenemist. Kursused pakuvad ainesiseseid ja -väliseid lõiminguvõimalusi, nende järgnevus eeldab ja kasutab eelnevalt õpitut. Kursuste sees võib õppesisujärjekorda vajaduse korral muuta, lõhkumata seejuures selle sisulist tervikut ja aineloogikat.Loetud tervikteoseid käsitletakse vastavate teemadega seostatuna kursuse jooksul.

14Kohustuslikud kursused on järgmised: 1. „Kirjandusteose analüüs ja tõlgendamine” 2. „Kirjandus antiigist 19. sajandini” 3. „Kirjanduse põhiliigid ja -žanrid” 4. „20. sajandi kirjandus” 5. „Uuem kirjandus”Kursuste õppesisus märgitud autorite ning kirjandusteoste valikul on arvestatud eesti jamaailmakirjanduse, klassika ning nüüdiskirjanduse põhjendatud proportsioone. Lugemisvarassetuleb haarata üldpädevuste kujundamist ja läbivate teemade käsitlemist võimaldavaid teoseid niiproosa-, luule- kui ka draamakirjandusest. Õppesisus nimetatud teoste hulgast valib õpetajalähemaks vaatluseks õpilaste soove ja võimeid arvestades õpitulemustes sätestatud arvu jagutervikteoseid. Ülejäänud õppesisus nimetatud autorite loomingut tutvustatakse kas ülevaatlikult võilühemaid tekstinäiteid analüüsides ning tõlgendades. Autorite ja teoste valikuvõimalusele osutabsõna „või”, valikute jätkuvusele lühend „jt”. Autorite ja nende teoste kordumine eri kursusteõppesisus on taotluslik: eesmärk on võimaldada õpetajale paindlikku lähenemist kursusteülesehitamisele ning varieerimisele. Varasemate kursuste käigus käsitletud autoreid või teoseid eipea hilisemate kursuste käigus kordama, kursuste õppesisu maht on sellevõrra väiksem. Eestikeelest erineva emakeelega õpilastel on soovitatav lugeda ja analüüsida üht kirjandusteost temakodukeelt esindava maa kirjandusest.Kirjandusteoste käsitlemiseks on vaja tunda kirjanduslikke mõisteid. Eeldatakse, et õpilane oskabneid teksti analüüsides või luues sobivas kontekstis kasutada ning oma sõnadega seletada, toetudesvajaduse korral õppematerjalidele. Mõisted on ainekavas esitatud tähestikjärjestuses, kusjuuresnende osaline kordumine kursuste õppesisus on taotluslik, et aidata õpetajal paremini õpetkorraldada.Esimese kursuse „Kirjandusteose analüüs ja tõlgendamine” eesmärk on selgitada õpilastelekirjanduse kui sõnakunsti olemust, näidates, kuidas kasutatakse rikkalikke keelevahendeidtähenduslike ning esteetiliselt nauditavate tekstide loomiseks. Tegeledes erinevatelugemismudelite ja tõlgendusviisidega, keskendub kursus ilukirjanduse poeetikatundmaõppimisele, kujundlikkuse mõistmisele selle mõttelis-tundelises ühtsuses. Avastada jakirjeldada kunstilise teksti poeetikat, näidata kirjutamise eri võimalusi, analüüsida ning tõlgendadakonkreetseid proosa- ja luuletekste, näidata eepika ja lüürika väljendusvahendeid – selles seisnebkursuse tuum ning ka kogu kirjanduse mõistmise alus. Kursuse käigus omandab õpilanetekstianalüüsi võttestiku, mida laiendavalt ja süvendavalt kasutatakse ka järgmiste kursuste käigus.Kirjandusteose analüüsikese võib asuda kas autoris, lugejas või teoses. Autorikeskne lähenemineseob teose tähenduse autori tahtega, näeb kirjandusteoses autori maailmavaate ja elukogemusekajastust. Lugejakeskne lähenemine eeldab, et kirjandusteos valmib lugeja kaasabil. Teosekesknelähenemine huvitub kirjandusteosest kui iseseisvat elu elavast tähenduslikust tervikust, misomakorda koosneb paljudest tasanditest ja elementidest. Kursus tegeleb nende kolmelähenemisviisi avarate võimalustega nii eesti kui ka maailmakirjanduse autorite ja teoste näitelning õpilase kui lugeja positsioonilt.Loetud proosa- ja luuletekstide analüüsimine ning tõlgendamine toetub poeetika mõistevaramule,mille teoreetiline tundmine pole eesmärk omaette. Kirjandusõpe lähtub loetud terviktekstidest võitekstikatkenditest, mida analüüsitakse poeetikakeskselt ning tõlgendatakse diskussiooni käigus.Esmatähtis on tegeleda tekstisiseste tasandite (fiktsionaalne maailm, narratiiv, kujundisüsteem jm)analüüsiga, millelt liigutakse tekstiväliste tasandite (kultuurilooline taust, autori tähtsus, teosevastuvõtt jm) vaatluseni. Poeetikakeskseks kirjanduskäsitluseks on soovitatav valida proosatekstenii eesti kui ka maailmakirjandusest ja luuletekste peamiselt eesti autoritelt.

15Kirjandus, olles kujundliku mõtlemise ja keelekasutuse tulemus, kannab erilisi väärtusi:ühiskondlikke, ajaloolisi, rahvus- ja maailmakultuurilisi, mõistelisi ning tundelisi. Seepärastkäsitletakse selles kursuses kirjanduse rolli ja väärtust, mille tundmine aitab omakorda kaasaühiskonna ja kultuuri sügavamale vastuvõtule ning inimelu mõistmisele.Teise ja neljanda kursuse „Kirjandus antiigist 19. sajandini” ja „20. sajandi kirjandus” eesmärk onkujundada terviklik kirjandus- ja kultuurilooline teadmiste süsteem ning ajatelg edasistekskirjandusõpinguteks. Selleks antakse põgus ülevaade maailmakirjanduse kujunemisetappidest,ajastute- ja vooludevahelistest seostest, nimetades perioodide ajapiirid ja tunnused, tähtsamadžanrid, autorid ja teosed. Kursused keskenduvad ainult kõige iseloomulikumale käsitletavasajajärgus, luues ettekujutuse voolude ja žanride tekkest ning levikust.Ainesisus on esitatud ajastut kõige ilmekamalt esindavad autorid, kelle hulgast teeb õpetaja valiku,keda põhjalikumalt tutvustada, arvestades tekstide kättesaadavust, oma eelistusi, aega, õpilastevõimeid ja huve. Kummagi kursuse vältel loetakse tervikuna läbi vähemalt neli ainekavasnimetatud autori teost nii eesti kui ka maailmakirjandusest.Ülevaateteemade kõrval on tähtis pakkuda õpilasele võimalust otsida tekstidest ajastule võivoolule iseloomulikku, et õpikust loetut või õpetaja räägitut kinnistada. Ajastute, voolude ja neidesindavate autorite teostega tutvutakse kursuste jooksul kas terviktekstide või tekstikatkenditekaudu. Õppesisus on esitatud mitmeid arutlusteemasid, mille eesmärk on ärgitada diskussioonikirjanduse olemuse ja ilmingute üle. Kirjandusõpetuses on oluline tõmmata paralleele, võrrelda jaleida erinevusi näiteks selles, mida on inimene väärtustanud ning kuidas on moraalsedtõekspidamised ja esteetilised maitsehoiakud aegade jooksul muutunud. Kõigi arutlusteemadekäsitlemine pole kohustuslik.Maailmakirjanduse arengulooga paralleelselt vaadeldakse kirjanduse kujunemist Eestis, pööratestähelepanu sellele, millised on eesti ja maailmakirjanduse kokkupuutepunktid, ühis- ja erijooned.Kursuste jooksul kinnistub arusaam, et eesti kirjandus ei ole eraldiseisev nähtus, vaid moodustabkoos teiste maade autorite loominguga maailmakirjanduse terviku.Kolmas kursus „Kirjanduse põhiliigid ja -žanrid” toetub varasemale kirjandusteose analüüsi- jatõlgenduskursusele, mis annab õpilasele aluse aktiivselt ja iseseisvalt lugeda ning teoseidanalüüsida ja tõlgendada: teoseid põhiliigi ja žanri põhjal käsitledes kasutatakse poeetikaanalüüsimõisteid ja võtteid.Kursuse eesmärk on süüvida põhjalikumalt ilukirjanduse olemusse: uurida põhiliike ja žanre, andaülevaade žanride kujunemisest ja mitmekesisusest ning neid iseloomustavatest tunnustest. Õpilanelaiendab, süvendab ja kinnistab oma teoreetilisi teadmisi tekstikatkendite ning tervikteosteanalüüsi ja tõlgendusega. Kursuse jooksul peab õpilane tervikuna läbi lugema vähemalt neliproosa- või draamateost ja ühe eesti autori luuletuskogu.Kursuse eepika osa keskendub esmajoones romaani kujunemise ja alaliikide tutvustamisele, alatesžanri sünnist ning lõpetades postmodernistliku romaaniga; suuremat tähelepanu pööratakse kanovelližanri arengule ja mitmekesisusele. Käsitletavad tekstid pärinevad nii eesti kui kamaailmakirjanduse autoritelt, mis võimaldab võrdlevat vaatlust. Lüürika ja lüroeepika osa annabülevaate olulisematest luulevormidest, mida kinnistatakse eeskätt eesti luuletajate tekstinäidetega.Kursuse dramaatika osa tutvustab näitekirjanduse žanre, rõhk on ühe või kahe draamateosepõhjalikumal käsitlusel. Soovitav on kursuse raames analüüsida ka ühiselt vaadatud lavastust.

16Viienda kursuse „Uuem kirjandus” põhieesmärk on anda ülevaade peamiselt tänapäeva eestikirjandusest, kirjandussituatsioonist, tähtsamatest teostest ning kirjaniku rollist iseseisvusetaastanud Eesti ühiskonnas. Selle kõrval käsitletakse ühtlasi mõningaid nüüdisaegseväliskirjanduse näiteid. Kursus pakub õpilastele hea võimaluse analüüsida, tõlgendada ja võrreldateoseid, mis on ilmunud lähiminevikus või nüüdisajal. Kirjandus on ühiskondlike muutuste tundlikpeegeldaja, seega aitab kursus juhtida õpilaste tähelepanu tänapäeva teemadele ja probleemidele,ärgitades neid kaasa mõtlema, ajastuseoseid looma ja oma hoiakut kujundama.Ainekavas esitatud autorite loend peegeldab uuema eesti kirjanduse paremikku, mitmekesisust jastiilirikkust, aga ka vasturääkivust, poleemilisust ning kirjanduse kunstilise taseme ebaühtlust.Kursuse eesmärk ei ole nüüdisaegse eesti kirjanduse kaanoni kehtestamine, vaid uusima kirjandusetutvustamine ja aktiivse arutluskeskkonna loomine. Kursuse eripäraks on selle sisu pidevuuenemine, mida ainekava ei saa igal aastal fikseerida. Soovitatavalt võiks kursuse mahust ühe osaplaneerida kõige uuematele teostele, mis on ilmunud viimase paari aasta jooksul.Õppesisus nimetatud autorid ja teosed on õpetaja jaoks eelkõige pidepunktid, millele arutlus-teemades toetuda. Põhjalikumaks analüüsiks valib õpetaja vähemalt viis teost: kolm tänapäevakirjanduse n-ö tähtteost, ühe luuletuskogu ja ühe värskelt ilmunud uudisteose. Kohustuslikukslugemiseks mõeldud uudisteose võib valida nii õpetaja ettepanekul kui ka õpilase enda huvidestlähtudes.Teoseid tõlgendades on tähtis tekitada lugejakeskne diskussioon eetilistel ja esteetilistel teemadel,välistada üheseid hinnanguid ning näidata uue aja kirjanduse õnnestumisi ning vaieldavusi.Probleemipõhine ja isiklikku argumenteerimist õhutav arutelu, mis käsitleb teoste kunstilisi jamoraalseid väärtusi, on siingi eelistatav. Kursuse jooksul on soovitav kohtuda mõne eestikirjanikuga ning vaadata teatris mõnd uut lavastust.Valikkursused seovad kirjandust teiste kunstiliikidega ning käsitlevad metakirjanduslikketeemasid. Nende kursuste eesmärk on avardada noore inimese üldist maailmapilti ja pakkudasügavamat sissevaadet kirjandusse.Valikkursused on järgmised: 1. „Kirjandus ja müüt” 2. „Kirjandus ja ühiskond” 3. „Draama ja teater” 4. „Kirjandus ja film”3.1.3. ÕpitulemusedGümnaasiumi lõpetaja: 1) toob näiteid maailmakirjanduse eri voolude ja žanride, teoste ja nende autorite kohta ning seostab neid ajajärgu ja kultuurikontekstiga; 2) nimetab eesti kirjanduse peamised arengusuunad, tähtsamad autorid ja teosed, avab oluliste teoste tähenduse eesti kirjanduse taustal ning iseenda kui lugeja vaatepunktist; 3) seostab loetut nii võrdlevalt kui ka eristavalt tänapäeva eluolu ja -nähtustega ning iseenda ja üldinimlike probleemidega; 4) selgitab peamiste tekstianalüüsiks tarvilike põhimõistete tähendust, analüüsib ilukirjandusteose poeetikat, mõistab keelekasutuse eripära ja stiili seoseid teksti sõnumiga; 5) analüüsib ja tõlgendab luuletust, iseloomustab selle poeetikat (žanr, teema, motiiv, kujund, vorm), kirjeldab meeleolu ja sõnastab sõnumi;

17 6) määrab proosa- või draamateksti teema, sõnastab probleemi ja peamõtte, iseloomustab jutustaja vaatepunkti, tegevusaega ja -kohta, miljööd, süžeed ja tegelasi ning ülesehitust ja keelekasutust; 7) kirjeldab teksti põhjal tegelaste välimust, iseloomu ja käitumist, analüüsib nende olemust, omavahelisi suhteid ning funktsioone narratiivis, võrdleb ja vastandab tegelasi, annab nendele hinnanguid, otsib nende käitumisele alternatiivi ning võrdleb iseennast mõne tegelasega; 8) arutleb loetud, vaadatud või kuulatud teksti põhjal nii suuliselt kui ka kirjalikult, teemakohaselt ja põhjendatult, tuues näiteid teostest ning avardades teemat küsimuste ja väidetega; 9) õpib tundma ennast kui lugejat, jagab oma lugemiskogemust teistega, kujundades seeläbi oma lugemiseelistusi ning väärtushinnanguid; 10) võrdleb kirjandusteost ja sellel põhinevat filmi või teatrilavastust ning toob näiteid kirjandus-, filmi- ja teatrikeele erinevuste kohta.3.2. I kursus „Kirjandusteose analüüs ja tõlgendamine”3.2.1. ÕpitulemusedKursuse lõpul õpilane: 1) on tuttav vähemalt kolme kirjaniku loomingulooga, mõistab nende loomingu tähtsust kultuuri- ja kirjandusloos ning iseloomustab autorite stiili; 2) analüüsib ja tõlgendab loetud proosateoste sisu- ja vormivõtteid: nimetab teema, sõnastab probleemi ning peamõtte, iseloomustab tegevusaega ja -kohta, jutustaja vaatepunkti, tegelaste suhteid, olustikku, sündmustikku ning kompositsiooni; 3) analüüsib ja tõlgendab loetud luuletuste sisu ja vormivõtteid: nimetab teema ning põhimotiivid, iseloomustab vaatepunkti, kujundi- ja keelekasutust, riimi, rütmi ja salmilisust, kirjeldab meeleolu ning sõnastab mõtte; 4) hindab käsitletavate kirjandusteoste humaanseid väärtusi, märkab teostes peituvaid eetilisi ja esteetilisi väärtusi, suhestab oma ja kirjandusteose väärtuste maailma, põhjendab oma kirjanduslikke eelistusi ja lugemiskogemusi; 5) on läbi lugenud ja analüüsinud vähemalt kolm pikemat proosateost, lisaks novelle ja ühe eesti autori luuletuskogu.3.2.2. ÕppesisuKirjanduse olemus ja rollIlukirjandus kui sõnakunst. Fiktsionaalsus ja faktuaalsus. Kirjandusteose ühiskondlik, ajalooline,moraalne, rahvus- ja maailmakultuuriline, keeleline, tundeline väärtus. Kirjandus kui inimesesiseilma ja välismaailma (looduse ja ühiskonna) kujutaja. Kirjandus kui maailma avaja, väljendajaning uute seoste looja. Kirjandus kui eetiliste ja esteetiliste tõekspidamiste kujundaja.Autorikeskne lähenemine kirjanduseleAutori ja teose seosed, elu- ja loominguloolisus, positivism kirjandusuurimises. Autorimaailmavaade, selle kujunemine konkreetseis ühiskondlikes oludes ja avaldumine tema teostes.Autori kuulumine koolkonda või rühmitusse, koht ajastus, traditsioonis, rahvuskirjanduses.Kirjandus kui kirjaniku elu ja keskkonna peegeldus. Omaelulooline kirjutamine.Lugejakeskne lähenemine kirjanduseleKirjandusteose ja lugeja suhe. Lugejaoskused. Tegelik lugeja: tema isiklik elukogemus,põlvkondlik või sotsiaal-kultuuriline kuuluvus. Ideaalne ehk mudellugeja. Individuaalne ja

18rühmalugemine. Lugemismudelid: mõistmisvõimaluste paljus, eri lahenduste dialoog.Tekstisisesed lüngad ja lugeja kujutlusvõime. Lugeja ootused. Lugemismuljed. Lugemisnauding.Lemmikraamat. Lugeja mõjutamine: stereotüübid, argumentatsioon, arhetüübid, koomika.Tekstikeskne lähenemine kirjandusele. Proosateksti analüüs ja tõlgendamineSõnakunstiteose sisu ja vormivõtted. Narratiiv, jutustamine ja kirjandusteose vaatepunkt.Tekstuaalne autor, jutustaja, tegelane, nende omavahelised suhted. Mina- ja tema-jutustus,sisemonoloog, teadvuse vool.Tegelase analüüs: bioloogiline, psühholoogiline, sotsiaalne aspekt. Karakter ja tüüp. Tegelase suheiseendaga, teiste tegelastega ning teda ümbritseva maailmaga. Lugu ja tekst. Süžee ja faabula.Teema, detail, motiiv, sümbol. Moto. Teose miljöö, aja- ning ruumikujutus.Teos kui struktuurne tervik. Kirjandusteose kompositsioon. Teose algus ja lõpp. Sissejuhatus,teema arendus, haripunkt, pööre ja lahendus. Konflikt ja intriig. Puänt. Teose probleemistik(küsimused) ja ideestik (vastused). Põhiidee. Teose stiil. Alltekst kui varjatud tähenduskiht.Allusioon. Paroodia ja travestia. Intertekstuaalne ehk tekste seostav käsitlusviis: teose avamineteiste tekstide vormilisel või sisulisel taustal.August Gailit, Mehis Heinsaar, Ernest Hemingway, Herman Hesse, Erich Maria Remarque,Jerome David Salinger, Juhan Smuul, Anton Hansen Tammsaare, Mats Traat, Anton Tšehhov,Friedebert Tuglas, Mati Unt, Peet Vallak, Oscar Wilde, Virginia Woolf, Tõnu Õnnepalu jt.Tekstikeskne lähenemine kirjandusele. Luuleteksti analüüs ja tõlgendamineLuule ja lüürika olemus. Lüürika kui sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte väljendus, minaavamine. Lüürilise mina vaatepunkt. Lüüriline eneseväljendus ja lüüriline kirjeldus. Luule kuivärsskõne. Luuletuse sisu ja vorm (väljendus). Stroof. Refrään. Luuletus kui vormisidusaltväljendatud mõte. Temaatiline ühtsus ja kontrastipõhimõte.Luulekeele kujundlikkus. Luule musikaalsus: rütm (värsimõõdud) ja riim (alg- ja lõppriim).Keeleluule. Stilistilised võtted: kõla-, kõne- ja lausekujundid. Kõlakujundid: hääliku- jasõnakordused, helijäljendus, kõlasümboolika. Kõnekujundid: epiteet, võrdlus, metafoor,isikustamine, sümbol, allegooria, metonüümia, hüperbool, oksüümoron. Lausekujundid: kordus,mõttekordus, astendus, retooriline küsimus, väljajätt, sõnamäng, siire. Piltluule, anagramm.Koomiline stiil luules: huumor, iroonia, grotesk, sarkasm.Artur Alliksaar, Betti Alver, Ernst Enno, Doris Kareva, Ilmar Laaban, Kalju Lepik, Juhan Liiv,Viivi Luik, Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel, Marie Under, Debora Vaarandi, Juhan Viiding,Henrik Visnapuu jt.MõistedAllegooria, alltekst, allusioon, anagramm, autobiograafia, eepika, ellips, epiteet, faabula, grotesk,iroonia, isikustamine, kalambuur, keeleluule, kõlasümboolika, luule, lüürika, lüüriline mina,memuaarid, metafoor, metonüümia, miljöö, motiiv, moto, narratiiv, omaeluloolisus, paroodia,piltluule, proosa, päevik, refrään, reisikiri, retooriline küsimus, riim, rütm, sarkasm, siire,sisemonoloog, stroof, sümbol, süžee, teema, travestia, vaatepunkt, võrdlus, värsimõõt.Terviklikult käsitletavad teosedÕpilane loeb vähemalt kolm pikemat proosateost, lisaks novelle eesti ja välisautoritelt ning üheeesti autori luuletuskogu.

193.3. II kursus „Kirjandus antiigist 19. sajandini”3.3.1. ÕpitulemusedKursuse lõpul õpilane: 1) iseloomustab õppematerjalidele toetudes eri ajastute kirjandust ja kirjandusvoole, nimetades nende ajapiirid ja tunnused, tähtsamad žanrid, teosed ning autorid; 2) nimetab eesti kirjanduse tähtsamaid arenguperioode, olulisemaid autoreid ja kirjanduslikke rühmitusi; 3) määrab eesti kirjanduse tekkeaja ning võrdleb selle kujunemist muu Euroopa kirjanduse arenguperioodidega; 4) mõistab ning hindab käsitletavate kirjandusteoste humaanseid, eetilisi ja esteetilisi väärtusi; 5) on tervikuna läbi lugenud ja analüüsinud vähemalt neli proosa- või draamateost, tundes teoste ning nende autorite kohta üldises kultuuri- ja kirjandusloos.3.3.2. ÕppesisuTemaatikaKultuuri mõiste. Maailma loomise müüdid ja muistendid; eri rahvaste loomismüüte. Kirja jakirjanduse sünd. Vanakreeka müüdid. Antiikkirjandus (Homeros, Sophokles, Vergilius jt).Kirjanduse põhiliikide ja žanride teke. Piibel kui kirjanduse alustekst. Keskaja kirjandus (saaga,kangelaseepos, rüütliromaan, keskaegne luule ja draama jm). Renessansikirjandus (DanteAlighieri, Francesco Petrarca, Giovanni Boccaccio, Thomas More, William Shakespeare, Miguelde Cervantes jt). Barokk-kirjandus (Pedro Calderón). Klassitsistlik kirjandus (Molière).Valgustuskirjandus (Daniel Defoe või Jonathan Swift; Voltaire, Johann Wolfgang Goethe jt).Romantism (Aleksandr Puškin või George Gordon Byron; Victor Hugo või Walter Scott võiProsper Mérimée jt). Realism ja naturalism (Honoré de Balzac või Gustave Flaubert või Stendhalvõi Fjodor Dostojevski või Lev Tolstoi või Émile Zola jt). Estetism (Oscar Wilde).Romantismijärgne luule, sümbolism (Walt Whitman või Charles Baudelaire või Rainer MariaRilke või Eino Leino või Rabindranath Tagore jt). Realistlik draamakirjandus (Anton Tšehhov võiHenrik Ibsen või August Strindberg jt).Eesti kirjanduse lätetel (kroonikad, vaimulik kirjandus, ilmalik kirjandus, juhuluule). Rahvuslikuilukirjanduse algus (Kristjan Jaak Peterson). Rahvusliku ärkamisaja kirjandus (Friedrich RobertFaehlmann, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Lydia Koidula jt). Realistliku kirjanduse algus (JuhanLiiv, Eduard Vilde).ArutlusteemasidKirjandus kui inimkonna ja tema kultuuri peegelpilt. Murrangulised pöörded ühiskonnas, sellekajastused kirjanduses. Kirjanduslikud ajastud, voolud, meetodid, nende ajapiirid ja tunnused,tähtsamad žanrid, autorid ja teosed. Kirjanduse roll ja tähtsus ühiskonnas eri ajastutel jakultuurides. Eri asjastute kirjanduslikud esteetikad, erinevad elutunnetused ja selle väljendused.Ajaülesed probleemid, laiahaardeline ja mitmekülgne elu- ja inimesekujutus. Muistsete müütide jarahvapärimuste kandumine kirjandusse. Arhetüüpsed teemad ja motiivid. Arhetüüpsed süžeed jategelased. Karakterite individuaalsus ja inimsuhete keerukus. Inimlikud voorused ja pahed,väärtused ja puudused. Tegelaste eetilised sihid, sotsiaalsed ja psühholoogilised probleemid.Inimeste mõtete ja tegude ühiskondlik tingitus. Jumalausu (kristluse) roll ühiskonnas, religioossedtõed ja konfliktid. Inimese orjastamine ja ahistamine, sotsiaalsed normid ja tabud, võimu omavoli.Teise (naise, võõra, veidra) kujutamine. Võitlus inimese kui isiksuse vabastamise eest, usk elutähenduslikkusesse. Rahvuskirjandus kui rahvuskultuuri kestmise tagatis. Rahvuslikud väärtused:keel ja kultuur. Minevikutõlgendused ja kujutlused tulevikust. Looduse kujutamine kirjanduses.Loomuliku ja haritud inimese ideaal. Mõistuse ja tunnete tasakaal ja konflikt inimeses. Igavesedväärtused ja idealistlikud unistused. Humaansed ideaalid: vabadus ja armastus. Loomise võlu ja

20vägi. Andekuse (geniaalsuse) mõistatus. Kirjanduse filosoofiline sügavus. Fantaasia- jamuinasjutumaailmad. Imed, maagia ja üleloomulikkus. Erandlikud ja tavapärased olukorrad,koomika, traagika, dramatism ja tragikoomika. Elu tõepärane ja idealiseeritud kujutamine.Ühiskondlike olude kriitika. Elulaad, kombed ja moraal eri ajastutel ja kultuurides. Jne.Mõistedantiikkirjandus, arhetüüp, draama, dramaatika, eepika, eepos, klassitsism, kultuur, lüürika, müüt,naturalism, novell, realism, renessanss, romaan, romantism, saaga, sonett, sümbolism, utoopia,valgustus.Terviklikult käsitletavad teosedÕpilane loeb läbi vähemalt neli pikemat tervikteost eesti või maailmakirjandusest kursuseõppesisus nimetatud autoritelt.3.4. III kursus „Kirjanduse põhiliigid ja žanrid”3.4.1. ÕpitulemusedKursuse lõpul õpilane: 1) eristab õppematerjalidele toetudes kirjanduse põhiliike ja žanre, analüüsib teoseid liigi- ja žanritunnuste põhjal; 2) analüüsib romaani alaliike ning toob näiteid autorite ja teoste kohta; 3) toob esile käsitletud teoste teema, probleemistiku ja ideestiku, analüüsib tegelasi ja nende suhteid, loob seoseid nüüdisajaga ning tsiteerib ja refereerib oma väidete kinnitamiseks teksti; 4) nimetab luuleteksti žanri, teema ja põhimotiivid, sõnastab selle mõtte ning analüüsib keeleja kujundikasutust; 5) eristab näitekirjanduse põhižanre ja nende alaliike, arutleb näidendis käsitletud teemade ja probleemide üle ning analüüsib tegelaste suhteid; 6) selgitab ja kasutab praktikas peamisi tekstianalüüsis vajalikke mõisteid ja kujundeid ning analüüsib ilukirjanduslikku keelt ja stiili; 7) on tervikuna läbi lugenud ja analüüsinud vähemalt neli proosa- või draamateost ning ühe eesti autori luuletuskogu.3.4.2. ÕppesisuIlukirjanduse põhiliigid ja žanri mõisteIlukirjanduse põhiliigid. Lüüriliste, eepiliste ja dramaatiliste tekstide olemus. Žanri mõiste.Kirjandusvoolu ja -žanri stiil. Kirjandusteose stiil kui mõtte ühtsus ja väljendusvahenditekorrastatus.EepikaEepos, romaan, novell, jutustus, miniatuur. Romaani sünd ja muutused. Romantiline romaan:Emily Jane Brontë „Vihurimäe” või Selma Lagerlöf „Gösta Berlingi saaga” või Prosper Mérimée„Carmen” või George Sand „Väike Fadette”. Realistlik romaan: Honoré de Balzac „Isa Goriot”või Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistus” või Gustave Flaubert „Madame Bovary” või Stendhal„Punane ja must” või Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus”.Romaani alaliigid. Kujunemisromaan: Jack London „Martin Eden” või August Gailit „EkkeMoor”. Ajalooline romaan: Jaan Kross „Keisri hull” või „Paigallend” või Mats Traat „Tantsaurukatla ümber”. Psühholoogiline romaan: Virginia Woolf „Tuletorni juurde” või Eduard Vilde„Mäeküla piimamees” või Gert Helbemäe „Ohvrilaev”. Maagilis-realistlik romaan: Gabriel García

21Márquez „Sada aastat üksildust” või Toni Morrison „Armas” või Daniel Kehlmann „Maailmamõõtmine”. Armastusromaan: Knut Hamsun „Victoria” või Boris Vian „Päevade vaht” või DorisLessing „Viies laps” või Mats Traat „Inger”. Modernistlik romaan: Franz Kafka „Metamorfoos”või Karl Ristikivi „Hingede öö” või Mati Unt „Sügisball”. Postmodernistlik romaan: MargaretAtwood „Teenijanna lugu” või John Fowles „Maag” või Kurt Vonnegut „Tapamaja, korpus viis”või Mati Unt „Doonori meelespea” või Wimberg „Lipamäe”.Novell (Giovanni Boccaccio või Edgar Allan Poe või William Faulkner või Thomas Mann võiJorge Luis Borges; Jaan Oks või Friedebert Tuglas või Arvo Valton või Ervin Õunapuu jt).Miniatuur (Friedebert Tuglas või Anton Hansen Tammsaare jt).Elulookirjandus, memuaarid (Oskar Luts või Voldemar Panso jt).Lüürika ja lüroeepikaBallaad, epigramm, haiku, ood, piltluule, poeem, sonett, valm. Salmidega ja salmideta luule.Vabavärss. Sonett: Francesco Petrarca, William Shakespeare, Marie Under, Henrik Visnapuu,Bernard Kangro jt. Modernistlik luule: Betti Alver, Heiti Talvik jt. Vabavärss: Jaan Kross, ArturAlliksaar, Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo jt. Laululine luule: Viivi Luik, Hando Runnel, JuhanViiding jt.DramaatikaTragöödia, komöödia, draama, tragikomöödia. Draama alaliigid: karakterdraama, psühholoogilinedraama, olmedraama, ideedraama, ajalooline draama.Tragöödia: William Shakespeare „Hamlet” või Anton Hansen Tammsaare „Juudit”.Komöödia: Molière „Tartuffe” või Andrus Kivirähk „Voldemar”.Draama: Johann Wolfgang Goethe „Faust” (I osa) või Henrik Ibsen „Nukumaja” või „Metspart”või Bernard-Marie Koltès „Roberto Zucco”.MõistedAjalooline romaan, ballaad, draama, dramaatika, eepika, eepos, epigramm, haiku, jutustus,komöödia, kujunemisromaan, lüroeepika, lüürika, maagilis-realistlik romaan, miniatuur,modernism, novell, ood, piltluule, poeem, postmodernism, psühholoogiline romaan, realism,romaan, romantism, sonett, sümbolism, tragikomöödia, tragöödia, vabavärss, valm.Terviklikult käsitletavad teosedÕpilane loeb vähemalt neli tervikteost, valides nii eepika kui ka dramaatika hulgast, ning ühe eestiautori luuletuskogu.3.5. IV kursus „20. sajandi kirjandus”3.5.1. ÕpitulemusedKursuse lõpul õpilane: 1) iseloomustab õppematerjalidele toetudes eri ajastute kirjandust, tähtsamaid voole ja žanre, autoreid ja nende teoseid; 2) nimetab eesti kirjanduse tähtsamaid perioode, kirjanduslikke rühmitusi, olulisemaid autoreid ja nende teoseid; 3) seostab eesti kirjanduslugu Euroopa kirjanduse perioodide, voolude ja suundadega, 4) võrdleb poeetikaanalüüsile tuginedes kahte vabalt valitud kirjandusteost, tuues esile ühiseid ja eriomaseid jooni; 5) mõistab ning hindab kirjandusteoste humaanseid, eetilisi ja esteetilisi väärtusi; 6) on tervikuna läbi lugenud ja analüüsinud vähemalt neli proosa- või draamateost, tunneb teoste ning nende autorite kohta üldises kultuuri- ja kirjandusloos.

223.5.2. ÕppesisuTemaatika20. sajandi maailmakirjanduse voolud ja suunad. Modernistlik luule. Sümbolism (AleksandrBlok). Futurism (Vladimir Majakovski). Imažism (Thomas Stearns Eliot). Sürrealism (FedericoGarcía Lorca). Akmeism (Anna Ahmatova). Modernistlik proosa (James Joyce või Franz Kafkavõi Marcel Proust või Knut Hamsun või Herman Hesse või Virginia Woolf või William Faulknervõi Mihhail Bulgakov või Vladimir Nabokov või Kurt Vonnegut või Jerome David Salinger võiMika Waltari jt). „Kadunud põlvkond” (Ernest Hemingway või Erich Maria Remarque või F. ScottFitzgerald). Eksistentsialism (Jean-Paul Sartre või Albert Camus). Modernistlik draama (MauriceMaeterlinck või Luigi Pirandello või Bertolt Brecht või Samuel Beckett või Eugène Ionesco võiTennessee Williams või Edward Albee jt). Maagiline realism, postmodernism (Jorge Luis Borgesvõi Gabriel García Márquez või Milan Kundera või Umberto Eco või Günter Grass jt).20. sajandi eesti luule. Noor-Eesti rühmituse euroopaliku kultuuri taotlus ja luuleuuendus.Uusromantism. Gustav Suitsu sotsiaalne kujundlikkus. Ernst Enno sümbolistlikkus või VillemRidala impressionistlikkus. Siuru rühmituse meelelisus. Tarapita ekspressionistlikkus. MarieUnderi luuletemaatika arengusuundi. Henrik Visnapuu armu- ja isamaalüürika. Arbujatepõhihoiakuid. Betti Alveri mõtte- ja väljendusselgus. Heiti Talviku nägemuslikkus. Pagulasluuletähtsamad autorid ja põhiteemad. Kalju Lepiku rahvuslikkus või Bernard Kangro mütopoeesia.Ilmar Laabani või Andres Ehini sürrealism. Stalinistlik luule. Sulaaja luule. Modernism 1960.–1970. aastate luules. Ain Kaalepi vormikultuur. Artur Alliksaare või Juhan Viidingu keelemängud.Kassetipõlvkond: illusioonid ja tegelikkus. Paul-Eerik Rummo valu ja tõetaotlus. Jaan Kaplinskiharmooniaotsingud. Hando Runneli rahvuslikkus. Viivi Luige uussümbolism. Luule poliitilinealltekst. Doris Kareva või Indrek Hirve armastusluule.20. sajandi eesti proosa. Friedebert Tuglase uussümbolistlik novell või Jaan Oksa ekspressiivnenovell või Peet Vallaku uusrealistlik novell. August Gailiti uusromantiline romaan. Anton HansenTammsaare romaanid. Pagulasproosa tähtsamad autorid ja teosed, žanrid ja põhiteemad: GertHelbemäe või Ain Kalmus või Bernard Kangro või Albert Kivikas või August Mälk või KarlRistikivi või Ilmar Talve või Valev Uibopuu või Arved Viirlaid või Helga Nõu jt. 1960.–1980.aastate proosa muutused. Mats Traadi talupojaromaanid. Jaan Krossi ajaloolised ja eluloolisedromaanid. Proosa uuenduslikkus: sisemonoloog, eksistentsiaalsus, võõrandumine, grotesk. Mati Untvõi Arvo Valton. 1970.–1980. aastate uus põlvkond. Mihkel Muti irooniline romaan. Olmerealism.20. sajandi eesti draama. Eduard Vilde näidendid või August Kitzbergi draamad või Oskar Lutsukülakomöödia. Anton Hansen Tammsaare psühholoogilised draamad. Juhan Smuuližanrileidlikkus. 1960.–1970. aastate teatriuuendus. Väärtuste kriis Enn Vetemaa näidendites. 1980.aastate vastupanuhoiakud. Ajaloopöörised, rahvas, mälu ja identiteet Jaan Kruusvalli või MadisKõivu näidendites.ArutlusteemasidKirjandus kui armastus. Kirjandus kui inimkonna ja tema kultuuri peegelpilt. Murrangulisedpöörded ühiskonnas, nende kajastused kirjanduses. Kirjanduslikud voolud ja suunad, nendeajapiirid, sisu- ja vormitunnused, tähtsamad žanrid, autorid ja teosed. Kirjanduse peavoolud jamarginaalsused. Kirjanduse rahvuslik, euroopalik ja individuaalne alge. Kirjanduse kui kunstiiseväärtuse rõhutamine. Teksti ja tegelikkuse suhte muutumine. Elutõde ja kunstitõde.Kirjanduslikud sisu- ja vormieksperimendid, vastuhakk traditsioonidele. Kirjandus kui mõtte javormi avangard. Huvi müstilise, ilusa ja erakordse vastu. Kirjanduse aines: elamused, kogemused,aimdused, unenäod. Muistsete müütide ja rahvapärimuste kandumine kirjandusse. Nüüdisaegsedmüüdid. Folkloorne pärand autoriloomingus. Filosoofia ja kirjanduse läbipõimutus. Sügavus ja

23pinnapealsus kirjanduses. Tegevus ja sisekaemus, aktiivsus ja passiivsus kirjanduses. Vaba jareeglistatud kirjandus. Kirjandus ja tsensuur. Loomisprotsessi ja inimese sisemaailma kujutamine.Küsimus olemise mõttest ja tähtsusest. Kirjanduse tunnetuslik väärtus. Kirjandus olemisekehtestajana, maailma muutja ja rikastajana. Kirjandus ja ühiskondlik-poliitilised vastuolud.Inimpsüühika kujutamine, eksistentsi piirolud. Erandlikud ja tavapärased olukorrad; koomika,traagika, dramatism ja tragikoomika. Inimese suhe loodusega. Naine mehekeskses ühiskonnas.Kirjandus ja vähemused. Mineviku ja kaasaja probleemide põimumine. Põlvkondlikud püüdlusedja ideaalid. Rahvuslik identiteet ja globaliseeruv maailm. Keele ja stiili ilu. Uued vormid javäljendusvahendid, kujundid ja sõnad. Kirjandus kui mäng. Kirjandus kui provokatsioon.Kirjaniku positsioon ja vastutus ühiskonnas. Autori koht ajastus, rühmituses, traditsioonis jarahvuskirjanduses. Kirjaniku ja lugeja vahekorra muutumine. Teksti ja lugeja vahekorramuutumine. Kirjandus kui piiride avardamine. Kirjandus teise kogemuse vahendajana. Euroopakirjandus eetiliste ja humanistlike väärtuste ja hoiakute kujundajana. Eesti ja maailmakirjandusevahelisi paralleele ja võrdlusi. Eesti kirjandus maailmas. Jne.MõistedAbsurdidraama, absurditeater, akmeism, avangardism, eksistentsialism, ekspressionism, futurism,grotesk, imažism, impressionism, maagiline realism, modernism, pagulaskirjandus,postmodernism, sümbolism, sürrealism, uusromantism.Terviklikult käsitletavad teosedÕpilane loeb läbi vähemalt neli pikemat teost eesti või maailmakirjandusest kursuse õppesisusnimetatud autoritelt.3.6. V kursus „Uuem kirjandus”3.6.1. ÕpitulemusedKursuse lõpul õpilane: 1) nimetab tähtsamaid uuema eesti kirjanduse autoreid ja nende teoseid, tunneb nüüdiskirjanduse peamisi arengusuundi; 2) analüüsib ning tõlgendab loetud kirjandusteoste sisu- ja vormivõtteid: nimetab teose teema, sõnastab probleemi ning peamõtte, iseloomustab tegevusaega ja -kohta, tegelaste suhteid, olustikku ja sündmustikku, kirjeldab sõnavaliku eripära ning stiili seoseid teksti sõnumiga; 3) analüüsib ja tõlgendab loetud luuletuste sisu ja vormivõtteid: nimetab teema ning põhimotiivid, iseloomustab kujundi- ja keelekasutust, riimi, rütmi, salmilisust või vabavärsilisust, kirjeldab meeleolu ning sõnastab mõtte; 4) arutleb loetud uudisteoste üle, kujundab oma arvamuse ja loob seoseid varem loetuga; 5) seostab loetut tänapäeva eluolu ja -nähtustega, iseenda, ühiskonna ning üldinimlike probleemide ja väärtustega; 6) on läbi lugenud ja analüüsinud vähemalt kolm proosa- või draamateost eesti või maailmakirjandusest, ühe luuletuskogu ning ühe värskelt ilmunud uudisteose.3.6.2. ÕppesisuKirjandus ja ühiskond1980. aastad Eesti ühiskonnas ja kirjanduses. Murdepunktid Eesti lähiajaloos, vabadusvõitlus jasõnavabadus. Kirjanikud vabadusvõitluse kandjatena (Lennart Meri, Arvo Valton, Hando Runneljt). Pagulaskirjanduse avastamine Eestis, valgete laikude kõrvaldamine, ilmumata teosteavaldamine (Paul-Eerik Rummo, Uku Masing, Madis Kõiv jt). 1990. aastate alguse murrangulisedmuutused ühiskonnas ja kirjanduselus. Kirjanduse roll tänapäeva ühiskonnas.

24Eesti nüüdisluuleMurranguaastate sõnavabadus. Luule sisulised, vormilised ja keelelised muutused. „Põrandaalune”ja punkluule: Priidu Beier, Merca, Liisi Ojamaa, Villu Tamme, Tõnu Trubetsky. Etnofuturism:Kauksi Ülle, Jan Rahman jt. Provokatiivne keeleluule: Karl Martin Sinijärv, Kivisildnik, Contra.Intertekstuaalne luule: Hasso Krull, Kalju Kruusa, Aare Pilv. Lauldav luule: Ott Arder, Peep Ilmet,Leelo Tungal, Jaan Tätte, Aapo Ilves. Sotsiaalne vabavärss: Toomas Liiv, Kalev Keskküla, AskoKünnap, Jürgen Rooste jt. 21. sajandi luule otsingud: Kristiina Ehin, Maarja Kangro, Igor Kotjuh,François Serpent (fs), Triin Soomets, Elo Viiding, Tõnu Õnnepalu jt.Eesti nüüdisproosaUuema proosakirjanduse algus: Viivi Luik „Seitsmes rahukevad” või „Ajaloo ilu”. Muutunudteemad ja vaatepunktid: Mati Unt „Öös on asju” või Peeter Sauter „Indigo” või Jaan Undusk„Kuum”. Eneseotsingud ja moodsa tsivilisatsiooni hälbed: Emil Tode (Tõnu Õnnepalu) „Piiririik”või Ene Mihkelson „Katkuhaud” või Nikolai Baturin „Sõnajalg kivis”. Eestlaste paroodia jaeneseiroonia: Andrus Kivirähk „Rehepapp” või Mihkel Mutt „Rahvusvaheline mees” või KaurKender „Yuppiejumal”. Uusim lühiproosa: Tuglase novelliauhinna laureaadid; Jüri Ehlvest„Hobune eikusagilt”, Mehis Heinsaar „Vanameeste näppaja”, Ervin Õunapuu „Eesti gootika”; JanKaus või Eeva Park või Tarmo Teder jt. Uusim romaan: Tiit Aleksejev või Indrek Hargla või ReinRaud või Mari Saat jt. Võimalike maailmade kujutamine: Matt Barker või Indrek Hargla võiArmin Kõomägi või Urmas Vadi jt. Memuaarid ja päevikud: Jaan Kaplinski või Tõnu Õnnepalu.Kirjanike veebipäevikud.Eesti nüüdisdraamaUued teemad ja vaatepunktid näitekirjanduses. Filosoofiline draama: Madis Kõiv. Eluloolinetragikomöödia: Mart Kivastik või Andrus Kivirähk. Inimsuhete psühholoogia: Jaan Tätte.Kirjanduslooline draama: Loone Ots või Jaan Undusk. Grotesk ja absurdikomöödia: UrmasLennuk või Urmas Vadi. Uusim näitekirjandus.Kirjanduselu ja kirjanduse institutsioonidEesti Kirjanike Liit, Eesti Kirjanduse Selts, Eesti Kirjandusmuuseum, kirjanike muuseumid.Kirjandusväljaanded. Kirjanduspreemiad. Nobeli kirjanduspreemia. Kirjanduskriitika. Kirjandusetõlkimine. Küberkirjandus. Kultus- ja hittkirjandus.Uuem maailmakirjandusLuule: Guntars Godiņš „Öö päike” või Harvey Lee Hix „Kindel kui linnulend” või JurisKronbergs „Maa-alune luule” või Lassi Nummi „Maa ja taeva märgid” või Wisława Szymborska„Oma aja lapsed” jt.Proosa: Michael Cunningham „Tunnid” või Jostein Gaarder „Sophie maailm” või Nick Hornby„Maoli” või Peter Høeg „Preili Smilla lumetaju” või Nora Ikstena „Elu pühitsus” või Jean-MarieGustave Le Clézio „Näljaritornell” või Daniel Kehlmann „Maailma mõõtmine” või Hanif Kureishi„Äärelinna Buddha” või Doris Lessing „Kõige ilusam unelm” või Cormack McCarthy „Tee” võiIan McEwan „Tsementaed” või Toni Morrison „Armas” või Haruki Murakami „Norra mets” võiSofi Oksanen „Puhastus” või Orhan Pamuk „Lumi” või Viktor Pelevin „Õuduse kiiver” võiArundhati Roy „Väikeste asjade jumal” või Jeanette Winterson „Taak” jt.Draama: Harold Pinter „Majahoidja” jt.ArutlusteemasidKirjanduse mitmekesistumine ja uuenemine. Ideoloogiad, moraal ja esteetika ümberhinnangutekeerises. Uuem kirjandus ja klassikaline ilumõiste. Kirjandus ja ühiskonna valupunktid.Nüüdiskirjandus ja ajalugu. Kirjanduse rahvuslik, euroopalik ja individuaalne alge. Kirjanduserahvuslikkus ja rahvusülesus. Kirjanduse uued väljendusvahendid. Kirjandus kui ühiskondlik või

25keeleline provokatsioon. Kirjandus ja postmodernism. Kirjandus ja elektrooniline meedia.Kirjandus ja meelelahutus. Kirjandus kui otsing ja mäng. Reaalsuse ja fantastika põimumine,astumine tundmatusse maailma. Inimese ja maailma suhte kajastusi. Kirjandus kui piirideavardamine. Kirjandus teise kogemuse vahendajana. Euroopa kirjandus eetiliste ja humanistlikeväärtuste ja hoiakute kujundajana. Eesti ja maailmakirjanduse vahelisi paralleele ja võrdlusi. Eestikirjandus maailmas. Jne.MõistedAbsurdikirjandus, arvustus, etnofuturism, grotesk, hittkirjandus, intertekstuaalsus, iroonia,kultuskirjandus, küberkirjandus, memuaarid, paroodia, postmodernism, punkluule, vabavärss,veebikirjandus.Terviklikult käsitletavad teosedÕpilane loeb läbi vähemalt kolm tänapäeva kirjanduse proosa- või draamateost eesti võimaailmakirjandusest, lisaks ühe luuletuskogu ning ühe värskelt ilmunud uudisteose.3.7. ÕppetegevusKirjanduse õppe-eesmärkidest ja õpitulemustest lähtuvalt on kirjandustunni õppetegevused seotudilukirjanduse ja kultuuriteemaliste teabetekstide, sh esseistika lugemise, analüüsi ja tõlgendamisega,ent ka suulise ning kirjaliku eneseväljendusega. Lugeja- ja tekstikeskse kirjandusõpetusega asetubesikohale lugemine ning sellega seotud tegevused, tahaplaanile jääb kirjanduslugu.Kirjandustunnis kasutatakse eri kirjandusteaduslikke meetodeid lähilugemisest võrdlev-ajalooliseni.Õppetegevused peavad aitama loetusse süveneda, seda analüüsida, sünteesida, võrrelda, hinnata japraktilises tegevuses kasutada. Kirjandusega tegeldes tuleks vältida meetodi ühekülgsust. Nii võibnäiteks: 1) analüüsida kirjandusteost ajastu kultuuritervikus, seoses ajaloo, kunsti ja filosoofiaga; 2) vaadelda kirjandusteost kui kirjaniku elu peegeldust ja edasiarendust; 3) uurida teksti struktuuriosade suhteid ja tähendust: nii lugedes kui ka ise kirjutades; 4) analüüsida teksti jutustuse seisukohalt: luua aega ja tegevuskohta, joonistada üles tekstiruume, uurida süžee ja faabula seoseid, narratiivsust jm; 5) mõtestada lahti väite võtmesõnu; sõnastada oma arvamust või küsimusi, argumenteerida; leida olulist ja seostada seda varemloetuga, struktureerida teavet ning edastada seda graafiliselt; 6) võrrelda ja vastandada teavet, tuua esile ühiseid ning eriomaseid jooni; 7) leida tekstidevahelisi seoseid: narratiivis, kompositsioonis, tegelastes, episoodides, motiivides, üksiksõnades ja fraasides; 8) leida arhitekstuaalseid seoseid: süžeedes, tegelastüüpides, motiivides, väljendites; 9) teisendada teksti teise žanrisse; 10) analüüsida eri stiile ja allkeeli, nende segunemist kirjandustekstis; 11) võrrelda ilukirjanduse väljendusvahendeid filmi- ja teatrikunsti võtetega; 12) tegelda kunstiteose poeetikaga, uurida oma lugemisoskust, -eelistusi ja lugejaajalugu, erinevaid lugejagruppe ning lugemismudeleid.Kirjandusõpetuse eesmärke aitavad saavutada kirjandusteoste motiividel loodud või kirjanduslugututvustavate mängu- ja tõsielufilmide vaatamine, helisalvestiste kuulamine, samuti teatri jamuuseumi külastused ning nende tegevustega seotud ülesanded.Ilukirjandustekstide kõrval loetakse kirjandustunnis ka kirjandusõpet toetavaid metatekste. Seesüvendab oskust kasutada erinevaid teabevahendeid ja kujundab kriitilist suhtumist interneti-allikatesse. Esseistikat või kirjanduskriitikat lugedes, seda kirjandusteose analüüsil kasutades

26kasvab oskus korrektselt tsiteerida ja refereerida, kujuneb arusaam autoriõigusest ning plagiaadist.Eakohaselt valitud kirjanduskriitika lugemine toetab tööd tervikteostega, pakkudes isikust,ajastust, kultuurist vm lähtuvaid eri tõlgendusvõimalusi, õpetades ühtlasi tekstisse kriitiliseltsuhtuma. Õpetlik on otsida teavet teose probleemide, ideede, tegevusaja ja -kohtade jms kohta;leida teksti põhiidee ning seostada seda oma elu- ja lugemiskogemusega; esile tõsta ja ümbersõnastada olulisi mõtteid; teha loetust kokkuvõte või esitada teavet teises vormis; sõnastada poolt-ja vastuargumente; esitada teksti kohta küsimusi või neile vastata; analüüsida teksti põhjalkoostatud väiteid. Tekstipoeetilise lähenemise puhul on soovitatav tekstide ühiseid ja eriomaseidjooni sedastav võrdlusmeetod.Kirjandustunnis käsitletut aitab kinnistada õpitu suuline ja kirjalik rakendamine. Selleks võibkasutada mitmeid analüüside, arutluste ja loovtööde kirjutamise võimalusi ning suulise enese-väljenduse võtteid (rühmatöö esitlused, ettekanded, kõned, väitlused). Nii teoste tõlgendamisel kuika esinemisoskuse ja -julguse arendamisel on olulisel kohal ka rollimängud ja dramatiseeringud.Õppetegevust planeerides on soovitatav lähtuda aktiivõppe (sh avastus-, uurimis-, probleem- japrojektõppe) põhimõtetest, võimaldades õpilastel töötada nii üksi, paaris kui ka rühmas, etarendada nende koostööoskusi ja vastutustunnet.3.8. Füüsiline õpikeskkond 1. Õppekomplektid (õpikud, töövihikud, õpetajaraamatud) kõigi kursuste tarbeks. 2. Kursuste õppimisel vajalikud tekstikogumikud (lugemikud, valikkogud) ning kirjandusteosed. 3. Kursuste õppimisel vajalikud CD-d (luule ja proosa audioraamatud, eesti luule lauludes, murdeluule, kuuldemängud jms). 4. Kursuste õppimisel vajalikud DVD-d (filmid kirjanikest ja kirjandusüritustest, kirjandusteostel põhinevad filmid ja lavastused). 5. Kättesaadavad on kirjanduse õppimisel vajalikud interaktiivsed õpikeskkonnad ning võrguväljaanded.4. Vene keel4.1. Üldalused4.1.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgidGümnaasiumi vene keele õpetusega taotletakse, et õpilane: 1) süstematiseerib ja süvendab oma teadmisi keelesüsteemi struktuurist ning funktsioneerimisest; 2) süstematiseerib ja üldistab oma teadmisi õigekirjast ning saavutab kirjaoskuse kõrgema taseme; õpib tundma leksikoloogia, stilistika ja kõnekultuuri tähtsamaid küsimusi; 3) arendab oskusi töötamiseks erinevates funktsionaalstiilides tekstidega; 4) teadvustab massiteabevahendite rolli kultuuri- ja ühiskondlikes protsessides ning mõistab nende kasutamise vajalikkust; 5) oskab tekste (sh meediatekste ja reklaami) analüüsida ning kriitiliselt hinnata, saades aru autori kavatsusest ning osates eristada usutavat ja ebausutavat infot; 6) õpib loetust ja kuuldust adekvaatselt aru saama; 7) õpib õigesti valima keelendeid, luues mitmesuguse eesmärgiseadega suulisi või kirjalikke tekste; täiustab oskust oma seisukohta õigesti ja veenvalt väljendada;

27 8) õpib kirjutama mitmes žanris arutlevaid tekste (kirjand, essee, loovtöö, uurimistöö, projekt) ning tarbetekste; 9) loob blogisid ja veebitekste, et väljendada oma suhtumist mitmesugustesse probleemidesse; 10) kujundab adekvaatse ja stabiilse enesehinnangu; 11) oskab saadud teadmisi rakendada elus ning oma tulevases kutsetöös; 12) kujuneb vaimselt arenenud ja sotsiaalselt aktiivseks isiksuseks, kes on valmis end täiendama.4.1.2. Õppeaine kirjeldusGümnaasiumiastmes, millega üldharidus lõpeb, on oluline soodustada õpilaste sotsiaalsetkohanemist, arvestades tööturu eripära ja reaalseid vajadusi. Teoreetilised teadmised vene keelest jakeele praktiline valdamine aitavad saada tänapäeva ühiskonna tegusaks liikmeks ning leida väärikatöö eriti niisugustes tegevusvaldkondades nagu tõlkimine, kirjastustegevus, toimetajatöö, õpetaja-töö, teadus, turism, sotsiaaltöö, meditsiin, äritegevus. Õpilaste sotsialiseerumine tagatakse osaliseltselle ainekava põhieesmärkide saavutamise ja üksikülesannete täitmise kaudu. Vene keele õppelõppeesmärk on oskus lahendada aktuaalseid suhtlusülesandeid keelevahendite abil. Vene keelevaldamine paneb aluse teiste keelte ja ülejäänud õppeainete edukale omandamisele, aitab kujundadaõpilaste maailmapilti, avardab nende silmaringi ning arendab mõtlemist.Teoreetilised teadmised on keele praktilise valdamise aluspõhi, seepärast sisaldab gümnaasiumiainekava kolme tüüpi õppematerjali: teadmised keelest ning keelelised ja kommunikatiivsedoskused. Gümnaasiumiõpetaja peab valdama tänapäeva keeleteadust, uusi tehnoloogiaid jatöömetoodikaid.Õppeaine koosneb kuuest kohustuslikust ja ühest valikkursusest: igal aastal õpitakse üht teoreetilistja üht praktilist kursust; teoreetilised kursused eelnevad praktilistele või on nendega paralleelselt.Kohustuslikud kursused on „Keel – ühiskond – kultuur”, „Tekst keeles ja kõnes. Teksti stilistika”,„Praktiline vene keel I (kõnekultuur)”, „Praktiline vene keel II (suulise teksti vastuvõtt ningloomine)”, „Praktiline vene keel III (kirjaliku teksti vastuvõtt ning loomine)” ning „Praktiline venekeel IV (ortograafia ja interpunktsiooni korrektsioonikursus)”. Praktilised kursused eeldavad õpitudteoreetiliste teadmiste teadlikku rakendamist.Gümnaasiumi vene keele ainekava on üles ehitatud põhimõttel üldiselt üksikule. Kursusel „Keel jaühiskond” on kõige üldisem iseloom. Kursus süvendab teadmisi keele ajaloolisest arengust,funktsioneerimisest, varieerumisest ning vastastikustest seostest teiste keelte ja kultuuridega. Muukõrval käsitletakse siin küsimusi keele funktsionaalsest liigendumisest ning kõigi keeleüksuste ja -vahendite koosmõjust tekstis, mida üksikasjalikumalt õpitakse kursuses „Tekst keeles ja kõnes.Teksti stilistika”.Kursusest „Tekst keeles ja kõnes. Teksti stilistika” saavad õpilased teoreetilisi teadmisi tekstistruktuurist ning mitmesugustes kommunikatsioonitingimustes kasutatavate eri tüüpi tekstideloomisest, mõistmisest ja hindamisest. Tekstikeskne käsitlus ühendab kõiki vene keele õppimiseetappe nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis, kuid spetsiaalse süsteemipärase õppimise objekt on tekstkui kõne- ja keeleüksus nimelt selles kursuses. Kursus põhineb kõigil õpilaste varem omandatudteadmistel, kuna tekst on sisuliselt kõigi keeletasemete üksuste vastastikuse ja koosmõju tulemus.Kursus „Tekst keeles ja kõnes. Teksti stilistika”, mis vahendab ka põhiteadmisi keele toimimisesteri valdkondades ja suhtlusolukordades, tõstab õpilaste vene keele oskuse taset, tuginedesfunktsionaal-tegevusliku käsitluse ideele. Kursuse funktsionaal-tegevusliku iseloomu realiseerimisttoetab võimalus rakendada ühe tunni raames kompleksselt kõiki kõnetegevuse liike: kuulamist,lugemist, kõnelemist ja kirjutamist. Ainet on kerge lõimida kirjanduskursustega (nt töö õpitavate

28kirjandusteoste keelega). Kursuse võtmemõiste on teatud stiilis või žanris tekst, mis loobtingimused, et a) selgitada eri keeletasandite üksuste vahelisi stiiliseoseid; b) tuua järjekindlalt esileõppeainesiseseid ja ainetevahelisi seoseid.Vene keele õpetamisel on traditsiooniliselt suure tähelepanu all õpilase kirjalik kõne. Et täiustadaõpilaste õigekeelsusoskusi on gümnaasiumis ette nähtud praktilise vene keele kursus tööksortograafia ja interpunktsiooniga. Kursus „Kõnekultuur” on suunatud kõne erijoonte ja keele-normide kohta käivate teoreetiliste teadmiste rakendamisele kõnetegevuses.. Kommunikatiivseidoskusi täiustatakse kursustes „Suulise teksti vastuvõtt ning loomine” ja „Kirjaliku teksti vastuvõttning loomine” tekstide lugemise ja loomise protsessis.Valikkursus „Vene keel Eestis” vaatleb põhjalikumalt üht kursuses „Keel – ühiskond – kultuur”üldisemalt käsitletud aspekti.4.1.3. Gümnaasiumi õpitulemusedGümnaasiumi lõpetaja: 1) on omandanud lingvistilised põhiteadmised keelest kui süsteemist ja selle realiseerumisest kõnes; 2) tunneb ortograafia- ja interpunktsiooni- ning teisi vene keele norme; 3) loeb ning kuulab eri žanris ja stiilis tekste ning mõistab nende sisu; 4) loob olenevalt suhtluseesmärgist ja kõnesituatsioonist eri žanris ja stiilis sidusaid tekste; võib esineda suulise lühiettekandega; 5) kirjutab arutlevaid tekste mitmes žanris: kirjand, essee, loovtöö, uurimis- ja projektitöö; 6) teeb ilukirjandusliku teksti lingvistilist analüüsi; 7) koostab monoloogilisi tekste asjaajamisstiili teatud žanrides (ametlike dokumentide vormistamine); oskab pidada ametlikku kirjavahetust posti teel, saates fakse ja elektronkirju; 8) tunneb meediateksti ülesehituse eripära, eristab usaldusväärset infot ebausaldusväärsest ning oskab luua mõnda liiki tekste ajakirjandusstiilis, väljendades ja kaitstes oma kodanikupositsiooni; 9) tunneb dialoogilise teksti ülesehituse eripära; on suuteline võtma osa argumenteeritud dialoogist, analüüsima vestluse kulgu ning hindama selle tulemusi; 10) valdab põhilisi retoorikavõtteid, on võimeline leidma neid tekstist ja sobivas olukorras kasutama, nt kuulajaskonna ees ettekande või tänukõnega esinedes; 11) kasutab vajaliku teabe leidmiseks sõnastikke, teatmeteoseid ja internetti; 12) seostab saadud infot eluliste situatsioonidega ning tulevase erialase tegevusega; 13) osaleb aktiivselt vestlustes ühiskonnale tähtsatel teemadel (terve eluviisi eelised, liiklusohutus, massiteabevahendite ja reklaami mõju ühiskondlikule teadvusele jne), tuginedes mitmesugustele allikatele ning argumenteerides oma seisukohta.4.2. I kursus „Keel – ühiskond – kultuur”4.2.1. ÕpitulemusedKursuse lõpul õpilane: 1) mõistab keele rolli ning funktsiooni ühiskonnas, teadvustab keele ja kultuuri vastastikust seost; 2) on omandanud ettekujutuse vene keele kohast maailma teiste keelte seas, tunneb huvi keele ajaloo vastu, huvitub selle keele kandjate kultuurist, hindab kultuuritraditsioonide järjekestvust ning mõistab, et keel on tema identiteedi alus;

29 3) suhtub lugupidavalt teiste rahvaste keeltesse ja kultuuridesse, sh eesti keelde, tunneb end Eesti mitmekultuurilise ühiskonna esindajana; 4) mõistab sootsiumi liigenduse ja keele variatiivsuse vastastikust seost; 5) arutleb loetu üle, kasutades omapoolseid näiteid ja argumente, ning teeb järeldusi; 6) oskab analüüsida ja hinnata keelevahendeid olenevalt nende kasutamisest tänapäeva vene keele teatud variandis; 7) oskab kasutada keelevahendeid kooskõlas tänapäeva vene keele ühe või teise variandiga; 8) teadvustab keeleliste ja mittekeeleliste kommunikatsioonivahendite ja -kanalite vastastikust seost; 9) analüüsib ja hindab keele arengutendentse ning keele tänapäevaseisundit.4.2.2. ÕppesisuSuhtlemine keele abil inimese evolutsiooni käigus. Keel ja ühiskond, keel ja isiksus. Inimestesuhtlemine ja loomade suhtlemine. Keele funktsioonid. Keele kommunikatiivne funktsioon. Keeleja mõtlemise seos. Keel kui märgisüsteem. Keel ja mitteverbaalsed suhtlusvahendid. Keel ja kõne.Kirja areng: kirja tekkimine, tähtkiri, tähestikud. Tehiskeeled.Keelte ja kultuuride vastastikused mõjutused. Rahvuskeel. Keelelise käitumise rahvuskultuurilineeripära. Keel kui vaimsete väärtuste väljendaja ja kandja.Keelkonnad ja keelerühmad. Keelte ühisjooned. Indoeuroopa keelkond: romaani, germaani ja slaavikeelerühm. Keel ja dialekt. Slaavi keeled ning vene keele koht nende seas. Tänapäeva vene keelearenemistendentsid.Kirjakeel (kirjalik keel, vene kõnekeel). Ühiskonna ja keele sotsiaalne, erialane, ealine,territoriaalne jne liigendus. Tänapäeva vene keele dialektid. Madalkeel. Släng/žargoon (sotsiaalne,professionaalne, ealine jt). Keele ealised, soolised ja muud variandid. Idiolekt.Metropoli ja diasporaa keel. Vene keel Eestis: kõnelejad, territoriaalne levik, funktsioonid.4.3. II kursus „Tekst keeles ja kõnes. Teksti stilistika”Kursusel on esmajoones teoreetiline ja osaliselt praktiline iseloom; eeldatakse, et kõiki teoreetilisiteadmisi kinnistatakse materjali, st stiililt ja žanrilt erinevaid tekste praktiliselt analüüsides.4.3.1. ÕpitulemusedKursuse lõpul õpilane: 1) mõistab keelesüsteemi tekstitasandi iseärasusi; 2) orienteerub keeleühikute ja tekstide stiililises mitmekülgsuses; 3) on omandanud ettekujutuse tekstiliikidest; 4) teab teksti kui keeleja kõneüksuse põhitunnuseid; 5) oskab analüüsida teksti formaalseid tunnuseid; 6) oskab analüüsida teksti sisu ja kommunikatiivset suunitlust; 7) suhtub teadlikult võimalusse kasutada omandatud teoreetilisi teadmisi suulises ja kirjalikus kõnes; 8) väljendab oma mõtteid ja tundeid, arvestades suhtlusvaldkonda, -situatsiooni ja -eesmärki ning järgides stiili- ja etiketinorme; 9) kasutab oskuslikult keele stilistilisi võimalusi erineva žanrikuuluvusega suulistes ja kirjalikes tekstides.

304.3.2. ÕppesisuPõhikooli materjali kordamine ja üldistamine: teksti mõtteline terviklikkus, liigendatus, pealkiri,põhiidee, teksti sidusus, tekstiliigid.Keelesüsteemi tekstitasand. Teiste keeletasandite üksuste funktsioneerimine tekstis. Tekst kuikeele- ja kõneüksus: teksti formaalsed, sisulised ja kommunikatiivsed tunnused, kõigi tunnustevastastikune seos ja tingitus. Teksti funktsioonid.Teksti formaalsed ja keelelised tunnusedTeksti sidususe liigid. Lausete ja tekstiosade järjestikune (lineaarne) seos. Kõigi tekstiosadevertikaalne (globaalne) seos, mis vormistab tekstist tervikliku ühiku: jaotumine paragrahvideks,osadeks, rubriikideks.Leksikaalsed sidususvahendid: sõnakordus, asendussõnad (asesõnad, sünonüümid, perifraasid, soo-ja liiginimetused jne); mõtteliselt ristuvad sõnad (assotsiatiivseosed). Grammatilised sidusus-vahendid: aspekt, aeg, kõneviis, pööre, lausete süntaktiline struktuur jt.Lausete ja tekstiosade loogiliste/mõtteliste suhete vormistamise vahendid: pealkiri, sidendlaused,resümeerivad sõnad, sidesõnad, rõhumäärsõnad, kiilud jt.Lause ja teksti teatestruktuur. Olemasolev (lähte)info ning uus (kommunikatiivselt oluline) infolauses. Siirdumine ühelt teabeliigilt teisele lauses ja tekstis: ahelseos, paralleelseos, radiaalseos(tekstiosade seotus ühise keskmega).Tekstimallid. Kohustuslike (tekst passis, palved, hümn jt), kindlakskujunenud (autobiograafia,avaldus, retsensioon jt) ja vabade mallide järgi (ilukirjanduslik tekst, isiklik päevik, isiklikelektrooniline kirjavahetus) ülesehitatud tekstid.Ökonoomia (lühidus, kokkusurutus) ja liiasus kui teksti tunnused, nende realiseerimine kõnes; tekstilühendamise ja laiendamise keelelised vahendid.Teksti sisu ja kommunikatiivne suunitlusKeelendite tähendus kontekstis (sõnad, sõnaühendid, laused). Sisu terviklikkus.Kõne kui tegevus. Suhtlussituatsioon. Teksti eesmärk. Adressaat. Mõjutamine keele abil.Teksti organiseerimise iseärasused elektronruumis (hüpertekst, lähtetekst ja kasutajate kommentaarid,saidi, portaali, blogi jt tekstide struktuur). Sünkroonne ja asünkroonne suhtlemine internetis.Teksti funktsioneerimise peamised valdkonnadFunktsionaalstiilid. Stiilide realiseerimise kirjalik ja suuline vorm. Suulised ja kirjalikud žanrid.Asjaajamistekstid. Nende kasutusala, loomise eesmärk. Asjaajamistekstide peamised keelelisederijooned.Teadustekstid. Nende kasutusala, loomise eesmärk. Teadustekstide peamised keelelised erijooned.Ajakirjandustekstid. Nende kasutusala, loomise eesmärk. Ajakirjandustekstide peamised keelelisederijooned. Ajakirjandusstiili realiseerumise iseärasused trükiajakirjanduses, internetis, televisioonis,raadios.Argistiil (kõnestiil) ja kõnekeel. Kasutusala, eesmärk ja suhtlussituatsioon. Sidususe iseloom,teemade vaba vaheldumine (läbisegamini teemavahetus), vormi ja sisu ebaproportsionaalsus.Argistiili peamised keelelised erijooned.Ilukirjanduslikud tekstid. Nende kasutusala, loomise eesmärk. Ilukirjanduskeele peamisediseloomulikud jooned. Ilukirjanduslikud väljendusvahendid.

31Mitteverbaalsete teabeedastusvahendite roll kirjalikus (illustratsioonid, graafikud, skeemid, fotod,internetinaeratused jt) ja suulises tekstis (miimika, žest, kehakeel, pilk, keelevälised helid, distants,liikumine jt). Multimeediatekstid. Tekstide mitmesugused klassifikatsioonid, klassifikatsiooni-tunnuste paljus. Mitteverbaalsed tekstid.4.4. III kursus „Praktiline vene keel I (kõnekultuur)”See on praktilise suunitlusega kursus, mis eeldab teoreetilisi põhiteadmisi kõne kommunikatiivsetestomadustest ning toetumist põhikoolis õpitud materjalile. Kursus on seotud kursusega „Tekst keelesja kõnes. Teksti stilistika”.4.4.1. ÕpitulemusedKursuse lõpul õpilane: 1) rakendab teoreetilisi teadmisi kõne kommunikatiivsetest omadustest, koostades suulist ja kirjalikku teksti ning parandades oma ja võõrast teksti; 2) hindab objektiivselt oma ja võõra teksti omadusi; 3) valib sobivaid keelendeid, võttes arvesse suhtlusvaldkonda ja -situatsiooni ning adressaadi eripära; 4) arvestab argi- ja madalkeelset sõnavara, žargonisme kasutades nende sobivust ning kõneetiketti; 5) hoolitseb kõne puhtuse eest, jälgides laenude, murdesõnade, erialasõnade, historismide jms kasutamise sobivust; teeb vahet sobivate klišeede ja õigustamatute stampide vahel; 6) kasutab teadlikult ja täpselt homonüüme, paronüüme, antonüüme ja sünonüüme; väldib tautoloogiat, pleonasme ja mitmetähenduslikkust; 7) rakendab praktikas teadmisi peamistest keelenormidest (ortoeepilistest, morfoloogilistest, süntaktilistest, stilistilistest); 8) ehitab loogiliselt ja õigesti liht- ja liitlauseid ning paigutab tekstiosad loogiliselt; 9) kasutab tekstides vene keele kogu rikkust, sh väljendusrikkaid keelendeid; 10) loob õppe-teaduslike ja avalike esinemiste tekste, toetudes teadmistele heast keelekasutusest ning järgides teksti loogilisele struktuurile esitatavaid nõudmisi.4.4.2. ÕppesisuKõnekultuuri üldmõistedKirjakeel ja kõnekultuur. Funktsionaalne kihistus ja kodifikatsioon kui kirjakeele põhitunnused.Funktsionaalstiilide suhted kõnekultuuriga.Keel ja isik. Isiku keelekultuur ja ühiskonna keelekultuur. Suhtlemine arvuti abil ja kõnekultuur.Stiilivärvingu liigid ja nende suhted. Emotsioone väljendava ja funktsionaalstiililise värvinguarvestamine kui arenenud stiilivaistu ja stiilinormide valdamise tunnus ning kõne sobivusnõuetejärgimise oskus. Sõnade funktsionaal-stiililise ja emotsioone väljendava värvingu kajastaminesõnastikes.Kõne kommunikatiivsed omadusedKõne põhiomadused: kohasus, puhtus, õigsus, täpsus, loogilisus, rikkus, ilmekus.Kommunikatiivselt täiusliku kõne omaduste üldiseloomustus. Kohasus kui üldine reguleerivomadus. Õigekeelsus kui hea keelekasutuse põhiomadus.

32Keelendite kohasus: funktsionaal-stiililine, situatiiv-kontekstuaalne, isikulis-psühholoogiline. Kõnekohasus ja puhtus. Kohane sünonüümide valik; ametliku sõnavara, professionalismide ningmurdesõnade sobiv kasutamine. Žargonismid ja kirumissõnad suhtluseetika seisukohast.Õige keelekasutus kui kõnekultuuri põhiomadus. Õigekeelsus kui kirjakeele normide järgimine.Normatiivsuse funktsionaalselt tingitud astmed (range, neutraalne, labiilne).Sõnakasutuse täpsus. Terminoloogia. Sünonüümid, paronüümid, mitmetähenduslikud sõnad,homonüümid. Kõne liiasus (pleonasm, tautoloogia) ning kõne ebapiisavus.Kõne loogilisus; loogilisuse, täpsuse ja õigsuse seos. Loogilisuse tingimused. Rõhutatud sidususekeelelised vahendid. Tüüpilised ebaloogilisused.Kõne puhtus ja kohasus. Laensõnad, kantseleikeelendid, kõnestambid, historismid. Parasiitsõnad,žargonismid, ebasündsad väljendid. Normeerimata elementide kasutuse lubatavuse piirid kõnes.Keelevabadus ja keele vulgariseerimine.Kõne väljendusrikkus. Pseudoväljendusrikkus (ilutsemine). Kõne rikkus (mitmekesisus).Mitmekesisuse nõude rikkumine.Kirjakeele normid Hääldus- ja rõhunormid; ortoeepianormide rikkumine nimisõnade, omadussõnade täis- jalühivormide, tegusõnade pöörde- ja soovormide, kesksõnade täis- ja lühivormide ning määrsõnadehääldamisel.Morfoloogianormid; nende rikkumine nimi-, omadus- ja arvsõnade (suulises kõnes), asesõnade,tegusõna pöörde- ja soovormide, kesksõnade ja gerundiumide vormide moodustamisel ningkasutamisel.Süntaksinormid; nende rikkumine käändelise rektsiooni, gerundiumi kasutamise, aluse ja öeldiseühildumise juhtudel; sõnajärjevead lauses ja tekstis.Koondlause samalaadsete liikmete reastamise reeglid; reeglite rikkumise tüüpilised juhud.Sõnade ühilduvus: leksikaalne (semantiline), stilistiline, grammatiline; tüüpilised ühildumisvead.Stiilinormid ja nende liigid; tüüpilised reeglite rikkumise juhud.Vene kõneetikett Suhtluseetika. Kõne-eetika peamised reeglid suulises ja kirjalikus kõnes. Viisakusnormiderahvuslikud erijooned suulises ja kirjalikus kõnes.4.5. IV kursus „Praktiline vene keel II (suulise teksti vastuvõtt ning loomine)”Kursus on praktilise iseloomuga ja põhineb teoreetilistel kursustel. Teksti üksiktunnuseideritletakse, analüüsitakse ja uuritakse kõneloome üksikfragmentide põhjal, seejärel töötataksepeamiselt terviklike erinevas stiilis tekstidega.4.5.1. ÕpitulemusedKursuse lõpul õpilane: 1) tunneb eri žanris suuliste tekstide struktuurilis-tähenduslikke erijooni; 2) mõistab ning loob suulisi tekste vastavalt suhtluseesmärgile ja -olukorrale; 3) kasutab suulises tekstiloomes teadlikult keelelisi vahendeid; 4) eristab ning loob eri žanris ja funktsionaalstiilis suulisi tekste; 5) oskab koostada gümnaasiumilõpetaja seisukohalt tähenduslikke suulisi monoloogilisi tekste; 6) on võimeline osalema mitmesugust tüüpi dialoogides; 7) suudab diskussioonist osa võtta või seda juhtida; 8) oskab kriitiliselt hinnata suulisi tekste (oma ja teiste, autentseid ja õppetekste); 9) kombineerib verbaalseid ja mitteverbaalseid kommunikatsioonivahendeid.

334.5.2. ÕppesisuKursuses vaadeldakse konkreetsete näidete varal teksti põhitunnuseid, mida õpiti kursuses „Tekstkeeles ja kõnes. Teksti stilistika”. Töös konkreetsete tekstidega – nii tekstide vastuvõtmisel kuika loomisel – arvestatakse nende kuuluvust teatud funktsionaalstiili. Kasutatakse kursuse„Kõnekultuur” materjali, sest töös tekstiga pööratakse erilist tähelepanu suulise kõnekommunikatiivsetele omadustele, kirjakeele normide järgimisele, väljendusvahendite kasutamisele.Õppetekstide valikul arvestatakse õppekava läbivaid teemasid.Suulise teksti vastuvõtt ja loomineSuuline kõne, selle erinevus kirjalikust. Kõnekeele spontaansus. Ettevalmistamata (spontaanneintervjuu, pressikonverents, dialoog otse eetris), osaliselt ettevalmistatud ja ettevalmistatud suulinekõne. Suhtlussituatsiooni arvestamine suulise teksti loomisel kui eduka kommunikatsioonitingimus. Suhtlusviisid (kontaktne/distantne, dialoog/monoloog, privaatne/ametlik).Suuline kõnekeel, selle erijooned. Kõnekeele dialoogiline iseloom. Dialoogi pidamise taktika.Erineva tähendusega dialoogid (kaastunne, heakskiitmine, vastuvaidlus, hoiatus jt).Ametlik suuline kõne. Suulised teadaanded. Ametlik vestlus, selle variandid. ……Ametlikuvestluse läbiviimine tööle võtmiseks.Koosolek, selle eesmärgid ja tüübid. Suhtlemise korraldus. Juhataja roll. Peaküsimuste arutlemine.Kriitikakultuur. Koosoleku läbiviimine ürituse korraldamiseks.Teadusliku sisuga suuline kõne. Ettekanne: allikad, struktuur, esitus. Ettekande hindamisekriteeriumid. Lühiloeng (sisu mõistmine ja selle fikseerimine erinevates vormides).Avalik suuline kõne. Diskussioon kui juhitav avalik vaidlus, juhtija roll. Diskussioonide eesmärgid,nende tüübid. Tõestuse ja ümberlükkamise struktuur. Argumentide tüübid. Mittenõusolekuväljendamise kultuur. Diskussiooni organiseerimine. Intervjuu žanr. Ettevalmistus intervjuuks.Oraatorikõne, selle erijooned. Dialoogilisus. Retoorikavõtted. Auditooriumiga suhtlemise kultuur.Suulise kommunikatsiooni ebaõnnestumise põhjused, nende ennetamise võimalused.Suuline vastus, selle struktuur. Vastuse hindamise kriteeriumid.4.6. V kursus „Praktiline vene keel III (kirjalike tekstide vastuvõtt ja loomine)”Kursus on praktilise iseloomuga ning põhineb teoreetilistel kursustel. Teksti üksiktunnuseideritletakse, analüüsitakse ja uuritakse kõneloome üksikfragmentide põhjal, seejärel tehakse töödeeskätt terviklike erinevas stiilis tekstidega.4.6.1. ÕpitulemusedKursuse lõpul õpilane: 1) eristab kirjaliku kõne suhtlusvaldkonnast olenevat eripära; 2) tunneb eri žanris kirjalike tekstide struktuurilis-tähenduslikke iseärasusi; 3) mõistab ja koostab gümnaasiumilõpetajale olulisi kirjalikke tekste; 4) oskab kriitiliselt hinnata kirjalikke tekste (oma ja teiste, autentseid ja õppetekste); 5) on suuteline oma kirjalikke tekste redigeerima.4.6.2. ÕppesisuKursuses vaadeldakse konkreetsete näidete varal teksti põhitunnuseid, mida õpiti kursuses „Tekstkeeles ja kõnes. Teksti stilistika”. Töös konkreetsete tekstidega – nii tekstide vastuvõtmisel kui ka

34loomisel – peetakse silmas nende kuuluvust teatud funktsionaalstiili ning rahvusliku, kultuurilise jasotsiaalse spetsiifika kajastumist tekstis, mis eeldab kursuse „Keel – ühiskond – kultuur”õppematerjali kasutamist. Analüüsimiseks kasutatakse ka ilukirjandustekste, mis on paralleelseltvaatluse all vene kirjanduse kursuses. Analüüsitavate tekstide valikul ning tekstide koostamiselarvestatakse ka õppekava läbivaid teemasid. Erilist tähelepanu pööratakse tekstidele, millel onklassikaline struktuur (sissejuhatus, põhiosa, kokkuvõte) ning mis eeldavad arutlust.Kirjaliku teksti vastuvõtt ja loomineÕpitavate kirjalike tekstide tüübid. Ümberjutustuste kirjutamine eri stiilis ja žanris tekstidest.Arutlev kirjand: struktuur, struktuuri komponentide variandid. Teema formuleering. Juhtiv tees.Argumentide liigid. Tekstilõik ja selle struktuur. Teksti loogilisuse ja sidususe vahendid.Autoripositsiooni väljendamise vahendid. Teksti graafiline vormistamine. Essee kui vabatekstitüüp.Tarbetekst. Avalduse, juhendi, volituse, allkirjastatud tõendi, CV kirjutamine. Ametlik kiri.Koosoleku protokoll. Koosoleku protokolli vormistamine. Ametlikud tekstid elektroonilisel kujul.Teaduslik tekst. Teadusliku artikli, monograafia mõiste. Konspekt, referaat, nende liigid.Populaarteaduslike tekstide konspekteerimine ja refereerimine. Kriitiline suhtumine internetispakutavatesse valmisreferaatidesse. Lühiettekande teesid. Uurimistöö.Publitsistlik tekst. Informatsioonilised ja kriitilised lühisõnumid. Artikkel. Reklaam ja selle liigid.Kuulutuse, kirja ajalehte ning retsensiooni kirjutamine nende sisu ja struktuuri erijooni arvestades.Elektroonilised väljaanded. Kriitiline suhtumine meediatekstidesse. Tekstide loomine internetis,nende mõistmine. Internetisuhtluse kultuur.Tekstid mitmekultuurilises ja mitmekeelses keskkonnas, tõlketekstid.Kirjalike tekstide parandamine. Teksti sisu, kompositsiooni ja keele parandamine.4.7. VI kursus „Praktiline vene keel IV (ortograafia ja interpunktsiooni korrektsioonikursus)”4.7.1. ÕpitulemusedKursuse lõpul õpilane: 1) valdab õigekirjaalaste teoreetiliste teadmiste süsteemi, mis soodustab kirjaoskuse kõrgema taseme saavutamist; 2) valdab vene keele ortograafia- ja interpunktsiooninorme; 3) kirjutab õigesti õpitud ortogrammidega sõnu; põhjendab oma kirjutusviisi; leiab ortograafiavead ja parandab need; 4) kirjutab õigesti õpitud mittekontrollitavate ortogrammidega sõnu; 5) kirjavahemärgistab õigesti õpitud tüüpi lauseid; põhjendab kirjavahemärgi kohta ja valikut; leiab punktuatsioonivead ning parandab need; 6) oskab vajaliku ortograafia- ja interpunktsiooniteabe saamiseks kasutada sõnastikke, raamatukogu katalooge ning internetti; 7) teadvustab, et teoreetiliste õigekirja- ja interpunktsiooniteadmiste praktilise rakendamise oskus tuleb edaspidi kasuks mis tahes erialal töötamisel.

354.7.2. ÕppesisuOrtograafiaFakte vene ortograafia ajaloost. Vene ortograafia peamised printsiibid. Vene õigekirjamorfoloogiline iseloom.Täishäälikute õigekiri sõna lihttüves: kontrollitavad rõhutud täishäälikud, mittekontrollitavadrõhutud täishäälikud, vahelduvad täishäälikud.Täishäälikute õigekiri ж, ч, ш, щ, ц järel eri sõnaliikidesse kuuluvate sõnade lihttüves, sufiksis jasõnalõpus.Tähtede e ja э õigekiri laensõnades.Kaashäälikute õigekiri sõna lihttüves: helilised ja helitud kaashäälikud, kaksikkaashäälikud,mittehääldatavad kaashäälikud.Nimisõnade, omadussõnade, kesksõnade käändelõppude ja tegusõna pöördelõppude õigekiri.Eesliidete õigekiri: з-lõpulised eesliited ja eesliide с-; eesliited пре- ja при-; ы ja и eesliidete järel.ъ ja ь kasutamine vene ja laensõnades. ь õigekirjutus ж, ч, ш, щ järel eri sõnaliikidesse kuuluvatessõnades.Kokkukirjutamine ja sidekriips eri sõnaliikide puhul ning sõnades komponentidega пол ja полу-.Sufiksite õigekiri eri sõnaliikidesse kuuluvates sõnades.н ja нн eri sõnaliikides.нe kokku- ja lahkukirjutamine eri sõnaliikidega. нe ja ни eristamine.Määrsõnade õigekiri.Arvsõnade õigekiri: põhi- ja järgarvsõnade käändevormid.Tuletatud ees- ja sidesõnade kirjutamise komplitseeritud juhud.Suurtähtede õigekirjutuse rasked juhud.InterpunktsioonVene interpunktsiooni printsiibid.Lauselühenditega lihtlause.Kirjavahemärgid üksikute, korduvate ja paarissidesõnadega koondlauses; kokkuvõtvad sõnadkoondlauses; samalaadsed ja erilaadsed täiendid.Lause kõrvalliikmete kirjavahemärkidega eraldamine (обособление): eraldatavad täiendid,määrused ja sihitised. Kirjavahemärgid täpsustava, selgitava ja täiendava tähendusegalauseliikmete puhul.Kirjavahemärgid kiilsõnade ja kiillausetega ning ütte ja hüüdsõnadega lausetes.Võrdlustarindid. Tarindid sidesõnaga как.Kirjavahemärgid rind- ja põimlauses. Koolon ja mõttekriips liht- ja liitlauses.Jutumärgid ja teise isiku kõne: tsiteerimisviisid, kirjavahemärgid teise isiku sõnade ning dialoogiedasiandmisel. Epigraafi vormistamine.Autoriomane kirjavahemärkide kasutamine.4.8. Füüsiline õpikeskkond 1. Valdav osa õpet toimub klassis, kus saab mööblit sobivalt ümber paigutada liikumistegevusteks (nt dramatiseeringud, õppemängud), ümarlauavestlusteks, rühmatööks. 2. Klassiruumis kasutatakse õigekeelsussõnaraamatuid ja võõrsõnade leksikoni. 3. Tundides kasutatakse tänapäevastel info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatel põhinevaid õpikeskkondi ning õppematerjale ja -vahendeid, sh netisõnaraamatuid. 4. Tunde peetakse vajaduse korral arvutiklassis ja kooli raamatukogus ning väljaspool kooli.5. Kirjandus (koolile või klassile, kus eesti keelt õpitakse teise keelena ning kirjanduse õpetoimub osaliselt vene keeles)

365.1. Üldalused5.1.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgidGümnaasiumi kirjandusõpetusega taotletakse, et õpilane: 1) kujuneb vaimselt arenenud isiksuseks, kes on valmis ennast määratlema ja täiustama, on humanistliku maailmavaatega ning salliv; 2) suhtub lugupidamisega kirjandusse ja maailmakultuuri väärtustesse, tunneb vajadust pidevaks suhteks kultuuriväärtustega; 3) arendab kujundlikku ja analüütilist mõtlemist, esteetilisi ja loomevõimeid, kirjandusteksti lugemise kultuuri ning kunstimaitset; 4) saab ettekujutuse kirjanduse kui kunstiliigi spetsiifikast, mõistab teose autoripositsiooni ning kirjandusprotsessi ajaloolist ja esteetilist tingitust; 5) täiustab kirjandusteose analüüsi ja tõlgendamise oskusi, kasutades selleks kirjandusteoreetilisi teadmisi ning teose ajaloolis-kirjanduslikku konteksti; 6) oskab sõnastada ja argumenteerida oma arusaamist kirjandusteosest, väljendada oma isiklikku suhtumist selles püstitatud probleemidesse nii suuliselt kui ka kirjalikult ning eri žanrides (suuline esinemine, retsensioon, essee, arutlev kirjand); 7) oskab vajalikku infot iseseisvalt otsida, süstematiseerida ja kasutada; 8) täiustab oma kommunikatiivseid oskusi keele ja kirjanduse õppimisel, arendab oskusi ning vilumusi, mis tagavad vene kirjakeele, tema kujutus- ja väljendusvahendite valdamise; 9) loeb ja väärtustab olulisemaid eesti autoreid ning kirjandust kui kogemuste vahendajat, Eesti ühiskonda integreerijat ja maailmapildi avardajat.5.1.2. Õppeaine kirjeldusGümnaasiumis õpitakse kirjandust mõneti teistel alustel kui põhikoolis, sest materjaliproblemaatilis-temaatiline käsitlus on ühendatud ajaloolis-kirjandusliku printsiibi järgimisega.Viimane tähendab seda, et õpilased saavad ettekujutuse kirjanduse põhietappidest nendekronoloogilises järgnevuses ning tutvuvad sügavamalt eri kirjandusvoolude spetsiifiliste joontega.Kirjandusteoseid analüüsitakse nende loomisajastu kontekstis. Peale selle järgib kirjandusekäsitlemine hoopis avaramat eesmärki, arendades õpilaste ettekujutust maailmast ja inimestest,suunates neid mõtlema mineviku ja tänapäevaelu probleemidele ning kujundades nendeväärtuskujutlusi ja kõlbelisi orientiire. Kirjandust käsitledes kasvatatakse õpilastes suurematavatust ja lugupidamist teiste rahvaste kultuuride vastu ning kujundatakse püsivamaidtunnetushuve.Õppeaine põhisisuks on kirjandusteoste lugemine ja käsitlemine. Enamik loetavaid teoseid kuulubmaailma kirjandusklassika kullafondi. Nende teoste vastuvõtt, analüüs ning tõlgendamine põhinebajaloo- ja kirjandusteoreetiliste teadmiste süsteemil ning õppetegevuse teatud viisidel ja liikidel.Kirjandusteoste käsitlemine arendab esteetilist maitset, ent soodustab ka rahvuskultuuriliseteadvuse ja eneseteadvuse arengut.Kirjandusteoseid käsitledes mõistavad õpilased, kuidas kirjandus modelleerib elu oma spetsiifilisteseaduste järgi sõnakunstivahenditega. Samas võimaldab kirjandus õpilasel teadvustada oma minaja ainulaadsust muutuvas maailmas ning soodustab elueesmärkide teadlikku valikut. Kirjandusekäsitlemine gümnaasiumis on suunatud eelkõige sellele, et arendada lugejateadvust ningisiksuslikku – vastutavat ja emotsionaalset – suhet kirjandusega. Kirjanduse käsitlemine võimaldabõpilastel teadvustada kirjandust kui inimkonna suurimat esteetilis-vaimset väärtust; õppida

37analüüsima ja hindama kirjandusteoseid, arendada ja täiustada oma kommunikatiivseid oskusikeele funktsioonide ning kirjandusteksti kunstilise kujundlikkuse teadvustamise põhjal.Kohustuslikud kursused: 1. „19. sajandi I poole kirjandus: romantism, realismi tekkimine” 2. „19. sajandi II poole kirjandus: realism” 3. „20. sajandi I poole kirjandus” 4. „20. sajandi II poole kirjandus” 5. „Eesti kirjandus”Kursus „19. sajandi I poole kirjandus: romantism, realismi tekkimine” tutvustab õpilasteleromantismi tekke ajaloolisi ja kultuurilisi eeldusi, arengu põhietappe ning eri rahvuskirjandustekirjanike-romantikute teoste kunstilisi iseärasusi. Monograafiliselt käsitletakse romantismitähtsamate esindajate loomingut. Lugemiseks ja analüüsimiseks valitakse romantismi tuntumaidteoseid. Erilist tähelepanu pööratakse romantilise maailmavaate peegeldamisele kirjandusteostes,romantilise kangelase kontseptsioonile ning romantismipoeetika põhivõtetele. Arutletavateprobleemide keskmes on kõigile romantikutele iseloomulikud kujutlused isiksuse väärtusest jaainulaadsusest, tema seesmisest vastuolulisusest ning vabadusihast kui inimese loomuomadusest.Eri rahvuskirjandusi esindavate kirjanike teoste käsitlemine võimaldab esile tuua romantismiühiseid jooni ning pöörata tähelepanu eri autorite romantismipoeetika variatiivsusele. Romantismivaadeldakse kui tegelikkuse esteetilise tunnetamise viisi, mida ei käsitata realismile allajäämisena,vaid omalaadse klassitsismist eristumisena. Koos sellega jälgitakse, kuidas romantism vähehaavaloma võimalused ammendab ning tema rüpes hakkavad tekkima uue, realistliku maailma ja inimesekujutamise alged.Kursuses „19. sajandi II poole kirjandus: realism” pööratakse põhitähelepanu realismi tekkimise jaarengu peamistele etappidele, tema erinevusele varasematest kirjandusvooludest. Analüüsidesrahvuskirjanduste realismi tuntumate esindajate põhiteoseid, tutvuvad õpilased realismipoeetikapõhimõtete, realismikontseptsiooni kangelase ning käsitusega isiksuse ja ühiskonna keerulistestsuhetest.Realismi ajalugu maailmakirjanduses on erakordselt rikas. Realismi käsitus ise on kunstilisearengu eri etappidel muutunud ning seda tuleb eri autorite teoseid käsitledes arvestada. Realismimitmekesisus võimaldab oluliselt süvendada õpilaste ettekujutust kirjaniku individuaalsest stiilist,autoripositsiooni väljendamise vormidest, tegelaste iseloomustamise viisidest ning psühhologismiarengust. Samaaegu avarduvad ettekujutused kirjanduse žanrisüsteemist.Kursuse aluseks oleva ajaloolis-kirjandusliku ja problemaatilis-temaatilise käsitlusekombineerimine eeldab enam-vähem täielikku tutvumist kuulsamate realismikirjanikeloomingulise biograafiaga, käsitletavate teoste loomise ajastuga ja nende ajaloolise tingitusemõistmist. Sealjuures on arutletavad probleemid sõnastatud nii, et rõhutada käsitletavate teostetähenduse aegumatust. On tähtis, et õpilased võtaksid kirjandusklassika teoseid vastu läbitänapäevaelu probleemide ja nähtuste prisma. Kursuse maht tingib, et sügavamaks käsitlusekstuleb teoseid rangelt valida, seda tähtsam on äratada õpilastes huvi selle olulise maailmakirjanduseajajärgu vastu ning ergutada neid iseseisvalt lugema.Kursus „20. sajandi I poole kirjandus” tutvustab õpilastele vene kirjandust (nii metropolis kui kaemigratsioonis), ent ka eesti ja väliskirjanduse tekste sellest perioodist. Kursuse põhieesmärke onsüvendada ajaloolis-kirjanduslikke teadmisi ja mõisteid, mis iseloomustasid kirjandust 20. sajandialgul.

38Käsitletakse nende kirjanike teoseid, kes esindavad modernistlikke ja avangardistlikkekirjandustendentse, suundi ja rühmitusi vene, eesti ning maailmakirjanduses. 20. sajandi esimenepool oli luulekeele moderniseerimise periood, ajajärk, mil töötati välja uusi kunstilisiväljendusvahendeid kõige erinevamates kirjandusžanrides. Kohustuslikult käsitletavadkirjandusteosed valitakse nii, et õpilased saaksid ettekujutuse olulisematest suundadest tolle ajakirjanduses (uusromantism, sümbolism ja dekadents, akmeism, futurism), aga ka nendekunstifenomenide vastastikusest toimest konkreetses kunstiteoses.Kursuse „20. sajandi II poole kirjandus” raames vaadeldakse maailmakirjanduse tendentse janähtusi pärast Teist maailmasõda. Kursus annab õpilastele ettekujutuse põhilistest ajaloolis-kirjanduslikest ning ühiskondlik-kultuurilistest protsessidest 20. sajandi teise poolemaailmakirjanduses. Õpilased tutvuvad kirjanike elulugude ja loominguga ning nende teostegamaailmakirjanduse kontekstis. Materjali suure mahu tõttu valib õpetaja kohustuslikuks lugemiseksüksikuid teoseid, teisi käsitletakse ülevaates.Selle perioodi teoseid käsitledes tuleb silmas pidada nii kursuses esindatud teoste žanrilistmitmekesisust, eri suundade ja voolude küllust, mis iseloomustavad kirjandusprotsessi, kui ka selleorgaanilist seost varasemate ajastute kirjandusega. Peamine rõhk pannakse nagu eelnevateskikursustes kunstiteoste kõlbelisele, üldinimlikule problemaatikale.Kursus „Eesti kirjandus” on ülevaatekursus, mis hõlmab eesti kirjanduse arengut 19. sajandirahvusliku liikumise algusest kuni tänapäevani, eri arenguperioodide keskseid autoreid ningteoseid. Kursust õpitakse eesti keeles. Kursuse eesmärk on suhestada õpilasi eesti kirjanduse jakultuuriga ning avardada kirjandustekstide lugemise ja arutamise kaudu nende ettekujutusteestlastest ja Eestist. Eesti kirjanduse kursust õpitakse 12. klassis, kui põhilised kirjandusmõistedon omandatud ja õpilaste eesti keele oskus võimaldab keerukamat kirjandusteksti lugeda ja mõista.5.1.3. ÕpitulemusedGümnaasiumi lõpetaja: 1) on omandanud ettekujutuse maailmakirjanduse arengust, selle põhietappidest ning eri kirjandusvoolude tunnustest; 2) teab käsitletud kirjandusteoste sisu ning põhifakte tähtsamate kirjanike elust ja loomingust; 3) mõistab sõnakunsti kujundlikku olemust, kirjandusajaloolise protsessi põhilisi seaduspärasusi ning kirjandussuundade erijooni; 4) analüüsib ja tõlgendab kirjandusteost kui kunstiteost, kasutades ajaloo- ja kirjandusteadmisi; 5) seostab ilukirjandusteoseid ühiskonnaelu ning kultuuriga; mõistab käsitletud kirjandusteoste ajaloolis-konkreetset ja üldinimlikku sisu; 6) tajub kirjandusteost tema loomisajastu kontekstis, seostab seda ajastu kirjandusvoolu ning tänapäevaga; 7) toob esile autoripositsiooni; 8) oskab kõrvutada ühe ja sama teose erinevaid tõlgendusi ning teha argumenteeritud järeldusi; 9) oskab väljendada ja argumenteerida oma suhtumist loetud teosesse nii suuliselt kui ka kirjalikult ning eri žanrides (suuline esinemine, retsensioon, essee, arutlev kirjand); 10) valdab suulise esinemise ning diskussioonis osalemise oskusi ja reegleid; 11) oskab materjali koguda ja süstematiseerida ning kasutada teatmekirjandust eri laadi tekste koostades ja korrigeerides;

39 12) teab eesti kirjanduse tähtsamaid autoreid ja teoseid ning peamisi arenguetappe eesti kirjanduse kursuse jooksul käsitletud kirjandustekstide põhjal; 13) tunneb huvi eesti kirjanduse lugemise vastu.5.2. I kursus „19. sajandi I poole kirjandus: romantism, realismi tekkimine”5.2.1. ÕpitulemusedKursuse lõpul õpilane: 1) on omandanud ettekujutuse romantismi ajaloolistest juurtest, põhijoontest ja karakteristikutest; 2) teab romantismi peamisi esindajaid erinevates rahvuskirjandustes; tunneb mõnda romantismi võtmeteost; 3) suudab leida ja iseloomustada romantilise maailmataju jooni kirjandusteoses; oskab iseloomustada romantilist kangelast ning jälgida tema biograafiat tekstis; 4) tunneb romantilise poeetika põhivõtteid ja märkab neid tekstis; 5) on võimeline iseloomustama eri liiki ja žanris kirjandusteost kui terviklikku autoriteost nii suulises kui ka kirjalikus vormis; 6) oskab korrektselt diskuteerida loetud kirjandusteoste üle, väljendada oma arvamust teosest, kinnitades seda tsitaatide ja näidetega tekstist; 7) analüüsib kirjandusteose kompositsiooni (süžee, tegelased), eristab põhi- ja kõrvaltegelasi, selgitab nende omavahelisi suhteid, iseloomustab tegelasi teose tekstile tuginedes; oskab kõrvutada eri teoseid etteantud parameetrite järgi; 8) on võimeline kirjutama kirjandit ja esseed kirjandusteemal ning koostama probleemküsimusi kirjandusteksti kohta; 9) oskab koguda teemakohast materjali referatiivse ja analüütilise teksti koostamiseks, kasutab seda materjali korrektselt, oskab oma kirjutises eristada isiklikku ja võõrast seisukohta.5.2.2. ÕppesisuTemaatikaRomantismi teke 18. ja 19. sajandi piiril, selle ajaloolised põhjused (ratsionalismi lüüasaamine,mõistuse diskrediteerimine, individuaalsete tunnete ja kirgede rehabiliteerimine). Isiksus kuiromantismiepohhi peamine huviobjekt. Romantiline kangelane, tema hingeelu. Kangelaseületamatu konflikt ühiskonnaga. Protest mis tahes vabaduspiirangu vastu (G. Byron, A. Puškin,M. Lermontov). Sotsiaalne protest. Romantilise kangelase traagiline saatus (A. Puškin,A. Gribojedov, K. J. Peterson, L. Koidula). Kunstnik/poeet kui romantilise kirjanduse võtmekuju.Kunstiinimese saatus maailmas (A. Puškin, N. Gogol). Naise isiksus kui kultuurilise mõtestamiseuus objekt, uued naistegelaskujud kirjanduses. Naise vastandamine meeste ratsionaalselemaailmale vabama ja hingeliselt rikkama individuaalsusena (G. Sand).Romantikute huvi rahvusliku ajaloo ning teiste kultuuride vastu. Romantiline poeem eksootiliselainestikul. Ajalooline romaan (A. Puškin, W. Scott). Huvi tekkimine tavalise kangelase vastu,kunstilise potentsiaali otsingud elu proosas kui reaktsioon romantismimeetodi valitsemiselekunstis.Ajaloolis-kirjanduslikud teadmised ja mõistedIsiksus kui kirjanduse peamine mõtestamisobjekt.Kirjandusteos kui autori looming, mis peegeldab kirjaniku ettekujutusi maailmast.

40Autori isiksuse representatsiooni eri tüübid kirjandustekstis: lüüriline kangelane, jutustaja.Tegelaskuju loomise viisid (sotsio-kultuuriline iseloomustus, välimuse iseloomustus, tegelasepsühholoogiline ja kõneline iseloomustamine). Tegelase biograafia. Teose tegelassuheteülesehitus, protagonisti ja teiste tegelaste suhted.Romantism. Isiksuse romantiline käsitus. Romantiline kangelane. Romantiline konflikt.Romantiline iroonia.Ajaloosündmused kunstilises kujutuses. Teose ajaloolis-kultuuriline kontekst.Võõra kultuuri kajastamine kirjanduses (eksootika).Teemasid ja probleeme arutamiseksKirjandusliku kangelase võõrandumine maailmast. Vabaduspüüd kui inimese loomupäraneomadus. Ideaali ja tegelikkuse, kangelase ja massi konflikt. Inimsuhete probleeme: ideaalnearmastus, sõprus.Kunstniku koht maailmas, kunsti kõrge missioon.Naise emantsipatsioon.Rahvuslik ajalugu, rahvuskangelane romantismiajastul. Ühisväärtuste ning uute ideaalide otsiminerahvuslikust ajaloost ja rahva elust. Inimene rahva hulgast kui uus positiivne kangelane.Huvi võõra eksootilise kultuuri, teiste rahvaste elu vastu.Tekste käsitlemiseksKohustuslikuks lugemiseks ja terviklikuks käsitlemiseks valitakse järgnevast loendist vähemaltneli ulatuslikumat teost. Kohustuslik on lugeda kõiki väiksema mahuga teoseid.George Byron „Prometheus”, „К. D.” („Когда я прижимал тебя к груди своей …”), „ChildHaroldi palverännak” või „Korsaar” (katkendid), Heinrich Heine lüürika, Aleksandr Gribojedov„Häda mõistuse pärast”, Nikolai Gogol „Nevski prospekt”, „Surnud hinged”; Mihhail Lermontov„Meie aja kangelane”, „K***” („Мы случайно сведены судьбою …”), „Farewell (Byronist)”;Aleksandr Puškin „Kes, lained, peatas teie hoo…”, „Kaukaasia vang”, „Poltaava”, „JevgeniOnegin”; George Sand „Consuelo” (katkendid), Walter Scott „Ivanhoe” (katkendid); Kristjan JaakPeterson „Laulja”, „Kuu”, „Sügise”; Friedrich Robert Faehlmann „Vanemuise laul”, „Vanemuiselahkumine”, Lydia Koidula luule.5.3. II kursus „19. sajandi II poole kirjandus: realism”5.3.1. ÕpitulemusedKursuse lõpul õpilane: 1) mõistab realismi kui kirjandusvoolu olemust ning eristab seda eelnenud kirjandusvooludest; 2) tunneb realismi tekke ja arengu põhietappe; 3) teab realismi tähtsamaid esindajaid eri rahvuste kirjandustes, tunneb nende eluloo ja loomingu põhietappe ning põhiteoseid; 4) tunneb realismipoeetika printsiipe, kirjandusliku kangelase kontseptsiooni ning tegelikkuse kujutamise ja autoripositsiooni väljendamise viise; 5) oskab analüüsida loetud ilukirjandusteoseid ning neid terviklikult iseloomustada; 6) on võimeline väljendama oma argumenteeritud arvamust loetud teosest nii suulises kui ka kirjalikus vormis (esinemine, arutlev kirjand, retsensioon) ning seostama neis püstitatud probleeme tänapäeva tegelikkusega; 7) oskab diskuteerida loetud teose üle, kasutades ajaloolis-kirjanduslikke teadmisi, arvestades erinevaid seisukohti ning seostades neid oma arvamusega;

41 8) oskab koguda materjali, et täita referatiivseid, analüütilisi ja loomingulisi ülesandeid, on võimeline neid iseseisvalt täitma nii suuliselt kui ka kirjalikult ning korrektselt vormistama.5.3.2. ÕppesisuTemaatika„Naturalismikoolkond” ja realism vene kirjanduses.Realismipoeetika. Realistlik isiksusekontseptsioon. Tüüp ja prototüüp. Realistliku tüpiseerimisepõhimõtted. Realistliku teose süžee ja konflikt. Kirjeldavad ja jutustavad elemendid realistlikusteoses (H. de Balzac, C. Dickens). Jutustaja ja mina-jutustaja kirjandusteoses. Skaz (kõnelinemask) kui jutustava proosa kunstiline võte (autor imiteerib teatava isiku kõnemaneeri). Kirjanikuindividuaalne stiil (N. Leskov).Kirjanduse žanrisüsteemi areng: romaan-epopöa, filosoofiline romaan, psühholoogiline romaan,sotsiaalne romaan, sotsiaal-olustikuline draama, psühholoogiline draama. Monograafiline romaan(I. Gontšarov).Realistliku draama tekkimine/kujunemine (A. Ostrovski). Psühhologismi areng proosas ja draamas(L. Tolstoi, A. Tšehhov, H. Ibsen).Realistliku teose tegelaste struktuur. Polüfoonilisus kui kirjaniku maailmavaateliste hoiakuteväljendus. Õpetlikkus ja süžeeline õiglus (F. Dostojevski, L. Tolstoi).Traditsioonid ja novaatorlus poeesias. Kodanliku lüürika ja nn puhta kunsti poeesia vastandamine.Psühhologism luules. Natuurfilosoofiline luule: ettekujutuse süvendamine filosoofilisest luulestning looduskirjelduse tähendusest luules. Luuletsükli mõiste (F. Tjuttšev, A. Fet). Rolliluule.Poeesia kui publitsistika vorm (N. Nekrassov ja Nekrassovi koolkond).Ajaloolis-kirjanduslikud teadmised ja mõistedRealism. Realism ja naturalism. Puhas kunst.Psühhologism. Rahvalikkus. Historism.Biograafiline autor ja autor-tegelaskuju; eri võimalused autoripositsiooni väljendamiseks teoses.Skaz.Filosoofiline romaan. Sotsiaalne romaan. Psühholoogiline romaan. Romaan-epopöa.Sotsiaal-olustikuline draama. Psühholoogiline draama.Novell: kompositsiooni iseärasused, süžeeline ülesehitus.Kodanikuluule. Rolliluule.Teemasid ja probleeme arutamiseksKõlbelise eneseteostuse idee. Kõlbelised otsingud ja isiksuse enesemääratlus. Isiksuse jaühiskonna konflikt, keskkonna mõju inimese vaimuelule. Vabadus ja vastutus (vabadus kuivastutus tehtud valiku eest).Saatuse probleem, elu mõte ja surma saladus. Tõelised ja mittetõelised väärtused. Religioossus jakõlbelisus.Inimese ajaloolise süü (vastutuse) probleem. Mineviku, oleviku ja tuleviku järgluse probleem.Põlvkondade probleem. Perekond ja ühiskond. Inimene perekonnas, lähedaste inimeste ringis.Inimene ajaloolise murrangu ajal, ekstreemsetes olukordades. Tõeline ja võlts kangelaslikkus.Patriotism ja natsionalism. Vaidlused maailma parandamise teede üle: revolutsioon võievolutsioon.

42Inimene ja ümbritsev maailm. Oskus näha ümbritseva maailma ilu mitmekesisust kui vaimseltarenenud isiksuse omadus. Looduse, kunsti (eriti muusika ja poeesia) roll harmoonilisesmaailmakorralduses.Kirjandustekste käsitlemiseksKohustuslikuks lugemiseks ja terviklikuks käsitlemiseks valitakse järgnevast loendist vähemaltneli romaani ja 1–2 draamateost. Kohustuslik on lugeda kõiki väiksema mahuga teoseid.Honoré de Balzac „Šagräännahk”, „Gobseck”, Ivan Gontšarov „Oblomov”, Charles Dickens„Jõululaul proosas”, Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistus”, Henrik Ibsen „Nukumaja”, NikolaiLeskov „Mtsenski maakonna leedi Macbeth”, „Mittesurmav Golovan”, Juhan Liivi luuletused,Guy de Maupassant „Rasvarull”, „Kapp”, Nikolai Nekrassovi luuletused, Aleksandr Ostrovski„Äike”, Lev Tolstoi „Sõda ja rahu”, „Ivan Iljitši surm”, Ivan Turgenev „Isad ja pojad”, FjodorTjuttševi luuletused, Mihhail Saltõkov-Štšedrin „Härrased Golovljovid”, Stendhal „Punane jamust”, Oscar Wilde „Dorian Gray portree”, Afanassi Feti luuletused, Gustave Flaubert „MadameBovary”, Anton Tšehhov „Daam koerakesega”, „Inimene vutlaris”, „Kirsiaed”.5.4. III kursus „20. sajandi I poole kirjandus”5.4.1. ÕpitulemusedKursuse lõpul õpilane: 1) suudab iseloomustada 20. sajandi esimese poole kirjandussuundi ning on omandanud ettekujutuse nende silmapaistvamatest esindajatest; 2) on võimeline seostama käsitletud tekste konkreetsete kirjandussuundadega, nägema teostes ühe või teise suuna esteetiliste põhimõtete kajastumist ja arvestama seda teksti analüüsides; 3) eristab klassikalisi ja mitteklassikalisi värsimõõte; 4) tunneb kunstilises tekstis ära troobid ja poeetilised kõnekujundid; 5) analüüsib loetud kirjandusteoseid, seostab neid teiste talle tuntud teostega ning väljendab oma argumenteeritud arvamust loetud teosest suulises ja kirjalikus vormis; 6) osaleb vabalt diskussioonis nii ühe kui ka mitme teose probleemide üle; 7) täidab iseseisvalt referatiivseid, analüütilisi ja loomingulisi ülesandeid nii suuliselt kui ka kirjalikult ning vormistab need korrektselt.5.4.2. ÕppesisuTemaatikaKirjandusprotsess 20. sajandi algul. Vene kirjanduse kuldne ja hõbedane sajand. Sajandi algusefilosoofilise mõtte suund. 19. sajandi esteetilised ja kõlbelised väärtused, nendeümbermõtestamine ning transformatsioon 20. sajandil.Suundumuste, stiilide ja rühmituste mitmekesisus. Dekadents kui vene sümbolismi varajane etapp.Prantsuse dekadendid, nende poeesia mõju 20. sajandi alguse vene ja eesti kirjandusele(P. Verlaine). Vene poeesia hõbedane ajastu. Vene sümbolism ja selle lätted. Sümbolism kuikirjandussuund ja kunstimeetod. Neofolklorism sümbolismi poeesias. Luuletõlke funktsioonsümbolismi kultuuris. Vene sümbolistlike luuletajate teoste tõlked eesti keelde.Sümbolism ja akmeism (A. Blok, V. Brjussov, N. Gumiljov, A. Ahmatova). Konkreetsus,ainelisus ning esemelisus kui akmeismi esteetika põhimõisted. Sümbolism ja futurism.Sõnalooming ja kultuuritraditsiooni eitamine futurismi esteetikas (V. Majakovski). Itaalia ja venefuturism. Itaalia ja vene futurismi retseptsioon eesti kirjanduses.

43Modernistlikud rühmitused 20. sajandi alguse eesti kirjanduses. Uusromantism 20. sajandi alguseeesti kirjanduses (F. Tuglas, K. Ristikivi). Realism sajandi alguse eesti kirjanduses (A. H.Tammsaare).Kirjanduslikud rühmitused vene kirjanduses 1920ndatest kuni 1930ndate alguseni.Realism 20. sajandi alguse vene kirjanduses (A. Kuprin, M. Gorki, I. Bunin). Tegelikkuserealistliku kujutamise traditsiooni jätkumine ja areng sõjaeelsete aastate kirjanduses. Kirjandus jaideoloogia. Mõisted nõukogude perioodi kirjandus ja nõukogude kirjanik (A. Šolohhov, А.Tolstoi, M. Bulgakov).Antiutopistlikud romaanid Lääne-Euroopa ning vene kirjanduses (J. Zamjatin, V. Nabokov).Fantastika ja groteski funktsioon antiutopistlikes teostes.Ajaloolis-kirjanduslikud teadmised ja mõistedModernism.Sümbolism. Akmeism. Futurism.Kujund, allegooria, sümbol.Poeetiline leksika (neologismid, arhaismid).Klassikalised ja mitteklassikalised värsimõõdud (rõhuline, logaööd, silbilis-rõhuline) venemodernistlikus luules.Rütmi liigid (ebatäpne, vaene, assonantsiline, seesmine, tautoloogiline). Luuletsükli jasümbolistliku Luuletuste raamatu struktuur.Antiutoopia kui kirjandusžanr.Teemasid ja probleeme arutamiseksIlu ja kõlbelisuse suhe. Kunst ja religioon kui kaks maailma tunnetamise viisi. Ilu kunstis ja ilulooduses.Kunstivorm kui maailma harmoniseerimise viis. Pühendatutele ning laiale auditooriumile mõeldudlooming.Inimese individuaalsus ja selle võimalused. Kunstnik, kes kujundab maailma ümber ilu kaudu.Individuaalse tahte ja kõlbeliste seaduste kollisioon.Inimese saatus ja maa saatus. Inimese au ja väärikus kui tema vaimse jõu ning seesmisesõltumatuse alus. Klassi ja üldinimlikud väärtused. Poliitiline terror ja selle tagajärjed eri rahvusteesindajate jaoks. Armastus kodumaa vastu ja mõttevabadus.Kirjanik ja ühiskond. Literaat ja võim. Kirjaniku konflikt ametliku kirjanduskeskkonnaga.Pagulase saatus ning ettekujutus inimese sisemisest vabadusest. Kangelane sõjas.Kirjandustekste käsitlemiseksKohustuslikuks lugemiseks ja terviklikuks käsitlemiseks valitakse järgnevast loendist vähemaltneli ulatuslikumat romaani. Kohustuslik on lugeda kõiki väiksema mahuga teoseid.Anna Ahmatova „Reekviem”, Aleksandr Bloki luuletused tsüklitest „Vana maailm”, „Carmen”(õpetaja valikul), „Kaksteist”; Valeri Brjussov „Pariis”, „Мaailm”, Mihhail Bulgakov „Meister jaMargarita”, Ivan Bunin „Sügisel”, „Hämarad alleed”, Nikolai Gumiljovi Itaalia luuletusedkogumikust „Koltšan”, Paul Verlaine „Sügislaul”, Henrik Visnapuu „Kirjad Ingile”, MaksimGorki „Põhjas”, Jevgeni Zamjatin „Meie”, Aleksandr Kuprin „Granaatkäevõru”, Osip Mandelštam„Kontsert vaksalis”, Stéphane Mallarmé luuletused (õpetaja valikul), Vladimir Majakovski „Pilvpükstes”, Vladimir Nabokov „Kutse tapalavale”, Boriss Pasternak „Marburg”, luule; AndreiPlatonov „Auk” (katkend), Gustav Suitsu luuletused kogumikust „Elu tuli” (õpetaja valikul),Anton H. Tammsaare „Põrgupõhja uus Vanapagan”, Aleksei Tolstoi „Peeter I” (katkendid),Friedebert Tuglase novellid „Taevased ratsanikud”, „Oma päikese poole”, Vladislav Hodassevitš„Peegli ees”, „Mälestussammas”.

445.5. IV kursus „20. sajandi II poole kirjandus”5.5.1. ÕpitulemusedKursuse lõpul õpilane: 1) suudab iseloomustada 20. sajandi II poole kirjandust; 2) on omandanud ettekujutuse väljapaistvamate kirjanike elust ja loometeest, nende tähtsamatest teostest ning nendes kajastatud ajastust; 3) on võimeline analüüsima kunstiteoseid ajaloolis-kirjanduslikus kontekstis, neid teiste tekstidega võrdlema ja kõrvutama; 4) osaleb vabalt diskussioonis, oskab väljendada ning põhjendada oma arvamust loetust, nähtust ja kuuldust; 5) oskab koguda ja süstematiseerida materjali ning kasutada seda suuliste ja kirjalike tekstide koostamisel; kasutab tekste koostades ja korrigeerides teatmekirjandust; 6) oskab luua eri žanrides tekste etteantud või oma sõnastatud teemal, täita iseseisvalt referatiivseid, analüütilisi ja loomingulisi ülesandeid ning vormistada neid korrektselt nii suulises kui ka kirjalikus vormis.5.5.2. ÕppesisuTemaatikaMaailmakirjanduse areng: uued jooned realismi arengus. Inimese võõrandumise probleemtänapäeva maailmas (A. Camus, F. Kafka). Inimese kujunemise, tõeliste ja näiliste väärtusteäratundmise probleem (J. Salinger).Sõjateema maailmakirjanduses (E. M. Remarque, E. Hemingway) ning kirjandus Teisestmaailmasõjast (V. Nekrassov, B. Vassiljev jt). Kaevikurealism ja sõja traagika kujutamine.Isiksus ja totalitaarne süsteem. Laagriteema kajastamise ajalooline alus 20. sajandi venekirjanduses.Isiksuse vaimne jõud (V. Šalamov, A. Solženitsõn). Inimese traagiline saatus totalitaarses riigis.Põhiprobleemid ning teemad linna- ja külaproosas (V. Rasputin, J. Trifonov). V. Šukšiniveidrikud.Sulaaeg elus ja kirjanduses.Estraadiluule ja autorilaulu fenomen 20. sajandi vene kultuuris (A. Voznessenski, R.Roždestvenski, J. Jevtušenko, V. Võssotski, B. Okudžava).Kirjanik ja ühiskond. Literaat ja võim. Nobeli kirjanduslaureaadid (B. Pasternak, M. Šolohhov,A. Solženitsõn, J. Brodski).Tagastatud nimed (Boriss Pasternak).Peamised suunad ja tendentsid tänapäevakirjanduse arengus: proosa, luule (V. Makanin, A. Bitovjt). Postmodernism vene kirjanduses 20. sajandi viimasel kolmandikul (V. Jerofejev „Moskva–Petuški”, S. Sokolov „Lollide kool”).Viimaste aastate vene pagulaskirjandus.Ajaloolis-kirjanduslikud teadmised ja mõisted„Kaotatud põlvkond”.Ajalooline romaan.Kaevikurealism.Linna- ja külaproosa.Bardiluule. Estraadiluule.Postmodernism.

45Teemasid ja probleeme arutamiseksInimene ajalookeerises. Kõlbelise valiku probleem. Ajalooprotsess ja vägivald.Inimene sõjas. Kaotatud põlvkonna tragöödia. Sõja inimsusevastane olemus. Individuaalse õnneprobleem julmas maailmas.Imelikud inimesed kirjanduses ja elus.Sõprus kui üldinimlik väärtus, mis vastandub vaenule ja sõjale.Inimene ja aeg. Tõelised ja näilised väärtused.Kirjandustekste käsitlemiseksKohustuslikuks lugemiseks ja terviklikuks käsitlemiseks valitakse järgnevast loendist vähemaltneli ulatuslikumat romaani. Kohustuslik on lugeda kõiki väiksema mahuga teoseid.Josif Brodski luuletused, Boriss Vassiljev „Aga koidikud on siin vaiksed …”, Georgi Vladimov„Minu vaene Ruslan”, Andrei Voznessenski luuletused, Jevgeni Jevtušenko luuletused, AlbertCamus „Võõras”, Franz Кafka „Metamorfoos”, Viktor Nekrassov „Senka”, Bulat Okudžavaluuletused, George Orwell „Loomade farm”, Boriss Pasternak „Doktor Živago”, AnatoliPristavkin „Kuldne pilveke …”, Valentin Rasputin „Ela ja mäleta”, „Hüvastijätt Matjoraga” (üksteos õpetaja valikul), Erich Maria Remarque „Läänerindel muutuseta”, Robert Roždestvenskiluule, Nikolai Rubtsovi luuletused, Aleksandr Solženitsõn „Üks päev Ivan Denissovitši elus”,Jerome David Salinger „Kuristik rukkis”, Veronika Tušnova luuletused, Ernest Hemingway„Hüvasti, relvad!”, Varlam Šalamov „Hauakõne”, „Insener Kisseljov”, Vassili Šukšin„Naljatilk”, „Mikroskoop”.5.6. V kursus „Eesti kirjandus”5.6.1. ÕpitulemusedKursuse lõpul õpilane: 1) tunneb eesti kirjandusloo tähtsamaid arengujooni, keskseid autoreid ja teoseid; 2) on lugenud katkendeid eesti kirjanike teostest ning mõnda teost tervikuna; 3) mõistab kirjandustekstide sisu ja eesmärki ning autori ideid, taotlusi ja seisukohti; 4) kirjeldab teksti põhjal tegelaste välimust, iseloomu ja käitumist, analüüsib nende omavahelisi suhteid, võrdleb ja vastandab tegelasi, annab neile hinnanguid, otsib nende käitumisele alternatiivi ning võrdleb iseennast mõne tegelasega; 5) seostab loetut nii võrdlevalt kui ka eristavalt tänapäeva eluolu ja nähtustega, iseenda ja üldinimlike probleemidega; suudab teha üldistusi ja kokkuvõtteid ning kujundab oma arvamuse; 6) oskab resümeerida ja kommenteerida loetud teosekatkendeid kirjalikult, arutleda erinevate seisukohtade ja peamiste teemade üle; 7) mõistab lugedes paremini eestikeelset ilukirjandusteksti ning suudab eesti keeles väljendada oma kirjandusalaseid seisukohti.5.6.2. ÕppesisuEesti kirjanduse algus. Kristjan Jaak Peterson. Friedrich Robert Faehlmann, müütilisedmuistendid.Rahvusliku liikumise aeg. Friedrich Reinhold Kreutzwald „Kalevipoeg”. Lydia Koidula, eestiteatri sünd.

46Eesti kirjandus 19.–20. sajandi vahetusel. Juhan Liivi luule, „Peipsi peal”. August Kitzberg„Libahunt”, Eduard Bornhöhe „Tasuja”.Eesti kirjandus 20. sajandi I poolel. Luule: Gustav Suits, Villem Ridala, Ernst Enno, MarieUnder, Betti Alver. Proosa: Friedebert Tuglas „Popi ja Huhuu”, Eduard Vilde „Mäekülapiimamees”, Anton Hansen Tammsaare „Kõrboja peremees”, „Tõde ja õigus”, August Gailit„Toomas Nipernaadi”, Albert Kivikas „Nimed marmortahvlil”. Draama: Eduard Vilde„Pisuhänd”.Eesti kirjandus 1950. aastatel. Juhan Smuul.Eesti kirjandus 1960.–1980. aastatel. Luule: Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Juhan Viiding,Hando Runnel, Doris Kareva. Proosa: Mati Unt „Sügisball”; Jaan Kross „Keisri hull”, Viivi Luik„Seitsmes rahukevad”.Eesti kirjandus nüüdisajal. Luule: Contra, Kristiina Ehin või teised. Proosa: Tõnu Õnnepalu„Harjutused”, Mehis Heinsaar „Vanameeste näppaja”, Urmas Vadi „Unetute ralli”, Leelo Tungal„Seltsimees laps”, Mari Saat „Lasnamäe lunastaja”, Diana Leesalu „Kaks grammi hämaruseni”,Mare Sabolotny „Kirjaklambritest vöö” või teised. Draama: Andrus Kivirähk „Helesinine vagun”,Jaan Tätte „Ristumine peateega”, Mart Kivastik „Külmetava kunstniku portree”.Lugemiseks ja klassis arutamiseks kirjandustekstide valikul arvestab õpetaja kirjandusteose sisu,õpilaste huve ning keeleoskuse taset.5.7. ÕppetegevusÕppetegevuse keskmes on kirjandustekst. Töös tekstidega kasutatakse kõiki kompleksse jafunktsionaalse lugemise ning loetu analüüsimise viise, et kujundada õpilastel aktiivsetlugejapositsiooni. Aeglane lugemine, kommenteeriv lugemine. Lugemine varem etteantudparameetrite järgi (süžeeliste ja mittesüžeeliste fragmentide otsimine; autorikõne eristamine;kunstiliste võtete otsimine tekstist). Analüütiline lugemine kui teksti analüüsi ning tõlgendamistettevalmistav etapp. Soovitatud kirjanduse iseseisev lugemine kodus. Kirjanduse valimineetteantud põhimõttel.Tekstide ümberjutustamine eri viisil: kogu teksti ümberjutustamine, episoodide kaupa ningsüžeeliinide järgi ümberjutustamine; üldistav ümberjutustamine; loominguline ümberjutustamine,ümberjutustamine vaatepunkti muutes. Oma isikliku vaatepunkti analüüs ümberjutustamisel.Teksti fragmentaarne ümberjutustamine kaasneb üldistavate ülesannete täitmisega (teose tegelasteja põhikonflikti karakteristika, autori vaatepunkti esiletoomine). Teksti kompleksne analüüs peabsilmas järgmisi momente: kunstilised iseärasused, žanriline kuuluvus teose loomisaja kontekstisning autori elulugu.Teksti mõistmise ja analüüsioskuste arendamine: teose põhiteema esiletoomine, problemaatika japõhikonflikti määramine; faabula ja süžee leidmine; tegelaste struktuuri esiletoomine; autori,jutustaja ning kirjandusliku kangelase vaatepunkti määramine; kunstiliste väljendusvahendite javõtete otsimine. Tähelepanekute üldistamine teksti kohta, teksti eri tasandite seoste teadvustamine.Materjali valimine loetud teosest.Analüütiliste ja probleemküsimuste püstitamine, eri tüüpi plaanide koostamine. Ühe või mitmeteose tegelaste kõrvutav iseloomustamine. Uurimis- ja loovülesannete täitmine kirjalikult ningsuuliselt. Tutvumine heuristiliste töömeetoditega. Kirjandusteose kohta avaldatud eri seisukohtade

47kõrvutamine. Subjektiivse lugejamulje ja tekstianalüüsi seos. Teose analüüs kui selle tõlgendamisealus.Luuleteoste ilmekas lugemine. Luuletuste päheõppimine ja peast lugemine.Diskussioon loetud materjali põhjal. Subjektiivse lugejamulje tõendamine tekstinäidetega(motiveeritud lugejaarvamuse kujundamine). Eri žanris kirjalike tekstide (retsensioonide, esseede,eri tüüpi kirjandite ja teiste loovtööde) kirjutamise oskuste täiustamine. Audio- ja videosalvestistekasutamine nii loovtöödes kui ka temaatilistes esitlustes. Vaatamata selliste ülesannete köitvuseletuleb meeles pidada, et kirjandusõpetuse peamine käsitlusobjekt on kunstiline sõna ningpõhitähelepanu peab olema keskendatud sellele.Kirjanduse seostamine teiste kunstiliikidega. Kirjandusteoste kõrvutamine nende ekraniseeringute,teatrilavastustega. Retsensioonide, esseede, arutlevate kirjandite kirjutamine neis teostes püstitatudprobleemide kohta. Diskussioonide ja dispuutide, seminaride, kirjanduskonverentside ningviktoriinide korraldamine. Temaatilised presentatsioonid, nende ettevalmistamine.5.8. Füüsiline õpikeskkond 1. Valdav osa õpet toimub klassis, kus saab mööblit sobivalt ümber paigutada rühmatööks ning ümarlauavestlusteks. 2. Õppekomplektid (õpikud, töövihikud, õpetajaraamatud) kõigi kursuste tarbeks. 3. Kursuste õppimisel vajalikud tekstikogumikud (lugemikud, valikkogud) ning kirjandusteosed. 4. Kursuste õppimisel vajalikud CD-d (luule ja proosa audioraamatud).6. Valikkursus „Kõne ja väitlus” (koolis või klassis, kus eesti keelt õpitakse teise keelena ningõpe toimub osaliselt vene keeles)6.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgidGümnaasiumi kõne- ja väitluskursusega taotletakse, et õpilane: 1) väljendab ennast suulises keelekasutuses selgelt ja sobivalt; 2) argumenteerib veenvalt ning oskab kaitsta oma seisukohti; 3) rakendab kriitilist mõtlemist.6.2. Kursuse lühikirjeldusSuulise tekstiloome kursus keskendub suulise eneseväljenduse, eesmärgistatud kuulamise jaargumenteeritud esinemise ning tagasiside arendamisele.6.3. ÕpitulemusedKursuse lõpul õpilane: 1) tunneb tüüpilisi suhtlusolukordi, kõne liike, avalikule esinemisele esitatavaid nõudmisi; 2) argumenteerib veenvalt ja oskab kaitsta oma seisukohti; 3) moodustab ja esitab teemakohaseid küsimusi; 4) koostab ning esitab eri liiki kõnesid (olmekõne, akadeemiline ja kohtukõne); 5) teeb ettekande näitvahenditega; 6) jälgib tolerantselt ja kriitiliselt diskussiooni ning annab tagasisidet.

486.4. ÕppesisuKõne kui suhtlusolukord. Kommunikatsioonimudel. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus.Suhtlustõkked. Kõne veenvuse tegurid. Kehakeel. Argumenteerimine ja emotsionaalsus.Kõne koostamine ja esitamine. Kõne kui suulise monoloogi ja dialoogi liigid (ettekanne, sõnavõtt,koosolek, läbirääkimised, väitlus, repliik vm). Kõne eesmärgid. Kõne osad. Suulise kõnesündmuseettevalmistamise etapid. Näitlikustamine. Esinemishirm. Parakeel. Esinemisstiil ja -kultuur.Kõne kuulamine ja kõnele reageerimine. Repliik ja küsimuste esitamine. Erinevad kuulajatüübid.Kuulamistakistused.Väitlemine. Väitluse olemus. Jaatav ja eitav kaasus. Kaasuse ülesehitus: teema, tuumsõnad,definitsioon, kriteerium, argumentatsiooni struktuur, tõestusmaterjal, topos. Ümberlükkamine,taastugevdamine. Ristküsitlus. Kohtunikutöö ja tagasiside andmine.6.5. ÕppetegevusPraktilised tööd, heli- ja videosalvestused ning nende analüüs.6.6. Füüsiline õpikeskkondTehnilised vahendid (videokaamera, diktofon, mikrofon), õpperuumi mööbli ümberpaigutamisevõimalus.7. Valikkursus „Müüt ja kirjandus” (koolis või klassis, kus õpetatakse eesti keelt)7.1. Kursuse lühikirjeldusKursuse eesmärk on tutvustada kirjanduse kõige vanemat kihistust – müüte – ning näidata vanapärimuse seost ilukirjanduse ja kultuuriga. Müüdi ja kirjanduse suhetele keskendumine võimaldabavastada nende seoseid, leida ajatuid arhetüüpe nende ajalikes avaldustes, mõista intertekstuaalseidsuhteid ning maailmakirjanduse ja folkloori ühtsust. Müüdi kaks poolt – loolisus ja tunnetuslikkus– annavad hea võimaluse vanade lugude kaudu uurida väärtuste jäävust ja muutumist ajas ningmõtestada maailma oma elukogemusest lähtuvalt.Kursust on soovitatav õpetada 12. klassis, sest seoste leidmine ja üldistuste tegemine eeldabõppijalt mitmekülgset lugemust ning arenenud lugejaoskusi, head analüüsi-, sünteesi- jahindamissuutlikkust. Kirjandustunnis uuritakse müütidest pärit väljendite tekkelugu, võrreldaksevanade eestlaste ja teiste vanade rahvaste maailmapilti, leitakse müütide ning uskumuste kajastusiilukirjandusteostest, uuritakse võrdlevalt arhetüüpsete tegelaste või kujundite väljendust eri maademüüdiloomes ja ilukirjanduses, analüüsitakse mõnd tänapäeva müüdi tekkelugu jne. Kirjandus-teoste mütopoeetilise käsitluse kõrval võib rakendada teisigi, näiteks psühholoogilisi võisemiootilisi analüüsi- ja tõlgendusvõimalusi.Kursusele on lisatud terviklikult käsitletavate teoste nimekiri, et võimaldada lähilugemiseks leidakursuse sisuga enim seotud teoseid. Samas on nimekiri avatud, st õpetaja võib oma lugemis-kogemusest või uudiskirjandusest lähtuvalt soovitada õpilastel lugeda teisigi eesti või maailma-kirjanduse autorite teoseid, mis seostuvad sisuliselt kursuse teemaga.7.2. ÕpitulemusedKursuse lõpul õpilane: 1) kirjeldab mütoloogilisi elemente eestlaste maailmapildis; 2) teab eesti rahvuseepose sünnilugu ja sisu ning kultuuri- ja rahvusloolist tähtsust; 3) selgitab müüdi kui arhetüüpse žanri ja tänapäeva müütide olemust ning mõtestab pärimust õpitust ja iseenda kogemusest lähtuvalt;

49 4) nimetab arhetüüpseid müüdimotiive ja leiab neid käsitletavatest ilukirjandusteostest; 5) tunneb loetud müütide ja arhetüüpsete tegelastega seotud narratiive ja motiive ning leiab neid käsitletavatest ilukirjandusteostest; 6) analüüsib kirjandusteoste teemat, süžeed ja tegelasi nii müüdimotiividest kui ka eetilistest ja esteetilistest väärtustest lähtuvalt; 7) tunneb ära ja analüüsib folkloorse pärandi kasutamist autoriloomingus ning selgitab kirjandus(teos)e tähenduse muutumist ajas; 8) on terviklikult läbi lugenud ja analüüsinud vähemalt neli proosa- või draamateost.7.3. ÕppesisuMüüt, muistend, muinasjuttMüüdi olemus. Maailma loomise müüdid ja muistendid; eri rahvaste loomismüüte; FriedrichRobert Faehlmanni müütilised muistendid. Eestlaste mütoloogiline maailmapilt: vaimud, haldjad,maa-alused, nõiad, targad, triksterid, vanapagan jt üleloomulikud olendid. Alusteoseid: MatthiasJohann Eisen „Eesti mütoloogia”, Karl Kello „Draakoni märgi all”, Hasso Krull „Loomise mõnuja kiri”, Lennart Meri „Hõbevalge” jt Felix Oinas „Tuul heidab magama”, August Kitzberg„Libahunt”, Aino Kallas „Hundimõrsja”, Andrus Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu”.Muinasjutt kui kirjanduse ja müüdi vahelüli, kunstmuinasjutt: Anna Sakse „Lillemuinasjutud”,Oscar Wilde „Õnnelik prints”. Muinasjutu dekonstrueerimine: Paul-Eerik Rummo„Tuhkatriinumäng”, Jaan Kaplinski „Kaks päikest”. Võrdlev mütoloogia: rändmotiivid.Kunstnikumüüt: kirjanik kui Looja.Pärimus kirjandusesEepiline minevik. Sumeri „Gilgameš”. Vana-Kreeka müüdid ja nende töötlused: Sophokles„Kuningas Oidipus”, Albert Camus „Sisyphose müüt”. Piibli müüdid ja nende töötlused:keskaegne draama „Aadama mäng”, Dante Alighieri „Jumalik komöödia”, Ain Kalmus „Juudas”,Marie Under „Tuudaimimarjad”. Eepos: Homeros „Ilias”, „Odüsseia”. Keskaegsedkangelaseeposed: „Vanem Edda”, „Rolandi laul”, „Laul minu Cidist”, „Nibelungide laul”,„Beowulf”. Rahvuseeposed: Elias Lönnrot „Kalevala”, Friedrich Reinhold Kreutzwald„Kalevipoeg”. „Kalevipoja” motiivid luules ja proosas. Argimütoloogia ja rahvapärimus. Müütkirjanduses ja tänapäeva kultuuris (ideoloogias, massikultuuris; positiivsed ja negatiivsedeeskujud). Friedebert Tuglas „Maailma lõpus”, Mati Unt „Argimütoloogia”.Pärimuse mõtestamineArhetüüp ja arhitekst. Arhetüüpsed teemad ja motiivid: leping kuradiga, ohverdamine, lahkuminekodunt, ohtuderikas vaimse kasvamise teekond ja kojujõudmine, saatus ja õnn jt. Vastanditevõitlus: ilus ja inetu, hea ja kuri, põrgu ja paradiis, armastus ja kättemaks, sünd ja surm, õitseng jahääbumine, kangelaslikkus ja kuritöö jm. Arhetüüpsed müüdimotiivid: kangelase eriline sünd,päritolu, vägiteod, ohud teel, surm, elu pärast surma. Arhetüüpseid tegelasi: Odysseus, Achilleus,Narkissos, Pygmalion, Sisyphos, Oidipus, Kain, Taavet, Koljat, Magdalena, Juudas, Ahasveerus,Hamlet, Faust, Robinson Crusoe, Gulliver, don Quijote, Don Juan, Casanova, Dracula jt; kurat,libahunt, kratt, hiiud, näkk, ingel, vaeslaps, Kalevipoeg, Vanapagan jt. Arhetüüpsed sümbolid jakujundid: ring, rist, labürint, kolmjalg, kaheksakand, ilmapuu, välk, taevatäht, päikesevanker,jumalikud kaksikud jt; valge laev, sinilind, (sõnajala)õis, lahtised allikad, õnnemaa, paradiis, põrgujm. Intertekstuaalne lähenemisviis: teose avamine teiste tekstide vormilisel või sisulisel taustal.MõistedArgimütoloogia, arhetüüp (arhetüüpne teema, motiiv, kujund, tegelane, süžee), arhitekst, eepos,intertekstuaalsus, kangelaseepos, kunstmuinasjutt, muistend, mütoloogia, müüt, pärimus,rahvuseepos.

50Terviklikult käsitletavad teosedÕpilane loeb läbi vähemalt neli teost järgnevast kirjandusteoste loendist.Margaret Atwood „Penelopeia”, Mihhail Bulgakov „Meister ja Margarita”, Maurice Druon „Zeusimälestused”, Johann Wolfgang Goethe „Faust” (I osa), Herman Hesse „Stepihunt”, HarukiMurakami „Kafka mererannas”, Viktor Pelevin „Õuduse kiiver”, Terry Pratchett „Eric”,Sophokles „Kuningas Oidipus”, Anton H. Tammsaare „Põrgupõhja uus Vanapagan”, FriedebertTuglas „Maailma lõpus”, Oscar Wilde „Dorian Gray portree”, Jeanette Winterson „Taak”.8. Valikkursus „Kirjandus ja ühiskond” (koolis või klassis, kus õpetatakse eesti keelt)8.1. Kursuse lühikirjeldusKursuse eesmärk on asetada kirjandusteosed konkreetsemasse ühiskondlikku, sealhulgaspoliitilisse ja mõttevoolulisse konteksti: keskmes on kõik see, mis kirjandust ümbritseb jainspireerib. Kirjandusteost vaadeldakse ühiskonnaolude taustal, kus tähtsat rolli mängivad ajastuolulisemad ideed ja suundumused, mis tingivad kirjandusteoste temaatika ning vormi. Kursusvõimaldab arutleda kirjanduskaanoni ja bestsellerite problemaatika üle ning käsitleda suurelelugejaskonnale ahvatlevaid teoseid (menu- ja hittkirjandust).Et avardada pilti sõnakunsti võimalustest, tutvustab kursus mõningaid 20. sajandi mõttevoole,millel on oluline roll kirjandusruumi kujundamisel ja mis on mõjutanud nii kirjandusteoste sisu,väljendust kui ka vastuvõttu. Sissevaade võimaldab esitada valitud tekstide näitanalüüse, samutimõnest mõttevoolust ajendatud tõlgendusvõimaluse lihtsamat rakendamist. Ilukirjandustekstidekõrval tuleb kursuse jooksul lugeda ka õppeteemadega seostuvat esseistikat ning teha võimalusekorral kirjanduslikku uurimistööd.8.2. ÕpitulemusedKursuse lõpul õpilane: 1) selgitab kirjanduse ja ühiskonna omavahelisi suhteid, nimetades kirjandusteose sündi ja vastuvõttu mõjutavaid tegureid; 2) määrab vähemalt kahe kursuses käsitletud autori ja nende teoste koha ajastus, rühmituses või rahvuskirjanduses; 3) toob loetud teksti(katkendi)le tuginedes näiteid ühiskonnaolude ja inimese kujutamise kohta, arutleb selle teema ja probleemide ning eetiliste ja esteetiliste väärtuste üle; 4) analüüsib kirjandusteost ühest 20. sajandi mõttevoolust lähtudes ning leiab tekstist vastava vaatepunkti kajastusi nii teemade, probleemide kui ka ideede tasandil; 5) on lugenud kirjandus- ja kultuuriloolist esseistikat, kirjutab ilukirjandusteose põhjal essee; 6) on läbi lugenud vähemalt kolm terviklikku proosa- või draamateost ning ühe eesti autori luuletuskogu ja analüüsinud neid.8.3. ÕppesisuKirjandus ja ühiskondKirjanduse ja ühiskonna omavahelised suhted. Kirjandus kui ühiskonna kajastaja ning peegeldaja.Kirjandusteksti eripära kui ühiskondlike olude peegeldus. Kirjanduse sidumine autori elulooga,selle asetamine ühiskondlik-poliitilistesse raamidesse. Kirjandusteose sündi mõjutavad tegurid.Kirjandusteos kui autori individuaalsuse ja maailmavaate, koolkondliku või rühmituslikukuuluvuse väljendaja. Kirjandusteose koht ajastus, rühmituses, traditsioonis ja rahvuskirjanduses.Lugeja maitse ning valikud. Kirjanduskaanon. Menu- ja hittkirjandus.

51Kirjandus ja poliitikaPoliitika kirjanduse iseloomu ja teemade määrajana. Kirjandus ideoloogia levitamise teenistuses.Sotsialismiajastu kirjandus, nn sotsialistlik realism. Isikukultuslik kirjandus. Autori positsioonühiskonnas: võimule vastandujad, võimu toetajad, vaikijad. Keelatud autorid: pagulaskirjanikud(Bernard Kangro, Kalju Lepik jt), tõrjutud autorid (Betti Alver, Uku Masing, Artur Alliksaar jt),dissidendid (Aleksandr Solženitsõn, Johnny B. jt). Ideoloogiline tsensuur: keelatud raamatud jakäsikirjad (Albert Kivikas „Nimed marmortahvlil”, Paul-Eerik Rummo „Saatja aadress” jt).Keelatud teemad: rahvuslus (Hando Runneli luule jt), okupatsioon ja küüditamine (Valev Uibopuu„Keegi ei kuule meid”, Jaan Kruusvall „Pilvede värvid” jt), metsavendlus (Ene Mihkelson„Katkuhaud” jt), religioon (Ain Kalmus „Juudas”, Uku Masingu luule jt) jne. Kirjandusteostevarjatud sõnumid. Poliitilise situatsiooni kujutamine ja selle mõju inimesele (Joseph Brodskyluule; Mihhail Bulgakov „Koera süda” või Günter Grass „Plekktrumm” või Imre Kertész„Saatusetus” või Milan Kundera „Olemise talumatu kergus” või Boris Pasternak „Doktor Živago”või Viktor Pelevin „Omon Ra” või David Michell „Pilveatlas” või Bernhard Schlink „Ettelugeja”jt). „Kadunud põlvkond”, sõjaromaan (Francis Scott Fitzgerald või Ernest Hemingway või ErichMaria Remarque või Arved Viirlaid „Ristideta hauad”). Düstoopia (Aldous Huxley „Hea uus ilm”või George Orwell „1984” jt). Baltisaksa kultuuri ja kirjanduse kajastusi (Edzard Schaper„Maailma lõpp Hiiumaal” või Camilla von Stackelberg „Tuulde lennanud lehed”).Kirjandus ja mõttevoolud(Süva)psühholoogiline kujutamislaad kirjanduses (Margaret Atwood või William Faulkner jt).Eksistentsialismifilosoofia kirjanduses (Albert Camus või Jean-Paul Sartre). Idamaiste usunditevastukajasid läänemaises kirjanduses: zen-budismi ja taoismi mõjud (Hermann Hesse„Siddhartha” või Jerome David Salinger „Franny ja Zooey” või Jaan Kaplinski luule jt).Naisvaatepunkt kirjanduses (Elfriede Jelinek või Doris Lessing jt). Postkolonialistlik vaatepunktkirjanduses (Hanif Kureishi või Arundhati Roy või Salman Rushdie jt). New age’i eluviisikajastusi ilukirjanduses (Carlos Castañeda „Teekond Ixtlani” jt).Esseistika ja arvustusEssee olemus. Kirjandus- ja kultuurilooline essee. Teema ja kirjutamisviisi valik. Esseemeistreid(Umberto Eco, Stefan Zweig, Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Lennart Meri, Hando Runnel jt).Raamatusarjad: „Eesti mõttelugu”, „Avatud Eesti raamat” jt. Esseekogumikud: „Eesti mütoloogiad”,„Uued mütoloogiad” jt. Kirjanduse uurimise võimalused ja probleemid. Kirjandusteaduse ja -kriitikamõiste ning uurimisobjekt. Kirjandusteose arvustus. Teose sisu- ning keeleja stiilikeskne arvustus.MõistedDüstoopia, eksistentsialism, essee, kirjanduskriitika, kirjandusteadus, menukirjandus,naisvaatepunkt, new age, postkolonialism, psühhoanalüüs, sotsialistlik realism, sõjaromaan, zen-budism, taoism, tsensuur, utoopia.Terviklikult käsitletavad teosedÕpilane loeb vähemalt kolm pikemat proosa- või draamateost ning ühe luuletuskogu kursuseõppesisus nimetatud autoritelt.9. Valikkursus „Draama ja teater” (koolis või klassis, kus õpetatakse õppeainet „eesti keel”)9.1. Kursuse lühikirjeldusKursuse kaudu õpitakse mõistma draamakunsti põhialuseid ja teatri tähendust meie kultuuris.Õppe vältel loetakse ning analüüsitakse draamateoseid, vaadatakse ja mõtestatakse ühiseltteatrietendusi ning täidetakse lihtsamaid dramatiseerimisülesandeid. Kursuse jooksul omandatakse

52nii teoreetilisi teadmisi kui ka praktilisi oskusi. Teatriajalugu hõlmab vaid väikese osa kogukursuse mahust, kuid on nüüdisteatri mõistmise seisukohalt siiski vajalik. Põhitähelepanupööratakse draama olemuse ja teatritegemise spetsiifika selgitamisele ning etenduse analüüsile.Võimaluse korral on soovitatav külastada professionaalset teatrit, kuid analüüsiks sobib kakooliteatri etendus. Et tutvuda eesti teatriklassikaga, võib kasutada ka arhiivisalvestusi. Teater onolemuselt erinevate kunstiliikide sulam, ühendades muusika, tantsu, kirjanduse, (video)filmi jakujutava kunsti, mis võimaldab lõimida kursust kunsti- või muusikaõpetusega. Eraldi pöörataksevalikkursuses tähelepanu eesti teatri kujunemisele ja praegusele arengule.9.2. ÕpitulemusedKursuse lõpul õpilane: 1) eristab peamisi draamažanre, nimetab nende tunnuseid ja olulisemaid draamateoseid; 2) on lugenud läbi ühe draamateose ning analüüsib selle kompositsiooni ja tegelasi; 3) tunneb näitekirjanduse ja teatri põhimõisteid; 4) leiab seoseid kirjanduse, teatri, kujutava kunsti ja teiste meediumide vahel; 5) määrab lavastuse stiili, arvestades nii lavastaja, muusikakujundaja, kunstniku, valgus- ja kostüümikunstniku tööd kui ka näitlejate mängu; 6) arutleb teatrietenduse üle, hindab selle väärtusi, analüüsib kujundikeelt ning sõnastab oma vaatamiskogemuse; 7) kirjutab teatriarvustuse, rakendades õpitud mõisteid ja mõtestades lavastuses kasutatud teatrimärke; 8) teab olulisemaid tähiseid eesti teatri ajaloost; 9) on külastanud õppeperioodi vältel vähemalt kaht teatrietendust või vaadanud nende salvestusi; 10) seostab lavastust nii võrdlevalt kui ka eristavalt tänapäeva eluolu ja -nähtustega, iseenda ning üldinimlike probleemide ja väärtustega.9.3. ÕppesisuDraama olemusNäidend. Draama mõiste. Tegelaskõne: dialoog ja monoloog, repliik ja remark. Tegelase analüüs:muutumatu ja muutuv tegelane, avatud ja suletud tegelane. Näitleja rolliloome. Draamakeskendatus inimestevahelisele suhtlemisele ning elu teatraalsusele. Draamateose aeg ja ruum.Konflikt, intriig ja probleem. Draamateose kompositsioon. Vaatus, stseen.Dramaatika žanridDramaatika põhižanrid: tragöödia, komöödia, draama, tragikomöödia. Ajaloolised žanrid:liturgiline draama, müsteerium, moralitee, miraakel. Commedia dell’ arte ja tänapäevaimprovisatsiooniline teater. Performance ja happening. Farss, jant ja sketš. Koomika liigid:situatsiooni-, karakteri- ja sõnakoomika. Kuuldemäng ja lugemisdraama. Sõnadeta lavastus.Tantsulavastus. Muusikalavastus.Teatri tähendus ja funktsioonidLavastajatöö. Teater kui kollektiivne kunst: lavastaja, näitleja, muusikakujundaja, kunstniku,valguskunstniku ja kostüümikunstniku roll lavastuse valmimisel. Kirjanduse ja teatri suhted:dramatiseering, stsenaarium, libreto, lavastus, etendus. Lavastuse stiil ja atmosfäär. Etendusevastuvõtt ja teatrikriitika. Teatriarvustus.Eesti teatri ajaluguLydia Koidula ja August Wiera teater. Kutselise teatri sünd. Karl Menning. Estonia teatri jaDraamateatri asutamine. Hommikteater. Lavastajad: Andres Särev, Kaarel Ird, Voldemar Panso,

53Jaan Tooming, Mati Unt, Merle Karusoo, Elmo Nüganen, Tiit Ojasoo. Nüüdisteater.Repertuaariteater ja projektiteater.MõistedCommedia dell’ arte, dialoog, draama, dramatiseering, etendus, farss, happening, intriig, jant,karakter, karakterikoomika, komöödia, konflikt, kuuldemäng, lavastus, liturgiline draama,lugemisdraama, miraakel, monoloog, moralitee, müsteerium, performance, projektiteater, remark,repertuaariteater, repliik, situatsioonikoomika, sketš, stseen, stsenaarium, sõnakoomika,tragikomöödia, tragöödia, vaatus.Käsitletavaid draamateoseidMerle Karusoo „Meie elulood” või „HIV”; August Kitzberg „Kauka jumal”; Mart Kivastik„Külmetava kunstniku portreed. Viinistu triloogia”; Andrus Kivirähk „Eesti matus” või„Voldemar”; Lydia Koidula „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola”; Jaan Kruusvall „Pilvedevärvid”; Madis Kõiv „Tagasitulek isa juurde”; Oskar Luts „Tagahoovis”; Hugo Raudsepp„Mikumärdi”; Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumäng”; Juhan Smuul „Polkovniku lesk ehk Arstidei tea midagi”; Anton Hansen Tammsaare „Juudit” või „Kuningal on külm”; Jaan Tätte„Ristumine peateega ehk Muinasjutt kuldsest kalakesest” või „Sild”; Mati Unt „Phaeton, Päikesepoeg”; Eduard Vilde „Tabamata ime”.10. Valikkursus „Kirjandus ja film” (koolis või klassis, kus õpetatakse õppeainet „eestikeel”)10.1. Kursuse lühikirjeldusKursus keskendub kirjanduse ja filmi kokkupuutepunktidele. Kursuse eesmärk on andapõhiteadmised filmi olemusest ja vastuvõtust ning mõjust vaatajale. Kuna süsteemne filmiõpetusüldjuhul nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis puudub, on kursuse jooksul vaja anda õpilastelepõgus ülevaade ka sellest, kuidas film tänapäeval valmib. Kursuse põhirõhk on filmikeele(poeetika) õpetamisel, mis on omakorda kursuse alateema „Film kui kirjandusteose tõlgendus”vältimatu alus.Et anda ülevaade filmikunsti olemusest, õpetada filmi- ja kirjandusteose ühe- ja erilaadse poeetikamõistmist, vajab õpetaja tunni organiseerimiseks piisavalt visuaalset õppematerjali (filmilõikelinateose valmimise etappidest, lähivaatluseks filmide ja kirjandusteoste katkendeid jms), ent katänapäevaseid tehnovahendeid (videoprojektorit, arvutit jms).Soovitatav on mõne lihtsama filmimonteerimisprogrammi abil tegelda ka kaadrite montaažiga, etparemini mõista filmikujundi olemust. Kursuse jooksul käsitletavad tervikteosed (nii filmid kui kakirjandusteosed) valib õpetaja, õpilastel on soovitatav enne filmi vaatamist läbi lugeda vastavkirjandusteos.10.2. ÕpitulemusedKursuse lõpul õpilane: 1) kirjeldab üldjoontes filmi valmimiskäiku; 2) tunneb filmi peamisi poeetikavõtteid; 3) mõistab filmikujutise tinglikkust, filmikujundit kui tähenduse kandjat, režissööri autorihoiakut ja sõnumit; 4) võrdleb kirjandusteost ning selle põhjal valminud filmi, lähtudes filmi- ja kirjanduse poeetikast;

54 5) arutleb filmi ja kirjandusteose esteetika ning seal väljendatud eetiliste väärtushinnangute üle, sõnastab oma vaatamis- ja lugemiskogemuse; 6) kirjutab kirjandusteose katkendi põhjal lühistsenaariumi ning kadreerib selle; 7) kirjutab filmiarvustuse, kasutades kursuse jooksul õpitut ning hinnates filmis ja kirjandusteoses esil või varjul olnud väärtusi; 8) tunneb peamisi filmiliike ja iseloomustab filmikunsti arengusuundi; 9) teab eesti kirjanduse ainetel valminud väärtfilme.10.3. ÕppesisuFilmi loominguline meeskond ja valmimiskäikStsenaariumi periood: osalevad stsenarist, režissöör, produtsent; tulem – valmis stsenaarium.Stsenaariumi etapid: ideekavand (sünopsis), arendus, stsenaariumi variandid. Süžeeliinid ja areng:proloog, ekspositsioon, sõlmitus, intriig, kulminatsioon, lahendus, epiloog.Filmimise ettevalmistus: osalevad režissöör, operaator, kunstnik, produtsent; tulem – filmilavastusprojekt. Režiistsenaarium ja kadreering, lavastusprojekt kui filmi mudel. Näitlejate valik janäitlejaproovide filmimine. Võttekohtade otsimine ja dekoratsioonide planeerimine.Võtteperiood: osaleb kogu filmirühm; tulem – filmitud materjal. Meeskonnatöö filmivõtteperioodil. Režissööri osa filmirollide kujundamisel. Liikuv kaamera: panoraamid, peale- jaärasõit. Rakurss (võttepunkt). Stoppkaader ja aegluup. Varjatud kaamera. Kombineeritud võtted.Valgus, värv ja heli. Duublid ja variandid. Produtsendi roll filmi loomisel. Autorifilm japrodutsendifilm.Järeltootmine: osalevad režissöör, monteerija, helirežissöör, operaator, produtsent; tulem – valmisfilm. Filmi lõplik sünd montaažis. Monteeritud filmi värvikorrektsioon. Helilooja töö.Audiovisuaalse terviku tekkimine.Filmipoeetika ja -esteetikaTinglikkus filmis. Kinematograafiline nägemine ja mõtlemine. Filmikujund kui kunstiline üldistus.Filmi poeetikavõtted: metafoor, sümbol, allegooria, hüperbool, personifikatsioon. Assotsiatiivnemõtlemine kui filmipoeetika mõistmise eeldus. Illustratiivsus – nähtuste poeetilise avamisevastand. Poeetikavõtete kasutamine filmis ja kirjanduses. Mustvalge ja värvifilm.Kaader ja plaan. Kaader kui katkestamata filmivõte. Kaadri kompositsioon. Montaaž kui uuteajalis-ruumiliste ja emotsionaalsete suhete loomise viis. Filmi süžee ja faabula. Kaadrisisene jakaadritevaheline montaaž. Montaaži rütm. Detailid. Montaaži fraas, stseen, episood. Sündmusteolustikulis-loogiline, assotsiatiiv-kujunduslik, paralleel- ja temaatiline montaaž. Montaažielementide, st kaadrivahetuse leidmine kirjandusteosest, proosalõigu, episoodi või stseeni põhjalkadreeringu tegemine.Filmi kokkupuuteid kirjanduse, kujutava kunsti, arhitektuuri, teatri ja muusikaga. Filmikeeleintertekstuaalsus. Muusika kui helifilmi dramaturgiline komponent. Muusika ja emotsioonidekujundamine. Paus, muusika ja tegevuse kontrapunkt, unisoon, juhtmotiiv, mürad.Tänapäeva filmikunsti jooni ja suundiUue filmikeele otsingud. Filmiliikide ja žanride segunemine ning uute kujunemine.Dokumentaalsus mängufilmis. Dokumentaalfilmi poeetikavõtted. Kommertsfilmi olemus jaideoloogiline funktsioon. Väärtfilm. Nüüdisaegne poliitiline film ja propagandafilmid.Rahvusvahelised filmifestivalid.

55Film kui kirjandusteose tõlgendusFilmi ja kirjanduse suhted. Eesti ja maailmakirjanduse klassika ainetel valminud filme. Kirjandus-teost illustreeriv ekraniseering ja kirjandusteose loominguline töötlus. Üht ja sama kirjandusteosterinevalt tõlgendavad filmid. Kirjandusteoste põhjal valminud väärtfilme. Kirjandusteose ja filmivõrdlev analüüs. Filmikriitika. Filmiretsensiooni kirjutamine.MõistedAutorifilm, detail, dramaturgia, duubel, filmikriitika, filmipoeetika, filmiretsensioon, kaader,kommertsfilm, montaaž, motiiv, plaan, produtsendifilm, rakurss, režissöörifilm, stsenaarium,süžee, väärtfilm.Käsitletavaid filme ja kirjandusteoseidKursuse jooksul loeb õpilane läbi vähemalt kaks kirjandusteost ja vaatab nende põhjal tehtud filme.1. „Georgica”, režissöör Sulev Keedus. Q Film, 1998. Stsenarist Madis Kõiv.2. „Hukkunud alpinisti hotell”, režissöör Grigori Kromanov. Tallinnfilm, 1979. Boriss Strugatski ja Arkadi Strugatski samanimelise jutustuse ainetel.3. „Ideaalmaastik”, režissöör Peeter Simm. Tallinnfilm, 1980. Karl Helemäe jutustuse motiividel.4. „Indrek”, režissöör Mikk Mikiver. Tallinnfilm, 1975. Anton Hansen Tammsaare romaani „Tõde ja õigus” II osa põhjal.5. „Karu süda”, režissöör Arvo Iho. „Faama Film” ja „Cumulus Projekt”, 2001. Nikolai Baturini samanimelise romaani ainetel.6. „Kolme katku vahel”, režissöörid Virve Aruoja, Jaan Tooming. ETV, 1970. Jaan Krossi samanimelise romaani ainetel.7. „Kõrboja peremees”, režissöör Leida Laius. Tallinnfilm, 1979. Anton Hansen Tammsaare samanimelise romaani ainetel.8. „Mina olin siin”, režissöör René Vilbre. Stuudio Amrion, 2008. Sass Henno samanimelise jutustuse põhjal.9. „Nimed marmortahvlil”, režissöör Elmo Nüganen. OÜ Taska Productions, 2002. Albert Kivika samanimelise romaani ainetel.10. „Nipernaadi”, režissöör Kaljo Kiisk. Tallinnfilm, 1983. August Gailiti „Toomas Nipernaadi” ainetel.11. „Põrgupõhja uus Vanapagan”, režissöörid Grigori Kromanov, Jüri Müür. Tallinnfilm, 1964. Anton Hansen Tammsaare samanimelise romaani ainetel.12. „Surma hinda küsi surnutelt”, režissöör Kaljo Kiisk. Tallinnfilm, 1977. Stsenarist Mati Unt.13. „Sügisball”, režissöör Veiko Õunpuu. Kuukulgur Film, 2007. Mati Undi samanimelise lühiromaani ainetel.14. „Tants aurukatla ümber”, režissöör Peeter Simm. Eesti Telefilm, 1987. Mats Traadi samanimelise romaani ainetel.15. „Ukuaru”, režissöör Leida Laius. Tallinnfilm, 1973. Veera Saare samanimelise romaani ainetel.16. „Viimne reliikvia”, režissöör Grigori Kromanov. Tallinnfilm, 1969. Eduard Bornhöhe jutustuse „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad” ainetel.11. Valikkursus „Vene keel Eestis” (koolis või klassis, kus eesti keelt õpitakse teise keelenaning õpe toimub osaliselt vene keeles)11.1. Kursuse lühikirjeldusKursus on pühendatud vene keele ja selle funktsioneerimise erijoontele Eestis. Kursuse eesmärgikson õpetada õpilasi märkama, analüüsima ja oma kõnes suhtlusvajaduse korral adekvaatselt

56kasutama keeleilminguid, mis on vene keelele omased metropoli ja diasporaa tingimustes. Kursussoodustab mõistete „mitmekultuuriline ja mitmekeelne situatsioon” ning „kultuuridevahelinedialoog” lahtimõtestamist.11.2. ÕpitulemusedKursuse lõpul õpilane: 1) oskab keeleainest koguda ja sellega töötada; 2) analüüsib keele kohalikke erijooni; 3) annab selle analüüsi alusel hinnangu vene keelt emakeelena kõnelejate keelekasutusele diasporaa ja metropoli tingimustes; 4) varieerib enda kõnet olenevalt kommunikatsioonitingimustest; 5) mõistab kultuuride- ja keeltevaheliste kontaktide tähenduslikkust; 6) hindab vene keele regionaalsete variantide spetsiifikat mitmekeelsuse ja mitme- kultuurilisuse aspektist.11.3. ÕppesisuVanimad idaslaavi ja soome-ugri keelekontaktid. Vene-eesti keelekontaktid.Vene diasporaa moodustumine Eestis. Neli vene emigratsiooni lainet XX sajandil. TänapäevalEestis eksisteeriva vene diasporaa kujunemise iseärasused. Vene keele kõnelejad Eestis(venelased, venekeelsed ja vene keelt võõrkeelena õppijad).Vene keele funktsioneerimine Eestis territoriaalselt (linna- ja maaelanikkond, Kirde-Eesti, Peipsi-äärne ja teised regioonid) ning kasutusalade järgi (meedia, teenindus, turism, ametlik asjaajaminejt). Vene keele erijooned Eestis: graafika, foneetika, leksika, grammatika, pragmaatika, stilistika.Vene kõnekeel Eestis. Massiteabevahendite vene keel Eestis. Vene keel ametlikus asjaajamises,hariduse valdkonnas. Peipsi-äärsed murded. Eesti mitmekeelne ja mitmekultuuriline ühiskondEuroopa üldises kontekstis. Sallivus mitmekultuurilise ja mitmekeelse ühiskonna tingimustes.11.4. ÕppetegevusTutvumine teoreetiliste allikatega, iseseisev keeleainese kogumine, praktiliste tööde tegemine,uurimistööde kirjutamine.11.5. Füüsiline õpikeskkondTehnilised õppevahendid: diktofon, mikrofon kõnekeele ja murdekeele salvestamiseks, arvutikirjalike tekstide töötlemiseks ning analüüsimiseks.12. Valikkursus „Maailmakirjandus antiikajast 18. sajandini” (koolis või klassis, kus eestikeelt õpitakse teise keelena ning kirjanduse õpe toimub osaliselt vene keeles)12.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgidKursusega taotletakse, et õpilane: 1) tutvub maailmakirjanduse põhietappidega antiikajast 18. sajandi lõpuni, eri epohhide ning rahvaste olulisemate kirjanike loomingu ja teostega; 2) õpib seostama kauge mineviku teoseid tänapäevaga, mõistma ja hindama nende üldinimlikku aegumatut väärtust; 3) saab ettekujutuse maailmakultuuri kui ühtse terviku arengust, mis avaldub rahvus- kirjanduste mitmekesisuses;

57 4) tutvub antiikaja, keskaja, renessansi ja 18. sajandi kirjandussuundade ning žanridega; 5) arendab süveneva lugemise ja kirjandusteose analüüsi oskusi.12.2. Kursuse lühikirjeldusKursus toetab gümnaasiumi kirjandushariduse suunitlust – kirjaniku kunstimaailma omaksvõttuajaloolis-kirjanduslikus aspektis – avaral kultuurifoonil, mille moodustab Lääne-Euroopa kirjandus.Kursus hõlmab antiikaega, keskaega, renessanssi ja 18. sajandit. Kursus on kirjandusajaloolisesuunitlusega, kuid kronoloogilise järgnevuse suhtes paindlik. Sisu valikul on arvestatud kaproblemaatilis-temaatilist lähenemist klassika käsitlemisele. Kursus sisaldab kirjandusteoseid, midapeetakse maailmakultuuri suurimateks saavutusteks ning mis on mõjutanud rahvuskirjandustearengut.Kursuse õppimine arendab esteetiliselt, võimaldab kunstiliste kujundite kaudu tutvuda Euroopakultuuri lätetega ning kogeda aegumatuid üldinimlikke kõlbelisi väärtusi, mis on aktuaalsed katänapäeval. Eeldatakse, et õpilased tutvuvad kõige eredamate antiikaja, keskaja, renessansi,klassitsismi ja valgustusaja kirjandusteostega. Terviklikuks lugemiseks ning üksikasjalikumakskäsitlemiseks on soovitatav valida igast epohhist üks silmapaistvam teos, mis peaaegu täielikultkajastab selle epohhi esteetilisi kujutlusi ja kõlbelisi ideaale. Kui kursust õpitakse pärastpõhikursusi, tuleks erilist tähelepanu pöörata kirjanduspärandi kajastumisele järgnevate ajastute,eriti 19. sajandi kirjanduses.12.3. ÕpitulemusedKursuse lõpul õpilane: 1) analüüsib üksikuid Lääne-Euroopa kirjanduse teoseid, kasutades teadmisi kirjandus- ajaloost ja -teooriast; 2) näeb kunstiteose ajaloolis-konkreetses sisus probleeme ning nende seost nüüdisajaga; 3) määratleb kirjandusvoolud (klassitsism, sentimentalism, romantism); 4) annab kirjandusteoste tegelaste käitumisele hinnangu nende iseloomu ja suhtumiste analüüsi põhjal; 5) koostab kirjandusteemaliste artiklite plaane ja teese, teeb õppe-uurimistöid; 6) kirjutab loetud teoste kohta retsensioone ja kirjandusteemalisi kirjandeid.12.4. ÕppesisuTemaatikaInimene ja tema saatus antiikaja kirjanduses (Homeros „Ilias” ja „Odüsseia”, Euripides „Medeia”,Sophokles „Antigone”, Aischylos „Aheldatud Prometheus”), keskaja kirjanduses (5.–13. sajand,„Nibelungide laul”, „Rolandi laul”) ning klassitsistide teostes (17. sajand, Pierre Corneille „Cid”).Kangelaste hukkumisele määratuse traagika. Konflikti kujutamise iseärasused eri ajastutekirjandusteostes. Inimese kangelaslikkus jumalate („Ilias”), isanda, süserääni („Nibelungide laul”)ning vürsti („Vürst Igori sõjaretk”) au nimel.Elu kui kõrgeim väärtus ja armastus kui inimest ülendav tunne antiikautorite teostes (Alkaios,Sappho, Anakreon, Catullus). Sama temaatika valgustusaja kirjanike-sentimentalistide arenduses(18. sajand, N. Karamzin „Vaene Liisa”). Inimese ja tema tundemaailma kujutamise spetsiifikaantiikajast 18. sajandi lõpuni.Kõlbelise kohustuse ja inimtunnete vahel valimise probleem keskaegses eeposes („Nibelungidelaul”, „Rolandi laul”) ning klassitsismikirjanduses (P. Corneille „Cid”, „Horatius”). Kõlbelineproblemaatika Dante „Jumalikus komöödias”, teose ajalooline tingitus ja aegumatu tähtsus.Valgustusajastu humanistliku maailmavaate vasturääkivused. Valik isikliku kättemaksu ja üldisekurjusega võitlemise vahel (W. Shakespeare „Hamlet”).

58Usk inimmõistuse jõusse, inimese võimesse mõista elu ja muuta tegelikkust (J. W. Goethe„Faust”).Ajaloolis-kirjanduslikud teadmised ja mõistedKirjandusteos ja tegelikkus (teose loomise ajastu iseloomustus ning probleemide aktuaalsus selajal).Antiikkirjandus. Keskaja kirjandus. Renessansikirjandus. Valgustuskirjandus.Kirjandusteos ja kunstniku maailmavaade. Kirjandusteos ning maailmakirjanduse suunad jatraditsioonid. Kirjandusteos ja lugejavastuvõtt. Kirjandusteose roll inimese vaimses ja kultuurilisesarengus.Klassitsism, sentimentalism, romantism. Eepos, lüürika, draama. Sonett, komöödia, tragöödia,jutustus, novell, romaan.Teose põhikonflikt. Kirjandusteose süžee. Lüüriline süžee. Teose kompositsioon. Teose ajaloolis-kultuuriline kontekst.Teose kangelane, tema karakteristika. Lüüriline kangelane.Probleemid arutamiseksInimene ja teda ümbritsev maailm. Inimene ja saatus. Ühist ning erinevat selle probleemikäsitluses maailmakirjanduse tuntud teoste autoritel. Inimsaatuse eri palged: alistumine, võitlus,mäss.Inimese kõlbelise valiku probleem. Valik au ja kohustuse vahel. Valik kohustuse ja inimtunnete(armastuse, truuduse) vahel. Vagadus ja patustamine. Õilsus ja madalus. Valik isikliku kättemaksuning üldise kurjusega võitlemise vahel.Inimtunnete ja ühiskondlike eelarvamuste kokkupõrge. Idealistlikud kangelased ja ümbritsevväikekodanlik maailm.Inimene ja perekond. Isade ja poegade probleem.Probleem, kas teadmine teeb inimese tugevamaks või hukutab ta.Kirjandustekste käsitlemiseksKohustuslikuks lugemiseks ja terviklikuks käsitlemiseks valitakse järgnevast loendist vähemaltneli teost („Antigone”, „Hamlet”, „Tartuffe”, „Faust” või teised).Antiikkirjandus. Vanakreeka müüdid (valikuliselt), Homeros „Ilias” (fragmendid), Sappholuuletused („Я негу люблю ...”, „Кобылица молодая ...”), Aischylos „Aheldatud Prometheus”,Sophokles „Antigone”, Euripides „Medeia”, Aristofanes „Pilved”, Gaius Valerius Catullus „Väikevärb …”, luuletus Lesbiast, Horatiuse oodid.Keskaja kirjandus. „Nibelungide laul” (fragmendid), „Tristan ja Isolde”, „Jutustus möödunudaastatest” (fragmendid), „Lugu Igori sõjaretkest”, Dante „Jumalik komöödia” („Põrgu”fragmendid).Renessansikirjandus. Francesco Pertarca sonetid, William Shakespeare „Hamlet”, sonetid.Klassitsismi- ja valgustuskirjandus. Pierre Corneille „Cid”, Molière „Tartuffe”, JohannWolfgang von Goethe „Faust” I osa, fragmendid, Gavril Deržavin „Jumal”, „Külaelu kiituseks”,Nikolai Karamzin „Vaene Liisa”.12.5. ÕppetegevusKirjandusteose probleemide analüüs eeldab, et õpilased on enne tutvunud selle kirjandusperioodi(antiikaja, keskaja, valgustusaja) ajaloolis-kultuurilise eripäraga, kuhu käsitletav teos kuulub.

59Õppeprotsessis kombineeritakse eri liiki õppetegevusi suunitlusega õpilaste individuaalsetevõimete arendamisele. Teoste iseseisev lugemine järgneva aruteluga dispuudi, diskussiooni, seminarivõi konverentsi vormis. Luuleteksti päheõppimine ja analüüs. Suuliste ja kirjalike ettekannete,referaatide ja esitluste ettevalmistamine. Kirjandite, esseede, õppe-uurimistööde kirjutamine.13. Valikkursus „Tänapäeva vene kirjandus” (koolis või klassis, kus eesti keelt õpitakse teisekeelena ning kirjanduse õpe toimub osaliselt vene keeles)13.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgidKursusega taotletakse, et õpilane: 1) tutvub tänapäeva vene kirjanduse põhitendentsidega ning tänapäeva vene kirjanike loomingu ja huvitavamate teostega; õpib nüüdiskirjanduses nägema traditsioone ja uuenduslikkust; 2) arendab kirjandusteoste probleemse ja kirjandusteadusliku analüüsi vilumusi ning kujundab isiklikku suhtumist loetusse; 3) arendab oma kunstimaitset, õpib süvenenult ja teadlikult lugema; 4) tunneb vajadust ilukirjanduse lugemise järele ning mõistab, et kirjandus on inimese vaimse kultuuri lahutamatu osa.13.2. Kursuse lühikirjeldusKursus avardab õpilase võimalusi mõista kirjaniku kunstilist maailma ajaloolis-kirjanduslikuskontekstis. Kursus hõlmab perioodi 20. sajandi 80. aastate lõpust kuni tänaseni. Nende aastatekirjandusprotsess, eriti viimased kümme aastat on õpilasele iseseisvaks mõistmiseks keeruline, sesttänapäeva kultuuriloolise arengu etapp asub evolutsioonilise kriisi perioodis. Kirjandusteaduses eiole ühist seisukohta, kuidas kvalifitseerida uue kirjanduse mõistet. Seepärast on õpilastel uusiteoreetilisi teadmisi omandades vaja õpetaja abi.Kirjandusteose vastuvõtmisel tugineb õpilane omandatud teoreetilistele ja praktilistele teadmistelening oma isiklikule elukogemusele. Kursusesse on valitud nüüdisaja kirjanduse teoseid, milleprobleemiasetus on gümnaasiumiõpilasele lähedane. Kursuse õppimine aitab õpilastel orienteerudaprobleemides, mida on vahelduva eduga tõstatatud tänapäeva vene kirjanduses, ning kujundadaoma suhtumist nendesse. Kirjandusklassika eelneva õppimise ja oma isikliku kogemuse toelkujuneb õpilasel püsivam huvi lugemise vastu ning laieneb silmaring.Õpilased tutvuvad tänapäeva vene kirjanduse huvitavamate teostega, analüüsivad nende kunstilisiiseärasusi ja kõlbelist problemaatikat. On tähtis, et õpilased mõistaksid kirjanduse erinevatesuundade teoste esteetilist eripära, kuid mõtestaksid neis teostes käsitletavaid probleeme ka omaelukogemuse prisma läbi. Kirjandusteoste loend on soovituslik: õpetaja otsustab ise, mis teoseidkäsitletakse põhjalikumalt, mida ülevaate korras.13.3. ÕpitulemusedÕpilane: 1) teab ja analüüsib tänapäeva vene kirjanduse üksikuid teoseid ning määrab nende seose ajaloolis-kultuurilise ajastuga; 2) tunneb käsitletavates teostes ära traditsioonid ja uuenduslikkuse; 3) tunneb underground’i, modernismi, postmodernismi ja virtuaalsuse mõistet; 4) näeb käsitletud ilukirjandusteoste keele iseärasusi; 5) selgitab autoripositsiooni, iseloomustab kirjaniku stiili individuaalseid iseärasusi, avaldab arvamust loetud teose kohta ning suhtub kriitiliselt olemasolevasse infosse;

60 6) annab kirjandusteose kangelastele hinnangu nende tegevuse ja karakteri analüüsi alusel; 7) suudab teoses tõstatatud probleemide üle diskuteerida; 8) kirjutab retsensioone loetud tänapäeva vene kirjanduse teoste kohta; 9) kasutab omandatud teadmisi õppe-uurimuslikes töödes.13.4. ÕppesisuTemaatika20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse kirjandus ning selle seos ühiskondlik-ajalooliste muutustegann nõukogudejärgsel perioodil. Massikirjandus ja selle orientatsioon massilisele nõudlusele (B.Akunin, D. Dontsova, A. Marinina jt). Realismi jätkumine V. Rasputini, V. Astafjevi, B.Bogomolovi, V. Aksenjevi, S. Kaledini jt loomingus. Teise maailmasõja kujutamise muutunudkäsitlus (V. Astafjev „Neetud ja tapetud”, S. Kaledin „Ehituspataljon” jt). Vabaduse ja igavesesõja probleem, inimese osa selles (V. Makanin „Kaukaasia vangistatu”).Realistliku dominandiga proosa kunstilised iseärasused, kalduvus tinglikule ja metafoorselekeelekasutusele (L. Petruševskaja „Jamakohver”, „Must palitu”). Metafoorse proosa küllastaminenaturalismiga kui võte, mis võimaldab autoril äratada kaastunnet tegelase vastu, näidata karakteripeenemaid varjundeid ning selle inimese ehtsat dramatismi, kes ei hukku saatuselöökide all (L.Ulitskaja „Medeia ja tema lapsed”).Tänapäeva vene kirjanduse kangelane piirsituatsioonis ning tema katsed mõista elu mõtet uuerealismi teostes (A. Varlamov „Lõhe”).Underground’i kirjandus (V. Jerofejev „Moskva–Petuški”).Olemasolevaga paralleelselt eksisteeriva maailma kujutamine postmodernismi teostes (V. Sorokin„Helesinine jää” („Голубое сало”), V. Pelevin „Putukate elu” jt). Loogiliste ja ajaliste seostelõhkumine – postmodernistide kunstilise maailmataju iseloomulik joon.Kõlbelise degradeerumise ja tsivilisatsiooni arengu probleemid, kõlbelised orientiirid kaotanudtänapäeva inimese piiritu suundumus tarbijalikule elulaadile (T. Tolstaja „Kõss”, S. Minajev„Duxless”).Ajaloolis-kirjanduslikud teadmised ja mõistedTänapäevane kirjandusprotsess. Selle karakteristika ja seos ühiskonnaelu probleemidega.Realistlik proosa 20. sajandi lõpul ja 21. sajandi algul. Kirjandustraditsioonide järgimine ninguuenduslikkus. Usk sellesse, et julmal tõel ühiskonna kohta on puhastav jõud. Vastumeelsuspaatoslikkuse, ideoloogia ja propaganda vastu. Metafoorne proosa.Underground – ametlikult tunnustamata kunst. Selle opositsioon võimu ja kultuuriga.Postmodernism. Intertekstuaalsus (teksti suhe teiste kirjandusallikatega). Maailma mõistminekaosena, tekstina. Eksistentsi lagunemise, fragmentaarsuse kujutamine. Lugeja – teksti kaasautor.Kirjandus kui intellektuaalne mäng.Tänapäeva vene kirjanduse žanrid (traditsioonilised ja uued): fantasy, fantastiline romaan,müstilis-poliitiline triller, erootiline romaan, western, avantüüriromaan, nn uus detektiivromaan,satiiriline antiutoopia.Kontseptualism tänapäeva luules.Massikirjandus.Probleemid arutamiseksUus vaade Teise maailmasõja kujutamisele – loobumine tõest või lähenemine sellele.Kaukaasia kui vabaduse ja alatise sõja ruum. Kas inimene saab oma olukorda parandada või polesee tema võimuses?Ajaloolise mälu kadumine inimestel. Loogiliste ja ajaliste seoste rikkumine kunstiteose kangelaseteadvuses.Kas inimese kõlbelise kultuuri kadumine viib inimtsivilisatsiooni hukule?

61Tänapäevainimene, kes on heidetud eluseikade tõttu ühiskonna põhja ning on säilitanud endasinimlikkuse.Inimese piiritu püüd materiaalsele heaolule ning selle tagajärjed meie ajal.Nüüdisaja vene kirjanikud hindavad ümber kunsti ja elu suhteid: kirjandus kui kunstiliik ei oleeluga seotud.Tänapäeva vene kirjanduslik kangelane piirsituatsioonis ning tema katsed mõista neis tingimusteselu mõtet.Kirjandustekste käsitlemiseksKohustuslikuks lugemiseks ja terviklikuks käsitlemiseks valitakse 4 ulatuslikumat teost järgnevastloendist.Boriss Akunin „Türgi gambiit”, Viktor Astafjev „Neetud ja tapetud” („Прокляты и убиты”),Vladimir Bogomolov „В кригере”, Aleksander Varlamov „Lõhe”, Venedikt Jerofejev „Moskva–Petuški”, Igor Irtenjev „Для пользы”, Fazil Iskander „Küülikud ja maod”, Sergei Kaledin„Rahupaik”, „Ehituspataljon”, Timur Kibirov „Uni”, „Dagestani org”, Dmitri Lipskerov„Leevikese liha”, Vladimir Makanin „Kaukaasia vangistatu”, Sergei Minajev „Duxless”, ViktorPelevin „Putukate elu”, Ljudmila Petruševskaja „Jamakohver” („Чемодан чепухи”), „Mustpalitu”, Tatjana Tolstaja „Kõss”, Ljudmila Ulitskaja „Medeia ja tema lapsed”.13.5. ÕppetegevusÕppeprotsessis kombineeruvad õppetegevuse eri liigid, kuid loengumeetodit rakendatakseminimaalselt. Kursuse õppimisel rakendatakse erinevaid iseseisva töö vorme: teoste lugemine,diskussioon, dispuut, seminar. Õpilased koostavad ülevaateid, retsensioone, referaate, esitlusi;kirjutavad kirjandeid, teevad õppe-uurimistöid.14. Valikkursus „Tänapäeva väliskirjandus” (koolis või klassis, kus eesti keelt õpitakse teisekeelena ning kirjanduse õpe toimub osaliselt vene keeles)14.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgidKursusega taotletakse, et õpilane: 1) tutvub viimase poolsajandi väliskirjanduse põhitendentsidega ja huvitavamate kirjanike loominguga; omandab arusaama maailmakirjandusest kui ühtsest protsessist; 2) arendab teoste iseseisva kompleksse analüüsi oskusi ning kujundab suhtumist loetusse; 3) arendab kunstimaitset ning õpib süvenemisega ja mõtestatult lugema; 4) tunneb vajadust lugeda ilukirjandust ning mõistab, et ilukirjandus on inimese vaimse kultuuri lahutamatu osa.14.2. Kursuse lühikirjeldusKursus tutvustab õpilastele väliskirjanduse põhitendentse, hõlmates perioodi 1960. aastatesttänapäevani. Selle perioodi kirjandus on äärmiselt mitmekülgne nii oma kunstiliste suundumustekui ka problemaatika poolest. Seadmata ülesandeks detailset tutvumist kõigi voolude jasuundadega, eeldab kursus tähtsamate maailmakirjanduse nähtuste käsitlust (neomütoloogilineromaan, intellektuaalne proosa, romaan-mõistujutt, postmodernistlik kirjandus).Kirjandusteoste loendi koostamisel lähtuti eeskätt teoste kunstiväärtusest, püstitatud probleemidetähtsusest ning nende mõtestamise sügavusest, kuid loendisse on lülitatud ka mõni autor, kelleloomingut seostatakse nn massikirjandusega. Tutvumist massibelletristikaga on vaja, sest see on

62tänapäeva kirjanduse lahutamatu osa. Kirjandusteoste loend ei ole ammendav, sesttänapäevakirjandus täieneb pidevalt uute huvitavate teostega, mida võib lülitada loetavate jakäsitletavate tekstide hulka. Kursus aitab õpilasel orienteeruda raamatute tulvas, eristada tõsiseidteoseid meelelahutuslikust belletristikast ning mõista tõelise kirjanduse ja kitši erinevust.Kirjanduse loendist valib õpetaja 4–5 tähtsamat romaani ja jutustust terviklikuks analüüsiks,arvestades õpilaste huve, teostes püstitatud probleemide aktuaalsust ning tekstide jõukohasust.Samal ajal on kirjanduse nimekiri avatud: õpetaja võib seda täiendada väliskirjanduse uuteteostega, mis on ilmunud kvaliteetses tõlkes.14.3. ÕpitulemusedÕpilane: 1) teab ja analüüsib tänapäeva väliskirjanduse üksikuid teoseid ning mõistab nende problemaatikat; 2) seostab loetud tänapäeva väliskirjanduse teoseid omavahel ja talle tuntud maailmakirjanduse klassikaga, näeb järglusseoseid ning uuenduslikke jooni; 3) mõistab nüüdisaja erinevate kirjandustendentside/kallakute ja suunitluste seost tänapäeva filosoofilise mõtte suundadega ning ettekujutuste laienemise ja ümbermõtestamisega inimese kohast maailmas; 4) näeb eri autorite teoste stilistilisi ja kunstilisi iseärasusi ning tajub teoste algupärast rahvuslikku koloriiti ja üldinimlikku mõtet; 5) formuleerib teose analüüsi ja mõtestamise alusel isikliku suhtumise loetusse ning oskab seda väljendada suulise ja kirjaliku kõne eri žanrides; 6) on võimeline diskuteerima loetu üle, argumenteerima oma seisukohta; 7) kasutab oma lugejakogemust nii eri laadi ülesannete täitmisel humanitaarainetes kui ka silmaringi laiendamiseks tervikuna, enesemääratluseks, emotsionaalse kogemuse rikastamiseks ning kõlbeliseks täiustumiseks.14.4. ÕppesisuTemaatikaVäliskirjandus viimasel poolsajandil: suundumuste ning tendentside mitmekesisus. Kirjandus jaühiskondlik-poliitiline elu. Kirjandus ning ideede võitlus. Mässulisus ja neokonservatism.Kontrakultuur kui protestisuund kunstis (Ken Kesey). Sõjajärgse aja noorte subkultuur ja sellekajastumine kirjanduses. Nüüdisühiskonna väärtused ning nende devalvatsioon (ChristopherBuckley, Frédéric Beigbeder, Irwin Shaw jt). Postmodernism kirjanduses: esteetilised printsiibid,maailma ja inimese kujutamise iseärasused.Meeleheitefilosoofia ning sürrealismi pärand (Françoise Sagan, Elfriede Jelinek jt).Eksistentsialism. Mittelineaarne proosa.Alternatiivne kirjandus. Massikirjandus (Paulo Coelho, Haruki Murakami jt).Neomütologism tänapäeva Ladina-Ameerika kirjanduses. Maagiline realism (Gabriel GarciaMárquez, Julio Cortázar).Problemaatika: inimese võõrandumise ja üleüldise mittekommunikatiivsuse probleem, kõlbeliseenesemääratluse probleem, seesmise vabaduse ja sotsiaalse sõltumatuse probleem.Žanriline mitmekesisus: filosoofiline ja intellektuaalne romaan (John Fowles jt), filosoofilinemõistujutt (Jorge Luis Borges, Paulo Coelho), psühholoogiline proosa (Iris Murdoch), bojevik,triller, esoteeriline kirjandus, poliitiline triller ja detektiivromaan, õudusromaan (Stephen King),katastroofiromaan (Haruki Murakami), fantasy ja eskapism, erootiline romaan, feministlik romaan,groteskne antiutoopia.

63Ajaloolis-kirjanduslikud teadmised ja mõistedKontrakultuur. Depressionism.Postmodernism. Sürrealism. Eksistentsialism. Mittelineaarne proosa. Alternatiivne kirjandus.Neomütologism.Filosoofiline romaan, filosoofiline mõistujutt, psühholoogiline proosa, bojevik, triller, esoteerilinekirjandus, poliitiline triller ja detektiivromaan, õudusromaan, katastroofiromaan, fantasy jaeskapism, erootiline romaan, feministlik romaan, groteskne antiutoopia.Depersonifikatsioon. Intellektuaalne metafoor.Probleemid arutamiseksInimese eneseteostus muutuvas maailmas: kõlbeliste orientiiride ning väärtuste ümberhindamine.Kindlakskujunenud stereotüüpide eitamine. Nüüdisühiskonna väärtused.Inimene multimeedia ruumis. Individuaalne ja massiteadvus. Konformism ja protestikäitumine.Eemaldumine reaalsusest kui olemasolevate probleemide lahendamatuse ja ühiskonnaparandamatuse tunnistamine.Kunst nüüdisinimese elus. Kunst ja tarbimisühiskond.Armastus, erootika ja seks tänapäevainimese elus.Inimene piirsituatsioonis. Muutuva maailma tajumise ja teadvustamise paradoksid.Religioon nüüdisinimese elus: alandlik leppimine oma tühisusega või tee vaimsele vabadusele.Sallivus: kas ükskõiksus või austus teise inimese isiksuse vastu? Rahvuslik, religioosne fanatism.Kirjandustekste käsitlemiseksKohustuslikuks lugemiseks ja terviklikuks käsitlemiseks valitakse 4 ulatuslikumat romaanijärgnevast loendist.Christopher Buckley „Siin suitsetatakse”, Frédéric Beigbeder „99 franki”, Anthony Burgess„Kellavärgiga apelsin”, Heinrich Böll „Hoolitsevas piiramisrõngas”, Jorge Luis Borges „Markuseevangeelium”, „Сообщение Броуди”, Elfriede Jelinek „Surnute lapsed”, Ken Kesey „Lendas ülekäopesa”, Stephen King „Unenägude püüdja”, Julio Cortázar „Klassikamäng”, Paulo Coelho„Alkeemik”, Milan Kundera „Olemise talumatu kergus”, Mario Vargas Llosa „Kutsikad”, IrisMurdoch „Meri, meri”, Haruki Murakami „Aluspind” („Подземка”), Milorad Pavic „Raudneeesriie”, Chuck Palahniuk „Kaklusklubi”, Luke Sutherland „Poiss-Veenus”, Françoise Sagan„Kalaveri”, John Fowles „Daniel Martin”, Irwin Shaw „Rikas mees, vaene mees”, Umberto Eco„Roosi nimi”.14.5. ÕppetegevusÕppeprotsessis kombineeruvad õppetegevuse eri liigid, kuid loengumeetodit rakendatakseminimaalselt. Prioriteetsed on õpilaste iseseisva töö vormid: suuliste esinemiste ja kirjalikesõnavõttude, ülevaadete, referaatide ning retsensioonide ettevalmistamine, esseede kirjutamine.Kursuse eesmärke on võimalik saavutada vaid pideva ja süstemaatilise lugemise korral. Põhirõhkpannakse iseseisvale kodusele lugemisele, mida täiendatakse lugemise eri liikide rakendamisegatunnis. See on hädavajalik kas või selleks, et kirjandustunnis kõlaks kunstiline sõna, etkirjandusteost tajutaks esmajoones kunstiteosena. Teoseid arutatakse ning analüüsitaksediskussioonide, dispuutide, lugejakonverentside ning seminaride vormis.Hanno PevkurSotsiaalministerharidus- ja teadusministri ülesannetes

Kirjanduse õppekava

by koidulatakk

Accessibility

Upload Details

Usage Rights

1 Embed 3

Statistics

Kirjanduse õppekava Document Transcript