1. 3. KLASSITSISM
18. sajandi teisel poolel tõusis Euroopas taas huvi antiigi vastu. Valgustusaja mõtlejad olid
veendunud, et on olemas mõistuspärased loodusseadused ning nendel põhineb maailmakord.
Mõistuse seadusi järgiva eluviisi eeskujusid leiti antiikajast.
18. sajandi viimasel kolmandikul tekkis antiikajavaimustuse mõjul kunstistiil, mida
nimetatakse klassitsismiks. Seda nimetust kasutatakse peamiselt Kesk- ja Ida-Euroopas.
Inglismaal ja Prantsusmaal, kus antiiki jäljendav kunst (barokk-klassitsism) oli valitsev ka 17.
sajandil, tuntakse seda stiili NEOKLASSITSISMINA. Klassitsism tekkis vastukaaluks
rokokoostiili fantaasiaküllusele, kujunes välja Roomas aastail 1760-1770 ning levis Euroopas
1830-ndate aastateni. Kaks sakslast – arheoloog ja kunstiajaloolane J. J. Winckelmann ja
maalikunstnik A. R. Mengs ühendasid maalikunsti reformimiseks „ideaalse ilu“ kreeka-rooma
voorusliku sisuga. Winckelmann kirjutas, et vanakreeka kunsti iseloomustab „õilis lihtsus ja
vaikne suurus“. Neid omadusi taotles ka klassikaline kunst.
Klassitsismi juured peituvad soovis taastada ühiskonnas traditsioonilised väärtused. Diderot’
järgi peab kunst harima, „muutma vooruse ligitõmbavaks, pahe põlastusvääeseks ning naljaka
rabavaks“. Samal ajal vallandavad arheoloogist krahv de Caylus’ kirjutised ning
väljakaevamised Itaalias Herculaneumis ning Pompejis uuesti antiikmoe.
Klassitsismi periood ei langenud kõigil kunstialadel samasse ajajärku. Klassitsism kirjanduses
oli suuremalt osalt varasem kui kujutavas kunstis. Arhitektuuris püsis klassitsism kohati kuni
19. sajandi keskpaigani.
Klassitsismi periodiseeritakse tavaliselt järgmiselt:
1. varaklassitsism umbes kuni 1800
2. kõrgklassitsism pärast seda.
Prantsuse klassitsism jagatakse kolmeks etapiks:
1. 1760-1790 Louis XVI stiil
2. 1790-1800 direktooriumi stiil
3. 1800- u.1820 ampiirstiil (pr. k. empire – keisririik).

2. ● ARHITEKTUUR
● Arhitektuuris pääses esile stiil, mis püüdis eeskujuks võtta antiikehitisi, niihästi
üldlahenduses kui ka üksikasjades. Selleks mõõdistati ehitisi ja nende varemeid Itaalias ja
Kreekas. Püüti vabaneda renessansiaegsetest ja –järgsetest antiigi tõlgendustest ja jõuda
„puhta, algse ja õige“ antiigi juurde.
● Klassitsism ei nõudnudki otsest antiigi jäljendamist, vaid antiikkunstist tuletatud reeglite
kasutamist. Ehitised on sümmeetrilised ja plokiviisiliselt liigendatud, vastandina baroklikule
kõigi üksikosade ühtesulatamisele. Täielikud kreeka ehitiste jäljendused jäid siiski
erandlikuks; üheks selliseks näiteks on MADELEINE’I KIRIK PARIISIS.
Templiarhitektuuril ei saanud olla massilist levikut, kuid templitelt laenatud detaile, eriti
sambaid, kasutati enamiku ehitiste juues.Nii tekkisid ehitised, mille fassaadid meenutasid
templit.
● Lihtsus, rangus, reeglipärasus ja suurejoonelisus on klassitsistlikule arhitektuurile omased
jooned. Klassitsistlikest fassaadidest oli võimalik kujundada ainulaadselt mõjuvaid
pidulikke ansambleid – kuigi hoonete siseruumid olid mõnikord ebapraktilised. Eriti kehtib
see kõrgklassitsismi kohta. Ampiirstiil kaldus uuesti ka rooma ja isegi vanaegiptuse
eeskujude poole, sest need olid toredamad ja massiivsemad ning sobisid paremini
esindusarhitektuuri tellijate – suurriikide valitsejate maitsele. Tegelikult ei lakanud kunagi
rooma ja renessanssarhitektuuri mõju ning koos sellega armastus ümarkaare ja
kuppelehitiste vastu. Kasvas ainult lihtsuse, sümmeetria ja tasakaalu taotlus. Klassitsistlike
kuppelehitiste parimateks näideteks on PANTHEON PARIISIS ja IISAKU KIRIK
PETERBURIS.
● Klassitsism kujunes õitseajaks VENE ARHITEKTUURIS. Tsaarimonarhia oli oma
hiilguse tipul ja noor Peterburi kasvas jõudsalt. Peterburis töötas palju välismaiseid
arhitekte.
● ANTONIO RINALDI (1710-1794), kes ehitas Marmorpalee Neeva kaldapealsel
● JEAN BAPTISTE VALLIN de la MOTHE (1729-1800) – varaklassitsismi esindav
arhitekt, kavandas Kunstide Akadeemia hoone, Nevski prospektil asuv kaubahoov Gostinõi
Dvor

3. ● Kõrgklassitsistlikud arhitektid nagu ANDREJAN ZAHHAROV (1761-1811) – ehitas
Admiraliteedihoone,
● ANDREI VORONIHHIN (1759-1814) ehitas Kaasani peakiriku.
● CARLO ROSSI (1775-1849)
Rossi töödeks on hiiglaslik Peastaabi kaarhoone, Mihhailovskoje palee, Aleksandra teater.
Rossi ehitisi iseloomustab püüe dekoratiivsuse ja toreduse poole, kuid siiski jääb ta kõige
tüüpilisemaks klassitsistiks.
● Klassitsismi ajal levisid ka arhitektuurilised monumendid, ilma praktilise funktsioonita
ehitised, nagu triumfikaared, võidusambad ja auväravad. Neid püstitati Prantsusmaal –
TÄHE VÕIDUKAAR PARIISIS, Saksamaal - BRANDENBURGI VÄRAVAD
BERLIINIS, Venemaal – ALEKSANDRI SAMMAS, NARVA VÄRAVAD
PETERBURIS.
● SISEARHITEKTUURIS asendus rokokoolik kergus varaklassitsismi päevil rangema ja
tagasihoidlikuma kujundusega. Seinapaneelide kasutamine jäi püsima, kuid dekoratsioon
muutus oluliselt. Kõik motiivid püüti kujundada sümmeetriliselt. Ornamentika muutus
otseselt sõltuvaks kreeka ja rooma eeskujudest. Levinud motiivideks olid
HAMMASLÕIGE, MEANDER, HELMISNÖÖR, MUNAVÖÖT jne. Varaklassitsismi ajal
armastati RIPPUVA RÄTIKU ja VANIKU motiive. Sageli kasutati ka valgest stukist nn.
TROFEEKIMPU (lipud, mõõgad, hellebardid, kahurid, kiivrid jne.).
● SKULPTUUR
● Klassitsistlik skulptuur oli samuti sõltuv antiikeeskujudest. Vanakreeka plastikat jäljendati
nii vormikäsitluse kui ka motiivide valikul. Materjalidest oli eelistatuim marmor. Isegi
kaasaegsete tegelaste portreed püüti lahendada kreekapäraselt – neile anti vastav poos,
näoilme ja isegi riietus.
● Inimkeha kujutati hästiarenenuna ja harmoonilisena, eelistatud olid alastifiguurid.
Detailidest hoiduti, mistõttu kujud tunduvad üldistatuna ja idealiseerituna. Klassitsism
püüdis ka dramaatilistes stseenides iga hinna eest jääda soliidseks, rangeks ja
suurejooneliseks. Seetõttu mõjuvad klassitsistlikud teosed tihti tundevaesetena. Kogu
klassitsistlik kunst näib olevat liiga mõistusepärane ja külmalt kaalutlev.

4. ● ANTONIO CANOVA (1757-1822)
● Tuntuim varaklassitsistlik skulptor, kelle töödes võib näha teatud rokokoolikku pehmust,
sarmikust ja värskust.
● Tuntuim teos on „Kolm graatsiat“.
● JEAN ANTOINE HOUDON (1741-1828)
● Prantsuse skulptor, kes suutis ühendada klassitsistlikud põhimõtted tõetruuduse ja jõulise
ilmekusega, eriti portreebüstides.
● Kuulsaim teos on Voltaire’i istuv figuur.
● BERTEL THORVALDSEN (1768-1844)
● Kõrgklassitsismi kõige kuulsaim esindaja, kes viis kõige järjekindlamalt ellu klassitsistlikke
põhimõtteid.
● Teoseid: „Jason“, „Kristus“.
MAALIKUNST
Maalikunstil polnud antiikajast otsest eeskuju leida, seetõttu kordus sama nähtus, mis
renessansipäevil, kuid tunduvalt järjekindlamalt, nagu kogu antiigi jäljendamine 19. sajandil.
Temaatikas valitses kindel hierarhia: hinnatuimad olid mütoloogilised, religioossed ja
allegoorilised maalid ja portreed. Maastiku-, olustikumaal ja natüürmort olid teisejärgulised.
Maalid olid suureformaadilised, kompositsioon tasakaalukas, rahulik ja sümmeetriline,
tegelastel olid sageli teatraalsed poosid. Tegevus oli koondatud maali esiplaanile, tagaplaanil
on vähe detaile. Kunstnikud pöörduvad tagasi antiikbareljeefide ja Herculaneumi freskode
frontaalse ülesehituse juurde. Kaine dekoor ning teisejärguliste detailide puudumine juhivad
tähelepanu olulisemale ning rõhutavad neoklassitsistlike maalide tõsidust.
Elavat loodust kujutati harva. Kunstnikud püüavad loodust parandada, et saavutada
täiuslikkust. „Ideaalse ilu“ saavutammiseks oli vaja hästi tunda anatoomiat ja proportsioone.
Eeskujuks võeti antiikskulptuure ja –reljeefe.
Maalil domineeris joonistus, taotleti lineaarsust ja plastilisust. Värvikasutus tähendas
joonistust – ta tähistab objekti, annab sellele tähtsuse maalil ning on abivahendiks vormistiku

5. väljatoomisel. Üheks selle tagajärjeks oli hele-tumeda efektide vältimine ja huvipuudus
koloriidi suhtes. „Maaliteose väärtus ei seisa mitte koloriidis, valguses ja varjus, vaid
kontuuride suursugususes, “ väitis klassitsismi apologeet J. J. Winckelmann. Maali pind on
täiesti sile ning kunstniku stiil suhteliselt impersonaalne.
Antiigi mõju ei piirdunud ainult antiikkunsti jäljendamisega; ka tööde ainestik oli sageli
ammutatud antiikajaloost või –mütoloogiast. Need teemad pidid olema ülevad ning
suursugused; klassitsistlik kunst tahab olla alati moraliseeriv ja didaktiline. Ta tahab olla aga
ka tõsine ja mehine ning hülgab täielikult rokokoo kergemeelsuse ning lillelise
meeleolutsemise. Kui rokokookust oli irratsionaalne, siis klassitsism on ratsionaalne, nagu oli
seda 17. saj. kunst (N. Poussin).
Klassitsistlike teooriate järjekindel rakendamine oleks tähendanud maalikunsti täielikku
võõrutamist loodusest. Õnneks seda siiski ei juhtunud, sellest päästis kunsti prantsuse
meistrite terve instinkt. Ka nüüd säilitab prantsuse kunst paiguti tiheda kontakti loodusega. Ja
see, mis klassitsistlikul ajastul luuakse paremat ning püsivamat, tekib õieti osalt täielikus
vastuolus klassitsismi teooritaega. Maalikunstis, nii nagu arhitektuuris ja skulptuuriski, oli
mitmeid suuri meistreid, kes olid suured niivõrd, kuivõrd nad astusid üle klassitsismi
skeemidest ja dogmadest, kuivõrd nad oskasid klassitsismi põhimõtted ühendada oma isikliku
eneseväljendusega ja kaasaegsest elust ammutatud materjaliga.
● JAQUES LOUIS DAVID (1748-1825)
● Klassitsistliku ajastu kuulsaimm ja mõjukaim maalikunstnik, kes ühest küljest oli kõige
järjekindlam klassitsist; kuid tema loomingus on külgi, mis mis viivad hoopis välja
klassitsismi rangetest raamidest ja mida võib vaadelda ka realismi varasema väljendusena
prantsuse maalikunstis.
● Davidi kuulus maal „Horatiuse vanne“ (1874) oli klassitsistliku programmi esmakordne
järjekindel väljendus. Samas oli see teos suure ühiskondliku tähtsusega ja kaasaegsed
pidasid seda revolutsioonilise vaimulaadi selgeks ilminguks, sest süžee meenutas neile
kodanikukohuste ülimuslikkust. Teoses valitseb lineaarplastiline käsitluslaad,
kompositsioon, mis meenutab antiikreljeefidestiili, on rahulik, rangelt sümmeetriline,
figuurid asetsevad üksteise kõrvale asetatud kihtidena. Kompositsiooni rahulikkust aitavad

6. süvendada ühtlane valgus ja monotoonne kollakaspruun koloriit. Teos on ülimal määral
lihtne, tõsine ja kaine.
● David reageeris oma teostega Prantsusmaa poliitilisele arengule – nt. maal „Tapetud
Marat“. Pärast jakobiinide terrorit ja nende kukutamist maalis ta teose „Sabiinitarid“,
kutsudes selle roomlaste ja sabiinitaride lepitamise stseeniga üles leppimisele ka Prantsuse
ühiskonnas.
● David on Napoleoni visuaalse kultuse rajaja – maalib palju allegooriaid Napoleoni elust.
Suurejoonelisim on grandioosne „Napoleoni kroonimine“ (6,1x9,31m). Klassitsismi
rangeid teooriaid ei saanud siin rakendada, kunstnikul oli nõue kujutada seda sündmust ja
osavõtjaid loomutruult (Napoleon vaatas kavandid isiklikult üle). Imetlusväärne on
meisterlikkus, millega tohutu suure maali realistlikud üksikdetailid on ühendatud äärmiselt
ühtseks maaliliseks tervikuks. Ses suhtes on nimetatud teos ainulaadne kogu kunstiajaloos.
● Tippsaavutusteks Davidi loomingus saab lugeda portreemaale. Portreede vormikäsitlus on
kindel ja selge, nad on võluvad oma maalilise ilu ja värskusega, naiivse ning vahetu
loomulikkuse ja suurejoonelise lihtsusega. Ülimalt kaasahaarav on neis kunstniku
karakteriseerimisjõud.
● Davidi looming on avaldanud otsustavat mõju peaaegu kogu Euroopa kunsti arengule 19.
saj. esimesel poolel, tema stiili levitasid arvukad õpilased, kelle seas oli hulk välismaalasi.
● JEAN AUGUSTE DOMINIQUE INGRES (1780-1867)
● Ingres jäi kuni surmani klassitsistlike ideede eestvõitlejaks ja kõikide uute voolude
veendunud vastaseks. Ometi oli Ingres suur kunstnik, kes elas väga raskelt üle seda, et tema
teosed ja teooriad leidsid toetust ainult kõige konservatiivsema ning kunstivõõrama publiku
poolt. Ingres püüdis iga hinna eest saada „kaasaegseks Raffaeliks“, mõistmata suuri
ühiskondlikke ja kunstilisi muudatusi, mis olid toimunud. Tema suured kompositsioonid,
mida ta ise pidas kõige tähtsamaks oma loomingus, esindasid juba valmimise hetkel kunsti
eilset päeva.
● Tema portreed, mitmed aktimaalid ja eriti virtuooslikud joonistused annavad aga tunnustust
Ingres’i geniaalsusest. Ingres’i kunsti kõige iseloomulikumad jooned on lineaarne
abstraktsioon, püüd suure ja lihtsa joonekäsitluse poole ühenduses tugeva, puhtklassikalise
kehatundega. Nii saavutab ta kontuuride peene ilu, ühtlasi aga üllatava veenvuse
karakteriseerimisel.

7. ● Ingres on loonud kompositsitsioone mitmesugustel ainetel, aktimaale, figuuraal-
kompositsioone ja portreid. Tema loomingu parim osa ongi portreed (eriti varasem
periood), mis on teatud stiliseerimispüüdega, omane on kontuuride äärmine lihtsus ja
selgus. Ingres on alati siiras ja otsekohene realist, kes kunagi ei idealiseeri oma modelle.
● Ingres ei ole kolorist, kuid oma portreedes oskab ta alati tabadasobivat tooni ja ka värve
peenelt nüansseerida. Kompositsioonides kasutatavad värvid on seevastu kirjud ja
maitsetud.
● Väga kaunid on ka tema aktimaalid, näit. „Suur odalisk“ a. 1814. Tähelepanuväärsed on
joonte rafineeritud ilu, meisterlikult edasi antud valguse ja varju nüansside mäng kehadel.
Neis teostes on tunda seda nn. külmunud meelelisust, mis on üldse iseloomulik
klassitsistlikule aktimaalile.

8. KUNSTI SEISUND 19. SAJANDI PRANTSUSMAAL
J. Kangilaski „Üldine kunstiajalugu“ lk. 210-212
● Prantsusmaal oli revolutsiooni ja Napoleoni ajal valitsenud ühiskondlik oportunism. Nii
kunstnikud kui ka publik olid uskunud peaaegu täielikus üksmeeles klassitsismi ideaalidesse.
Seda selgem ja sügavam oli klassitsismi lõhe romantismiga Napoleoni langemise järel.
Prantsusmaal seostus kunsti areng poliitilise ajalooga tihedamalt kui mujal. Kujunes olukord,
kus klassitsismi ideaalide hülgamine hiljem tulnud romantikute, realistide ja teiste poolt
tahes-tahtmata väljendas ka pettumust ühiskonnas. Neile aga, kes kehtiva korraga rahul
olid, muutus klassitsismi traditsioonide ja „igaveste ilureeglite“ kaitsmine seetõttu mitte
ainult esteetiliseks, vaid, vähemalt alateadlikult, ka poliitiliseks ülesandeks. Seda asus täima
riik, mis andis tellimused, autasud ja kunstikoolide õppejõudude kohad neile, kes ei suutnud
või ei tahtnud mõista uusi taotlusi ja püüdsid truuks jääda klassitsismile.
● Ametlikele ringkondadele sai suurimaks elavaks autoriteediks J. A. D. Ingres. Tema
arvukad jäljendajad arendasid ametlikku kunsti üha formaalsemaks skeemiks. Sisulist tühjust
püüti varjata piltide suure formaadi, toretsevate efektide ja tehnilise virtuooslikkusega.
● Temaatikas kujunes välja kindel hierarhia – kõrgeimalt hinnati mütoloogilisi,
religioosseid või allegoorilisi kompositsioone, seejärel ajalooteemalisi teoseid ja seejärel
portreid. Ainult selliste teemadega töötav kunstnik võis loota saada avalikkuse silmis suureks
kunstnikuks. See, kes tegeles ainult „madalate“ žanritega nagu maastik, natüürmort või
olustik, määras end juba sellega teisejärguliste, „väikeste“ meistrite hulka.
● Niisugune teemade hierarhia peegeldab muuseas publiku piiratud kunstimõistmist –
esmajoones hinnati sõnastatavat sisu ja visuaalne kujundlikkus jäi enamasti
teisejärguliseks. Sellise kunstimõistmise juuri võib omakorda näha Euroopas mitme
sajandi jooksul süvenenud arusaamises, et haridus – see on ainult teadmised ja sõnaline
mõtlemine. Meelte ja tunnete tähtsusest ei ole kitsalt praktitsistlik inimene tahtnud
midagi teada.

9. PALUN ÕPI EELNEV LÕIK ENESELE PÄHE, SEEJÄREL MÕTLE ELU ÜLE
JÄRELE JA KATSU ANDA OMA PARIM, ET ENNAST SUUREMAKS MUUTA!
M. Hommik
● 19. sajandi noore turumajanduse tingimustes oli ilmselt küllalt palju neid, kes ainult
sõnakunstist midagi leida oskasid ning kes teistele, meelelisematele kunstiliikidele lähenesid
kirjanduse mõõdupuuga. Eriti maalikunsti oleksid need tegelased võib-olla hoopis ära
unustanud, kui mitte kartus aadllist viletsam olla neid selles poleks takistanud. Et 18. sajandi
õukond ja aadlikud olid kunsti finantseerinud, leidsid uusrikkad, et ilmselt peavad nüüd
nemad, uued võimukandjad, seda tegema, kuigi nad südame põhjas võibolla imestasid, et
milleks seda maalikunsti ikka üldse vaja on. Klassitsistlikku tüüpi temaatilised maalid
pakkusid siiski sõnastatavaid allegooriaid ja võimalusi end „ülevate“ väärtuste kandjaks
pidada ning olid seetõttu publikule kõige vastuvõetavamad.
● 19. sajandi ametlikku kunsti on sageli nimetatud akademismiks. AKADEMISM kui
kunsti õpetamise meetod oli kujunenud juba hilisrenessansi päevil, kuid just 19. sajandil
omandas ta halva kuulsuse oma elukauge rutiiniga. Kunstikoolides, mida paljudes maades
akadeemiateks nimetati, oli aukohal kipskujude joonistamine ja vanade meistrite kopeerimine.
Klassikute teoste põhjal töötati välja kompositsioonireeglid ja kindlad skeemid inimese
keha, liigutuste, miimika ja hingeelu kujutamiseks. Tavalise elu otsest kujutamist peeti
labaseks, seda tuli parandada ja idealiseerida. Akademism soosis ülemäära
joonistuslikku alget maalikunstis ja alavääristas värvide tähendust.
● Mõnikord kasutatakse ametlikust kunstist rääkides ka väljendit salongikunst. Nimetus
on pärit näitustest, mida 1737-1848 korraldati ühes Louver’i saalis (Salon carré’s), hiljem
Pariisi teistes saalides, ja mis 19. sajandil said kunstiloomingu ametlikeks ülevaatusteks.
Salongidel oli range žürii juba tunnustatud kunstnikest, kes kujundasid salongide ilme oma
maitse järgi ja kindlustasid traditsioonitruu kunsti domineerimise. Avaliku arvamuse
silmis olid tõelised kunstnikud ainult need, kelle töid eksponeeriti Salongis ja sinna pääsemine
võis kunstnikule, kes ihkas ametlikku tunnustust, saada elu ja surma küsimuseks.
● Ametlik kunst ei jäänud siiski kogu 19. sajandi jooksul ainult klassitsismi jäänuseid
viljelema. Aegapidi ja ettevaatlikult toodi ametlikku kunsti uusi võtteid ja uut ellusuhtumist,
mida olid loonud sõltumatud kunstnikud. Paari aastakümnega võeti uue suuna saavutused

10. osaliselt omaks. Kuni ametlik kunst end uute sulgedega ehtida jõudis, olid aeg ja koos sellega
sõltumatu kunst aga juba edasi läinud ja lõhe nende vahel jäu püsima.
● Sõltumatu kunst, mille esindajaid ametlik kriitika kõige ilusa ja püha hävitajateks tavatses
nimetada, väärib oma nime muidugi ainult tinglikult. Absoluutselt sõltumatut kunsti pole
kunagi olnud, alati toetub kunst mingitele ühiskondlikele jõududele. 19. sajandist
rääkides saab juttu olla sõltumatusest riigi poolt kontrollitud kunstihierarhiast.
● Sõltumatu kunsti toetajaskonnaks kujunesid opositsioonilised jõud, romantismi ajal osa
radikaalset kodanlust ja väikekodanlust (põhiliselt haritlased). Sõltumatuteks kunstnikeks võib
lugeda omaaegse kunstnikkonna tühist vähemust, kuid ometi on just nemad andnud selle
väärtusliku, mis meid huvitab 19. sajandi kunstis, vähemalt maalikunstis ja graafikas.
Skulptuuris, arhitektuurist rääkimata, oli sõltumatul vaimul palju vähema
avaldumisvõimalusi.
● Sõltumatu kunst arenes tormiliselt, reageerides erksalt ühiskondlikele muutustele. 19.
sajandi kunsti areng jagatakse kõigis kunstiajalugu käsitletavates teostes kiiresti
vahelduvateks vooludeks – ROMANTISM, REALISM, IMPRESSIONIS,
NEOIMPRESSIONIS, POSTIMPRESSIONISM. Tuleb meeles pidada, et selline
voolude järgnevus kehtib õieti ainult sõltumatu kunsti kohta, sest ametliku kunsti ilme
oli hoopis teistsugune – KLASSITSISM, HISTORITSISM, EKLEKTIKA jm.