Your SlideShare is downloading. ×
Vabariigi Valitsuse 06.01.2011. a määruse nr 2                                                                     „Gümnaa...
21.3. Ainevaldkonna kirjeldus1.3.1. Eesti keel ja kirjandusEesti keele ainekavas on kolm keeleteadmiste kursust ja kolm pr...
3püstitatud probleeme ning seostama neid tänapäeva ühiskonna elu ja probleemidega.Kirjandusteoste käsitlemisel õpitakse ku...
4Väliskirjanduse autorite ja teostega tutvumine võib äratada huvi võõrkeelte õppimise vastu,õpitavas võõrkeeles kirjutatud...
52. Eesti keel2.1. Üldalused2.1.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgidGümnaasiumi eesti keele õpetusega taotletakse, et õpilane:   ...
6selles tekkinud uusi suhtlusvõimalusi ning nendega seotud ohte ja manipuleerimisvõimalusi.Meediaõpetusega kujundatakse kr...
72.2.2. ÕppesisuKeele ülesanded: infovahetus, suhteloome, identiteedi väljendamine, maailmapildi kujundamine.Keel kui märg...
8Meedia ja mõjutamine. Verbaalne ja visuaalne mõjutamine. Manipuleerimine, meediaeetika jameediakriitika. Oma seisukoha ee...
9    2) koostab levinumaid tarbetekste;    3) oskab ühe alusteksti põhjal koostada referaati ja kokkuvõtet, vältides plagi...
10    6) suudab mitme aimeallika põhjal kirjutada referatiivset teksti, vältides plagiaati;    7) on arendanud oma elektro...
11    6) tunneb teadusliku stiili põhitunnuseid ning suudab koostada eakohast teaduslikku teksti,       vältides plagiaati...
12Kirjutamisoskust arendatakse erineva eesmärgi ja ülesehitusega tekstide loomise teel. Valdav osatekstitüüpe, mida õpilas...
13    2) väärtustab kirjanduse ühiskondlikku, ajaloolist ja kultuurilist tähtsust ning kirjanikku kui       loojat;    3) ...
14Kohustuslikud kursused on järgmised:    1. „Kirjandusteose analüüs ja tõlgendamine”    2. „Kirjandus antiigist 19. sajan...
15Kirjandus, olles kujundliku mõtlemise ja keelekasutuse tulemus, kannab erilisi väärtusi:ühiskondlikke, ajaloolisi, rahvu...
16Viienda kursuse „Uuem kirjandus” põhieesmärk on anda ülevaade peamiselt tänapäeva eestikirjandusest, kirjandussituatsioo...
17   6) määrab proosa- või draamateksti teema, sõnastab probleemi ja peamõtte, iseloomustab       jutustaja vaatepunkti, t...
18rühmalugemine. Lugemismudelid: mõistmisvõimaluste paljus, eri lahenduste dialoog.Tekstisisesed lüngad ja lugeja kujutlus...
193.3. II kursus „Kirjandus antiigist 19. sajandini”3.3.1. ÕpitulemusedKursuse lõpul õpilane:    1) iseloomustab õppemater...
20vägi. Andekuse (geniaalsuse) mõistatus. Kirjanduse filosoofiline sügavus. Fantaasia- jamuinasjutumaailmad. Imed, maagia ...
21Márquez „Sada aastat üksildust” või Toni Morrison „Armas” või Daniel Kehlmann „Maailmamõõtmine”. Armastusromaan: Knut Ha...
223.5.2. ÕppesisuTemaatika20. sajandi maailmakirjanduse voolud ja suunad. Modernistlik luule. Sümbolism (AleksandrBlok). F...
23pinnapealsus kirjanduses. Tegevus ja sisekaemus, aktiivsus ja passiivsus kirjanduses. Vaba jareeglistatud kirjandus. Kir...
24Eesti nüüdisluuleMurranguaastate sõnavabadus. Luule sisulised, vormilised ja keelelised muutused. „Põrandaalune”ja punkl...
25keeleline provokatsioon. Kirjandus ja postmodernism. Kirjandus ja elektrooniline meedia.Kirjandus ja meelelahutus. Kirja...
26kasvab oskus korrektselt tsiteerida ja refereerida, kujuneb arusaam autoriõigusest ning plagiaadist.Eakohaselt valitud k...
27   8) õpib kirjutama mitmes žanris arutlevaid tekste (kirjand, essee, loovtöö, uurimistöö, projekt)       ning tarbeteks...
28kirjandusteoste keelega). Kursuse võtmemõiste on teatud stiilis või žanris tekst, mis loobtingimused, et a) selgitada er...
29    3) suhtub lugupidavalt teiste rahvaste keeltesse ja kultuuridesse, sh eesti keelde, tunneb end       Eesti mitmekult...
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Kirjanduse õppekava
Upcoming SlideShare
Loading in...5
×

Kirjanduse õppekava

3,706

Published on

kirjanduse põhioskused

0 Comments
0 Likes
Statistics
Notes
  • Be the first to comment

  • Be the first to like this

No Downloads
Views
Total Views
3,706
On Slideshare
0
From Embeds
0
Number of Embeds
2
Actions
Shares
0
Downloads
4
Comments
0
Likes
0
Embeds 0
No embeds

No notes for slide

Transcript of "Kirjanduse õppekava"

  1. 1. Vabariigi Valitsuse 06.01.2011. a määruse nr 2 „Gümnaasiumi riiklik õppekava” lisa 11. Ainevaldkond „Keel ja kirjandus”1.1. Keele- ja kirjanduspädevusGümnaasiumi lõpetaja: 1) väljendub selgelt, eesmärgipäraselt ja üldkirjakeele normidele vastavalt nii suulises kui ka kirjalikus suhtluses; 2) arutleb loetud, vaadatud või kuulatud teksti põhjal teemakohaselt ja põhjendatult; 3) teab tekstide ülesehituse põhimõtteid, koostab eri liiki tekste, kasutades alustekstidena nii teabe- ja ilukirjandustekste kui ka teisi allikaid neid kriitiliselt hinnates; 4) hindab kriitiliselt meedia- jm avalikke tekste, tunneb ära tekstide mõjutusvahendid; 5) mõistab kirjanduse ühiskondlikku, ajaloolist ja kultuurilist tähtsust; 6) väärtustab kirjanikku kui loojat ning kirjandust kui tunde- ja kogemusmaailma rikastajat, kujutlus- ja mõttemaailma arendajat; 7) teab eesti, vene ja väliskirjanduse olulisemaid autoreid ja kirjandusteoseid, seostab neid ajajärgu ja kultuurikontekstiga; 8) tunneb tähtsamaid kirjandusvoole ja -žanre, eristab kirjandusteksti poeetilisi võtteid ja peamisi kujundeid; 9) analüüsib ja tõlgendab eri liiki kirjandusteoseid.1.2. Ainevaldkonna õppeained, kohustuslikud ja valikkursusedAinevaldkonna kohustuslikud õppeained on eesti/vene keel ja kirjandus. Keele ainekavas on 6 jakirjanduse ainekavas 5 kohustuslikku kursust. Valikkursusi on kokku 8: 1 eesti keele ja 1 venekeele kursus ning 3 kirjanduskursust eesti keeles ja 3 vene keeles koolile või klassile, kus eestikeelt õpitakse teise keelena ning õpe toimub osaliselt vene keeles.Eesti keele kohustuslikud kursused on „Keel ja ühiskond”, „Meedia ja mõjutamine”, „Teksti keelja stiil”, „Praktiline eesti keel I”, „Praktiline eesti keel II” ja „Praktiline eesti keel III”. Vene keelekohustuslikud kursused on „Keel – ühiskond – kultuur”, „Tekst keeles ja kõnes. Teksti stilistika”,„Praktiline vene keel I (kõnekultuur)”, „Praktiline vene keel II (suulise teksti vastuvõtt jaloomine)”, „Praktiline vene keel III (kirjaliku teksti vastuvõtt ning loomine)”, „Praktiline venekeel IV (ortograafia ja interpunktsiooni korrektsioonikursus)”.Kohustuslikud kirjanduskursused on „Kirjandusteose analüüs ja tõlgendamine”, „Kirjandusantiigist 19. sajandini”, „Kirjanduse põhiliigid ja -žanrid”, „20. sajandi kirjandus” ning „Uuemkirjandus”. Koolis või klassis, kus eesti keelt õpitakse teise keelena ning kirjanduse õpe toimubosaliselt vene keeles, on kohustuslikud kirjanduskursused „19. sajandi I poole kirjandus:romantism, realismi tekkimine”, „19. sajandi II poole kirjandus: realism”, „20. sajandi I poolekirjandus”, „20. sajandi II poole kirjandus” ja „Eesti kirjandus”.Valikkursused on „Kõne ja väitlus”, „Müüt ja kirjandus”, „Kirjandus ja ühiskond”, „Draama jateater” ning „Kirjandus ja film”. Koolis või klassis, kus eesti keelt õpitakse teise keelena ningkirjanduse õpe toimub osaliselt vene keeles, on valikkursused „Vene keel Eestis”,„Maailmakirjandus antiikajast 18. sajandini”, „Tänapäeva vene kirjandus” ja „Tänapäevaväliskirjandus”.
  2. 2. 21.3. Ainevaldkonna kirjeldus1.3.1. Eesti keel ja kirjandusEesti keele ainekavas on kolm keeleteadmiste kursust ja kolm praktilist kursust. Lisaks onvõimalik õppida ühte valikkursust. Keeleteadmised loovad teoreetilise ja metakognitiivse alusepraktilise keeleoskuse arendamisele. Seetõttu järgneb igale keeleteadmiste kursusele praktilisekeele kursus ja on sellega lõimitud. Neid kursusi võib õpetada ka paralleelselt. Praktilise keelekursuses kasutatakse kõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemadena keeleteadmistekursuses käsitletud teemasid ja õppekava läbivaid teemasid, samuti paralleelselt õpitavaskirjanduskursuses käsitletavaid teemasid. Praktilise keele kursused on keskendatud õpilase suulisening kirjaliku suhtluse, arutlus- ja väljendusoskuse arendamisele; eri liiki tekstide, shmeediatekstide mõistmise süvendamisele, eri liiki tekstide koostamise, selleks vajaliku teabehankimise ja kasutamise praktiliste oskuste kujunemisele. Õigekirja ja õigekeelsusküsimusikorratakse kõigi kursuste vältel vastavalt vajadusele.Kirjanduse ainekava on jätkuvalt teksti- ja lugejakeskne. Suurt tähelepanu pööratakseilukirjandusteose kui terviku mõistmisele, tekstide analüüsimisele ja tõlgendamisele, kirjandusekujundlikule keelele ja poeetikale. Esimeses ja kolmandas kursuses keskendutakse kirjandusemetakeele tundmaõppimisele ning eri liiki ja žanris kirjandusteoste analüüsile ja tõlgendamiseleerinevatest aspektidest. Omandatud teadmisi kirjanduse metakeelest ja analüüsivõimalustestrakendatakse uuema kirjanduse kursuses ja kahes ülevaatlikumas kursuses, mis hõlmavadmaailmakirjanduse kultuuriepohhe, kirjandusvoole, žanre ja mõisteid, olulisemaid autoreid jateoseid, samuti valikkursustes, mis käsitlevad kultuuris tuntud müütide ja arhetüüpsete tegelastegaseotud motiivide esinemist kirjanduses ning kirjanduse ja kirjanike seoseid ühiskonnaga. Eestikirjandus on lõimitud kõigisse kursustesse. Lõimimist teatri- ja filmikunstiga võimaldavadvastavad valikkursused.Keele- ja kirjanduskursusi seob tegelemine tekstidega: teksti mõistmine ja tõlgendamine, keelelisteja stiililiste väljendusvahendite eritlemine ja analüüs ning võimalust mööda ühiste tekstide aluselkirjutamine. Kirjanduskursustes on analüüsi- ja tõlgendusobjektiks ning kirjutamise alustekstiksvaldavalt ilukirjandustekst.1.3.2. Vene keel ja kirjandusVene keele ainekavas on kaks keeleteadmiste ja neli praktilist kursust, neist üks ortograafia jainterpunktsiooni korrektsioonikursus. Teoreetilised kursused eelnevad praktilistele kursustele võineid õpitakse paralleelselt. Kursused süvendavad teadmisi vene keele ajaloolisest arengust,toimimisest, varieerumisest ja seostest teiste keeltega. Keeleõpetuse keskne mõiste on tekst.Õpilased omandavad teadmisi eri tüüpi tekstide funktsioonidest ja ehitusest, õpivad tekstemõistma, hindama ning ise looma nii suulises kui ka kirjalikus vormis. Eri kursuste õppiminearendab õpilaste suhtlusoskust, suulist ja kirjalikku väljendusoskust ning õigekeelsust. Õpitaksekasutama eri teabeallikaid, sh internetti nii keelelise teabe hankimiseks kui ka tekstidekoostamiseks.Kirjanduse ainekava ülesehitus on kirjanduslooline, neli kursust hõlmavad maailmakirjandustalates 19. sajandist tänapäevani, viies on eesti kirjanduse kursus. Valikkursused käsitlevadmaailmakirjanduse varasemat perioodi (kuni 17. sajand) ning tänapäeva vene ja väliskirjandust.Kirjanduse ainekava järgib kirjandusajaloolise printsiibi kõrval ka problemaatilis-temaatilistprintsiipi. Õpetuse keskmes on kirjandustekst. Kirjandusteoseid analüüsitakse nende loomisajakunstilises ja ühiskondlikus kontekstis, õpitakse nägema nii nende kunstilisi iseärasusi kui ka
  3. 3. 3püstitatud probleeme ning seostama neid tänapäeva ühiskonna elu ja probleemidega.Kirjandusteoste käsitlemisel õpitakse kujundama ja väljendama oma arvamust nii suulises kui kakirjalikus vormis. Eesti kirjanduse kursuse õppimine eesti keeles soodustab õpilaste eesti keeleoskuse arenemist ja Eesti kultuuriruumi integreerumist.Keele- ja kirjandusõpetust seob keeleline alus ning tegelemine tekstidega. Vene keele ainekavaskäsitletakse eri liiki tekste ja nende keelelist eripära, sh ka ilukirjandusteksti keelt, kirjanduseainekavas analüüsitakse valdavalt kirjandustekste, arutletakse nende sisu ja probleemide üle ningkirjutatakse nende põhjal eri žanris tekste.1.4. Üldpädevuste kujundamine ainevaldkonna õppeainetesPeamised ainevaldkonnas taotletavad üldpädevused on keelepädevus ja kunstiline pädevus.Viimane hõlmab kirjandus-, teatri- ja filmialast pädevust. Kirjanduspädevust kujundataksekohustuslike ja valikkursuste, teatri- ja filmialast pädevust valikkursuste kaudu. Nende valikkursuseõpe toetab ja süvendab kirjanduspädevuse omandamist ja kunstipädevuse kujunemist tervikuna.Olenevalt keele- ja kirjandusõpetuse eripärast toetatakse ka teiste üldpädevuste kujunemist.Väärtuspädevuse kujundamisel on oluline koht nii keele kui ka kirjanduse ainekavades.Keeleõpetus väärtustab funktsionaalset kirjaoskust, õigekeelsust ja sobivate keelevahendite valikutsuulises ja kirjalikus suhtluses teiste inimestega, suhtlusoskust, samuti teadlikku kriitilist suhtumistteabeallikatesse, sh meediasse. Keeleõpetus rõhutab ka vaimseid väärtusi: emakeele eripära jaarenguloo tundmist, murdekeeli kui keele rikkust, keele eri kasutusvaldkondade tundmist.Nii keele- kui ka kirjandusõpetus väärtustab ja suunab õpilast märkama keelekasutuse esteetilistkülge, keeleõpetus erinevate stiilide eritlemisel, kirjandusõpetus kirjandusteose kujundliku keeleanalüüsimisel. Kirjanduse kujutusobjektiks on inimene tema suhetes teiste inimestega ningtoimetulek ühiskonnas. Kirjandusteoste lugemisel ja analüüsimisel puutub õpilane kokku niiüldinimlike kõlbeliste väärtuste, teoses kajastatud ajajärgu sotsiaalsete väärtuste kui kakultuuriväärtustega. See protsess kujundab õpilasel kõlbelisi väärtusi, sotsiaalseid hoiakuid ningtõekspidamisi, aga ka suhtumist kirjandusse kui kunstiloomingusse ja kirjanikku kui loojasse,kultuuriidentiteeti ja lugupidavat suhtumist oma ning teiste rahvaste kirjandusse ja kultuurilaiemalt. Eri ajastuid ja ühiskonnaelu kajastavate teoste lugemine ning tõlgendamine, neiskäsitletud probleemide ja väärtussuhtumiste seostamine nüüdisajaga toetab ka sotsiaalse pädevusekujunemist. Keele- ja kirjandusõpetus arendavad ka olulisi õpioskusi: eri liiki tekstide analüüsi jamõtestamist, fakti ja arvamuse eristamist, eri allikatest teabe hankimist ja selle kriitilist kasutamist,eri liiki tekstide koostamist; oma arvamuse kujundamist ja sõnastamist.1. 5. Lõiming1.5.1. Lõiming teiste valdkonnapädevuste ja õppeainetegaEesti/vene keel on ühtaegu õppe läbiviimise keel ja keskne õppeaine. Hea keeleoskus loobeeldused kõigi õppeainete edukaks omandamiseks ning toimetulekuks isiklikus ja avalikus elus.Samas arendavad kõik õppeained keelekasutuse põhipädevusi: sõnavara mõistmist jakasutusoskust, teksti mõistmist ja tekstiloomet, pädevust suuliselt ja kirjalikult suhelda. Seegakujuneb õpilaste funktsionaalne ja kriitiline kirjaoskus välja mitte üksnes eesti/vene keele, vaidkõigi õppeainete õppetegevuse tulemusel. Samas toimub keeleoskuse järjekindel ja teadlikarendamine siiski valdavalt keele- ja kirjandustundides, kuid pidev koostöö teiste aineteõpetajatega on kindlasti tulemuslik. Eesti/vene keele ja kirjanduse õpetamise teiste õppeainetegalõimimiseks on teisigi võimalusi kui keeleõpe.
  4. 4. 4Väliskirjanduse autorite ja teostega tutvumine võib äratada huvi võõrkeelte õppimise vastu,õpitavas võõrkeeles kirjutatud teoste lugemine ja arutamine võib teadlikul suunamisel äratada huviõpitava keele maa, selle kultuuri ja kirjanduse originaalkeeles lugemise vastu.Loodusalased tekstid eesti/vene keele õppekirjanduses ja ilukirjanduses aitavad kaasa loodusetundmaõppimisele ja väärtustamisele. Loodusluule lugemine ja esitamine, sellega seotud esteetilis-emotsionaalsed elamused, samuti kirjandusteose looduskirjelduse kui kunstilise kujundi analüüs,selle tähenduse mõistmine teose kontekstis ergastab tähelepanu looduse ilule ja väärtustab loodustkui esteetiliste elamuste allikat.Sotsiaalainete õpet toetab ainevaldkond mitmel moel. Ilukirjandusteoste lugemine ja analüüsmõjutab maailmapildi kujunemist, ajaloosündmuste ja arengu mõistmist, ühiskonnaelus jainimsuhetes orienteerumist. Kirjandusõpetuse taotlus suunata õpilasi erinevate ajastute kirjandus-teoseis käsitletud probleeme tänapäevaelu ja inimestega seostama soodustab kindlasti õpilastesotsiaalse pädevuse kujunemist.Kunstiainete õpet toetab eeskätt kirjanduse kui kunstiaine õppimine. Kirjandusteose analüüssoodustab arusaamist kunstilisest kujundist kui kunstiainete üldmõistest ja mis tahes kunstiteosestkui kunstiliste kujundite süsteemist, mis kannab teatavat autoripositsiooni ja sõnumit.Kirjandusteoste illustratsioonide analüüs toetab kujutava kunsti spetsiifika ja väljendusvahenditemõistmist. Kirjandusteose käsitluse illustreerimine vastava ajastu muusikaga soodustab arusaamistmuusika emotsionaalsest mõjust ning eri muusikavoolude eripärast ja seostest ajastukunstisuundumustega.1.5.2. Lõiming läbivate teemadegaAinevaldkonna õppeainete eesmärgiseade, õpitulemuste ning õppesisu kavandamisel on õppekavaläbivaid teemasid silmas peetud erineval määral, olenevalt õppeaine spetsiifikast ja seostest ühevõi teise läbiva teemaga.Läbiva teema „Elukestev õpe ja karjääri planeerimine” eesmärgiseadega on kooskõlas järgmisedainevaldkonnas taotletavad pädevused: eri liiki tekstide lugemise, tõlgendamise ja koostamiseoskus, korrektne suuline ja kirjalik väljendusoskus, arutlus- ja suhtlusoskus. Valdkonnasarendatakse ka õpilaste suutlikkust oma arvamust kujundada ja väljendada, koostööd teha ningprobleeme lahendada. Õppetegevus võimaldab õpilasel märgata oma ainespetsiifilisi kalduvusining arendada loomevõimeid.Läbiv teema „Teabekeskkond” on ainevaldkonna õppeainetes tähtsal kohal. Oskuste kujundamineteabekeskkonna vahendite kasutamiseks toimub praktilises tegevuses, mis hõlmab eri allikatest(sh internetist) teabe hankimist, selle kriitilist hindamist ning kasutamist nii õppeteemakohasteteadmiste laiendamiseks kui ka tekstiloomes.Läbivad teemad „Väärtused ja kõlblus” ning „Kultuuriline identiteet” on ainevaldkonnaõppeainetele eriomased teemad, mida käsitletakse läbivalt ilukirjandust ning kultuuriteemalisiteabetekste lugedes ja analüüsides, nende üle arutledes ning nende põhjal kirjutades.Läbivate teemade „Keskkond ja jätkusuutlik areng” ning „Tervis ja ohutus” käsitlus taotleb õpilasekujunemist sotsiaalselt aktiivseks, keskkonnateadlikuks, vastutustundlikuks ning tervist jaturvalisust väärtustavaks inimeseks. Ainevaldkonna õppeainetes, eeskätt praktilise keele kursustestoetatakse neid arengusuundumusi teemakohaste tekstide, sh meediatekstide valiku ja analüüsining neis tõstatatud probleemide üle arutlemisega suulises ja kirjalikus vormis.
  5. 5. 52. Eesti keel2.1. Üldalused2.1.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgidGümnaasiumi eesti keele õpetusega taotletakse, et õpilane: 1) valdab eesti kirjakeelt ning kasutab seda korrektselt kõnes ja kirjas; 2) on keeleteadlik, tajub keelt oma identiteedi osana, analüüsib ning hindab kriitiliselt keele muutumise tendentse ja nüüdisolukorda; 3) tunneb tüüpilisi suhtlusolukordi, oskab valida suhtluskanalit ning suhtleb eesmärgipäraselt, kasutades konteksti sobivat suulist ja kirjalikku keelt; 4) tunneb tekstiliikide erinevusi ning oskab eri liiki tekste lugeda, analüüsida ja koostada; 5) rakendab oma suhtlus- ja tekstitööoskusi nii tekstide vastuvõtja kui ka loojana; 6) arendab loovat ja kriitilist mõtlemist; 7) valib, hindab kriitiliselt ja kasutab sihipäraselt teabeallikaid.2.1.2. Õppeaine kirjeldusEesti keel on ühtaegu kooli õppekeel ja keskne õppeaine. Eesti keele valdamine loob eeldusedkõigi õppeainete edukaks omandamiseks, samaaegu arendavad kõik õppeained keelekasutusepõhipädevusi: sõnavara mõistmist ja kasutamise oskust, teksti mõistmist ja tekstiloomet ningpädevust suuliselt ja kirjalikult suhelda. Seega kujuneb õpilaste funktsionaalne ja kriitilinekirjaoskus välja eesti keele ning teiste õppeainete õppetegevuse tulemusel.Eesti keele kui õppeaine sisu jaguneb kaheks seotud, kuid tunnetuslikult erinevaks valdkonnaks:keelealasteks teadmisteks ning praktiliseks keeleoskuseks. Keelealaste teadmistega luuakseteoreetiline ja metakognitiivne alus praktilise keeleoskuse arendamisele. Ühtlasi avardavadteadmised keelest, selle kasutusest ja toimimisest õppimise, töö, isikliku ning avaliku eluvaldkonnas õpilaste maailmapilti, andes ülevaate tekstide osast inimese ja ühiskonna toimingutes.Eesti keele kursustega püütakse tekitada õpilastes huvi keeleteaduse ja filoloogia vastu laiemaltning anda neile baasteadmistega võrdses mahus praktilisi oskusi. Keeleteadlikkuse ning praktilisekeeleoskuse arendamine valmistab õpilast ette toimima nüüdisaegse infoühiskonna tegusaliikmena; ajama enda, lähedaste ja huvirühma asju; haridusele vastavat tööd otsima ja sellegakeeleliselt toime tulema ning elukestvalt õppima. Hea keeleoskus on iga inimese jaoks ühiskonnaseduka toimimise vältimatu eeldus. Seetõttu on praktilise keeleoskuse arendamine eesti keele kuiõppeaine keskne osa, mida toetab keeleteadmiste omandamine.Õppeaines käsitletakse põhjalikult keele ülesandeid ühiskonnas: kuidas keel toimibmärgisüsteemina, milline on eesti keel teiste maailma keeltega võrreldes oma ehituse ja iseärasustepoolest, millised on eesti murded ning kuidas eesti kirjakeel on ajalooliselt nende põhjalkujunenud. Tähtsal kohal on keele varieerumise käsitlemine – eristatakse kirjakeelt ja kõnekeelt,eri allkeeli ja slängi ning nende kasutusvaldkondi. Käsitletakse ka eesti keele arendamise küsimusining Eesti keelepoliitikat. Keele ja ühiskonna suhete mõistmine aitab mõista keelt kuiinfovahetussüsteemi ning keskset identiteedi väljendajat.Süstemaatiline ülevaade antakse ka meediast ja mõjutamisest. Tänapäeva ühiskond oninfoühiskond, milles meedial on keskne roll ühiskondlike protsesside ja tarbimiskäitumisemõjutajana. Käsitletakse reaalsuse konstrueerimist meedia vahendusel ning kuidas ja millistekeeleliste vahenditega luuakse samast nähtusest erinevaid käsitlusi. Sellega seoses selgitatakseajakirjanduseetikat. Käsitletakse ka reklaami ja selle mõjutamisvõtteid, elektroonilist meediat ja
  6. 6. 6selles tekkinud uusi suhtlusvõimalusi ning nendega seotud ohte ja manipuleerimisvõimalusi.Meediaõpetusega kujundatakse kriitilist meediatarbijat.Süvendatult vaadeldakse teksti keele ja stiili küsimusi. Käsitletakse erinevate tekstiliikide keelelisija stilistilisi erinevusi, vaadeldakse sõnavara stiililisi kihistusi ja tähendusnüansse ning kirjutamisekomponente ja nõudeid eri tekstiliikide keelele. Süstemaatiline ülevaade antakse põhilisteststiilivigadest.Praktiline eesti keele oskus tähendab kirjakeele valdamist teksti vastuvõtu ja loomise oskuste –lugemise, kirjutamise, kõnelemise ja kuulamise ning neid siduva vahendusoskuse koostoimes.Lugemisoskuse arendamise laiem eesmärk on kujundada kriitilist teabekasutajat. Kirjutamisoskustarendatakse erineva eesmärgi ja ülesehitusega tekstide loomise kaudu. Selle oluline osa on võimesiduda oma tekstiga teistest tekstidest saadud infot ning arvestada, viidata, tsiteerida ja refereeridateisi tekste, s.o kirjutada alustekstide põhjal. Kirjutamispädevuse vältimatu eeldus ja komponenton hea ning toimiv õigekirjaoskus. Kõnelemisoskus tähendab nii oskust esineda kui ka võimetvalida suhtlusolukorrast ning vestluspartnerist lähtuvalt sobiv toon ja stiil, samuti võimet suhtlustvõi teemat alustada, arendada ning tõrjuda. Kuulamisoskuse arendamise eesmärk on mõistavestluspartnerit ja esinejat, tunda suulistes meediakanalites ära faktiinfo ja arvamus ningmõjutamine ja manipuleerimine; olla valmis esitama täpsustavaid küsimusi ning vastuväiteid.Õppeaine on üles ehitatud nii, et keeleteadmiste kursusi planeeritakse igale aastale üks – „Keel jaühiskond” on 10., „Meedia ja mõjutamine” 11. ning „Teksti keel ja stiil” 12. klassis. Praktiliseeesti keele kursusi õpitakse kõigis klassides, kusjuures keeleteadmiste kursuse õpe eelnebpraktilisele kursusele või neid õpitakse paralleelselt.2.1.3. Gümnaasiumi õpitulemusedGümnaasiumi lõpetaja: 1) väljendab ennast nii suulises kui ka kirjalikus suhtluses selgelt, eesmärgipäraselt ja sobivalt ning üldkirjakeele normide järgi; 2) valib suhtluskanaleid ning väljendusvahendeid sobivalt, lähtudes funktsionaalsetest, eetilistest ja esteetilistest kaalutlustest; 3) oskab oma tekstide loomiseks leida, kriitiliselt hinnata ja kasutada eri laadi teabe allikaid; 4) teab tekstide ülesehituse põhimõtteid ja iseärasusi, oskab luua ning analüüsida eri liiki suulisi ja kirjalikke tekste; 5) kõneleb ja kirjutab asjakohastele tekstidele reageerides ning nendele toetudes; 6) analüüsib ja hindab kriitiliselt meedia- jm avalikke tekste ning tunneb tekstide mõjutusvahendid; 7) oskab oma keelekasutuse parandamiseks kasutada keeleinfo allikaid.2.2. I kursus „Keel ja ühiskond”2.2.1. ÕpitulemusedKursuse lõpetamisel õpilane: 1) mõistab keele rolli, funktsioone ja tähendust ühiskonnas; 2) tunneb eesti keele erijooni teiste keeltega võrreldes; 3) mõistab allkeelte ja keele varieerumise olemust; 4) tunneb suulise ja kirjaliku keele norme ning etiketti; 5) oskab eakohasel tasemel analüüsida ajastuomaseid keelenähtusi.
  7. 7. 72.2.2. ÕppesisuKeele ülesanded: infovahetus, suhteloome, identiteedi väljendamine, maailmapildi kujundamine.Keel kui märgisüsteem. Teised märgisüsteemid. Graafilised üldistused (joonised, tabelid,skeemid). Pildikeel. Märgisüsteemide ühendamine tekstis. Kunst ja keel.Eesti keel ja teised keeled. Eri tüüpi keeled. Eesti keele eripära teiste keelte kõrval. Hääliku-süsteem, astmevaheldus, muutevormistik, lausetüübid ja sõnajärg, totaalsus ja partsiaalsus lause-ehituses (täis- ja osaalus, täis- ja osasihitis, täis- ja osaöeldistäide), eesti sõnamoodustuse erijooni.Eesti keel võrdluses soome keele ja teiste soome-ugri keeltega; Euroopa ja maailma keeled(valikuliselt). Keelekontaktid. Saksa, vene, inglise ja soome keele mõju eesti keelele. Keelevarieerumine ja muutumine.Tänapäevase kirjakeele kujunemine. Kirjakeel ja kõnekeel. Murdekeel ja kodumurre. Kirjakeelenorm. Keeleline etikett. Keelekasutuse valdkonnad ja sotsiaalrühmade erikeeled. Släng. Aktsent.Eesti mitmekultuurilise ja mitmekeelse maana. Keeleline tolerantsus. Eesti keelepoliitika. Eestikeele kasutusvaldkonnad ja arendus: keeletehnoloogia, terminoloogia ja oskuskeel, ilukirjandus,tõlkekultuur. Eesti keele staatus ja tulevik.2.3. II kursus „Meedia ja mõjutamine”2.3.1. ÕpitulemusedKursuse lõpetamisel õpilane: 1) tunneb meediakanaleid, trükimeedia, raadio, televisiooni ja elektroonilise meedia erijooni ning olulisi tekstiliike; 2) teab teksti üldtunnuseid ning eri tekstide vastuvõtu iseärasusi; 3) on teadlik meediateksti vastuvõtu eripärast ja selle põhjustest; 4) on omandanud tekstianalüüsi põhivõtted; analüüsib verbaalset teksti visuaalses ja audiovisuaalses kontekstis; 5) tajub teksti autori eesmärke ning motiive; leiab viiteid ja vihjeid teistele tekstidele, tõlgendab teksti seostuvate tekstide kontekstis; 6) eristab fakti arvamusest ning usaldusväärset infot küsitavast; 7) tunneb meediatekstis ära argumendid ja põhilised mõjutamisvõtted; 8) analüüsib kriitiliselt reklaami ning arutleb reklaami ja mainekujunduse teemadel; 9) oskab väljendada oma seisukohta loetu ja kuuldu kohta ning valida selleks sobivaid keelevahendeid.2.3.2. ÕppesisuTeksti üldtunnused: sobivus suhtlusolukorda, üldine sidusus ja sisuosade seostamine; keelelineloovus ja õigekeelsus. Tekstide tõlgendamine, retseptsiooni erinevuse põhjused: teadmised, isiklikkogemus, kultuuritaust. Teksti adressaat ja vastuvõetavus. Tekstide liigitamine ja analüüs.Olulisemad meediažanrid (uudis, reportaaž, intervjuu, arvamus). Meediatekstide seostamine: viitedja vihjed, vahendamise ulatus ja eesmärgid. Keel info ja suhteloome teenistuses.Meediakanalid. Tähtsamad meediakanalid Eestis, eriala- ja üldhuviajakirjad, raadio- ja telekanalid,internet, paber- ja on-line-väljaanded, kvaliteetajakirjanduse ja meelelahutusajakirjanduseerinevused. Kirjutatud teksti, kuuldeteksti ja audiovisuaalse teksti esitusviisid ning vahendid. Eritüüpi meediatekstide vastuvõtu spetsiifika; verbaalse teksti taju heli ja pildi kontekstis.Meediatekstide usaldusväärsus. Suhtlus internetiportaalides.
  8. 8. 8Meedia ja mõjutamine. Verbaalne ja visuaalne mõjutamine. Manipuleerimine, meediaeetika jameediakriitika. Oma seisukoha eetiline ja asjakohane sõnastamine. Autoripositsioon, info allikadja nende usaldusväärsus. Kriitiline ja teadlik lugemine. Fakti ja arvamuse eristamine. Meediaretoorika ja argumendid. Sotsiaalsete tunnuste ja müütide konstrueerimine meediatekstis.Reklaam (kommertsreklaam, poliitiline reklaam, sotsiaalreklaam). Reklaami sihtrühmad jakanalid. Reklaam mainekujundusvahendina. Erandlik keelekasutus ja tähelepanu äratamise võtted.Reklaami mõjusus. Kriitilise reklaamitarbija kujundamine.2.4. III kursus „Teksti keel ja stiil”2.4.1. ÕpitulemusedKursuse lõpetamisel õpilane: 1) valib sobiva suhtluskanali ning väljendub korrektselt nii suulises kui ka kirjalikus vormis; 2) valib väljendusvahendeid suhtlusolukorra ja kõneaine põhjal; 3) analüüsib tekstide sisu, eesmärke, kasutuskonteksti, ülesehitust, sõnavara ning stiili; 4) koostab eri liiki tekste (arutlus, arvustus ja muud probleemkirjutised; tarbetekstid; uurimistöö); 5) seob tekste luues omavahel alustekste, refereerib, tsiteerib, parafraseerib ning kasutab viitamissüsteeme; 6) tunneb mõjutamise viise ja keelevahendeid, argumenteerib, nõustub esitatud väidetega või lükkab neid ümber nii suulises kui ka kirjalikus tekstis.2.4.2. ÕppesisuKeel suhtlus- ja tunnetusvahendina. Suulise ja kirjaliku suhtluse ning teksti erinevused. Stiil jastilistika. Keele kasutusvaldkonnad ja stiil. Asjalikkus ja isikupära. Viisakus ja sõbralik toon.Võimukus, vulgaarsus ja suhtlusvead. Ametlik stiil, publitsistlik stiil ning teadusstiil. Stiilivärving,stiiliviga; keele kasutusvaldkondade tüüpilised stiilivead. Ilukirjandusstiil ja poeetika.Eesti sõnavara; tähendus ja stiilijooned. Oma sõnavara rikastamise võimalused. Keelekujundlikkus ja loov keelekasutus. Tekstide võrdlev analüüs (eesmärgid, kasutuskontekst,grammatilised erijooned, sõnavara, stiil). Võrgusuhtluse keelevalikud.Teadlik kirjutamine. Kirjutamise eesmärk, adressaat, pealkiri, probleem, põhiidee. Teksti ainestik,materjali kogumine ja süstematiseerimine. Teema, selle varasemad käsitlused ja tahud. Tekstiülesehitus ja sidusus. Lõigu ülesanne (allteema, väide, selgitus, tõestus, järeldus, üldistus). Arutlevkirjutamine. Oma teksti toimetamine.Teadustekst. Uurimiseesmärgi ja hüpoteesi sõnastamine. Materjali kirjeldamine ja usaldusväärsus.Uurimuse struktuur. Allikate refereerimise ja tsiteerimise eesmärgid. Lause- ja lõiguviited;viitekirje. Võrdlemine, analüüsimine, üldistamine, järeldamine. Vormistamine. Arvustamine.Loomevargus ehk plagiaat.2.5. IV kursus „Praktiline eesti keel I”2.5.1. ÕpitulemusedKursuse lõpetamisel õpilane: 1) argumenteerib veenvalt ja selgelt ning kaitseb oma seisukohti suuliselt ja kirjaliku arutleva teksti vormis;
  9. 9. 9 2) koostab levinumaid tarbetekste; 3) oskab ühe alusteksti põhjal koostada referaati ja kokkuvõtet, vältides plagiaati; 4) tunneb põhilisi elektroonilise infootsingu võimalusi ning kasutab neis leiduvat infot oma tekstides; 5) oskab kasutada elektroonilisi ja paberil sõnaraamatuid; 6) on kinnistanud ja parandanud oma õigekirja- ja kirjakeeleoskust.2.5.2. ÕppesisuKõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad1. Kursusega „Keel ja ühiskond” seostuvad teemad.2. Kirjanduskursustega haakuvad teemad.3. Õppekava läbivad teemad.KõnelemineSuuline esinemine ja suhtlus eri tüüpi olukordades. Argumenteerimine, veenmine; emotsionaalsus,toon.KirjutamineTarbetekstid: elulugu, avaldus, seletuskiri, taotlus, kaebus, kiri ja e-kiri, plangid ning vormid.Arvamustekstid. Arvamustekstide ülesehituse põhimõtted. Arvamustekstide koostamineühiskonna- ja õpilaselu teemadel.Referaadi ja kokkuvõtte kirjutamine.Õigekirja ja õigekeelsusküsimuste kordamine vajaduse põhjal.LugemineSeotud ja sidumata tekstide (nimestike, graafikute, tabelite jm) mõistmine.Tekstide otsing veebist ja raamatukogust; info otsing elektroonilisest ja paberil tekstist.Süstemaatiline sõnavaraarendus (nt harvem sõnavara, mõistesuhted, sõnamoodustus, käsitletavateteemadega seotud erisõnavara; sõnavara omandamine, kinnistamine ja praktiline kasutamine).KuulamineErinevate keelevariantide sotsiaalse tähenduse mõistmine, teksti suhtlustähenduse ja eesmärgimõistmine eri toimingutes, suhtluspartneri mõistmine dialoogis.2.6. V kursus „Praktiline eesti keel II”2.6.1. ÕpitulemusedKursuse lõpetamisel õpilane: 1) annab paindlikult ja olukorra järgi edasi oma tundeid, mõtteid ja hinnanguid niihästi isiklikus, avalikus kui ka ametlikus suhtluses, nii suuliselt, kirjalikult kui ka elektrooniliselt; 2) argumenteerib veenvalt ja selgelt ning suudab kaitsta oma seisukohti eakohastes aruteludes koolis; 3) suudab kaasa mõelda avalikule esinemisele ning esitada ettekandjale küsimusi; 4) suudab eri liiki meediatekste kriitiliselt hinnata ning eri allikatest pärineva info ja arutluskäikude põhjal tasakaalustatud kokkuvõtet teha; 5) suudab kirjutada arvamuslugu, retsensiooni ja pressiteadet ning koostada koosoleku memo ja tegevuskava;
  10. 10. 10 6) suudab mitme aimeallika põhjal kirjutada referatiivset teksti, vältides plagiaati; 7) on arendanud oma elektroonilise infootsingu oskust ning suudab kasutada paindlikke infootsingu strateegiaid; 8) on kinnistanud ja parandanud oma õigekirja- ja kirjakeeleoskust.2.6.2. ÕppesisuKõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad1. Kursusega „Meedia ja mõjutamine” seostuvad teemad.2. Kirjanduskursustega haakuvad teemad.3. Õppekava läbivad teemad.KõnelemineSuuline suhtlus olukorrast ja vestluspartnerist lähtuvalt.Sama sõnumi edastamine erinevate keelevahenditega, keelelise väljenduse paindlikkus, otsesem jakaudsem väljendumine.Ratsionaalsete, emotsionaalsete ja eetiliste argumentide kasutamine ning veenmine ja mõjutamine.KirjutamineTarbekirjade koostamine: juhend, koosoleku memo, tegevuskava.Mitme allika põhjal kokkuvõtte ja referaadi kirjutamine.Ajakirjanduslike tekstide koostamine: arvamuslugu, retsensioon, pressiteade.Veebitekstide koostamine: blogi, podcast.Vajaduse korral õigekirja ja õigekeelsusküsimuste kordamine.LugemineEri modaalsusega tekstide (kirjaliku, audiovisuaalse, hüpertekstilise) tähenduse mõistmine.Teksti eesmärgi ja vaatenurga mõistmine, meediatekstide kriitiline analüüsimine.Teksti sisuliste ja keeleliste tunnuste põhjal paindlike elektrooniliste otsingustrateegiatekasutamine.Süstemaatiline sõnavaraarendus (üldkasutatavate võõrsõnade, ilukirjanduskeele sõnavara,käsitletavate teemadega seotud terminoloogia omandamine, kinnistamine ja praktiline kasutamine).KuulamineRatsionaalsete, eetiliste ja emotsionaalsete argumentide eristamine suulises tekstis, kallutatuse jamanipuleerimise äratundmine.2.7. VI kursus „Praktiline eesti keel III”2.7.1. ÕpitulemusedKursuse lõpetamisel õpilane: 1) suudab edasi anda tähendusvarjundeid, tajub keelendite konnotatiivseid tähendusi ning mõistab vihjelist keelekasutust; 2) oskab veenvalt ja selgelt argumenteerida ning kaitsta oma seisukohti keerukaid küsimusi käsitlevas ametlikus arutelus; 3) suudab konspekteerida näitvahenditega toestamata suulist esitust; 4) oskab edastada eri modaalsuse ja struktuuriga ning eri allikatest saadud infot ja arutluskäike sidusas tekstis ning lõimida sellesse oma hinnanguid ja seisukohti; 5) oskab koostada keerulisi tarbetekste;
  11. 11. 11 6) tunneb teadusliku stiili põhitunnuseid ning suudab koostada eakohast teaduslikku teksti, vältides plagiaati; 7) kasutab keerukaid elektroonilise teabeotsingu strateegiaid ning suudab hinnata teabe usaldusväärsust; 8) valdab eesti kirjakeelt.2.7.2. ÕppesisuKõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad1. Kursusega „Teksti keel ja stiil” seostuvad teemad.2. Kirjanduskursustega haakuvad teemad.3. Õppekava läbivad teemad.KõnelemineKeeleline väljendusrikkus mõtete, tunnete ja hinnangute väljendamisel.Stiilivahendite kasutamine erineva mõju saavutamiseks suulises esinemises ja väitluses.KirjutamineArutleva artikli kirjutamine eri tüüpi (tekstiliste, pildiliste, audiovisuaalsete; lineaarsete,mittelineaarsete, hüpertekstiliste) alustekstide põhjal.Tarbetekstide (projekti ja kandidaadi põhjenduse, tegevusaruande) koostamine.Teadusteksti koostamine ja vormistamine.Vajaduse korral õigekirja ja õigekeelsusküsimuste kordamine.LugemineKeeruka struktuuriga ja eri modaalsusega tekstide mõistmine.Keeruka kujundliku väljenduse mõistmine.Süstemaatiline sõnavaraarendus (akadeemilisele ja haritud stiilile omaste võõrsõnade,lendväljendite, ilukirjanduskeele kõrgstiilse sõnavara ning käsitletavate teemadega seotudterminoloogia omandamine, kinnistamine ja praktiline kasutamine).Teabeotsingu oskuste tõhustamine.KuulamineKeeruka struktuuriga suulise teksti konspekteerimine.Väitluse juhtimine ning seal esile tõusnud argumentidest kokkuvõtte tegemine.2.8. ÕppetegevusEesti keele oskus tähendab eesti kirjakeele valdamist keele nelja osaoskuse (lugemise, kirjutamise,kõnelemise ja kuulamise) valdkonnas.Lugemisoskust arendatakse erinevate valdkondade tekstide lugemise, nende sisu analüüsimise jakriitilise hindamise teel. Õpetuses jälgitakse, et käsitletavate tekstide raskusaste kasvaks vastavaltlugemisoskuse arenemisele, et oleks esindatud niihästi seotud (kirjeldavad, jutustavad) kui kasidumata tekstid (tabelid, graafikud, loetelud jt). Lugemisoskuse arendamise oluline osa onsõnavara laiendamine, selleks omandatakse kogu aineõppes süstemaatiliselt uusi sõnu (vähemtuntud sõnu, võõrsõnu, piltlikke väljendeid). Lugemispädevuse tähtis komponent on oskus leidavajalikke tekste niihästi trükitud kui ka elektroonilistest allikatest ning nendest tekstidest vajalikkuteavet. Lugemisoskuse arendamise laiem eesmärk on kriitilise teabekasutaja kujundamine.
  12. 12. 12Kirjutamisoskust arendatakse erineva eesmärgi ja ülesehitusega tekstide loomise teel. Valdav osatekstitüüpe, mida õpilased aineõppes loovad, on neile ülesehituselt ja nõuetelt tuttavad jubapõhikoolist. Kirjutamisoskuse arendamise ülesanne on saavutada nende tekstide loomiselmeisterlikkus. Oluline on oskus kirjutada teksti alustekstide põhjal, samuti oskus siduda omatekstiga teistest tekstidest saadud teavet, viidata, tsiteerida ja refereerida. Kirjutamispädevusevältimatu eeldus ja komponent on hea ja toimiv õigekirjaoskus. Seetõttu kinnistatakse ningarendatakse kirjutamisülesannete kaudu pidevalt ka õigekirjaoskust.Kõnelemisoskuse arendamise keskne ülesanne on arendada võimet valida suhtlusolukorrast javestluspartnerist lähtuvalt sobiv toon ning stiilivahendid. Oluline on ka oskus suhtlust alustada,arendada ning tõrjuda. Kõnelemisoskust arendatakse erinevate suhtlusülesannete kaudu, paari- jarühmatööde aruteludes, klassi ees esinedes ning koha pealt vastates. Reaalelulisi suhtlusolukordiharjutatakse rollimängudes. Kõnelemisoskuse tähtis komponent on argumenteerimisoskus, võimeoma seisukohti esitada ja kaitsta, kasutades nii ratsionaalseid, emotsionaalseid kui ka eetilisipõhjendusi. Argumenteerimisoskust arendatakse arutelude, diskussioonide ning ümarlaua vormis.Kuulamisoskuse arendamise eesmärgid on vestluspartneri suhtluseesmärgi mõistmine, veenmise jamanipuleerimise äratundmine ning suulises vormis esitatud teabe ja aimetekstide mõtte mõistmine.Oluline on avalikule esinejale sisukate teemast lähtuvate küsimuste esitamise oskus. Kuulmis-oskuse arendamiseks võib kasutada aruteludest või loengutest kokkuvõtete tegemist ningpoliitiliste kõnede analüüsi.2.9. HindamineHindamisel lähtutakse vastavatest gümnaasiumi riikliku õppekava üldosa sätetest.Praktilise eesti keele kursustes kasutatakse teiste eesti keele kursuste ja kirjanduskursuste sisulisiteemasid praktilise keeleoskuse arendamiseks. Seetõttu võib praktilise eesti keele tundides tehtudtööde tulemusi, mis näitavad kirjanduskursuste või teiste eesti keele kursuste õpitulemustesaavutatust, hinnata ja arvestada vastavate kursuste osalise sooritusena. Samuti võib kirjandus-kursustes ja teistes eesti keele kursustes tehtud tööde praktilise eesti keele kursuse õpieesmärkidelesuunatud tegevusi hinnata ja arvestada praktilise eesti keele kursuse osalise sooritusena.2.10. Füüsiline õpikeskkond 1. Valdav osa õpet toimub klassis, kus saab mööblit sobivalt ümber paigutada rühmatööks ning ümarlauavestlusteks. 2. Klassiruumis kasutatakse õigekeelsussõnaraamatuid ja võõrsõnade leksikoni. 3. Tundides kasutatakse tänapäevastel info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatel põhinevaid õpikeskkondi ning õppematerjale ja -vahendeid, sh netisõnaraamatuid. 4. Tunde peetakse vajaduse korral arvutiklassis, kooli raamatukogus ning väljaspool kooli.3. Kirjandus3.1. Üldalused3.1.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgidGümnaasiumi kirjandusõpetusega taotletakse, et õpilane: 1) loeb ja väärtustab nii eesti kui ka maailmakirjanduse olulisemaid autoreid ja kirjandus- teoseid, suhestab loetut teose ajastu ning tänapäevaga;
  13. 13. 13 2) väärtustab kirjanduse ühiskondlikku, ajaloolist ja kultuurilist tähtsust ning kirjanikku kui loojat; 3) väärtustab kirjandust kui tunde- ja kogemusmaailma rikastajat ning kujutlus- ja mõttemaailma arendajat; 4) loeb nii proosat, luulet kui ka draamat, tunneb tähtsamaid kirjandusvoole ja -žanre ning eristab kirjandusteksti poeetilisi võtteid ja peamisi kujundeid; 5) mõistab sõnakunsti väljendusvahendite mitmekesisust ning nende erinevusi ja sarnasusi võrreldes teiste kunstiliikidega (teater, film, kunst, muusika); 6) tajub kirjandusteksti mitmeti tõlgendatavust, erinevate kultuurikontekstide tausta teose mõistmisel, näeb kirjanduses inimese ja maailma mõistmise mudelit; 7) kujundab endast teadlikku lugejat, kes kirjanduse toel arendab oma eetilisi ja esteetilisi väärtushinnanguid ning maailmavaadet; 8) analüüsib kriitiliselt erinevaid kirjandusteoseid ja info allikaid, arendab nii suulist kui ka kirjalikku väljendus- ja arutlusoskust ning loovust.3.1.2. Õppeaine kirjeldusKirjandusõpetus on gümnaasiumis üks keskseid kultuuri- ja kunstiaineid, mis avab tee esteetilisteja eetiliste tõekspidamiste kujunemisele, isiksuse vaimu ja väljenduse rikastumisele,kommunikatsiooni mitmekesistamisele, võõra kogemuse omandamisele ning ühiskonna ja kultuurisügavamale vastuvõtule. Kirjandusõpetuse keskmes on kirjandus kui sõnakunst, mille loobkujundlik mõte ja väljendus. Ilukirjanduse aluseks on esteetiline ehk poeetiline funktsioon, mispõimub tunnetusliku funktsiooniga. Ilukirjandus kannab ühiskondlikke, ajaloolisi, rahvus- jamaailmakultuurilisi, vaimseid ning tundelisi väärtusi, mille mõistmine ja järgimine aitab tagadakultuuri järjepidevuse ning ühiskonna jätkusuutlikkuse. Kirjandusõpetuse alus ja funktsioon onpoeetika, mille tundmine ja mõistmine tagab elulise ettevalmistuse kunstisuhtluseks.Gümnaasiumi kirjandusõpetus, toetudes põhikooli kirjandustundides omandatule, jätkab teksti- jalugejakeskset kirjandusõpetust. Erilist tähelepanu pööratakse ilukirjandusteose kui tervikumõistmisele, tekstide analüüsile ja tõlgendamisele eri vaatepunktidest. Kuna sõnakunstiteospõhineb kujundil, siis on ainesisus rõhutatud kirjanduse kunstilist aspekti, mis hõlmab kirjandusepoeetika tundmist ning kujundlikkuse mõistmist selle mõttelis-tundelises ühtsuses jamitmetähenduslikkuses. Diakroonilise, s.o kirjandusloolise lähenemise kõrval on eelistatumsünkrooniline, s.o voolule, suunale, žanrile või teemale keskenduv, käsitlus või nende kahelähenemisviisi põiming, kus tekstikeskselt analüüsilt liigutakse tekstiväliste taustade, ülevaadete jaseosteni. Võimaluse korral vaadeldakse eesti ja maailmakirjandust võrdlevalt.Kirjandusõpetus juhindub õppeainesisesest lõimingust, kus mitmesugused keelelised, teaduslikud,ajaloolised ja kultuurilised teadmised ning oskused on omavahel täiendussuhtes, kuid pöörabtähelepanu ka ainetevahelisele lõimingule, aidates paremini aru saada kunstist, muusikast, teatrist,filmist, pärimuskultuurist ning tänapäeva kultuurist laiemaltki. Kultuuriloolise taustakonkretiseerimiseks on vaja kirjanduse kõrval osutada teistelegi õppeainetele: ajaloole, ühiskonna-ja inimeseõpetusele, geograafiale, muusikale, kunstile, filosoofiale ja teistele.Gümnaasiumi kirjanduse ainekavas on viis kohustuslikku ja neli valikkursust. Kohustuslikudkursused nende soovituslikus järjekorras võtavad arvesse õpilase abstraktse mõtlemise võimet,selle arengut ja lugemuse suurenemist. Kursused pakuvad ainesiseseid ja -väliseid lõiminguvõimalusi, nende järgnevus eeldab ja kasutab eelnevalt õpitut. Kursuste sees võib õppesisujärjekorda vajaduse korral muuta, lõhkumata seejuures selle sisulist tervikut ja aineloogikat.Loetud tervikteoseid käsitletakse vastavate teemadega seostatuna kursuse jooksul.
  14. 14. 14Kohustuslikud kursused on järgmised: 1. „Kirjandusteose analüüs ja tõlgendamine” 2. „Kirjandus antiigist 19. sajandini” 3. „Kirjanduse põhiliigid ja -žanrid” 4. „20. sajandi kirjandus” 5. „Uuem kirjandus”Kursuste õppesisus märgitud autorite ning kirjandusteoste valikul on arvestatud eesti jamaailmakirjanduse, klassika ning nüüdiskirjanduse põhjendatud proportsioone. Lugemisvarassetuleb haarata üldpädevuste kujundamist ja läbivate teemade käsitlemist võimaldavaid teoseid niiproosa-, luule- kui ka draamakirjandusest. Õppesisus nimetatud teoste hulgast valib õpetajalähemaks vaatluseks õpilaste soove ja võimeid arvestades õpitulemustes sätestatud arvu jagutervikteoseid. Ülejäänud õppesisus nimetatud autorite loomingut tutvustatakse kas ülevaatlikult võilühemaid tekstinäiteid analüüsides ning tõlgendades. Autorite ja teoste valikuvõimalusele osutabsõna „või”, valikute jätkuvusele lühend „jt”. Autorite ja nende teoste kordumine eri kursusteõppesisus on taotluslik: eesmärk on võimaldada õpetajale paindlikku lähenemist kursusteülesehitamisele ning varieerimisele. Varasemate kursuste käigus käsitletud autoreid või teoseid eipea hilisemate kursuste käigus kordama, kursuste õppesisu maht on sellevõrra väiksem. Eestikeelest erineva emakeelega õpilastel on soovitatav lugeda ja analüüsida üht kirjandusteost temakodukeelt esindava maa kirjandusest.Kirjandusteoste käsitlemiseks on vaja tunda kirjanduslikke mõisteid. Eeldatakse, et õpilane oskabneid teksti analüüsides või luues sobivas kontekstis kasutada ning oma sõnadega seletada, toetudesvajaduse korral õppematerjalidele. Mõisted on ainekavas esitatud tähestikjärjestuses, kusjuuresnende osaline kordumine kursuste õppesisus on taotluslik, et aidata õpetajal paremini õpetkorraldada.Esimese kursuse „Kirjandusteose analüüs ja tõlgendamine” eesmärk on selgitada õpilastelekirjanduse kui sõnakunsti olemust, näidates, kuidas kasutatakse rikkalikke keelevahendeidtähenduslike ning esteetiliselt nauditavate tekstide loomiseks. Tegeledes erinevatelugemismudelite ja tõlgendusviisidega, keskendub kursus ilukirjanduse poeetikatundmaõppimisele, kujundlikkuse mõistmisele selle mõttelis-tundelises ühtsuses. Avastada jakirjeldada kunstilise teksti poeetikat, näidata kirjutamise eri võimalusi, analüüsida ning tõlgendadakonkreetseid proosa- ja luuletekste, näidata eepika ja lüürika väljendusvahendeid – selles seisnebkursuse tuum ning ka kogu kirjanduse mõistmise alus. Kursuse käigus omandab õpilanetekstianalüüsi võttestiku, mida laiendavalt ja süvendavalt kasutatakse ka järgmiste kursuste käigus.Kirjandusteose analüüsikese võib asuda kas autoris, lugejas või teoses. Autorikeskne lähenemineseob teose tähenduse autori tahtega, näeb kirjandusteoses autori maailmavaate ja elukogemusekajastust. Lugejakeskne lähenemine eeldab, et kirjandusteos valmib lugeja kaasabil. Teosekesknelähenemine huvitub kirjandusteosest kui iseseisvat elu elavast tähenduslikust tervikust, misomakorda koosneb paljudest tasanditest ja elementidest. Kursus tegeleb nende kolmelähenemisviisi avarate võimalustega nii eesti kui ka maailmakirjanduse autorite ja teoste näitelning õpilase kui lugeja positsioonilt.Loetud proosa- ja luuletekstide analüüsimine ning tõlgendamine toetub poeetika mõistevaramule,mille teoreetiline tundmine pole eesmärk omaette. Kirjandusõpe lähtub loetud terviktekstidest võitekstikatkenditest, mida analüüsitakse poeetikakeskselt ning tõlgendatakse diskussiooni käigus.Esmatähtis on tegeleda tekstisiseste tasandite (fiktsionaalne maailm, narratiiv, kujundisüsteem jm)analüüsiga, millelt liigutakse tekstiväliste tasandite (kultuurilooline taust, autori tähtsus, teosevastuvõtt jm) vaatluseni. Poeetikakeskseks kirjanduskäsitluseks on soovitatav valida proosatekstenii eesti kui ka maailmakirjandusest ja luuletekste peamiselt eesti autoritelt.
  15. 15. 15Kirjandus, olles kujundliku mõtlemise ja keelekasutuse tulemus, kannab erilisi väärtusi:ühiskondlikke, ajaloolisi, rahvus- ja maailmakultuurilisi, mõistelisi ning tundelisi. Seepärastkäsitletakse selles kursuses kirjanduse rolli ja väärtust, mille tundmine aitab omakorda kaasaühiskonna ja kultuuri sügavamale vastuvõtule ning inimelu mõistmisele.Teise ja neljanda kursuse „Kirjandus antiigist 19. sajandini” ja „20. sajandi kirjandus” eesmärk onkujundada terviklik kirjandus- ja kultuurilooline teadmiste süsteem ning ajatelg edasistekskirjandusõpinguteks. Selleks antakse põgus ülevaade maailmakirjanduse kujunemisetappidest,ajastute- ja vooludevahelistest seostest, nimetades perioodide ajapiirid ja tunnused, tähtsamadžanrid, autorid ja teosed. Kursused keskenduvad ainult kõige iseloomulikumale käsitletavasajajärgus, luues ettekujutuse voolude ja žanride tekkest ning levikust.Ainesisus on esitatud ajastut kõige ilmekamalt esindavad autorid, kelle hulgast teeb õpetaja valiku,keda põhjalikumalt tutvustada, arvestades tekstide kättesaadavust, oma eelistusi, aega, õpilastevõimeid ja huve. Kummagi kursuse vältel loetakse tervikuna läbi vähemalt neli ainekavasnimetatud autori teost nii eesti kui ka maailmakirjandusest.Ülevaateteemade kõrval on tähtis pakkuda õpilasele võimalust otsida tekstidest ajastule võivoolule iseloomulikku, et õpikust loetut või õpetaja räägitut kinnistada. Ajastute, voolude ja neidesindavate autorite teostega tutvutakse kursuste jooksul kas terviktekstide või tekstikatkenditekaudu. Õppesisus on esitatud mitmeid arutlusteemasid, mille eesmärk on ärgitada diskussioonikirjanduse olemuse ja ilmingute üle. Kirjandusõpetuses on oluline tõmmata paralleele, võrrelda jaleida erinevusi näiteks selles, mida on inimene väärtustanud ning kuidas on moraalsedtõekspidamised ja esteetilised maitsehoiakud aegade jooksul muutunud. Kõigi arutlusteemadekäsitlemine pole kohustuslik.Maailmakirjanduse arengulooga paralleelselt vaadeldakse kirjanduse kujunemist Eestis, pööratestähelepanu sellele, millised on eesti ja maailmakirjanduse kokkupuutepunktid, ühis- ja erijooned.Kursuste jooksul kinnistub arusaam, et eesti kirjandus ei ole eraldiseisev nähtus, vaid moodustabkoos teiste maade autorite loominguga maailmakirjanduse terviku.Kolmas kursus „Kirjanduse põhiliigid ja -žanrid” toetub varasemale kirjandusteose analüüsi- jatõlgenduskursusele, mis annab õpilasele aluse aktiivselt ja iseseisvalt lugeda ning teoseidanalüüsida ja tõlgendada: teoseid põhiliigi ja žanri põhjal käsitledes kasutatakse poeetikaanalüüsimõisteid ja võtteid.Kursuse eesmärk on süüvida põhjalikumalt ilukirjanduse olemusse: uurida põhiliike ja žanre, andaülevaade žanride kujunemisest ja mitmekesisusest ning neid iseloomustavatest tunnustest. Õpilanelaiendab, süvendab ja kinnistab oma teoreetilisi teadmisi tekstikatkendite ning tervikteosteanalüüsi ja tõlgendusega. Kursuse jooksul peab õpilane tervikuna läbi lugema vähemalt neliproosa- või draamateost ja ühe eesti autori luuletuskogu.Kursuse eepika osa keskendub esmajoones romaani kujunemise ja alaliikide tutvustamisele, alatesžanri sünnist ning lõpetades postmodernistliku romaaniga; suuremat tähelepanu pööratakse kanovelližanri arengule ja mitmekesisusele. Käsitletavad tekstid pärinevad nii eesti kui kamaailmakirjanduse autoritelt, mis võimaldab võrdlevat vaatlust. Lüürika ja lüroeepika osa annabülevaate olulisematest luulevormidest, mida kinnistatakse eeskätt eesti luuletajate tekstinäidetega.Kursuse dramaatika osa tutvustab näitekirjanduse žanre, rõhk on ühe või kahe draamateosepõhjalikumal käsitlusel. Soovitav on kursuse raames analüüsida ka ühiselt vaadatud lavastust.
  16. 16. 16Viienda kursuse „Uuem kirjandus” põhieesmärk on anda ülevaade peamiselt tänapäeva eestikirjandusest, kirjandussituatsioonist, tähtsamatest teostest ning kirjaniku rollist iseseisvusetaastanud Eesti ühiskonnas. Selle kõrval käsitletakse ühtlasi mõningaid nüüdisaegseväliskirjanduse näiteid. Kursus pakub õpilastele hea võimaluse analüüsida, tõlgendada ja võrreldateoseid, mis on ilmunud lähiminevikus või nüüdisajal. Kirjandus on ühiskondlike muutuste tundlikpeegeldaja, seega aitab kursus juhtida õpilaste tähelepanu tänapäeva teemadele ja probleemidele,ärgitades neid kaasa mõtlema, ajastuseoseid looma ja oma hoiakut kujundama.Ainekavas esitatud autorite loend peegeldab uuema eesti kirjanduse paremikku, mitmekesisust jastiilirikkust, aga ka vasturääkivust, poleemilisust ning kirjanduse kunstilise taseme ebaühtlust.Kursuse eesmärk ei ole nüüdisaegse eesti kirjanduse kaanoni kehtestamine, vaid uusima kirjandusetutvustamine ja aktiivse arutluskeskkonna loomine. Kursuse eripäraks on selle sisu pidevuuenemine, mida ainekava ei saa igal aastal fikseerida. Soovitatavalt võiks kursuse mahust ühe osaplaneerida kõige uuematele teostele, mis on ilmunud viimase paari aasta jooksul.Õppesisus nimetatud autorid ja teosed on õpetaja jaoks eelkõige pidepunktid, millele arutlus-teemades toetuda. Põhjalikumaks analüüsiks valib õpetaja vähemalt viis teost: kolm tänapäevakirjanduse n-ö tähtteost, ühe luuletuskogu ja ühe värskelt ilmunud uudisteose. Kohustuslikukslugemiseks mõeldud uudisteose võib valida nii õpetaja ettepanekul kui ka õpilase enda huvidestlähtudes.Teoseid tõlgendades on tähtis tekitada lugejakeskne diskussioon eetilistel ja esteetilistel teemadel,välistada üheseid hinnanguid ning näidata uue aja kirjanduse õnnestumisi ning vaieldavusi.Probleemipõhine ja isiklikku argumenteerimist õhutav arutelu, mis käsitleb teoste kunstilisi jamoraalseid väärtusi, on siingi eelistatav. Kursuse jooksul on soovitav kohtuda mõne eestikirjanikuga ning vaadata teatris mõnd uut lavastust.Valikkursused seovad kirjandust teiste kunstiliikidega ning käsitlevad metakirjanduslikketeemasid. Nende kursuste eesmärk on avardada noore inimese üldist maailmapilti ja pakkudasügavamat sissevaadet kirjandusse.Valikkursused on järgmised: 1. „Kirjandus ja müüt” 2. „Kirjandus ja ühiskond” 3. „Draama ja teater” 4. „Kirjandus ja film”3.1.3. ÕpitulemusedGümnaasiumi lõpetaja: 1) toob näiteid maailmakirjanduse eri voolude ja žanride, teoste ja nende autorite kohta ning seostab neid ajajärgu ja kultuurikontekstiga; 2) nimetab eesti kirjanduse peamised arengusuunad, tähtsamad autorid ja teosed, avab oluliste teoste tähenduse eesti kirjanduse taustal ning iseenda kui lugeja vaatepunktist; 3) seostab loetut nii võrdlevalt kui ka eristavalt tänapäeva eluolu ja -nähtustega ning iseenda ja üldinimlike probleemidega; 4) selgitab peamiste tekstianalüüsiks tarvilike põhimõistete tähendust, analüüsib ilukirjandusteose poeetikat, mõistab keelekasutuse eripära ja stiili seoseid teksti sõnumiga; 5) analüüsib ja tõlgendab luuletust, iseloomustab selle poeetikat (žanr, teema, motiiv, kujund, vorm), kirjeldab meeleolu ja sõnastab sõnumi;
  17. 17. 17 6) määrab proosa- või draamateksti teema, sõnastab probleemi ja peamõtte, iseloomustab jutustaja vaatepunkti, tegevusaega ja -kohta, miljööd, süžeed ja tegelasi ning ülesehitust ja keelekasutust; 7) kirjeldab teksti põhjal tegelaste välimust, iseloomu ja käitumist, analüüsib nende olemust, omavahelisi suhteid ning funktsioone narratiivis, võrdleb ja vastandab tegelasi, annab nendele hinnanguid, otsib nende käitumisele alternatiivi ning võrdleb iseennast mõne tegelasega; 8) arutleb loetud, vaadatud või kuulatud teksti põhjal nii suuliselt kui ka kirjalikult, teema- kohaselt ja põhjendatult, tuues näiteid teostest ning avardades teemat küsimuste ja väidetega; 9) õpib tundma ennast kui lugejat, jagab oma lugemiskogemust teistega, kujundades seeläbi oma lugemiseelistusi ning väärtushinnanguid; 10) võrdleb kirjandusteost ja sellel põhinevat filmi või teatrilavastust ning toob näiteid kirjandus-, filmi- ja teatrikeele erinevuste kohta.3.2. I kursus „Kirjandusteose analüüs ja tõlgendamine”3.2.1. ÕpitulemusedKursuse lõpul õpilane: 1) on tuttav vähemalt kolme kirjaniku loomingulooga, mõistab nende loomingu tähtsust kultuuri- ja kirjandusloos ning iseloomustab autorite stiili; 2) analüüsib ja tõlgendab loetud proosateoste sisu- ja vormivõtteid: nimetab teema, sõnastab probleemi ning peamõtte, iseloomustab tegevusaega ja -kohta, jutustaja vaatepunkti, tegelaste suhteid, olustikku, sündmustikku ning kompositsiooni; 3) analüüsib ja tõlgendab loetud luuletuste sisu ja vormivõtteid: nimetab teema ning põhimotiivid, iseloomustab vaatepunkti, kujundi- ja keelekasutust, riimi, rütmi ja salmilisust, kirjeldab meeleolu ning sõnastab mõtte; 4) hindab käsitletavate kirjandusteoste humaanseid väärtusi, märkab teostes peituvaid eetilisi ja esteetilisi väärtusi, suhestab oma ja kirjandusteose väärtuste maailma, põhjendab oma kirjanduslikke eelistusi ja lugemiskogemusi; 5) on läbi lugenud ja analüüsinud vähemalt kolm pikemat proosateost, lisaks novelle ja ühe eesti autori luuletuskogu.3.2.2. ÕppesisuKirjanduse olemus ja rollIlukirjandus kui sõnakunst. Fiktsionaalsus ja faktuaalsus. Kirjandusteose ühiskondlik, ajalooline,moraalne, rahvus- ja maailmakultuuriline, keeleline, tundeline väärtus. Kirjandus kui inimesesiseilma ja välismaailma (looduse ja ühiskonna) kujutaja. Kirjandus kui maailma avaja, väljendajaning uute seoste looja. Kirjandus kui eetiliste ja esteetiliste tõekspidamiste kujundaja.Autorikeskne lähenemine kirjanduseleAutori ja teose seosed, elu- ja loominguloolisus, positivism kirjandusuurimises. Autorimaailmavaade, selle kujunemine konkreetseis ühiskondlikes oludes ja avaldumine tema teostes.Autori kuulumine koolkonda või rühmitusse, koht ajastus, traditsioonis, rahvuskirjanduses.Kirjandus kui kirjaniku elu ja keskkonna peegeldus. Omaelulooline kirjutamine.Lugejakeskne lähenemine kirjanduseleKirjandusteose ja lugeja suhe. Lugejaoskused. Tegelik lugeja: tema isiklik elukogemus,põlvkondlik või sotsiaal-kultuuriline kuuluvus. Ideaalne ehk mudellugeja. Individuaalne ja
  18. 18. 18rühmalugemine. Lugemismudelid: mõistmisvõimaluste paljus, eri lahenduste dialoog.Tekstisisesed lüngad ja lugeja kujutlusvõime. Lugeja ootused. Lugemismuljed. Lugemisnauding.Lemmikraamat. Lugeja mõjutamine: stereotüübid, argumentatsioon, arhetüübid, koomika.Tekstikeskne lähenemine kirjandusele. Proosateksti analüüs ja tõlgendamineSõnakunstiteose sisu ja vormivõtted. Narratiiv, jutustamine ja kirjandusteose vaatepunkt.Tekstuaalne autor, jutustaja, tegelane, nende omavahelised suhted. Mina- ja tema-jutustus,sisemonoloog, teadvuse vool.Tegelase analüüs: bioloogiline, psühholoogiline, sotsiaalne aspekt. Karakter ja tüüp. Tegelase suheiseendaga, teiste tegelastega ning teda ümbritseva maailmaga. Lugu ja tekst. Süžee ja faabula.Teema, detail, motiiv, sümbol. Moto. Teose miljöö, aja- ning ruumikujutus.Teos kui struktuurne tervik. Kirjandusteose kompositsioon. Teose algus ja lõpp. Sissejuhatus,teema arendus, haripunkt, pööre ja lahendus. Konflikt ja intriig. Puänt. Teose probleemistik(küsimused) ja ideestik (vastused). Põhiidee. Teose stiil. Alltekst kui varjatud tähenduskiht.Allusioon. Paroodia ja travestia. Intertekstuaalne ehk tekste seostav käsitlusviis: teose avamineteiste tekstide vormilisel või sisulisel taustal.August Gailit, Mehis Heinsaar, Ernest Hemingway, Herman Hesse, Erich Maria Remarque,Jerome David Salinger, Juhan Smuul, Anton Hansen Tammsaare, Mats Traat, Anton Tšehhov,Friedebert Tuglas, Mati Unt, Peet Vallak, Oscar Wilde, Virginia Woolf, Tõnu Õnnepalu jt.Tekstikeskne lähenemine kirjandusele. Luuleteksti analüüs ja tõlgendamineLuule ja lüürika olemus. Lüürika kui sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte väljendus, minaavamine. Lüürilise mina vaatepunkt. Lüüriline eneseväljendus ja lüüriline kirjeldus. Luule kuivärsskõne. Luuletuse sisu ja vorm (väljendus). Stroof. Refrään. Luuletus kui vormisidusaltväljendatud mõte. Temaatiline ühtsus ja kontrastipõhimõte.Luulekeele kujundlikkus. Luule musikaalsus: rütm (värsimõõdud) ja riim (alg- ja lõppriim).Keeleluule. Stilistilised võtted: kõla-, kõne- ja lausekujundid. Kõlakujundid: hääliku- jasõnakordused, helijäljendus, kõlasümboolika. Kõnekujundid: epiteet, võrdlus, metafoor,isikustamine, sümbol, allegooria, metonüümia, hüperbool, oksüümoron. Lausekujundid: kordus,mõttekordus, astendus, retooriline küsimus, väljajätt, sõnamäng, siire. Piltluule, anagramm.Koomiline stiil luules: huumor, iroonia, grotesk, sarkasm.Artur Alliksaar, Betti Alver, Ernst Enno, Doris Kareva, Ilmar Laaban, Kalju Lepik, Juhan Liiv,Viivi Luik, Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel, Marie Under, Debora Vaarandi, Juhan Viiding,Henrik Visnapuu jt.MõistedAllegooria, alltekst, allusioon, anagramm, autobiograafia, eepika, ellips, epiteet, faabula, grotesk,iroonia, isikustamine, kalambuur, keeleluule, kõlasümboolika, luule, lüürika, lüüriline mina,memuaarid, metafoor, metonüümia, miljöö, motiiv, moto, narratiiv, omaeluloolisus, paroodia,piltluule, proosa, päevik, refrään, reisikiri, retooriline küsimus, riim, rütm, sarkasm, siire,sisemonoloog, stroof, sümbol, süžee, teema, travestia, vaatepunkt, võrdlus, värsimõõt.Terviklikult käsitletavad teosedÕpilane loeb vähemalt kolm pikemat proosateost, lisaks novelle eesti ja välisautoritelt ning üheeesti autori luuletuskogu.
  19. 19. 193.3. II kursus „Kirjandus antiigist 19. sajandini”3.3.1. ÕpitulemusedKursuse lõpul õpilane: 1) iseloomustab õppematerjalidele toetudes eri ajastute kirjandust ja kirjandusvoole, nimetades nende ajapiirid ja tunnused, tähtsamad žanrid, teosed ning autorid; 2) nimetab eesti kirjanduse tähtsamaid arenguperioode, olulisemaid autoreid ja kirjanduslikke rühmitusi; 3) määrab eesti kirjanduse tekkeaja ning võrdleb selle kujunemist muu Euroopa kirjanduse arenguperioodidega; 4) mõistab ning hindab käsitletavate kirjandusteoste humaanseid, eetilisi ja esteetilisi väärtusi; 5) on tervikuna läbi lugenud ja analüüsinud vähemalt neli proosa- või draamateost, tundes teoste ning nende autorite kohta üldises kultuuri- ja kirjandusloos.3.3.2. ÕppesisuTemaatikaKultuuri mõiste. Maailma loomise müüdid ja muistendid; eri rahvaste loomismüüte. Kirja jakirjanduse sünd. Vanakreeka müüdid. Antiikkirjandus (Homeros, Sophokles, Vergilius jt).Kirjanduse põhiliikide ja žanride teke. Piibel kui kirjanduse alustekst. Keskaja kirjandus (saaga,kangelaseepos, rüütliromaan, keskaegne luule ja draama jm). Renessansikirjandus (DanteAlighieri, Francesco Petrarca, Giovanni Boccaccio, Thomas More, William Shakespeare, Miguelde Cervantes jt). Barokk-kirjandus (Pedro Calderón). Klassitsistlik kirjandus (Molière).Valgustuskirjandus (Daniel Defoe või Jonathan Swift; Voltaire, Johann Wolfgang Goethe jt).Romantism (Aleksandr Puškin või George Gordon Byron; Victor Hugo või Walter Scott võiProsper Mérimée jt). Realism ja naturalism (Honoré de Balzac või Gustave Flaubert või Stendhalvõi Fjodor Dostojevski või Lev Tolstoi või Émile Zola jt). Estetism (Oscar Wilde).Romantismijärgne luule, sümbolism (Walt Whitman või Charles Baudelaire või Rainer MariaRilke või Eino Leino või Rabindranath Tagore jt). Realistlik draamakirjandus (Anton Tšehhov võiHenrik Ibsen või August Strindberg jt).Eesti kirjanduse lätetel (kroonikad, vaimulik kirjandus, ilmalik kirjandus, juhuluule). Rahvuslikuilukirjanduse algus (Kristjan Jaak Peterson). Rahvusliku ärkamisaja kirjandus (Friedrich RobertFaehlmann, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Lydia Koidula jt). Realistliku kirjanduse algus (JuhanLiiv, Eduard Vilde).ArutlusteemasidKirjandus kui inimkonna ja tema kultuuri peegelpilt. Murrangulised pöörded ühiskonnas, sellekajastused kirjanduses. Kirjanduslikud ajastud, voolud, meetodid, nende ajapiirid ja tunnused,tähtsamad žanrid, autorid ja teosed. Kirjanduse roll ja tähtsus ühiskonnas eri ajastutel jakultuurides. Eri asjastute kirjanduslikud esteetikad, erinevad elutunnetused ja selle väljendused.Ajaülesed probleemid, laiahaardeline ja mitmekülgne elu- ja inimesekujutus. Muistsete müütide jarahvapärimuste kandumine kirjandusse. Arhetüüpsed teemad ja motiivid. Arhetüüpsed süžeed jategelased. Karakterite individuaalsus ja inimsuhete keerukus. Inimlikud voorused ja pahed,väärtused ja puudused. Tegelaste eetilised sihid, sotsiaalsed ja psühholoogilised probleemid.Inimeste mõtete ja tegude ühiskondlik tingitus. Jumalausu (kristluse) roll ühiskonnas, religioossedtõed ja konfliktid. Inimese orjastamine ja ahistamine, sotsiaalsed normid ja tabud, võimu omavoli.Teise (naise, võõra, veidra) kujutamine. Võitlus inimese kui isiksuse vabastamise eest, usk elutähenduslikkusesse. Rahvuskirjandus kui rahvuskultuuri kestmise tagatis. Rahvuslikud väärtused:keel ja kultuur. Minevikutõlgendused ja kujutlused tulevikust. Looduse kujutamine kirjanduses.Loomuliku ja haritud inimese ideaal. Mõistuse ja tunnete tasakaal ja konflikt inimeses. Igavesedväärtused ja idealistlikud unistused. Humaansed ideaalid: vabadus ja armastus. Loomise võlu ja
  20. 20. 20vägi. Andekuse (geniaalsuse) mõistatus. Kirjanduse filosoofiline sügavus. Fantaasia- jamuinasjutumaailmad. Imed, maagia ja üleloomulikkus. Erandlikud ja tavapärased olukorrad,koomika, traagika, dramatism ja tragikoomika. Elu tõepärane ja idealiseeritud kujutamine.Ühiskondlike olude kriitika. Elulaad, kombed ja moraal eri ajastutel ja kultuurides. Jne.Mõistedantiikkirjandus, arhetüüp, draama, dramaatika, eepika, eepos, klassitsism, kultuur, lüürika, müüt,naturalism, novell, realism, renessanss, romaan, romantism, saaga, sonett, sümbolism, utoopia,valgustus.Terviklikult käsitletavad teosedÕpilane loeb läbi vähemalt neli pikemat tervikteost eesti või maailmakirjandusest kursuseõppesisus nimetatud autoritelt.3.4. III kursus „Kirjanduse põhiliigid ja žanrid”3.4.1. ÕpitulemusedKursuse lõpul õpilane: 1) eristab õppematerjalidele toetudes kirjanduse põhiliike ja žanre, analüüsib teoseid liigi- ja žanritunnuste põhjal; 2) analüüsib romaani alaliike ning toob näiteid autorite ja teoste kohta; 3) toob esile käsitletud teoste teema, probleemistiku ja ideestiku, analüüsib tegelasi ja nende suhteid, loob seoseid nüüdisajaga ning tsiteerib ja refereerib oma väidete kinnitamiseks teksti; 4) nimetab luuleteksti žanri, teema ja põhimotiivid, sõnastab selle mõtte ning analüüsib keele- ja kujundikasutust; 5) eristab näitekirjanduse põhižanre ja nende alaliike, arutleb näidendis käsitletud teemade ja probleemide üle ning analüüsib tegelaste suhteid; 6) selgitab ja kasutab praktikas peamisi tekstianalüüsis vajalikke mõisteid ja kujundeid ning analüüsib ilukirjanduslikku keelt ja stiili; 7) on tervikuna läbi lugenud ja analüüsinud vähemalt neli proosa- või draamateost ning ühe eesti autori luuletuskogu.3.4.2. ÕppesisuIlukirjanduse põhiliigid ja žanri mõisteIlukirjanduse põhiliigid. Lüüriliste, eepiliste ja dramaatiliste tekstide olemus. Žanri mõiste.Kirjandusvoolu ja -žanri stiil. Kirjandusteose stiil kui mõtte ühtsus ja väljendusvahenditekorrastatus.EepikaEepos, romaan, novell, jutustus, miniatuur. Romaani sünd ja muutused. Romantiline romaan:Emily Jane Brontë „Vihurimäe” või Selma Lagerlöf „Gösta Berlingi saaga” või Prosper Mérimée„Carmen” või George Sand „Väike Fadette”. Realistlik romaan: Honoré de Balzac „Isa Goriot”või Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistus” või Gustave Flaubert „Madame Bovary” või Stendhal„Punane ja must” või Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus”.Romaani alaliigid. Kujunemisromaan: Jack London „Martin Eden” või August Gailit „EkkeMoor”. Ajalooline romaan: Jaan Kross „Keisri hull” või „Paigallend” või Mats Traat „Tantsaurukatla ümber”. Psühholoogiline romaan: Virginia Woolf „Tuletorni juurde” või Eduard Vilde„Mäeküla piimamees” või Gert Helbemäe „Ohvrilaev”. Maagilis-realistlik romaan: Gabriel García
  21. 21. 21Márquez „Sada aastat üksildust” või Toni Morrison „Armas” või Daniel Kehlmann „Maailmamõõtmine”. Armastusromaan: Knut Hamsun „Victoria” või Boris Vian „Päevade vaht” või DorisLessing „Viies laps” või Mats Traat „Inger”. Modernistlik romaan: Franz Kafka „Metamorfoos”või Karl Ristikivi „Hingede öö” või Mati Unt „Sügisball”. Postmodernistlik romaan: MargaretAtwood „Teenijanna lugu” või John Fowles „Maag” või Kurt Vonnegut „Tapamaja, korpus viis”või Mati Unt „Doonori meelespea” või Wimberg „Lipamäe”.Novell (Giovanni Boccaccio või Edgar Allan Poe või William Faulkner või Thomas Mann võiJorge Luis Borges; Jaan Oks või Friedebert Tuglas või Arvo Valton või Ervin Õunapuu jt).Miniatuur (Friedebert Tuglas või Anton Hansen Tammsaare jt).Elulookirjandus, memuaarid (Oskar Luts või Voldemar Panso jt).Lüürika ja lüroeepikaBallaad, epigramm, haiku, ood, piltluule, poeem, sonett, valm. Salmidega ja salmideta luule.Vabavärss. Sonett: Francesco Petrarca, William Shakespeare, Marie Under, Henrik Visnapuu,Bernard Kangro jt. Modernistlik luule: Betti Alver, Heiti Talvik jt. Vabavärss: Jaan Kross, ArturAlliksaar, Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo jt. Laululine luule: Viivi Luik, Hando Runnel, JuhanViiding jt.DramaatikaTragöödia, komöödia, draama, tragikomöödia. Draama alaliigid: karakterdraama, psühholoogilinedraama, olmedraama, ideedraama, ajalooline draama.Tragöödia: William Shakespeare „Hamlet” või Anton Hansen Tammsaare „Juudit”.Komöödia: Molière „Tartuffe” või Andrus Kivirähk „Voldemar”.Draama: Johann Wolfgang Goethe „Faust” (I osa) või Henrik Ibsen „Nukumaja” või „Metspart”või Bernard-Marie Koltès „Roberto Zucco”.MõistedAjalooline romaan, ballaad, draama, dramaatika, eepika, eepos, epigramm, haiku, jutustus,komöödia, kujunemisromaan, lüroeepika, lüürika, maagilis-realistlik romaan, miniatuur,modernism, novell, ood, piltluule, poeem, postmodernism, psühholoogiline romaan, realism,romaan, romantism, sonett, sümbolism, tragikomöödia, tragöödia, vabavärss, valm.Terviklikult käsitletavad teosedÕpilane loeb vähemalt neli tervikteost, valides nii eepika kui ka dramaatika hulgast, ning ühe eestiautori luuletuskogu.3.5. IV kursus „20. sajandi kirjandus”3.5.1. ÕpitulemusedKursuse lõpul õpilane: 1) iseloomustab õppematerjalidele toetudes eri ajastute kirjandust, tähtsamaid voole ja žanre, autoreid ja nende teoseid; 2) nimetab eesti kirjanduse tähtsamaid perioode, kirjanduslikke rühmitusi, olulisemaid autoreid ja nende teoseid; 3) seostab eesti kirjanduslugu Euroopa kirjanduse perioodide, voolude ja suundadega, 4) võrdleb poeetikaanalüüsile tuginedes kahte vabalt valitud kirjandusteost, tuues esile ühiseid ja eriomaseid jooni; 5) mõistab ning hindab kirjandusteoste humaanseid, eetilisi ja esteetilisi väärtusi; 6) on tervikuna läbi lugenud ja analüüsinud vähemalt neli proosa- või draamateost, tunneb teoste ning nende autorite kohta üldises kultuuri- ja kirjandusloos.
  22. 22. 223.5.2. ÕppesisuTemaatika20. sajandi maailmakirjanduse voolud ja suunad. Modernistlik luule. Sümbolism (AleksandrBlok). Futurism (Vladimir Majakovski). Imažism (Thomas Stearns Eliot). Sürrealism (FedericoGarcía Lorca). Akmeism (Anna Ahmatova). Modernistlik proosa (James Joyce või Franz Kafkavõi Marcel Proust või Knut Hamsun või Herman Hesse või Virginia Woolf või William Faulknervõi Mihhail Bulgakov või Vladimir Nabokov või Kurt Vonnegut või Jerome David Salinger võiMika Waltari jt). „Kadunud põlvkond” (Ernest Hemingway või Erich Maria Remarque või F. ScottFitzgerald). Eksistentsialism (Jean-Paul Sartre või Albert Camus). Modernistlik draama (MauriceMaeterlinck või Luigi Pirandello või Bertolt Brecht või Samuel Beckett või Eugène Ionesco võiTennessee Williams või Edward Albee jt). Maagiline realism, postmodernism (Jorge Luis Borgesvõi Gabriel García Márquez või Milan Kundera või Umberto Eco või Günter Grass jt).20. sajandi eesti luule. Noor-Eesti rühmituse euroopaliku kultuuri taotlus ja luuleuuendus.Uusromantism. Gustav Suitsu sotsiaalne kujundlikkus. Ernst Enno sümbolistlikkus või VillemRidala impressionistlikkus. Siuru rühmituse meelelisus. Tarapita ekspressionistlikkus. MarieUnderi luuletemaatika arengusuundi. Henrik Visnapuu armu- ja isamaalüürika. Arbujatepõhihoiakuid. Betti Alveri mõtte- ja väljendusselgus. Heiti Talviku nägemuslikkus. Pagulasluuletähtsamad autorid ja põhiteemad. Kalju Lepiku rahvuslikkus või Bernard Kangro mütopoeesia.Ilmar Laabani või Andres Ehini sürrealism. Stalinistlik luule. Sulaaja luule. Modernism 1960.–1970. aastate luules. Ain Kaalepi vormikultuur. Artur Alliksaare või Juhan Viidingu keelemängud.Kassetipõlvkond: illusioonid ja tegelikkus. Paul-Eerik Rummo valu ja tõetaotlus. Jaan Kaplinskiharmooniaotsingud. Hando Runneli rahvuslikkus. Viivi Luige uussümbolism. Luule poliitilinealltekst. Doris Kareva või Indrek Hirve armastusluule.20. sajandi eesti proosa. Friedebert Tuglase uussümbolistlik novell või Jaan Oksa ekspressiivnenovell või Peet Vallaku uusrealistlik novell. August Gailiti uusromantiline romaan. Anton HansenTammsaare romaanid. Pagulasproosa tähtsamad autorid ja teosed, žanrid ja põhiteemad: GertHelbemäe või Ain Kalmus või Bernard Kangro või Albert Kivikas või August Mälk või KarlRistikivi või Ilmar Talve või Valev Uibopuu või Arved Viirlaid või Helga Nõu jt. 1960.–1980.aastate proosa muutused. Mats Traadi talupojaromaanid. Jaan Krossi ajaloolised ja eluloolisedromaanid. Proosa uuenduslikkus: sisemonoloog, eksistentsiaalsus, võõrandumine, grotesk. Mati Untvõi Arvo Valton. 1970.–1980. aastate uus põlvkond. Mihkel Muti irooniline romaan. Olmerealism.20. sajandi eesti draama. Eduard Vilde näidendid või August Kitzbergi draamad või Oskar Lutsukülakomöödia. Anton Hansen Tammsaare psühholoogilised draamad. Juhan Smuuližanrileidlikkus. 1960.–1970. aastate teatriuuendus. Väärtuste kriis Enn Vetemaa näidendites. 1980.aastate vastupanuhoiakud. Ajaloopöörised, rahvas, mälu ja identiteet Jaan Kruusvalli või MadisKõivu näidendites.ArutlusteemasidKirjandus kui armastus. Kirjandus kui inimkonna ja tema kultuuri peegelpilt. Murrangulisedpöörded ühiskonnas, nende kajastused kirjanduses. Kirjanduslikud voolud ja suunad, nendeajapiirid, sisu- ja vormitunnused, tähtsamad žanrid, autorid ja teosed. Kirjanduse peavoolud jamarginaalsused. Kirjanduse rahvuslik, euroopalik ja individuaalne alge. Kirjanduse kui kunstiiseväärtuse rõhutamine. Teksti ja tegelikkuse suhte muutumine. Elutõde ja kunstitõde.Kirjanduslikud sisu- ja vormieksperimendid, vastuhakk traditsioonidele. Kirjandus kui mõtte javormi avangard. Huvi müstilise, ilusa ja erakordse vastu. Kirjanduse aines: elamused, kogemused,aimdused, unenäod. Muistsete müütide ja rahvapärimuste kandumine kirjandusse. Nüüdisaegsedmüüdid. Folkloorne pärand autoriloomingus. Filosoofia ja kirjanduse läbipõimutus. Sügavus ja
  23. 23. 23pinnapealsus kirjanduses. Tegevus ja sisekaemus, aktiivsus ja passiivsus kirjanduses. Vaba jareeglistatud kirjandus. Kirjandus ja tsensuur. Loomisprotsessi ja inimese sisemaailma kujutamine.Küsimus olemise mõttest ja tähtsusest. Kirjanduse tunnetuslik väärtus. Kirjandus olemisekehtestajana, maailma muutja ja rikastajana. Kirjandus ja ühiskondlik-poliitilised vastuolud.Inimpsüühika kujutamine, eksistentsi piirolud. Erandlikud ja tavapärased olukorrad; koomika,traagika, dramatism ja tragikoomika. Inimese suhe loodusega. Naine mehekeskses ühiskonnas.Kirjandus ja vähemused. Mineviku ja kaasaja probleemide põimumine. Põlvkondlikud püüdlusedja ideaalid. Rahvuslik identiteet ja globaliseeruv maailm. Keele ja stiili ilu. Uued vormid javäljendusvahendid, kujundid ja sõnad. Kirjandus kui mäng. Kirjandus kui provokatsioon.Kirjaniku positsioon ja vastutus ühiskonnas. Autori koht ajastus, rühmituses, traditsioonis jarahvuskirjanduses. Kirjaniku ja lugeja vahekorra muutumine. Teksti ja lugeja vahekorramuutumine. Kirjandus kui piiride avardamine. Kirjandus teise kogemuse vahendajana. Euroopakirjandus eetiliste ja humanistlike väärtuste ja hoiakute kujundajana. Eesti ja maailmakirjandusevahelisi paralleele ja võrdlusi. Eesti kirjandus maailmas. Jne.MõistedAbsurdidraama, absurditeater, akmeism, avangardism, eksistentsialism, ekspressionism, futurism,grotesk, imažism, impressionism, maagiline realism, modernism, pagulaskirjandus,postmodernism, sümbolism, sürrealism, uusromantism.Terviklikult käsitletavad teosedÕpilane loeb läbi vähemalt neli pikemat teost eesti või maailmakirjandusest kursuse õppesisusnimetatud autoritelt.3.6. V kursus „Uuem kirjandus”3.6.1. ÕpitulemusedKursuse lõpul õpilane: 1) nimetab tähtsamaid uuema eesti kirjanduse autoreid ja nende teoseid, tunneb nüüdiskirjanduse peamisi arengusuundi; 2) analüüsib ning tõlgendab loetud kirjandusteoste sisu- ja vormivõtteid: nimetab teose teema, sõnastab probleemi ning peamõtte, iseloomustab tegevusaega ja -kohta, tegelaste suhteid, olustikku ja sündmustikku, kirjeldab sõnavaliku eripära ning stiili seoseid teksti sõnumiga; 3) analüüsib ja tõlgendab loetud luuletuste sisu ja vormivõtteid: nimetab teema ning põhimotiivid, iseloomustab kujundi- ja keelekasutust, riimi, rütmi, salmilisust või vabavärsilisust, kirjeldab meeleolu ning sõnastab mõtte; 4) arutleb loetud uudisteoste üle, kujundab oma arvamuse ja loob seoseid varem loetuga; 5) seostab loetut tänapäeva eluolu ja -nähtustega, iseenda, ühiskonna ning üldinimlike probleemide ja väärtustega; 6) on läbi lugenud ja analüüsinud vähemalt kolm proosa- või draamateost eesti või maailmakirjandusest, ühe luuletuskogu ning ühe värskelt ilmunud uudisteose.3.6.2. ÕppesisuKirjandus ja ühiskond1980. aastad Eesti ühiskonnas ja kirjanduses. Murdepunktid Eesti lähiajaloos, vabadusvõitlus jasõnavabadus. Kirjanikud vabadusvõitluse kandjatena (Lennart Meri, Arvo Valton, Hando Runneljt). Pagulaskirjanduse avastamine Eestis, valgete laikude kõrvaldamine, ilmumata teosteavaldamine (Paul-Eerik Rummo, Uku Masing, Madis Kõiv jt). 1990. aastate alguse murrangulisedmuutused ühiskonnas ja kirjanduselus. Kirjanduse roll tänapäeva ühiskonnas.
  24. 24. 24Eesti nüüdisluuleMurranguaastate sõnavabadus. Luule sisulised, vormilised ja keelelised muutused. „Põrandaalune”ja punkluule: Priidu Beier, Merca, Liisi Ojamaa, Villu Tamme, Tõnu Trubetsky. Etnofuturism:Kauksi Ülle, Jan Rahman jt. Provokatiivne keeleluule: Karl Martin Sinijärv, Kivisildnik, Contra.Intertekstuaalne luule: Hasso Krull, Kalju Kruusa, Aare Pilv. Lauldav luule: Ott Arder, Peep Ilmet,Leelo Tungal, Jaan Tätte, Aapo Ilves. Sotsiaalne vabavärss: Toomas Liiv, Kalev Keskküla, AskoKünnap, Jürgen Rooste jt. 21. sajandi luule otsingud: Kristiina Ehin, Maarja Kangro, Igor Kotjuh,François Serpent (fs), Triin Soomets, Elo Viiding, Tõnu Õnnepalu jt.Eesti nüüdisproosaUuema proosakirjanduse algus: Viivi Luik „Seitsmes rahukevad” või „Ajaloo ilu”. Muutunudteemad ja vaatepunktid: Mati Unt „Öös on asju” või Peeter Sauter „Indigo” või Jaan Undusk„Kuum”. Eneseotsingud ja moodsa tsivilisatsiooni hälbed: Emil Tode (Tõnu Õnnepalu) „Piiririik”või Ene Mihkelson „Katkuhaud” või Nikolai Baturin „Sõnajalg kivis”. Eestlaste paroodia jaeneseiroonia: Andrus Kivirähk „Rehepapp” või Mihkel Mutt „Rahvusvaheline mees” või KaurKender „Yuppiejumal”. Uusim lühiproosa: Tuglase novelliauhinna laureaadid; Jüri Ehlvest„Hobune eikusagilt”, Mehis Heinsaar „Vanameeste näppaja”, Ervin Õunapuu „Eesti gootika”; JanKaus või Eeva Park või Tarmo Teder jt. Uusim romaan: Tiit Aleksejev või Indrek Hargla või ReinRaud või Mari Saat jt. Võimalike maailmade kujutamine: Matt Barker või Indrek Hargla võiArmin Kõomägi või Urmas Vadi jt. Memuaarid ja päevikud: Jaan Kaplinski või Tõnu Õnnepalu.Kirjanike veebipäevikud.Eesti nüüdisdraamaUued teemad ja vaatepunktid näitekirjanduses. Filosoofiline draama: Madis Kõiv. Eluloolinetragikomöödia: Mart Kivastik või Andrus Kivirähk. Inimsuhete psühholoogia: Jaan Tätte.Kirjanduslooline draama: Loone Ots või Jaan Undusk. Grotesk ja absurdikomöödia: UrmasLennuk või Urmas Vadi. Uusim näitekirjandus.Kirjanduselu ja kirjanduse institutsioonidEesti Kirjanike Liit, Eesti Kirjanduse Selts, Eesti Kirjandusmuuseum, kirjanike muuseumid.Kirjandusväljaanded. Kirjanduspreemiad. Nobeli kirjanduspreemia. Kirjanduskriitika. Kirjandusetõlkimine. Küberkirjandus. Kultus- ja hittkirjandus.Uuem maailmakirjandusLuule: Guntars Godiņš „Öö päike” või Harvey Lee Hix „Kindel kui linnulend” või JurisKronbergs „Maa-alune luule” või Lassi Nummi „Maa ja taeva märgid” või Wisława Szymborska„Oma aja lapsed” jt.Proosa: Michael Cunningham „Tunnid” või Jostein Gaarder „Sophie maailm” või Nick Hornby„Maoli” või Peter Høeg „Preili Smilla lumetaju” või Nora Ikstena „Elu pühitsus” või Jean-MarieGustave Le Clézio „Näljaritornell” või Daniel Kehlmann „Maailma mõõtmine” või Hanif Kureishi„Äärelinna Buddha” või Doris Lessing „Kõige ilusam unelm” või Cormack McCarthy „Tee” võiIan McEwan „Tsementaed” või Toni Morrison „Armas” või Haruki Murakami „Norra mets” võiSofi Oksanen „Puhastus” või Orhan Pamuk „Lumi” või Viktor Pelevin „Õuduse kiiver” võiArundhati Roy „Väikeste asjade jumal” või Jeanette Winterson „Taak” jt.Draama: Harold Pinter „Majahoidja” jt.ArutlusteemasidKirjanduse mitmekesistumine ja uuenemine. Ideoloogiad, moraal ja esteetika ümberhinnangutekeerises. Uuem kirjandus ja klassikaline ilumõiste. Kirjandus ja ühiskonna valupunktid.Nüüdiskirjandus ja ajalugu. Kirjanduse rahvuslik, euroopalik ja individuaalne alge. Kirjanduserahvuslikkus ja rahvusülesus. Kirjanduse uued väljendusvahendid. Kirjandus kui ühiskondlik või
  25. 25. 25keeleline provokatsioon. Kirjandus ja postmodernism. Kirjandus ja elektrooniline meedia.Kirjandus ja meelelahutus. Kirjandus kui otsing ja mäng. Reaalsuse ja fantastika põimumine,astumine tundmatusse maailma. Inimese ja maailma suhte kajastusi. Kirjandus kui piirideavardamine. Kirjandus teise kogemuse vahendajana. Euroopa kirjandus eetiliste ja humanistlikeväärtuste ja hoiakute kujundajana. Eesti ja maailmakirjanduse vahelisi paralleele ja võrdlusi. Eestikirjandus maailmas. Jne.MõistedAbsurdikirjandus, arvustus, etnofuturism, grotesk, hittkirjandus, intertekstuaalsus, iroonia,kultuskirjandus, küberkirjandus, memuaarid, paroodia, postmodernism, punkluule, vabavärss,veebikirjandus.Terviklikult käsitletavad teosedÕpilane loeb läbi vähemalt kolm tänapäeva kirjanduse proosa- või draamateost eesti võimaailmakirjandusest, lisaks ühe luuletuskogu ning ühe värskelt ilmunud uudisteose.3.7. ÕppetegevusKirjanduse õppe-eesmärkidest ja õpitulemustest lähtuvalt on kirjandustunni õppetegevused seotudilukirjanduse ja kultuuriteemaliste teabetekstide, sh esseistika lugemise, analüüsi ja tõlgendamisega,ent ka suulise ning kirjaliku eneseväljendusega. Lugeja- ja tekstikeskse kirjandusõpetusega asetubesikohale lugemine ning sellega seotud tegevused, tahaplaanile jääb kirjanduslugu.Kirjandustunnis kasutatakse eri kirjandusteaduslikke meetodeid lähilugemisest võrdlev-ajalooliseni.Õppetegevused peavad aitama loetusse süveneda, seda analüüsida, sünteesida, võrrelda, hinnata japraktilises tegevuses kasutada. Kirjandusega tegeldes tuleks vältida meetodi ühekülgsust. Nii võibnäiteks: 1) analüüsida kirjandusteost ajastu kultuuritervikus, seoses ajaloo, kunsti ja filosoofiaga; 2) vaadelda kirjandusteost kui kirjaniku elu peegeldust ja edasiarendust; 3) uurida teksti struktuuriosade suhteid ja tähendust: nii lugedes kui ka ise kirjutades; 4) analüüsida teksti jutustuse seisukohalt: luua aega ja tegevuskohta, joonistada üles tekstiruume, uurida süžee ja faabula seoseid, narratiivsust jm; 5) mõtestada lahti väite võtmesõnu; sõnastada oma arvamust või küsimusi, argumenteerida; leida olulist ja seostada seda varemloetuga, struktureerida teavet ning edastada seda graafiliselt; 6) võrrelda ja vastandada teavet, tuua esile ühiseid ning eriomaseid jooni; 7) leida tekstidevahelisi seoseid: narratiivis, kompositsioonis, tegelastes, episoodides, motiivides, üksiksõnades ja fraasides; 8) leida arhitekstuaalseid seoseid: süžeedes, tegelastüüpides, motiivides, väljendites; 9) teisendada teksti teise žanrisse; 10) analüüsida eri stiile ja allkeeli, nende segunemist kirjandustekstis; 11) võrrelda ilukirjanduse väljendusvahendeid filmi- ja teatrikunsti võtetega; 12) tegelda kunstiteose poeetikaga, uurida oma lugemisoskust, -eelistusi ja lugejaajalugu, erinevaid lugejagruppe ning lugemismudeleid.Kirjandusõpetuse eesmärke aitavad saavutada kirjandusteoste motiividel loodud või kirjanduslugututvustavate mängu- ja tõsielufilmide vaatamine, helisalvestiste kuulamine, samuti teatri jamuuseumi külastused ning nende tegevustega seotud ülesanded.Ilukirjandustekstide kõrval loetakse kirjandustunnis ka kirjandusõpet toetavaid metatekste. Seesüvendab oskust kasutada erinevaid teabevahendeid ja kujundab kriitilist suhtumist interneti-allikatesse. Esseistikat või kirjanduskriitikat lugedes, seda kirjandusteose analüüsil kasutades
  26. 26. 26kasvab oskus korrektselt tsiteerida ja refereerida, kujuneb arusaam autoriõigusest ning plagiaadist.Eakohaselt valitud kirjanduskriitika lugemine toetab tööd tervikteostega, pakkudes isikust,ajastust, kultuurist vm lähtuvaid eri tõlgendusvõimalusi, õpetades ühtlasi tekstisse kriitiliseltsuhtuma. Õpetlik on otsida teavet teose probleemide, ideede, tegevusaja ja -kohtade jms kohta;leida teksti põhiidee ning seostada seda oma elu- ja lugemiskogemusega; esile tõsta ja ümbersõnastada olulisi mõtteid; teha loetust kokkuvõte või esitada teavet teises vormis; sõnastada poolt-ja vastuargumente; esitada teksti kohta küsimusi või neile vastata; analüüsida teksti põhjalkoostatud väiteid. Tekstipoeetilise lähenemise puhul on soovitatav tekstide ühiseid ja eriomaseidjooni sedastav võrdlusmeetod.Kirjandustunnis käsitletut aitab kinnistada õpitu suuline ja kirjalik rakendamine. Selleks võibkasutada mitmeid analüüside, arutluste ja loovtööde kirjutamise võimalusi ning suulise enese-väljenduse võtteid (rühmatöö esitlused, ettekanded, kõned, väitlused). Nii teoste tõlgendamisel kuika esinemisoskuse ja -julguse arendamisel on olulisel kohal ka rollimängud ja dramatiseeringud.Õppetegevust planeerides on soovitatav lähtuda aktiivõppe (sh avastus-, uurimis-, probleem- japrojektõppe) põhimõtetest, võimaldades õpilastel töötada nii üksi, paaris kui ka rühmas, etarendada nende koostööoskusi ja vastutustunnet.3.8. Füüsiline õpikeskkond 1. Õppekomplektid (õpikud, töövihikud, õpetajaraamatud) kõigi kursuste tarbeks. 2. Kursuste õppimisel vajalikud tekstikogumikud (lugemikud, valikkogud) ning kirjandusteosed. 3. Kursuste õppimisel vajalikud CD-d (luule ja proosa audioraamatud, eesti luule lauludes, murdeluule, kuuldemängud jms). 4. Kursuste õppimisel vajalikud DVD-d (filmid kirjanikest ja kirjandusüritustest, kirjandusteostel põhinevad filmid ja lavastused). 5. Kättesaadavad on kirjanduse õppimisel vajalikud interaktiivsed õpikeskkonnad ning võrguväljaanded.4. Vene keel4.1. Üldalused4.1.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgidGümnaasiumi vene keele õpetusega taotletakse, et õpilane: 1) süstematiseerib ja süvendab oma teadmisi keelesüsteemi struktuurist ning funktsioneerimisest; 2) süstematiseerib ja üldistab oma teadmisi õigekirjast ning saavutab kirjaoskuse kõrgema taseme; õpib tundma leksikoloogia, stilistika ja kõnekultuuri tähtsamaid küsimusi; 3) arendab oskusi töötamiseks erinevates funktsionaalstiilides tekstidega; 4) teadvustab massiteabevahendite rolli kultuuri- ja ühiskondlikes protsessides ning mõistab nende kasutamise vajalikkust; 5) oskab tekste (sh meediatekste ja reklaami) analüüsida ning kriitiliselt hinnata, saades aru autori kavatsusest ning osates eristada usutavat ja ebausutavat infot; 6) õpib loetust ja kuuldust adekvaatselt aru saama; 7) õpib õigesti valima keelendeid, luues mitmesuguse eesmärgiseadega suulisi või kirjalikke tekste; täiustab oskust oma seisukohta õigesti ja veenvalt väljendada;
  27. 27. 27 8) õpib kirjutama mitmes žanris arutlevaid tekste (kirjand, essee, loovtöö, uurimistöö, projekt) ning tarbetekste; 9) loob blogisid ja veebitekste, et väljendada oma suhtumist mitmesugustesse probleemidesse; 10) kujundab adekvaatse ja stabiilse enesehinnangu; 11) oskab saadud teadmisi rakendada elus ning oma tulevases kutsetöös; 12) kujuneb vaimselt arenenud ja sotsiaalselt aktiivseks isiksuseks, kes on valmis end täiendama.4.1.2. Õppeaine kirjeldusGümnaasiumiastmes, millega üldharidus lõpeb, on oluline soodustada õpilaste sotsiaalsetkohanemist, arvestades tööturu eripära ja reaalseid vajadusi. Teoreetilised teadmised vene keelest jakeele praktiline valdamine aitavad saada tänapäeva ühiskonna tegusaks liikmeks ning leida väärikatöö eriti niisugustes tegevusvaldkondades nagu tõlkimine, kirjastustegevus, toimetajatöö, õpetaja-töö, teadus, turism, sotsiaaltöö, meditsiin, äritegevus. Õpilaste sotsialiseerumine tagatakse osaliseltselle ainekava põhieesmärkide saavutamise ja üksikülesannete täitmise kaudu. Vene keele õppelõppeesmärk on oskus lahendada aktuaalseid suhtlusülesandeid keelevahendite abil. Vene keelevaldamine paneb aluse teiste keelte ja ülejäänud õppeainete edukale omandamisele, aitab kujundadaõpilaste maailmapilti, avardab nende silmaringi ning arendab mõtlemist.Teoreetilised teadmised on keele praktilise valdamise aluspõhi, seepärast sisaldab gümnaasiumiainekava kolme tüüpi õppematerjali: teadmised keelest ning keelelised ja kommunikatiivsedoskused. Gümnaasiumiõpetaja peab valdama tänapäeva keeleteadust, uusi tehnoloogiaid jatöömetoodikaid.Õppeaine koosneb kuuest kohustuslikust ja ühest valikkursusest: igal aastal õpitakse üht teoreetilistja üht praktilist kursust; teoreetilised kursused eelnevad praktilistele või on nendega paralleelselt.Kohustuslikud kursused on „Keel – ühiskond – kultuur”, „Tekst keeles ja kõnes. Teksti stilistika”,„Praktiline vene keel I (kõnekultuur)”, „Praktiline vene keel II (suulise teksti vastuvõtt ningloomine)”, „Praktiline vene keel III (kirjaliku teksti vastuvõtt ning loomine)” ning „Praktiline venekeel IV (ortograafia ja interpunktsiooni korrektsioonikursus)”. Praktilised kursused eeldavad õpitudteoreetiliste teadmiste teadlikku rakendamist.Gümnaasiumi vene keele ainekava on üles ehitatud põhimõttel üldiselt üksikule. Kursusel „Keel jaühiskond” on kõige üldisem iseloom. Kursus süvendab teadmisi keele ajaloolisest arengust,funktsioneerimisest, varieerumisest ning vastastikustest seostest teiste keelte ja kultuuridega. Muukõrval käsitletakse siin küsimusi keele funktsionaalsest liigendumisest ning kõigi keeleüksuste ja -vahendite koosmõjust tekstis, mida üksikasjalikumalt õpitakse kursuses „Tekst keeles ja kõnes.Teksti stilistika”.Kursusest „Tekst keeles ja kõnes. Teksti stilistika” saavad õpilased teoreetilisi teadmisi tekstistruktuurist ning mitmesugustes kommunikatsioonitingimustes kasutatavate eri tüüpi tekstideloomisest, mõistmisest ja hindamisest. Tekstikeskne käsitlus ühendab kõiki vene keele õppimiseetappe nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis, kuid spetsiaalse süsteemipärase õppimise objekt on tekstkui kõne- ja keeleüksus nimelt selles kursuses. Kursus põhineb kõigil õpilaste varem omandatudteadmistel, kuna tekst on sisuliselt kõigi keeletasemete üksuste vastastikuse ja koosmõju tulemus.Kursus „Tekst keeles ja kõnes. Teksti stilistika”, mis vahendab ka põhiteadmisi keele toimimisesteri valdkondades ja suhtlusolukordades, tõstab õpilaste vene keele oskuse taset, tuginedesfunktsionaal-tegevusliku käsitluse ideele. Kursuse funktsionaal-tegevusliku iseloomu realiseerimisttoetab võimalus rakendada ühe tunni raames kompleksselt kõiki kõnetegevuse liike: kuulamist,lugemist, kõnelemist ja kirjutamist. Ainet on kerge lõimida kirjanduskursustega (nt töö õpitavate
  28. 28. 28kirjandusteoste keelega). Kursuse võtmemõiste on teatud stiilis või žanris tekst, mis loobtingimused, et a) selgitada eri keeletasandite üksuste vahelisi stiiliseoseid; b) tuua järjekindlalt esileõppeainesiseseid ja ainetevahelisi seoseid.Vene keele õpetamisel on traditsiooniliselt suure tähelepanu all õpilase kirjalik kõne. Et täiustadaõpilaste õigekeelsusoskusi on gümnaasiumis ette nähtud praktilise vene keele kursus tööksortograafia ja interpunktsiooniga. Kursus „Kõnekultuur” on suunatud kõne erijoonte ja keele-normide kohta käivate teoreetiliste teadmiste rakendamisele kõnetegevuses.. Kommunikatiivseidoskusi täiustatakse kursustes „Suulise teksti vastuvõtt ning loomine” ja „Kirjaliku teksti vastuvõttning loomine” tekstide lugemise ja loomise protsessis.Valikkursus „Vene keel Eestis” vaatleb põhjalikumalt üht kursuses „Keel – ühiskond – kultuur”üldisemalt käsitletud aspekti.4.1.3. Gümnaasiumi õpitulemusedGümnaasiumi lõpetaja: 1) on omandanud lingvistilised põhiteadmised keelest kui süsteemist ja selle realiseerumisest kõnes; 2) tunneb ortograafia- ja interpunktsiooni- ning teisi vene keele norme; 3) loeb ning kuulab eri žanris ja stiilis tekste ning mõistab nende sisu; 4) loob olenevalt suhtluseesmärgist ja kõnesituatsioonist eri žanris ja stiilis sidusaid tekste; võib esineda suulise lühiettekandega; 5) kirjutab arutlevaid tekste mitmes žanris: kirjand, essee, loovtöö, uurimis- ja projektitöö; 6) teeb ilukirjandusliku teksti lingvistilist analüüsi; 7) koostab monoloogilisi tekste asjaajamisstiili teatud žanrides (ametlike dokumentide vormistamine); oskab pidada ametlikku kirjavahetust posti teel, saates fakse ja elektronkirju; 8) tunneb meediateksti ülesehituse eripära, eristab usaldusväärset infot ebausaldusväärsest ning oskab luua mõnda liiki tekste ajakirjandusstiilis, väljendades ja kaitstes oma kodanikupositsiooni; 9) tunneb dialoogilise teksti ülesehituse eripära; on suuteline võtma osa argumenteeritud dialoogist, analüüsima vestluse kulgu ning hindama selle tulemusi; 10) valdab põhilisi retoorikavõtteid, on võimeline leidma neid tekstist ja sobivas olukorras kasutama, nt kuulajaskonna ees ettekande või tänukõnega esinedes; 11) kasutab vajaliku teabe leidmiseks sõnastikke, teatmeteoseid ja internetti; 12) seostab saadud infot eluliste situatsioonidega ning tulevase erialase tegevusega; 13) osaleb aktiivselt vestlustes ühiskonnale tähtsatel teemadel (terve eluviisi eelised, liiklusohutus, massiteabevahendite ja reklaami mõju ühiskondlikule teadvusele jne), tuginedes mitmesugustele allikatele ning argumenteerides oma seisukohta.4.2. I kursus „Keel – ühiskond – kultuur”4.2.1. ÕpitulemusedKursuse lõpul õpilane: 1) mõistab keele rolli ning funktsiooni ühiskonnas, teadvustab keele ja kultuuri vastastikust seost; 2) on omandanud ettekujutuse vene keele kohast maailma teiste keelte seas, tunneb huvi keele ajaloo vastu, huvitub selle keele kandjate kultuurist, hindab kultuuritraditsioonide järjekestvust ning mõistab, et keel on tema identiteedi alus;
  29. 29. 29 3) suhtub lugupidavalt teiste rahvaste keeltesse ja kultuuridesse, sh eesti keelde, tunneb end Eesti mitmekultuurilise ühiskonna esindajana; 4) mõistab sootsiumi liigenduse ja keele variatiivsuse vastastikust seost; 5) arutleb loetu üle, kasutades omapoolseid näiteid ja argumente, ning teeb järeldusi; 6) oskab analüüsida ja hinnata keelevahendeid olenevalt nende kasutamisest tänapäeva vene keele teatud variandis; 7) oskab kasutada keelevahendeid kooskõlas tänapäeva vene keele ühe või teise variandiga; 8) teadvustab keeleliste ja mittekeeleliste kommunikatsioonivahendite ja -kanalite vastastikust seost; 9) analüüsib ja hindab keele arengutendentse ning keele tänapäevaseisundit.4.2.2. ÕppesisuSuhtlemine keele abil inimese evolutsiooni käigus. Keel ja ühiskond, keel ja isiksus. Inimestesuhtlemine ja loomade suhtlemine. Keele funktsioonid. Keele kommunikatiivne funktsioon. Keeleja mõtlemise seos. Keel kui märgisüsteem. Keel ja mitteverbaalsed suhtlusvahendid. Keel ja kõne.Kirja areng: kirja tekkimine, tähtkiri, tähestikud. Tehiskeeled.Keelte ja kultuuride vastastikused mõjutused. Rahvuskeel. Keelelise käitumise rahvuskultuurilineeripära. Keel kui vaimsete väärtuste väljendaja ja kandja.Keelkonnad ja keelerühmad. Keelte ühisjooned. Indoeuroopa keelkond: romaani, germaani ja slaavikeelerühm. Keel ja dialekt. Slaavi keeled ning vene keele koht nende seas. Tänapäeva vene keelearenemistendentsid.Kirjakeel (kirjalik keel, vene kõnekeel). Ühiskonna ja keele sotsiaalne, erialane, ealine,territoriaalne jne liigendus. Tänapäeva vene keele dialektid. Madalkeel. Släng/žargoon (sotsiaalne,professionaalne, ealine jt). Keele ealised, soolised ja muud variandid. Idiolekt.Metropoli ja diasporaa keel. Vene keel Eestis: kõnelejad, territoriaalne levik, funktsioonid.4.3. II kursus „Tekst keeles ja kõnes. Teksti stilistika”Kursusel on esmajoones teoreetiline ja osaliselt praktiline iseloom; eeldatakse, et kõiki teoreetilisiteadmisi kinnistatakse materjali, st stiililt ja žanrilt erinevaid tekste praktiliselt analüüsides.4.3.1. ÕpitulemusedKursuse lõpul õpilane: 1) mõistab keelesüsteemi tekstitasandi iseärasusi; 2) orienteerub keeleühikute ja tekstide stiililises mitmekülgsuses; 3) on omandanud ettekujutuse tekstiliikidest; 4) teab teksti kui keele- ja kõneüksuse põhitunnuseid; 5) oskab analüüsida teksti formaalseid tunnuseid; 6) oskab analüüsida teksti sisu ja kommunikatiivset suunitlust; 7) suhtub teadlikult võimalusse kasutada omandatud teoreetilisi teadmisi suulises ja kirjalikus kõnes; 8) väljendab oma mõtteid ja tundeid, arvestades suhtlusvaldkonda, -situatsiooni ja -eesmärki ning järgides stiili- ja etiketinorme; 9) kasutab oskuslikult keele stilistilisi võimalusi erineva žanrikuuluvusega suulistes ja kirjalikes tekstides.

×