1. PIET MONDRIAN JA „DE STIJL“
On raske ülehinnata Kandinsky praktilisi ja teoreetilisi otsinguid, mis viisid objekti lõpliku
likvideerimiseni ja „puhta maalikunsti“ tekkeni. Siin kuulub Kandinskyle vaieldamatu
prioriteet. Kandinsky viis lõpuni selle moodsa kunsti liini, mis algas van Goghi
värviekspressionismist, läbis fovismi ning lõppes ekspressiivse abstraktsionismiga. I
maailmasõja järgse kunsti areng polariseerub: ühel pool avalik nihilistlik kunst (dada,
sürrealism) ja tesel pool jätkuvad otsingud „väljenduslikus“ laadis, eelkõige sellest edasi
arenevas „konstruktiivses“ liinis. Konstruktiivse abstraktsionsmi arendamisel kuulub keskne
roll PIET MONDRIANILE (1872-1944), kes tegi kubismist radikaalse sammu
geomeetrilisse abstraktsionsmi.
Mondrian oli hollandi päritolu kunstnik, paljude uurijate arvates seletab see paljuski tema
kalvinistlikult askeetliku kunsti olemust. Mondriani kujunemine on tüüpiline selle põlvkonna
avangardistidele. Mondriani arvates ei söandanud kubism minna loogilise lõpuni ega teinud
kõiki järeldusi omaenese avastustest. Mondrian oli läbi teinud ka analüütilise kubismi, kuid
jõudnud selle range, täiesti abstraktse süsteemini. Abstraktset pilti luues tunnistas ta ainult
sirgeid vertikaal- ja horisontaaljooni, mille abil moodustatud ristkülikud jättis ta kas valgeks
või värvis ühe põhivärviga – punase, kollase või sinisega.
Mondrian toetus Platoni, neoplatoonikute jt. filosoofiale, mille järgi nähtav maailm on
tegelikkuse juhuslik ja kaootiline pealispind või vari. Selle taga asub tõeline või oluline
tegelikkus, millel on kindlad objektiivsed seaduspärasused. Neid ei saa väljendada meeleliste
esemete kaudu, vaid ainult mõistetes või neile vastavates väga abstraktsetes vormides. Nii
uskus Mondrian, et tema kunst tunnetab maailma sisemist korda sügavamalt ja õigemini kui
nähtavat loodust jäljendav realistlik kunst.
Ka Kandinsky uskus, et tema kunst jõuab kooskõlla maailma vaimse olemusega, kuid tema
meelest oli maailma olemus teistsugune. Kandinskyle kui ekspressionistlikus keskkonnas
kujunenud kunstnikule oli tähtis ka kunstniku eneseväljendus ja selle kordumatus. Mondrian
on palju randem. Ta ei pea oma kunsti isiklikuks, subjektiivseks loominguks, vaid
objektiivsete seaduspärasuste kehastuseks.

2. Mondrian nimetas oma laadi NEOPLASTITSISMIKS ehk uusplastitsismiks. Samas võib
seda vaadelda kui osa abstraktsionismi teisest suurest suunast (Kandinsky rajatud
ekspressiivse abstraktsionismi kõrval). Seda iseloomustab lisaks geomeetriliste kujundite
kasutamisele mõistuslik loomingumeetod. Pildi maalimine on plaanipärane tegevus, sarnane
ehitamise või konstrueerimisega. Seetõttu nimetatakse seda abstraktsionismi suunda ka
KONSTRUKTIVISMIKS.
Mondrian maalis õlivärvidega keskmise suurusega formaadile. Sageli „Kompositsiooni“ nime
kandvates teostes on tegemist puude, luidete, kirikute, tuuleveskite ja jõgede kujutamisega
lihtsustatud kujul. Millisel teemal ta ka ei maaliks, vormid on absoluudini puhastatud, põlde ja
luiteid asendavad horisontaalid, kellatorne ja puid vertikaalid, mis on tühjendatud
konkreetsest sisust, et püüelda abstraktse sisu poole, kus kõverusi ei tohi olla. Plaanid, jooned
ja nurgad on korrastatud täiuslikus ratsionaalses ja tasakaalustatud kompositsioonis. Selge
värv peegeldab maalide selgeid ja sirgeid jooni. Kolm põhivärvi – sinine, kollane ja punane –
vastanduvad ja on tasakaalus kahe neutraalvärvi – valge ja mustaga. Need kolm värvi katavad
kandilisi ühetoonilisi pindu. Valgest saab mõnikord helehall, must on värvidevaheliseks
eraldusribaks.
Hollandis leidis Mondrian mitmeid mõttekaaslasi. 1917. aastal asutas ta ajakirja „DE STIJL“
(„Stiil“) ja selle ümber koondus samanimeline rühmitus kunstnikke, arhitekte ja disainereid.
Neid ühendas veendumus, et eksisteerivad lihtsad ja selged ilureeglid, millele tuleb allutada
kogu visuaalne keskkond. Nad põlgasid seni valitsenud ehitiste ja esemete dekoreerimist ja
nende kaootilist ning eklektilist üldilmet, ornamendi kasutamine oli lausa kuritegu. Nende
arvates oli võimalik saavutada kooskõla geomeetrilises abstaktsionismis kehastunud „üldiste
seaduspärasuste“ ja esemete praktilisele eesmärgile vastava vormi vahel.
„De Stijli“ ideoloogid töötasid välja FUNKTSIONALISMI alused, mille kohaselt maalil,
arhitektuuril ja disainil on eelkõige täita funktsioon – praktilise vajaduse süntees masside,
värvide, valguse ja materjali abil. Kokkuvõttes oli „De Stijli“ kaugem eesmärk allutada kogu
keskkond neoplastitsislikule vormikeelele. Mondrian kirjutas oma programmilises teoses
„Plastiline kunst ja puhas plastiline kunst“: „Tulevikus asendab puhas vorm meie keskkonna
nähtavas reaalsuses kunsti... Ja siis pole meile enam vaja maale ega skulptuure, sest me
hakkame elama kunstis endas.“

3. Nagu hiljem näeb, oli „De Stijl“ üks osa 1910. aastate teise poole liikumisest, mis panid aluse
kogu 20. sajandi maalikunsti, arhitektuuri ja disaini mõjutanud konstruktivistlikule ja
funktsionalistlikule esteetikale.
Mondriani teoseid: „Kompositsioon punase, kollase ja sinisega“ (1921), „Pilt II“ (1925),
„Victory Boogie-Woogie“ (1944) jne.
KIRJANDUST
● Loe N. Lyntoni „Moodsa kunsti lugu“ lk. 73-85
● Juske, Kangilaski, Varblane „20. sajandi kunst“ lk. 78-83.
Ruhrberg, Schenkenburger...“Art of the 20th Century“ lk. 168-174
Sturgis „Kuidas mõista maalikunsti“ lk. 244-245
● Netist:
http://www.ocaiw.com/index.php.
http://www.artburst.com/
http://www.usc.edu/schools/annenberg/asc/projects/comm544/index.html.
http://www.artcyclopedia.com/