Your SlideShare is downloading. ×
3. KLASSITSISM18. sajandi teisel poolel tõusis Euroopas taas huvi antiigi vastu. Valgustusaja mõtlejad olidveendunud, et o...
● ARHITEKTUUR● Arhitektuuris pääses esile stiil, mis püüdis eeskujuks võtta antiikehitisi, niihästi üldlahenduses kui ka ü...
● Kõrgklassitsistlikud arhitektid nagu ANDREJAN ZAHHAROV (1761-1811) – ehitas Admiraliteedihoone,● ANDREI VORONIHHIN (1759...
● ANTONIO CANOVA (1757-1822)● Tuntuim varaklassitsistlik skulptor, kelle töödes võib näha teatud rokokoolikku pehmust, sar...
väljatoomisel. Üheks selle tagajärjeks oli hele-tumeda efektide vältimine ja huvipuuduskoloriidi   suhtes. „Maaliteose vää...
süvendada ühtlane valgus ja monotoonne kollakaspruun koloriit. Teos on ülimal määral lihtne, tõsine ja kaine.● David reage...
● Ingres on loonud kompositsitsioone mitmesugustel ainetel, aktimaale, figuuraal- kompositsioone ja portreid. Tema looming...
KUNSTI SEISUND 19. SAJANDI PRANTSUSMAAL                       J. Kangilaski „Üldine kunstiajalugu“ lk. 210-212● Prantsusma...
PALUN ÕPI EELNEV LÕIK ENESELE PÄHE, SEEJÄREL MÕTLE ELU ÜLEJÄRELE JA KATSU ANDA OMA PARIM, ET ENNAST SUUREMAKS MUUTA!M. Hom...
osaliselt omaks. Kuni ametlik kunst end uute sulgedega ehtida jõudis, olid aeg ja koos sellegasõltumatu kunst aga juba eda...
Upcoming SlideShare
Loading in...5
×

Klassitsism - konspekt

944

Published on

Published in: Education
0 Comments
0 Likes
Statistics
Notes
  • Be the first to comment

  • Be the first to like this

No Downloads
Views
Total Views
944
On Slideshare
0
From Embeds
0
Number of Embeds
1
Actions
Shares
0
Downloads
0
Comments
0
Likes
0
Embeds 0
No embeds

No notes for slide

Transcript of "Klassitsism - konspekt"

  1. 1. 3. KLASSITSISM18. sajandi teisel poolel tõusis Euroopas taas huvi antiigi vastu. Valgustusaja mõtlejad olidveendunud, et on olemas mõistuspärased loodusseadused ning nendel põhineb maailmakord.Mõistuse seadusi järgiva eluviisi eeskujusid leiti antiikajast.18. sajandi viimasel kolmandikul tekkis antiikajavaimustuse mõjul kunstistiil, midanimetatakse klassitsismiks. Seda nimetust kasutatakse peamiselt Kesk- ja Ida-Euroopas.Inglismaal ja Prantsusmaal, kus antiiki jäljendav kunst (barokk-klassitsism) oli valitsev ka 17.sajandil, tuntakse seda stiili NEOKLASSITSISMINA. Klassitsism tekkis vastukaaluksrokokoostiili fantaasiaküllusele, kujunes välja Roomas aastail 1760-1770 ning levis Euroopas1830-ndate aastateni. Kaks sakslast – arheoloog ja kunstiajaloolane J. J. Winckelmann jamaalikunstnik A. R. Mengs ühendasid maalikunsti reformimiseks „ideaalse ilu“ kreeka-roomavoorusliku sisuga. Winckelmann kirjutas, et vanakreeka kunsti iseloomustab „õilis lihtsus javaikne suurus“. Neid omadusi taotles ka klassikaline kunst.Klassitsismi juured peituvad soovis taastada ühiskonnas traditsioonilised väärtused. Diderot’järgi peab kunst harima, „muutma vooruse ligitõmbavaks, pahe põlastusvääeseks ning naljakarabavaks“. Samal ajal vallandavad arheoloogist krahv de Caylus’ kirjutised ningväljakaevamised Itaalias Herculaneumis ning Pompejis uuesti antiikmoe.Klassitsismi periood ei langenud kõigil kunstialadel samasse ajajärku. Klassitsism kirjandusesoli suuremalt osalt varasem kui kujutavas kunstis. Arhitektuuris püsis klassitsism kohati kuni19. sajandi keskpaigani.Klassitsismi periodiseeritakse tavaliselt järgmiselt:1. varaklassitsism umbes kuni 18002. kõrgklassitsism pärast seda.Prantsuse klassitsism jagatakse kolmeks etapiks:1. 1760-1790 Louis XVI stiil2. 1790-1800 direktooriumi stiil3. 1800- u.1820 ampiirstiil (pr. k. empire – keisririik).
  2. 2. ● ARHITEKTUUR● Arhitektuuris pääses esile stiil, mis püüdis eeskujuks võtta antiikehitisi, niihästi üldlahenduses kui ka üksikasjades. Selleks mõõdistati ehitisi ja nende varemeid Itaalias ja Kreekas. Püüti vabaneda renessansiaegsetest ja –järgsetest antiigi tõlgendustest ja jõuda „puhta, algse ja õige“ antiigi juurde.● Klassitsism ei nõudnudki otsest antiigi jäljendamist, vaid antiikkunstist tuletatud reeglite kasutamist. Ehitised on sümmeetrilised ja plokiviisiliselt liigendatud, vastandina baroklikule kõigi üksikosade ühtesulatamisele. Täielikud kreeka ehitiste jäljendused jäid siiski erandlikuks; üheks selliseks näiteks on MADELEINE’I KIRIK PARIISIS. Templiarhitektuuril ei saanud olla massilist levikut, kuid templitelt laenatud detaile, eriti sambaid, kasutati enamiku ehitiste juues.Nii tekkisid ehitised, mille fassaadid meenutasid templit.● Lihtsus, rangus, reeglipärasus ja suurejoonelisus on klassitsistlikule arhitektuurile omased jooned. Klassitsistlikest fassaadidest oli võimalik kujundada ainulaadselt mõjuvaid pidulikke ansambleid – kuigi hoonete siseruumid olid mõnikord ebapraktilised. Eriti kehtib see kõrgklassitsismi kohta. Ampiirstiil kaldus uuesti ka rooma ja isegi vanaegiptuse eeskujude poole, sest need olid toredamad ja massiivsemad ning sobisid paremini esindusarhitektuuri tellijate – suurriikide valitsejate maitsele. Tegelikult ei lakanud kunagi rooma ja renessanssarhitektuuri mõju ning koos sellega armastus ümarkaare ja kuppelehitiste vastu. Kasvas ainult lihtsuse, sümmeetria ja tasakaalu taotlus. Klassitsistlike kuppelehitiste parimateks näideteks on PANTHEON PARIISIS ja IISAKU KIRIK PETERBURIS.● Klassitsism kujunes õitseajaks VENE ARHITEKTUURIS. Tsaarimonarhia oli oma hiilguse tipul ja noor Peterburi kasvas jõudsalt. Peterburis töötas palju välismaiseid arhitekte.● ANTONIO RINALDI (1710-1794), kes ehitas Marmorpalee Neeva kaldapealsel● JEAN BAPTISTE VALLIN de la MOTHE (1729-1800) – varaklassitsismi esindav arhitekt, kavandas Kunstide Akadeemia hoone, Nevski prospektil asuv kaubahoov Gostinõi Dvor
  3. 3. ● Kõrgklassitsistlikud arhitektid nagu ANDREJAN ZAHHAROV (1761-1811) – ehitas Admiraliteedihoone,● ANDREI VORONIHHIN (1759-1814) ehitas Kaasani peakiriku.● CARLO ROSSI (1775-1849)Rossi töödeks on hiiglaslik Peastaabi kaarhoone, Mihhailovskoje palee, Aleksandra teater.Rossi ehitisi iseloomustab püüe dekoratiivsuse ja toreduse poole, kuid siiski jääb ta kõigetüüpilisemaks klassitsistiks.● Klassitsismi ajal levisid ka arhitektuurilised monumendid, ilma praktilise funktsioonita ehitised, nagu triumfikaared, võidusambad ja auväravad. Neid püstitati Prantsusmaal – TÄHE VÕIDUKAAR PARIISIS, Saksamaal - BRANDENBURGI VÄRAVAD BERLIINIS, Venemaal – ALEKSANDRI SAMMAS, NARVA VÄRAVAD PETERBURIS.● SISEARHITEKTUURIS asendus rokokoolik kergus varaklassitsismi päevil rangema ja tagasihoidlikuma kujundusega. Seinapaneelide kasutamine jäi püsima, kuid dekoratsioon muutus oluliselt. Kõik motiivid püüti kujundada sümmeetriliselt. Ornamentika muutus otseselt sõltuvaks kreeka ja rooma eeskujudest. Levinud motiivideks olid HAMMASLÕIGE, MEANDER, HELMISNÖÖR, MUNAVÖÖT jne. Varaklassitsismi ajal armastati RIPPUVA RÄTIKU ja VANIKU motiive. Sageli kasutati ka valgest stukist nn. TROFEEKIMPU (lipud, mõõgad, hellebardid, kahurid, kiivrid jne.).● SKULPTUUR● Klassitsistlik skulptuur oli samuti sõltuv antiikeeskujudest. Vanakreeka plastikat jäljendati nii vormikäsitluse kui ka motiivide valikul. Materjalidest oli eelistatuim marmor. Isegi kaasaegsete tegelaste portreed püüti lahendada kreekapäraselt – neile anti vastav poos, näoilme ja isegi riietus.● Inimkeha kujutati hästiarenenuna ja harmoonilisena, eelistatud olid alastifiguurid. Detailidest hoiduti, mistõttu kujud tunduvad üldistatuna ja idealiseerituna. Klassitsism püüdis ka dramaatilistes stseenides iga hinna eest jääda soliidseks, rangeks ja suurejooneliseks. Seetõttu mõjuvad klassitsistlikud teosed tihti tundevaesetena. Kogu klassitsistlik kunst näib olevat liiga mõistusepärane ja külmalt kaalutlev.
  4. 4. ● ANTONIO CANOVA (1757-1822)● Tuntuim varaklassitsistlik skulptor, kelle töödes võib näha teatud rokokoolikku pehmust, sarmikust ja värskust.● Tuntuim teos on „Kolm graatsiat“.● JEAN ANTOINE HOUDON (1741-1828)● Prantsuse skulptor, kes suutis ühendada klassitsistlikud põhimõtted tõetruuduse ja jõulise ilmekusega, eriti portreebüstides.● Kuulsaim teos on Voltaire’i istuv figuur.● BERTEL THORVALDSEN (1768-1844)● Kõrgklassitsismi kõige kuulsaim esindaja, kes viis kõige järjekindlamalt ellu klassitsistlikke põhimõtteid.● Teoseid: „Jason“, „Kristus“.MAALIKUNSTMaalikunstil polnud antiikajast otsest eeskuju leida, seetõttu kordus sama nähtus, misrenessansipäevil, kuid tunduvalt järjekindlamalt, nagu kogu antiigi jäljendamine 19. sajandil.Temaatikas valitses kindel hierarhia: hinnatuimad olid mütoloogilised, religioossed jaallegoorilised maalid ja portreed. Maastiku-, olustikumaal ja natüürmort olid teisejärgulised.Maalid olid suureformaadilised, kompositsioon tasakaalukas, rahulik ja sümmeetriline,tegelastel olid sageli teatraalsed poosid. Tegevus oli koondatud maali esiplaanile, tagaplaanilon vähe detaile. Kunstnikud pöörduvad tagasi antiikbareljeefide ja Herculaneumi freskodefrontaalse ülesehituse juurde. Kaine dekoor ning teisejärguliste detailide puudumine juhivadtähelepanu olulisemale ning rõhutavad neoklassitsistlike maalide tõsidust.Elavat loodust kujutati harva. Kunstnikud püüavad loodust parandada, et saavutadatäiuslikkust. „Ideaalse ilu“ saavutammiseks oli vaja hästi tunda anatoomiat ja proportsioone.Eeskujuks võeti antiikskulptuure ja –reljeefe.Maalil domineeris joonistus, taotleti lineaarsust ja plastilisust. Värvikasutus tähendasjoonistust – ta tähistab objekti, annab sellele tähtsuse maalil ning on abivahendiks vormistiku
  5. 5. väljatoomisel. Üheks selle tagajärjeks oli hele-tumeda efektide vältimine ja huvipuuduskoloriidi suhtes. „Maaliteose väärtus ei seisa mitte koloriidis, valguses ja varjus, vaidkontuuride suursugususes, “ väitis klassitsismi apologeet J. J. Winckelmann. Maali pind ontäiesti sile ning kunstniku stiil suhteliselt impersonaalne.Antiigi mõju ei piirdunud ainult antiikkunsti jäljendamisega; ka tööde ainestik oli sageliammutatud antiikajaloost või –mütoloogiast. Need teemad pidid olema ülevad ningsuursugused; klassitsistlik kunst tahab olla alati moraliseeriv ja didaktiline. Ta tahab olla agaka tõsine ja mehine ning hülgab täielikult rokokoo kergemeelsuse ning lillelisemeeleolutsemise. Kui rokokookust oli irratsionaalne, siis klassitsism on ratsionaalne, nagu oliseda 17. saj. kunst (N. Poussin).Klassitsistlike teooriate järjekindel rakendamine oleks tähendanud maalikunsti täielikkuvõõrutamist loodusest. Õnneks seda siiski ei juhtunud, sellest päästis kunsti prantsusemeistrite terve instinkt. Ka nüüd säilitab prantsuse kunst paiguti tiheda kontakti loodusega. Jasee, mis klassitsistlikul ajastul luuakse paremat ning püsivamat, tekib õieti osalt täielikusvastuolus klassitsismi teooritaega. Maalikunstis, nii nagu arhitektuuris ja skulptuuriski, olimitmeid suuri meistreid, kes olid suured niivõrd, kuivõrd nad astusid üle klassitsismiskeemidest ja dogmadest, kuivõrd nad oskasid klassitsismi põhimõtted ühendada oma isiklikueneseväljendusega ja kaasaegsest elust ammutatud materjaliga.● JAQUES LOUIS DAVID (1748-1825)● Klassitsistliku ajastu kuulsaimm ja mõjukaim maalikunstnik, kes ühest küljest oli kõige järjekindlam klassitsist; kuid tema loomingus on külgi, mis mis viivad hoopis välja klassitsismi rangetest raamidest ja mida võib vaadelda ka realismi varasema väljendusena prantsuse maalikunstis.● Davidi kuulus maal „Horatiuse vanne“ (1874) oli klassitsistliku programmi esmakordne järjekindel väljendus. Samas oli see teos suure ühiskondliku tähtsusega ja kaasaegsed pidasid seda revolutsioonilise vaimulaadi selgeks ilminguks, sest süžee meenutas neile kodanikukohuste ülimuslikkust. Teoses valitseb lineaarplastiline käsitluslaad, kompositsioon, mis meenutab antiikreljeefidestiili, on rahulik, rangelt sümmeetriline, figuurid asetsevad üksteise kõrvale asetatud kihtidena. Kompositsiooni rahulikkust aitavad
  6. 6. süvendada ühtlane valgus ja monotoonne kollakaspruun koloriit. Teos on ülimal määral lihtne, tõsine ja kaine.● David reageeris oma teostega Prantsusmaa poliitilisele arengule – nt. maal „Tapetud Marat“. Pärast jakobiinide terrorit ja nende kukutamist maalis ta teose „Sabiinitarid“, kutsudes selle roomlaste ja sabiinitaride lepitamise stseeniga üles leppimisele ka Prantsuse ühiskonnas.● David on Napoleoni visuaalse kultuse rajaja – maalib palju allegooriaid Napoleoni elust. Suurejoonelisim on grandioosne „Napoleoni kroonimine“ (6,1x9,31m). Klassitsismi rangeid teooriaid ei saanud siin rakendada, kunstnikul oli nõue kujutada seda sündmust ja osavõtjaid loomutruult (Napoleon vaatas kavandid isiklikult üle). Imetlusväärne on meisterlikkus, millega tohutu suure maali realistlikud üksikdetailid on ühendatud äärmiselt ühtseks maaliliseks tervikuks. Ses suhtes on nimetatud teos ainulaadne kogu kunstiajaloos.● Tippsaavutusteks Davidi loomingus saab lugeda portreemaale. Portreede vormikäsitlus on kindel ja selge, nad on võluvad oma maalilise ilu ja värskusega, naiivse ning vahetu loomulikkuse ja suurejoonelise lihtsusega. Ülimalt kaasahaarav on neis kunstniku karakteriseerimisjõud.● Davidi looming on avaldanud otsustavat mõju peaaegu kogu Euroopa kunsti arengule 19. saj. esimesel poolel, tema stiili levitasid arvukad õpilased, kelle seas oli hulk välismaalasi.● JEAN AUGUSTE DOMINIQUE INGRES (1780-1867)● Ingres jäi kuni surmani klassitsistlike ideede eestvõitlejaks ja kõikide uute voolude veendunud vastaseks. Ometi oli Ingres suur kunstnik, kes elas väga raskelt üle seda, et tema teosed ja teooriad leidsid toetust ainult kõige konservatiivsema ning kunstivõõrama publiku poolt. Ingres püüdis iga hinna eest saada „kaasaegseks Raffaeliks“, mõistmata suuri ühiskondlikke ja kunstilisi muudatusi, mis olid toimunud. Tema suured kompositsioonid, mida ta ise pidas kõige tähtsamaks oma loomingus, esindasid juba valmimise hetkel kunsti eilset päeva.● Tema portreed, mitmed aktimaalid ja eriti virtuooslikud joonistused annavad aga tunnustust Ingres’i geniaalsusest. Ingres’i kunsti kõige iseloomulikumad jooned on lineaarne abstraktsioon, püüd suure ja lihtsa joonekäsitluse poole ühenduses tugeva, puhtklassikalise kehatundega. Nii saavutab ta kontuuride peene ilu, ühtlasi aga üllatava veenvuse karakteriseerimisel.
  7. 7. ● Ingres on loonud kompositsitsioone mitmesugustel ainetel, aktimaale, figuuraal- kompositsioone ja portreid. Tema loomingu parim osa ongi portreed (eriti varasem periood), mis on teatud stiliseerimispüüdega, omane on kontuuride äärmine lihtsus ja selgus. Ingres on alati siiras ja otsekohene realist, kes kunagi ei idealiseeri oma modelle.● Ingres ei ole kolorist, kuid oma portreedes oskab ta alati tabadasobivat tooni ja ka värve peenelt nüansseerida. Kompositsioonides kasutatavad värvid on seevastu kirjud ja maitsetud.● Väga kaunid on ka tema aktimaalid, näit. „Suur odalisk“ a. 1814. Tähelepanuväärsed on joonte rafineeritud ilu, meisterlikult edasi antud valguse ja varju nüansside mäng kehadel. Neis teostes on tunda seda nn. külmunud meelelisust, mis on üldse iseloomulik klassitsistlikule aktimaalile.
  8. 8. KUNSTI SEISUND 19. SAJANDI PRANTSUSMAAL J. Kangilaski „Üldine kunstiajalugu“ lk. 210-212● Prantsusmaal oli revolutsiooni ja Napoleoni ajal valitsenud ühiskondlik oportunism. Niikunstnikud kui ka publik olid uskunud peaaegu täielikus üksmeeles klassitsismi ideaalidesse.Seda selgem ja sügavam oli klassitsismi lõhe romantismiga Napoleoni langemise järel.Prantsusmaal seostus kunsti areng poliitilise ajalooga tihedamalt kui mujal. Kujunes olukord,kus klassitsismi ideaalide hülgamine hiljem tulnud romantikute, realistide ja teiste poolttahes-tahtmata väljendas ka pettumust ühiskonnas. Neile aga, kes kehtiva korraga rahulolid, muutus klassitsismi traditsioonide ja „igaveste ilureeglite“ kaitsmine seetõttu mitteainult esteetiliseks, vaid, vähemalt alateadlikult, ka poliitiliseks ülesandeks. Seda asus täimariik, mis andis tellimused, autasud ja kunstikoolide õppejõudude kohad neile, kes ei suutnudvõi ei tahtnud mõista uusi taotlusi ja püüdsid truuks jääda klassitsismile.● Ametlikele ringkondadele sai suurimaks elavaks autoriteediks J. A. D. Ingres. Temaarvukad jäljendajad arendasid ametlikku kunsti üha formaalsemaks skeemiks. Sisulist tühjustpüüti varjata piltide suure formaadi, toretsevate efektide ja tehnilise virtuooslikkusega.● Temaatikas kujunes välja kindel hierarhia – kõrgeimalt hinnati mütoloogilisi,religioosseid või allegoorilisi kompositsioone, seejärel ajalooteemalisi teoseid ja seejärelportreid. Ainult selliste teemadega töötav kunstnik võis loota saada avalikkuse silmis suurekskunstnikuks. See, kes tegeles ainult „madalate“ žanritega nagu maastik, natüürmort võiolustik, määras end juba sellega teisejärguliste, „väikeste“ meistrite hulka.● Niisugune teemade hierarhia peegeldab muuseas publiku piiratud kunstimõistmist –esmajoones hinnati sõnastatavat sisu ja visuaalne kujundlikkus jäi enamastiteisejärguliseks. Sellise kunstimõistmise juuri võib omakorda näha Euroopas mitmesajandi jooksul süvenenud arusaamises, et haridus – see on ainult teadmised ja sõnalinemõtlemine. Meelte ja tunnete tähtsusest ei ole kitsalt praktitsistlik inimene tahtnudmidagi teada.
  9. 9. PALUN ÕPI EELNEV LÕIK ENESELE PÄHE, SEEJÄREL MÕTLE ELU ÜLEJÄRELE JA KATSU ANDA OMA PARIM, ET ENNAST SUUREMAKS MUUTA!M. Hommik● 19. sajandi noore turumajanduse tingimustes oli ilmselt küllalt palju neid, kes ainultsõnakunstist midagi leida oskasid ning kes teistele, meelelisematele kunstiliikidele lähenesidkirjanduse mõõdupuuga. Eriti maalikunsti oleksid need tegelased võib-olla hoopis äraunustanud, kui mitte kartus aadllist viletsam olla neid selles poleks takistanud. Et 18. sajandiõukond ja aadlikud olid kunsti finantseerinud, leidsid uusrikkad, et ilmselt peavad nüüdnemad, uued võimukandjad, seda tegema, kuigi nad südame põhjas võibolla imestasid, etmilleks seda maalikunsti ikka üldse vaja on. Klassitsistlikku tüüpi temaatilised maalidpakkusid siiski sõnastatavaid allegooriaid ja võimalusi end „ülevate“ väärtuste kandjakspidada ning olid seetõttu publikule kõige vastuvõetavamad.● 19. sajandi ametlikku kunsti on sageli nimetatud akademismiks. AKADEMISM kuikunsti õpetamise meetod oli kujunenud juba hilisrenessansi päevil, kuid just 19. sajandilomandas ta halva kuulsuse oma elukauge rutiiniga. Kunstikoolides, mida paljudes maadesakadeemiateks nimetati, oli aukohal kipskujude joonistamine ja vanade meistrite kopeerimine.Klassikute teoste põhjal töötati välja kompositsioonireeglid ja kindlad skeemid inimesekeha, liigutuste, miimika ja hingeelu kujutamiseks. Tavalise elu otsest kujutamist peetilabaseks, seda tuli parandada ja idealiseerida. Akademism soosis ülemäärajoonistuslikku alget maalikunstis ja alavääristas värvide tähendust.● Mõnikord kasutatakse ametlikust kunstist rääkides ka väljendit salongikunst. Nimetuson pärit näitustest, mida 1737-1848 korraldati ühes Louver’i saalis (Salon carré’s), hiljemPariisi teistes saalides, ja mis 19. sajandil said kunstiloomingu ametlikeks ülevaatusteks.Salongidel oli range žürii juba tunnustatud kunstnikest, kes kujundasid salongide ilme omamaitse järgi ja kindlustasid traditsioonitruu kunsti domineerimise. Avaliku arvamusesilmis olid tõelised kunstnikud ainult need, kelle töid eksponeeriti Salongis ja sinna pääseminevõis kunstnikule, kes ihkas ametlikku tunnustust, saada elu ja surma küsimuseks.● Ametlik kunst ei jäänud siiski kogu 19. sajandi jooksul ainult klassitsismi jäänuseidviljelema. Aegapidi ja ettevaatlikult toodi ametlikku kunsti uusi võtteid ja uut ellusuhtumist,mida olid loonud sõltumatud kunstnikud. Paari aastakümnega võeti uue suuna saavutused
  10. 10. osaliselt omaks. Kuni ametlik kunst end uute sulgedega ehtida jõudis, olid aeg ja koos sellegasõltumatu kunst aga juba edasi läinud ja lõhe nende vahel jäu püsima.● Sõltumatu kunst, mille esindajaid ametlik kriitika kõige ilusa ja püha hävitajateks tavatsesnimetada, väärib oma nime muidugi ainult tinglikult. Absoluutselt sõltumatut kunsti polekunagi olnud, alati toetub kunst mingitele ühiskondlikele jõududele. 19. sajandisträäkides saab juttu olla sõltumatusest riigi poolt kontrollitud kunstihierarhiast.● Sõltumatu kunsti toetajaskonnaks kujunesid opositsioonilised jõud, romantismi ajal osaradikaalset kodanlust ja väikekodanlust (põhiliselt haritlased). Sõltumatuteks kunstnikeks võiblugeda omaaegse kunstnikkonna tühist vähemust, kuid ometi on just nemad andnud selleväärtusliku, mis meid huvitab 19. sajandi kunstis, vähemalt maalikunstis ja graafikas.Skulptuuris, arhitektuurist rääkimata, oli sõltumatul vaimul palju vähemaavaldumisvõimalusi.● Sõltumatu kunst arenes tormiliselt, reageerides erksalt ühiskondlikele muutustele. 19.sajandi kunsti areng jagatakse kõigis kunstiajalugu käsitletavates teostes kiirestivahelduvateks vooludeks – ROMANTISM, REALISM, IMPRESSIONIS,NEOIMPRESSIONIS, POSTIMPRESSIONISM. Tuleb meeles pidada, et sellinevoolude järgnevus kehtib õieti ainult sõltumatu kunsti kohta, sest ametliku kunsti ilmeoli hoopis teistsugune – KLASSITSISM, HISTORITSISM, EKLEKTIKA jm.

×