Kindlusest

3,123 views

Published on

Published in: Education, Technology
0 Comments
0 Likes
Statistics
Notes
  • Be the first to comment

  • Be the first to like this

No Downloads
Views
Total views
3,123
On SlideShare
0
From Embeds
0
Number of Embeds
2
Actions
Shares
0
Downloads
11
Comments
0
Likes
0
Embeds 0
No embeds

No notes for slide

Kindlusest

  1. 1. Ludwig Wittgenstein TÕSIKINDLUSEST Trükki toimetanud G. E. M. ANSCOMBE ja G.H. von WRIGHT EESSÕNA Siin avaldatu pärineb Wittgensteini elu viimasest poolteisest aastast. 1949. aasta keskel külastas ta Norman Malcolmi kutsel Ühendriike; ta elas viimase majas Ithacas. Malcolm andis talle uue tõuke tegelda Moore’i ‘terve mõistuse kaitsega’ (defence of common sense), s. t. väitega, et ta teab teatud hulga lausete kohta kindlalt, et nad on tõesed, näit.: “Siin on üks käsi, ja siin on teine”, “Maa oli olemas ammu enne minu sündimist” ja “Ma ei ole kunagi olnud maakera pinnast kaugel”. Esimene lause on pärit Moore’i loengust ‘Proof of the External World’ [Välismaailma tõestus], teised aga tema kirjutisest ‘Defence of Common Sense’; see kirjutis oli Wittgensteini juba ammu huvitanud, ja ta oli Moore’ile öelnud, et see on tema parim artikkel. Moore oli nõus. Käesolev raamat sisaldab kõik, mis Wittgenstein tollest ajast kuni surmani sel teemal kirjutas. Raamat koosneb täies ulatuses mustanditest; ta ei jõudnud seda materjali enam läbi vaadata ja ümber töötada. Märkmed jagunevad neljaks osaks; me märkisime ära osade lõpud § 65 (lk.10 [...]), § 192 (lk. 27 [...]) ja § 299 (lk. 38 [...]) järel. Osa, mida me peame kõige varasemaks, oli kirjutatud - ilma kuupäevadeta - kahekümnele lahtisele joonelisele kantseleiformaadis lehele. Need jättis Wittgenstein oma tuppa G. E. M. Anscombe’i majas Oxfordis, kus ta elas aprillist 1950 veebruarini 1951, välja arvatud üks Norras-käik sügisel. Mulle (G. E. M. A.) on jäänud mulje, et ta kirjutas need Viinis, kus ta peatus 1949. aasta jõuludest järgmise aasta märtsini; aga ma ei suuda enam meenutada, millel see mulje põhineb. Ülejäänu oli väikestes märkmikes ja sisaldab kuupäevi; lõpupoole on kirjapaneku kuupäev isegi alati märgitud. Viimane sissekanne on tehtud kaks päeva enne tema surma 29. aprillil 1951. Me jätsime kuupäevad täpselt nii, nagu nad käsikirjades ette tulevad. Üksikute lõikude numeratsioon seevastu pärineb trükkitoimetajatelt. Tundus kohane avaldada see töö omaette. See ei ole valik; Wittgensteini märkmikes esineb see eraldi teemana, millega ta tolle poolteise aasta jooksul tegeles nähtavasti neljal eri perioodil. Tegemist on üheainsa seostatud ainekäsitlusega. G. E. M. Anscombe G. H. von Wright 1
  2. 2. 1. Kui sa tead, et siin on käsi1, siis me usume, et sul on õigus kõiges muus. (Kui öeldakse, et seda ja seda lauset ei saa tõestada, siis see muidugi ei tähenda, et teda ei saaks tuletada teistest lausetest; iga lauset saab teistest tuletada. Aga need teised ei pruugi olla kindlamad kui esimene.) (Selle kohta üks naljakas märkus H. Newmanilt.) 2. Sellest, et mulle - või kõigile - nii tundub, ei järeldu, et nii ongi. Küll aga võib küsida, kas selles saab mõtestatult kahelda. 3. Kui näiteks keegi ütleb “Ma ei tea, kas siin on käsi”, siis võib talle öelda “Vaata lähemalt”. - See võimalus veenduda kuulub keelemängu sisse. On üks selle olemuslikest joontest. 4. “Ma tean, et ma olen inimene.” Et sa näeksid, kui arusaamatu on selle lause mõte, vaata lause eitust. Parimal juhul võiks lauset mõista nii: “Ma tean, et mul on inimese elundid.” (Näiteks aju, mida ometi pole seni keegi näinud.) Aga kuidas on lood niisuguse lausega, nagu “Ma tean, et mul on aju”? Kas ma saan selles kahelda? Kahtlemiseks ei ole mul alust! Kõik räägib selle kasuks, ja selle vastu ei räägi ükski asi. Aga ikkagi on võimalik ette kujutada, et opereerimisel osutub mu kolju tühjaks. 5. Kas lause võib tagantjärele vääraks osutuda, see oleneb määratlustest, mida ma lause puhul tunnistan. 6. Kas inimene saab (Moore’i kombel) üles lugeda, mida ta teab? Ilma pikemata minu meelest ei saa. - Sest muidu ta ei kasuta õigesti sõna “tean”. Ja paistab, et selles väärkasutuses ilmneb üks kummaline ja väga oluline vaimuseisund. 7. Mu elu näitab, et ma tean või olen kindel, et seal on tool, uks jne. - Ma ütlen sõbrale näiteks “Võta see tool seal”, “Pane uks kinni” jne. jne. 8. ‘Teadmise’ ja ‘kindelolemise’ mõiste erinevusel ei ole üldse suurt tähtsust, välja arvatud seal, kus “Ma tean” peab tähendama: Ma ei saa eksida. Kohtus näiteks oleks võinud igas tunnistuses öelda “Ma tean” asemel “Ma olen kindel”. Võib isegi ette kujutada, et “Ma tean” oleks seal keelatud. [Üks koht Wilhelm Meisteris, kus “Sa tead” või “Sa teadsid” öeldakse tähenduses “Sa olid kindel”, kui asi ei olnud nii, nagu tema teadis.] 9. Saan ma aga eales tõestada, et ma tean, et siin on käsi (nimelt minu käsi)? 10. Ma tean, et siin lamab haige? Absurd! Ma istun tema voodi ääres, vaatan talle tähelepanelikult näkku. - Kas ma ei tea siis järelikult, et siin lamab haige? - Nii küsimusel kui väitel puudub mõte. Nagu ka sõnadel “Ma olen siin”, kuigi ma võiksin neid iga hetk kasutada, kui oleks sobiv juhus. — Nii et ka “2 × 2 = 4” on siis mõttetus, mitte tõene aritmeetikalause - välja arvatud teatud juhtudel? “2 × 2 = 4” on tõene aritmeetika lause - mitte “teatud juhtudel” ega “alati” -, aga hääliku- või kirjamärgid “2 × 2 = 4” on võib-olla hiina keeles teise tähendusega või hoopis mõttetud, ja siit on näha: ainult kasutuses on lausel mõte. Ja kui ebasobivas olukorras kasutatud lause “Ma tean, et siin lamab haige” ei tundu mõttetusena, vaid enesestmõistetavusena, siis ainult sellepärast, et on võrdlemisi kerge kujutleda sellele 1 Vt. G. E. Moore, “Proof of an External World”, Proceedings of the British Academy, Vol. XXIV, 1939; “A Defence of Common Sense”, Contemporary British Philosophy, 2nd Series, Ed. J. H. Muirhead, 1925 [eesti keeles “Terve mõistuse kaitseks”, Akadeemia, 3-4, 1995, tlk. M. Laasberg]. Mõlemad kirjutised leiduvad ka Moore’i artiklite kogumikus Philosophical Papers, London, George Allen and Unwin 1959. Trükkitoimetajad. 2
  3. 3. lausele sobivat olukorda ning arvatakse, et sõnad “Ma tean, et...” sobivad igale poole, kus puudub kahtlus (niisiis ka sinna, kus kahtluseavaldus oleks arusaamatu). 11. Inimesed lihtsalt ei näe, kuivõrd spetsiifiline on väljendi “Ma tean” kasutus. 12. - Sest “Ma tean...” näib kirjeldavat niisugust asjade seisu, mis tagab, et see, mida teatakse, on fakt. Ikka läheb meelest, et on olemas ka väljend “Ma arvasin teadvat”. 13. Ei ole ju nii, et kellegi teise ütlusest “Ma tean, et see on nii” saab järeldada lause “See on nii”. Ka mitte siis, kui ütlusele lisada eeldus, et tegemist ei ole valega. - Aga kas ma ei saa omaenda ütlusest “Ma tean jne.” järeldada “See on nii”? Saan küll, ja lausest “Ta teab, et seal on käsi” järeldub ka “Seal on käsi”. Aga tema ütlusest “Ma tean...” ei järeldu, et ta seda teab. 14. Tuleb alles näidata, et ta teab seda. 15. Et eksimine ei olnud võimalik, seda on tarvis näidata. Kinnitusest “Ma tean seda” ei piisa. Sest see on ju ainult kinnitus, et ma ei saa (siin) eksida, ja et ma omakorda selles ei eksi, see peab olema objektiivselt kindlakstehtav. 16. “Kui ma midagi tean, siis ma tean ka seda, et ma seda tean jne.” taandub sellele, et “Ma tean seda” tähendab “Ma olen selles eksimatu”. Kas ma seda aga olen, peab olema võimalik objektiivselt kindlaks teha. 17. Oletame nüüd, et ma ütlen “Ma olen eksimatu selles, et see on raamat”, ja osutan seejuures mingile esemele. Kuidas eksimine siin välja näeks? Ja kas mul on sellest selge ettekujutus? 18. “Ma tean seda” tähendab sageli: Mul on oma väitele nõuetekohane alus. Nii et kui teine keelemängu tunneb, siis ta nõustuks, et ma tean seda. Teine inimene peab - kui ta keelemängu tunneb - oskama ette kujutada, kust on võimalik niisugust asja teada. 19. Väidet “Ma tean, et siin on käsi” võib seega täiendada nii: “sest see, mida ma vaatan, on minu käsi”. Sel juhul ei hakka mõistlik inimene kahtlema, et ma tean seda. — Ka idealist mitte; ta ütleb hoopis, et praktiline kahtlus, mis on kõrvaldatud, teda ei huvitanud, aga selle taga on veel üks kahtlus. - Et siin on tegemist pettekujutlusega, seda tuleb näidata teiste vahenditega. 20. “Kahelda välismaailma olemasolus” ei tähenda ju kahelda näiteks mõne planeedi olemasolus, mis hiljem vaatlusega tõestatakse. - Või tahab Moore öelda, et teadmine, et siin on tema käsi, on teist laadi kui teadmine, et planeet Saturn on olemas? Muidu võiks kahtlejate tähelepanu juhtida planeet Saturni avastamisele ja öelda, et planeedi olemasolu on tõestatud, järelikult ka välismaailma olemasolu. 21. Moore’i positsioon taandub tegelikult sellele, et ‘teadmise’ mõiste on ‘uskumise’, ‘oletamise’, ‘kahtlemise’, ‘veendunudolemise’ mõistega selle poolest analoogiline, et ütlus “Ma tean...” ei saa olla eksitus. Ja kui see nii on, siis saab teatavast ütlusest järeldada teatava väite tõesust. Ja siin jäetakse kahe silma vahele vorm “Ma arvasin teadvat”. - Kui aga seda vormi ei peaks tunnistatama, siis peab ka väites olema eksimine loogiliselt võimatu. Ja sellest peab aru saama igaüks, kes keelemängu tunneb; usaldusväärse inimese kinnitus, et ta teab, ei saa teda asja juures aidata. 22. Oleks ju imelik, kui me peaksime uskuma usaldusväärset inimest, kui ta ütleb “Ma ei saa eksida”; või kui ta ütleb “Ma ei eksi”. 23. Kui ma ei tea, kas mõnel inimesel on kaks kätt (näiteks kas nad on tal amputeeritud või mitte), siis ma usun tema kinnitust, et tal on kaks kätt - kui ta on usaldusväärne. Ja kui ta ütleb, et ta teab seda, siis see võib minu jaoks tähendada 3
  4. 4. ainult seda, et ta on saanud selles veenduda, ja seega tema käed ei ole näiteks alles tekkide ja sidemete all peidus jne. jne. Et ma usaldusväärset inimest siin usun, see tuleb sellest, et ma tunnistan, et tal on võimalus veenduda. Kes aga ütleb, et füüsilisi esemeid ei ole (võib-olla) olemas, ei tunnista seda. 24. Idealisti küsimus oleks umbes niisugune: “Mis õigusega ma ei kahtle oma käte olemasolus?” (Ja sellele ei saa vastata sõnadega: “Ma tean, et nad on olemas”.) Aga see, kes niiviisi küsib, ei võta arvesse, et kahtlus millegi olemasolus toimib ainult keelemängus. Et seega peab esmalt küsima: Kuidas niisugune kahtlus välja näeks? ja see ei ole ilma pikemata arusaadav. 25. Ka selles, “et siin on käsi”, on võimalik eksida. Ainult teatavatel juhtudel ei ole see võimalik. - “Ka arvutuses on võimalik eksida - ainult teatavatel juhtudel ei ole see võimalik.” 26. Aga kas mõnest reeglist lähtudes on võimalik näha, millistel juhtudel on eksimine arvutusreeglite rakendamisel loogiliselt välistatud? Mis meil niisugusest reeglist kasu on? Kas ei saa olla, et me selle reegli rakendamisel (jälle) eksime? 27. Kui aga tahetakse anda selleks ette midagi reeglitaolist, siis peab selle formuleeringus esinema väljend “normaaljuhtudel”. Ja normaaljuhud tuntakse ära, aga neid ei saa täpselt kirjeldada. Ennem saaks ehk kirjeldada mõningaid mittenormaaljuhtusid. 28. Mis on ‘reegli õppimine’? - See. Mis on ‘vea tegemine reegli rakendamisel’? - See. Ja see, millele siin osutatakse, on midagi määratlematut. 29. Reegli kasutamise kogemus teeb selgeks ka selle, mida kujutab endast viga reegli rakendamisel. 30. Kui keegi on saanud veenduda, siis ta ütleb: “Jah, arvutus klapib”, aga seda ta ei järeldanud oma kindlusseisundist (vrd. 42. Wittgenstein kritiseerib siin jätkuvalt kindluse kui teatud erilise vaimuseisundi ideed. „Arvata, et sõnadele “uskuda” ja “teada” peavad vastama erinevad seisundid, oleks sama hea kui uskuda, et sõnale “mina” ja nimele “Ludwig” peavad vastama erinevad inimesed, sest mõisted on erinevad.“ (42) Selles suhtes erineb Wittgensteini kindluse käsitlus oluliselt Descartesi Meditatsiones „evidentsusest“, mis olles eriline vaimuseisund kulmineerub ennast reflekteeriva Cogito ergo Sum-iga. Kui Wittgenstein ka „kindlusest“ räägib vaimuseisundi terminites, siis on Wittgensteini „kindlus“ üksnes üldjuhul ennast reflekteeriv vaimuseisund. Üldjuhul aga mitte) Kui kindlus oleks vaimuseisund, ei erineks see millegi poolest uskumisest Asjade seisu ei saa järeldada omaenese kindelolekust. Kindlus on just nagu toon, millega keegi asjade seisu konstateerib, aga toonist ei saa järeldada, et ta on õigustatud. 31. Need laused, mille juurde nagu võlutuna ikka ja jälle tagasi jõutakse, tahaks ma filosoofilisest keelest kõrvaldada. 32. Asi ei ole selles, et Moore teab, et siin on käsi, vaid selles, et me ei saaks temast aru, kui ta ütleks “Muidugi ma võin selles eksida”. Sel juhul me küsiksime: “Kuidas see eksimine siis välja näeks?” - kuidas näeks näiteks välja avastus, et see oli eksitus? 33. Niisiis me kõrvaldame laused, mis ei vii meid edasi. 4
  5. 5. 34. Kui me õpetame kedagi arvutama, kas me siis õpetame talle ka seda, et ta võib õpetaja arvutust usaldada? Aga ükskord peaks neile selgitustele ju lõpp tulema. Kas me õpetame talle ka seda, et ta võib oma meeli usaldada - sest mõnedel juhtudel me ju ütleme talle, et ühel või teisel erijuhul ta ei tohi neid usaldada? - Reegel ja erand. 35. Aga kas ei saa siis ette kujutada, et füüsilisi esemeid ei ole olemas? Ma ei tea. Aga lause “Füüsilised esemed on olemas” on igal juhul mõttetus. Peab see olema kogemuslause? - Ja kas see on kogemuslause: “Tundub, et füüsilised esemed on olemas”? 36. Sõnadega “A on füüsiline ese” me anname teavet vaid neile, kes ei saa aru, mis tähendab “A”, või ei saa aru, mis tähendab “füüsiline ese”. Nii et sel juhul me selgitame, kuidas sõnu kasutada, ja “füüsiline ese” on loogiline mõiste. (Nagu värv, mõõt, ...) Ja sellepärast ei saa formuleerida niisugust lauset, nagu “Füüsilised esemed on olemas”. Selliseid ebaõnnestunud katseid kohtame aga igal sammul. 37. Kas on aga antud ammendav vastus olgu siis idealistide skepsisele või realistide kinnitustele[, kui öelda, et lause] “Füüsilised esemed on olemas” on mõttetus? Nende jaoks see ju ei ole mõttetus. Üks vastus oleks aga niisugune: see väide - või selle vastand - on märgist möödaläinud katse väljendada (midagi niisugust), mida niiviisi väljendada ei saa. Ja et see katse ei taba märki, seda on võimalik näidata; aga ikka veel ei ole oponentidega asi ühel pool. On tarvis aru saada, et mingi raskuse või selle lahenduse väljendus, mis tuleb esimesena pähe, võib veel täiesti vale olla. Nii nagu see, kes mõnda pilti õigusega laidab, suunab sageli alguses laituse valesse kohta, ja on tarvis asja uurida, et leida üles see nõrk koht, kuhu laitus tuleb sihtida. 38. Teadmine matemaatikas. Siin tuleb ikka ja jälle meenutada ‘sees toimuva’ või ‘seisundi’ tähtsusetust ja küsida “Miks sellel peaks tähtsust olema? Mis see mulle korda läheb?” Huvi pakub see, kuidas me matemaatikalauseid kasutame. 39. Niimoodi arvutatakse, niisugustel juhtudel võetakse arvutust tingimusteta usaldatavana, kindlalt õigena. 40. Sõnadele “Ma tean, et seal on minu käsi” võib järgneda küsimus “Kust sa seda tead?”, ja vastus eeldab, et seda on võimalik teada niimoodi. Selleasemel et öelda “Ma tean, et seal on minu käsi”, võiks seega öelda “Seal on minu käsi” ja lisada, kust seda teatakse. 41. “Ma tean, kus kohas ma valu tunnen”, “Ma tean, et ma tunnen seda seal” on sama vale nagu: “Ma tean, et mul on valud.” Küll aga on õige: “Ma tean, kust kohast sa mu kätt puudutasid.” 42. Võib küll öelda “Ta usub seda, aga see ei ole nii”, aga mitte “Ta teab seda, aga see ei ole nii”. (vrd. Prg. 13) Kas see tuleb sellest, et uskumine ja teadmine on erinevad vaimuseisundid? Ei. - “Vaimuseisundiks” võib ehk nimetada seda, mis väljendub kõnetoonis, zestides jne. Oleks niisiis võimalik rääkida veendunudoleku vaimuseisundist; ja see võib olla ühesugune olenemata sellest, kas teatakse või siis usutakse ekslikult. Arvata, et sõnadele “uskuda” ja “teada” peavad vastama erinevad seisundid, oleks sama hea kui uskuda, et sõnale “mina” ja nimele “Ludwig” peavad vastama erinevad inimesed, sest mõisted on erinevad. 5
  6. 6. 43. Mis laadi lause see on: “Arvutuses 12 × 12 = 144 me ei saanud eksida”? See peab ju olema loogika lause. - Aga kas see lause ei ole nüüd sama mis konstateering 12 × 12 = 144, või samaväärne sellega? 44. Kui sa nõuad reeglit, millest tuleneks, et siin ei saanud olla arvutusviga, siis vastus kõlab nii: selle me saime selgeks mitte mingile reeglile toetudes, vaid arvutamaõppimise käigus. 45. Arvutamise olemust me õppisime tundma õppides arvutama. 46. Aga kas ei saa siis kirjeldada, kuidas me arvutuse usaldatavuses veendume? Muidugi saab! Aga seejuures lihtsalt ei tule esile mingit reeglit. - Kõige tähtsam on aga see: Reeglit ei ole tarvis. Meil ei ole midagi puudu. Me arvutame vastavuses reegliga, sellest on küll. 47. Niimoodi arvutatakse. Ja arvutamine on see. See, mida me näiteks koolis õpime. Unusta ära see transtsendentne kindlus, mis on seotud sinu arusaamaga vaimust. 48. Aga hulga arvutuste seast saaks ju ühtesid nimetada lõplikult usaldatavateks ja teisi veel mitte kindlateks. Ja kas see eristus on nüüd loogiline? 49. Aga mõtle järele: isegi kui ma pean arvutust kindlaks, ei ole see midagi muud kui praktiliseks otstarbeks tehtud otsus. 50. Millal öeldakse: Ma tean, et ...×... = ...? Siis, kui arvutust on kontrollitud. 51. Mis laadi lause see on: “Kuidas siin viga siis välja näeks!”? See peaks olema loogikalause. Aga see on niisugune loogika, mida ei kasutata, sest seda, mida ta õpetab, ei õpetata lausete abil. - See on loogikalause, sest ta kirjeldab ju mõistelist (keelelist) olukorda. 52. See olukord ei ole niisiis ühesugune niisuguse lause puhul, nagu “Sellisel kaugusel Päikesest on olemas planeet”, ja lause “Siin on käsi” (nimelt minu käsi) puhul. Viimast lauset ei saa nimetada hüpoteesiks. Aga nende vahel ei ole selget piiri. 53. Moore’ile võiks seega õiguse anda, kui tõlgendada teda nii, et lausel, mis ütleb, et siin on füüsiline ese, võib olla samalaadne loogiline staatus nagu lausel, mis ütleb, et siin on punane laik. 54. Ei ole ju tõsi, et järkjärgulisel üleminekul planeedist minu enese käeni muutub eksimine ainult üha ebatõenäolisemaks. Vaid: teataval kohal ei ole see enam mõeldavgi. Sellele osutab juba seegi, et muidu peaks samuti olema mõeldav, et me eksime igas oma väites füüsiliste esemete kohta, et kõik, mis me eales väidame, on väär. 55. Niisiis, kas on võimalik hüpotees, et ükski neist asjadest meie ümbruses ei ole olemas? Kas see mitte ei sarnaneks hüpoteesiga, et me oleme kõigis oma arvutustes eksinud? 56. Kui öeldakse “Võib-olla seda planeeti ei ole olemas ja see valgusnähtus tekib kuidagi teisiti”, siis on ju ometi tarvis näidet mõnest esemest, mis on olemas. Seda planeeti ei ole olemas, - nagu on olemas näiteks... Või peab ütlema, et kindlus on vaid konstrueeritud punkt, millele mõni asi läheneb rohkem ja mõni asi vähem? Ei. Kahtlus kaotab järk-järgult mõtte. See keelemäng on juba kord niisugune. Ja loogikasse kuulub kõik, mida keelemäng kirjeldab. 6
  7. 7. 57. Kas ei võiks nüüd lauset “Ma tean, ma ei oleta ainult, et siin on minu käsi”, võtta grammatikalausena? Seega mitte temporaalsena. - Aga kas see lause pole sel juhul mitte nagu see: “Ma tean, ma ei oleta ainult, et ma näen punast”? Ja kas järeldus “Järelikult on olemas füüsilised esemed” ei sarnane mitte sellega: “Järelikult on olemas värvid”? 58. Kui lauset “Mina tean jne.” võtta grammatilise lausena, siis ei saa “mina” olla oluline. Ja see lause tähendab tegelikult “Käesoleval juhtumil puudub kahtlus” või “Väljendil ‘Ma ei tea’ puudub käesoleval juhtumil mõte”. Ja sellest järeldub muidugi ka see, et väljendil “Ma tean” puudub mõte. 59. “Ma tean” on siin loogiline arusaamine. Ainult et realismi ei saa selle abil tõestada. 60. Vale on ütelda, nagu kinnitaks või kummutaks hilisem kogemus ‘hüpoteesi’, et see on paberitükk, ja nagu käiks “Ma tean” lauses “Ma tean, et see on paberitükk” niisuguse hüpoteesi või mõne loogilise määratluse kohta. 61. ...Sõna teatav tähendus on selle sõna teatav kasutusviis. Sest just selle me õpime ära, kui sõna saab meie keele osaks. 62. Sellepärast on olemas vastavus ‘tähenduse’ ja ‘reegli’ mõiste vahel. 63. Kui me kujutame tõsiasju teisiti ette, kui nad on, siis kaotavad ühed keelemängud tähtsust, teised jälle muutuvad oluliseks. Ja nii muutub - järk-järgult seejuures - keele sõnavara kasutus. 64. Sõna tähendust võrdle ametniku ‘funktsiooniga’. Ja ‘erinevaid tähendusi’ ‘erinevate funktsioonidega’. 65. Kui keelemängud muutuvad, siis muutuvad mõisted, ja koos mõistetega sõnade tähendused. -------------------------- 7
  8. 8. 66. Ma esitan väiteid tegelikkuse kohta erineva kindlusastmega. Kuidas see kindlusaste ilmneb? Mis järelmid tal on? Näiteks võib tegemist olla mälu või taju kindlusega. Võib juhtuda, et ma olen oma asjas küll kindel, aga ma tean, kuidas asja kontrollimine saaks mind veenda, et ma eksin. Näiteks, ma olen mingi lahingu aastaarvus täiesti kindel, aga kui ma peaksin mõnest tuntud ajalooraamatust leidma teistsuguse aastaarvu, siis ma muudaksin oma arvamust, ja see ei paneks mind veel pettuma igasuguses otsustustetegemises. 67. Kas saaks ette kujutada inimest, kes eksib ikka ja jälle seal, kus meie peame eksimist välistatuks ja meil ei tulegi seda ette? Ta ütleb näiteks samasuguse kindlusega (ja kõigi selle tunnustega) nagu mina, et ta elab seal ja seal, on nii ja nii vana, on pärit sellest ja sellest linnast jne., aga eksib. Aga mis suhe tal selle eksitusega siis on? Mida sellest arvata? 68. Küsimus on selles: Mis peab loogik siin ütlema? 69. Mul on tahtmine öelda: “Kui ma eksin selles, siis mul ei ole tagatist, et ükski asi, mis ma ütlen, oleks tõsi.” Aga see veel ei tähenda, et teine inimene minu kohta nii ütleks, või mina teise kohta. 70. Ma olen mitu kuud elanud aadressil A, palju kordi lugenud tänava nime ja maja numbrit, saanud siia ilmatu hulga kirju ja andnud paljudele inimestele aadressi. Kui ma selles eksin, siis on see eksitus vaevalt väiksem kui juhul, kui ma (ekslikult) arvaksin, et ma kirjutan hiina keeles, mitte saksa keeles. 71. Kui mu sõber hakkaks äkki ette kujutama, et ta on seal ja seal pikka aega elanud jne. jne., siis ma ei nimetaks seda eksituseks, vaid - võib-olla mööduvaks - vaimuhaiguseks. 72. Seda laadi ekslik usk ei pruugi iga kord olla eksitus. 73. Aga mis vahe on eksitusel ja vaimuhaigusel? Või milles on erinevus, kui ma võtan midagi eksitusena või vaimuhaigusena? 74. Kas võib öelda: Eksitusel ei ole ainult põhjus, vaid ka alus? S. t. umbes nii: eksitust on võimalik sobitada eksija õigesse teadmisse. 75. Kas nii oleks õige: Kui ma usuksin ekslikult vaid seda, et minu ees siin on laud, siis see võiks veel olla eksitus; kui ma aga usun ekslikult, et ma olen sedasama või samasugust lauda mitu kuud iga päev näinud ja pidevalt kasutanud, siis see ei ole eksitus? 76. Minu eesmärgiks peab muidugi olema välja tuua väited, mida siin on tahtmine esitada, mida aga mõtestatult esitada ei saa. 77. Võib-olla ma teen mõne korrutustehte kindluse mõttes kaks korda, võib-olla ma lasen selle teisel inimesel üle kontrollida. Aga kas ma hakkan teda kakskümmend korda üle tegema või laskma kahekümnel inimesel üle kontrollida? Ja kas seda võib pidada hooletuseks? Kas kindlus oleks kahekümnekordsel ülekontrollimisel tõesti suurem?! 78. Ja kas ma oskan põhjendada, et see ei ole suurem? 8
  9. 9. 79. Et ma olen mees, mitte naine, seda saab verifitseerida, aga kui ma ütleksin, et ma olen naine, ja tahaksin eksitust seletada sellega, et ma oma väidet ei kontrollinud, siis see seletus ei leiaks aktsepteerimist. 80. Minu väidete tõesuse põhjal kontrollitakse, kas ma neist aru saan. 81. S. t.: kui ma esitan teatavaid vääraid väiteid, muudab see kahtlaseks, kas ma neist aru saan. 82. Mida pidada väite piisavaks kontrolliks, see kuulub loogika sisse. See kuulub keelemängu kirjeldusse. 83. Teatavate kogemuslausete tõesus kuulub meie taustsüsteemi. 84. Moore ütleb, et ta teab, et Maa on olnud olemas ammu enne tema sündimist. Ja niiviisi väljendatuna näib see olevat väide tema isiku kohta, kuigi ta peale selle on väide füüsilise maailma kohta. Filosoofilist huvi ei paku see, kas Moore mõnda asja teab, küll aga see, et seda on võimalik teada, ja see, kust seda on võimalik teada. Kui Moore oleks teatanud, et ta teab mingite tähtede omavahelist kaugust, siis võiks järeldada, et ta on teinud spetsiaalseid uuringuid, ja siis me tahame teada, milliseid nimelt. Aga Moore valib just niisuguse juhtumi, mille puhul tundub, et seda, mida ta teab, teame me kõik ja seejuures me ei oska öelda, kust me seda teame. Näiteks ma usun, et ma tean sellest asjast (Maa olemasolust) samapalju kui Moore, ja kui ta teab, et lugu on nii, nagu ta ütleb, siis tean seda ka mina. Sest asi ei ole ka nii, et ta oleks oma lauseni jõudnud niisuguse mõttekäigu abil, mida ma ei ole läbi teinud, olgugi et see on mulle kättesaadav. 85. Ja mida see siis sisaldab, et keegi teab seda? Võib-olla ajaloo tundmist? Ta peab teadma, mida see tähendab, et Maa on olemas olnud juba nii ja nii kaua aega. Sest mitte iga täiskasvanud ja arukas inimene ei pea seda teadma. Me näeme, et inimesed ehitavad ja lammutavad maju, ja see viib mõttele küsida “Kui kaua see maja juba püsti on?” Aga kuidas tuleb inimene selle peale, et küsida seda näiteks mäe kohta? Ja kas tõesti kõik inimesed mõistavad ‘Maa’ all keha, mis võib tekkida ja hävida? Miks ma ei võiks kujutleda Maad lamedana, aga igas suunas (ka sügavusse) lõputuna? Aga siis saaks ikkagi öelda “Ma tean, et see mägi on olnud olemas ammu enne minu sündimist.” - Aga mis siis, kui ma kohtan inimest, kes ei usu seda? 86. Mis siis, kui asendada Moore’i lausetes sõnad “Ma tean” sõnadega “Ma olen vankumatult veendunud”? 87. Kas väitlauset, mis saaks funktsioneerida hüpoteesina, ei saa mitte kasutada ka uurimistöö ja tegutsemise printsiibina? S. t., kas ta ei saa olla lihtsalt kahtluse alt väljas, kuigi see ei tulene mingist formuleeritud reeglist? Seda lauset võetakse lihtsalt enesestmõistetavusena, teda ei seata kunagi küsimuse alla, võib-olla teda ei lausutagi kunagi. 88. Võib näiteks olla, et kogu meie uurimistöö on niiviisi sätitud, et teatavad laused oleks väljaspool igasugust kahtlust, millal neid ka ei lausutaks. Nad jäävad kõrvale teest, mida mööda uurimistöö kulgeb. 89. Tuleb tahtmine öelda: “Kõik räägib selle kasuks ja miski ei räägi selle vastu, et Maa on ammu enne minu sündimist...” Ent kas ma ei võiks sellegipoolest uskuda vastupidist? Küsimus seisab aga selles: kuidas see usk praktikas avalduks? - Mõni võib-olla ütleb: “See pole tähtis. Usk jääb usuks: see ei loe, kas ta üldse praktikas avaldub.” Arvatakse nii: Usk on inimese vaimu häälestus, mis on ise ikka sama. 9
  10. 10. 90. Väljendil “Ich weiß” [‘Ma tean’] on olemas primitiivne tähendus, mis on sarnane ja suguluses väljendi “Ma näen” tähendusega. (“Wissen”, “videre”.) Ja “Ma teadsin, et ta oli toas, aga ta ei olnud toas” on sarnane lausega: “Ma nägin, et ta on toas, aga teda ei olnud seal”. “Ma tean” ei pea väljendama minu vahekorda mingi lause mõttega, vaid minu vahekorda mingi tõsiasjaga. Nii et mu teadvus võtab endasse tõsiasja. (Sellepärast tulebki tahtmine öelda, et teatakse õieti mitte seda, mis toimub välisilmas, vaid ainult seda, mis toimub niinimetatud meelteandmete vallas.) Teadmise võrdpildiks sobiks siis välissündmuse tajumine nägemiskiirte abil, mis projitseerivad selle sündmuse silma ja teadvusesse sellisena, nagu ta on. Ainult et kohe tekib küsimus, kas selles projektsioonis võib ka kindel olla. Ja see pilt näitab küll meie kujutlust teadmisest, kuid ei näita tegelikult, millele see kujutlus rajaneb. 91. Kui Moore ütleb, et ta teab, et Maa on olnud olemas jne., siis annab suurem osa inimesi talle õiguse selles, et Maa on nii kaua olemas olnud, ja usub ka tema ütlust, et ta on selles veendunud. Aga kas tal on selleks veendumuseks ka nõuetekohane alus? Sest kui ei ole, siis järelikult ta ikkagi ei tea seda (Russell). 92. Võib aga küsida: “Kas kellelgi saab olla kaalukat alust uskuda, et Maa on olemas alles lühikest aega, vahest alles tema sündimisest saadik?” - Kui oletada, et talle on alati nii öeldud, kas tal oleks siis mõistlikku alust selles kahelda? On olnud inimesi, kes uskusid, et nad suudavad vihma teha; miks siis ei võiks mõni kuningas olla kasvatatud usus, et maailm sai alguse koos temaga? Ja kui nüüd Moore ja see kuningas saaksid kokku ja asja arutaksid, kas Moore suudaks siis tõesti tõestada, et tema usk on õige? Ma ei eita võimalust, et Moore pöörab kuninga oma arvamusse, aga see oleks iselaadne pöördumine; kuningas oleks viidud selleni, et ta hakkab maailmale teisiti vaatama. Mõtle selle peale, et mõnikord veendutakse mõne vaate õigsuses selle lihtsuse või sümmeetrilisuse tõttu, s.t.: jõutakse selle vaate omaksvõtmiseni. Siis öeldakse võib- olla lihtsalt: “Nii see peab olema.” 93. Laused, mis kirjeldavad, mida Moore ‘teab’, on kõik seda laadi, et on raske ette kujutada, miks peaks keegi arvama vastupidist. Näiteks lause, et Moore on veetnud kogu elu Maa lähedal. - Siin ma võin jälle rääkida Moore’i asemel iseendast. Mis võiks panna mind uskuma vastupidist? Kas siis mõni mälupilt, või see, et mulle nii öeldakse. - Kõik, mida ma olen näinud või kuulnud, viib mind veendumusele, et keegi ei ole kunagi Maast väga kaugel olnud. Miski minu maailmapildis ei räägi vastupidise kasuks. 94. Aga oma maailmapilti ei ole ma omandanud selle õigsuses veendudes; ja mul ei ole mitte sellepärast niisugune maailmapilt, et ma oleksin selle õigsuses veendunud. Mu maailmapilt on tradeerunud taust vahetegemiseks tõese ja väära vahel. 95. Laused, mis seda maailmapilti kirjeldavad, võiksid kuuluda omamoodi mütoloogiasse. Ja nende roll on sarnane mängureeglite omale, ja mängu võib õppida ka puhtpraktiliselt, ilma väljaöeldud reegliteta. 96. Võib ette kujutada, et teatavad kogemuslausete kujuga laused on tardunud olekus, olles mittetardunud, vedelate kogemuslausete voolusängiks; ja et see vahekord aja jooksul muutub, nii et vedelad laused tarduvad ja tahked vedelduvad. 97. Mütoloogia võib jälle voolama hakata, mõtete voolusäng võib nihkuda. Aga ma eristan vee liikumist jõesängis viimase nihkumisest; kuigi nende vahel ei ole selget piirjoont. 10
  11. 11. 98. Aga kui keegi ütleks “Järelikult on ka loogika empiiriline teadus”, siis tal ei oleks õigus. Küll aga on õige see, et sama lauset võib võtta kord niisugusena, mida tuleb kogemuslikult kontrollida, kord jälle reeglina kontrollimiseks. 99. Jah, selle jõe kallas koosneb osalt kõvast kivimist, mis ei muutu üldse või kui, siis märkamatult, ja osalt liivast, mida kord siin, kord seal ära või juurde uhutakse. 100. Tõed, mida Moore ütleb teadvat, on niisugused, mida me muuseas kõik teame, kui tema neid teab. 101. Niisugune lause võiks olla näiteks: “Kunagi pole juhtunud, et minu keha oleks haihtunud ja mõne aja pärast uuesti välja ilmunud.” 102. Kas ma ei saaks uskuda, et ma olin ükskord Maast väga kaugel ilma seda ise teadmata, võib-olla teadvuseta olekus, ja isegi et teised teavad seda, aga ei ütle? Aga see ei sobiks sugugi kokku minu kõigi teiste veendumustega. Mitte et ma oskaksin nende veendumuste süsteemi kirjeldada. Aga minu veendumused moodustavad süsteemi, ehitise. 103. Ja kui ma nüüd ütleksin “Minu vankumatu veendumus on, et jne.”, siis see tähendab meie juhtumil ka seda, et ma ei ole sellele veendumusele jõudnud teadlikult teatud mõttekäikude kaudu, vaid et see veendumus on nii kõvasti kinni kõigis minu küsimustes ja vastustes, et ma ei saa teda puudutada. 104.Ma olen näiteks ka selles veendunud, et päike ei ole auk taevavõlvis. 105.Mingi oletuse mis tahes kontrollimine, kinnitamine ja ümberlükkamine toimub juba süsteemi sees. Ja see süsteem ei kujuta endast kõigi meie argumentide enam- vähem meelevaldset ja vaieldavat alguspunkti, vaid kuulub selle olemusse, mida me nimetame argumendiks. Süsteem ei ole argumentidele mitte niivõrd lähtepunkt kui element, milles nad elavad. 106.Oletame, et mõni täiskasvanu on lapsele jutustanud, et ta on olnud kuu peal. Laps jutustab mulle seda ja ma ütlen, et see oli vaid nali, N. ei ole kuu peal olnud; kuu peal ei ole keegi olnud; kuu on meist väga, väga kaugel, ja sinna ei saa ronida ega lennata. - Kui nüüd laps ütleks kangekaelselt: võib-olla siiski on olemas viis, kuidas sinna saada ja mina ainult ei tea seda jne. - mis ma siis saaksin vastata? Mis ma saaks vastata mõne suguharu täiskasvanutele, kes usuvad, et inimesed satuvad mõnikord kuu peale (võib-olla tõlgendavad nad niiviisi oma unenägusid), ja kes on muidugi nõus, et tavaliste vahenditega ei saa sinna ronida ega lennata? - Aga laps tavaliselt ei jää niisuguse usu juurde kindlaks ning laseb ennast peagi veenda selles, mis me talle tõsisel toonil ütleme. 107.Kas see ei ole mitte täpselt samamoodi, nagu võib õpetada last uskuma Jumalasse või uskuma, et Jumalat ei ole olemas, ning laps võib kummalgi juhtumil ette tuua kaalukana näiva aluse vastavalt ühe või teise kasuks? 108.“Aga kas selles asjas ei ole siis objektiivset tõde? Kas see, et keegi on kuu peal olnud, ei ole siis kas tõene või väär?” Kui me mõtleme oma süsteemis, siis on kindel, et ükski inimene ei ole iialgi kuu peal olnud. Vähe sellest, et ükski mõistlik inimene ei ole meile kunagi midagi niisugust tõsiselt teatanud, kogu meie füüsika süsteem keelab meil seda uskumast. Sest füüsika nõuab vastuseid küsimustele: “Kuidas ta ületas raskusjõu?”, “Kuidas ta sai ilma atmosfäärita elada?” ja tuhandetele teistele, millele poleks võimalik vastata. Aga mis siis, kui me oleks kõigi nende vastuste asemel vastanud: “Me küll ei tea, kuidas kuu peale satutakse, aga need, kes sinna satuvad, saavad kohe aru, et nad on seal; ja ega sinagi ei oska kõike seletada.” Kui keegi niiviisi ütleks, siis me tunneksime end olevat temast vaimselt väga kaugel. 11
  12. 12. 109.“Kogemuslauset saab kontrollida” (ütleme meie). Aga kuidas? ja mille abil? 110.Mida pidada selle kontrollimiseks? - “Aga kas see on piisav kontroll? Ja kui on, kas ei pea see siis olema loogikas sellisena äratuntav?” - Just nagu põhjendamine ei jõuaks ükskord lõpule. Aga lõpp ei ole põhjendamata eeldus, vaid põhjendamata toimimisviis. 111.“Ma tean, et ma ei ole kunagi kuu peal olnud.” - Nii nagu asjad tegelikult on, kõlab see hoopis teisiti kui eeldusel, et mõned inimesed on kuu peal olnud, ja mõni võib-olla ise seda teadmata. Sel juhtumil oleks võimalik ülalmainitud teadmist põhjendada. Kas vahekord ei ole siin mitte samalaadne nagu üldisel korrutamisreeglil ja konkreetsetel korrutustehetel, mis on tehtud? Ma tahan öelda: See, et ma ei ole kuu peal olnud, on minu jaoks täpselt nii kindel, kui kindel saab olla mingi põhjendus sellele. 112.Ja kas mitte seda ei tahagi Moore öelda, kui ta ütleb, et ta teab kõiki neid asju? - Aga kas asi on tõesti selles, et ta neid asju teab, ja mitte hoopis selles, et mingid laused nendest peavad meie jaoks olema kindlad? 113.Kui keegi tahab meile matemaatikat õpetada, siis ta ei hakka pihta kinnitusest, et ta teab, et a + b = b + a. 114.Kes ei ole kindel üheski tõsiasjas, see ei saa olla kindel ka oma sõnade mõttes. 115.Kes tahaks kahelda kõiges, see ei jõuaks isegi kahtluseni. Juba kahtlemise mäng ise eeldab kindlust. 116.Kas Moore ei oleks võinud öelda “Ma tean...” asemel “Minu jaoks on kindel, et...”? Ja isegi: “Minu ja paljude teiste jaoks on kindel...” 117.Miks mul ei ole võimalik selles kahelda, et ma ei ole kunagi kuu peal olnud? Ja kuidas ma saaksin proovida seda teha? Kõigepealt - oletusega, et ma olen ehk ikkagi seal olnud, ei oskaks ma midagi peale hakata. Sellest ei järelduks midagi, see ei seletaks midagi. Sellel ei oleks seost mitte millegagi minu elus. Kui ma ütlen “Miski ei räägi selle kasuks ja kõik räägib selle vastu”, siis see juba eeldab mingit kasuks- ja vasturääkimise põhimõtet. S. t., ma pean oskama öelda, mis räägiks selle kasuks. 118.Kas ei oleks nüüd õige öelda: Seni ei ole keegi mu koljut avanud, et vaadata, kas seal on ikka aju sees; aga kõik räägib selle kasuks ja miski ei räägi selle vastu, et sealt tõesti leitaks aju? 119.Kas võib aga öelda ka nii: Miski ei räägi selle vastu ja kõik räägib selle kasuks, et laud on ka siis olemas, kui seda keegi ei näe? Mis siis selle kasuks räägib? 120.Aga kui nüüd keegi kahtleks selles, kuidas tema kahtlus siis praktikas avalduks? Ja kas me ei võiks lasta tal rahulikult kahelda, sest sellel pole ju mitte mingit tähtsust? 121.Kas võib öelda: “Kus pole kahtlust, seal pole ka teadmist”? 122.Kas kahtlemiseks pole mitte tarvis alust? 123.Kuhu ma ka ei vaataks, ma ei leia alust kahelda selles, et.... 124.Ma tahan öelda: Me kasutame otsustusi otsustuste tegemise põhimõt(e)tena. 125.Kui pime minult küsiks “On sul kaks kätt?”, siis ma ei hakkaks vaatama, et selles kindlusele jõuda. Kui ma üldse selles kahtleks, siis ma ei tea, miks ma peaksin 12
  13. 13. oma silmigi usaldama. Kui ma vaatan, kas ma ikka näen mõlemat kätt, miks siis mitte selleks, et oma silmi kontrollida? Mida tuleb kontrollida millega?! (Kes otsustab, mis on kindel?) Ja mis tähendab väide, et see ja see on kindel? 126.Oma sõnade tähenduses ei ole ma kindlam kui teatavates otsustustes. Kas ma saan kahelda selles, et selle värvi kohta öeldakse “sinine”? (Minu) kahtlused moodustavad süsteemi. 127.Sest kust ma tean, et keegi kahtleb? Kust ma tean, et ta kasutab sõnu “Ma kahtlen selles” samamoodi nagu mina? 128.Ma olen lapsest saadik õppinud niiviisi otsustusi tegema. See ongi otsustuste tegemine. 129.Niiviisi olen ma õppinud otsustusi tegema; seda ma olen õppinud pidama otsustuseks. 130.Aga kas mitte kogemus ei õpeta meid niiviisi otsustusi tegema, s. t., et on õige niiviisi otsustusi teha? Aga kuidas kogemus meile seda õpetab? Meie võime seda kogemusest järeldada, aga kogemus ei anna meile nõu endast midagi järeldada. Kui kogemus on alus, miks me niisuguseid otsustusi teeme (ja mitte ainult põhjus), siis meil puudub jälle alus pidada seda aluseks. 131.Ei, kogemus ei ole meie otsustustetegemise mängu alus. Ega ka selle mängu silmapaistev saavutus. 132.Inimesed on teinud otsustusi, mille kohaselt kuningas on võimeline vihma tegema; meie ütleme, et see on vastuolus kogu kogemusega. Praegu tehakse otsustusi, mille kohaselt aeroplaan, raadio jne. on rahvaste lähendamise ja kultuuri levitamise vahendid. 133. Normaaljuhul ma ei veendu oma silmaga, kas mul ikka on kaks kätt. Miks siis? Kas kogemus on osutunud tarbetuks? Või (ka): Kas me oleme mingil moel ära õppinud üldise induktsiooniseaduse ja usaldame seda nüüd ka siin? - Aga miks me ei võinud kohe ära õppida spetsiaalset seadust, ilma et me oleks pidanud alustama üldisest seadusest? 134.Kui ma olen pannud raamatu sahtlisse, siis ma arvan, et ta on sahtlis, kui just.... “Kogemus annab mulle ikkagi õiguse. Ei ole veel ette tulnud hästitõendatud juhtumit, et raamat oleks (lihtsalt) haihtunud.” Sageli on ette tulnud, et me ei ole raamatut enam leidnud, kuigi me arvasime kindlalt teadvat, kus ta on. - Aga kogemus ütleb ju tõesti, et ei juhtu, et raamat näiteks haihtuks. (Näiteks auraks vähehaaval ära.) - Aga kas just see kogemus raamatutega jne. paneb meid arvama, et raamat ei ole haihtunud? Aga oletame, et me leiame, et mingites uut laadi tingimustes raamatud haihtuvad - kas me muudaksime siis oma arvamust? Kas saab eitada kogemuse mõju meie arvamuste süsteemile? 135.Aga kas me mitte lihtsalt ei järgi põhimõtet, et mis on juhtunud alati, see juhtub ka tulevikus (või mingit selletaolist põhimõtet)? - Mis tähendab järgida seda põhimõtet? Kas me tõesti lülitame ta oma arutlustesse? Või on ta vaid loodusseadus, mida meie järeldustetegemine näiliselt järgib? See viimane võib ta olla. Lüli meie arutlustes ta ei ole. 136.Kui Moore ütleb, et ta teab seda ja seda, siis ta loetleb tõesti järjekindlalt kogemuslauseid, mida me peame tõeseks ilma erilise kontrollita, seega lauseid, mis mängivad meie kogemuslausete süsteemis ühte iseäralikku loogilist rolli. 13
  14. 14. 137. Kui ka kõige usaldusväärsem inimene mulle kinnitab, et ta teab, et lugu on nii ja nii, siis üksnes see ei saa mind veenda selles, et ta teab seda. Vaid ainult selles, et ta arvab seda teadvat. Seetõttu ei saa meid huvitada Moore’i kinnitus, et ta teab... Küll aga pakuvad huvi laused, mida Moore loetleb näidetena tõdedest, mida ta teab. Mitte sellepärast, et keegi teab, et nad on tõesed, või arvab seda teadvat, vaid sellepärast, et kõik nad mängivad meie empiiriliste otsustuste süsteemis ühesugust rolli. 138.Näiteks ei jõua me ühegi niisuguse otsustuseni uurimuse tulemusena. On näiteks ajalooalaseid uurimusi ning uurimusi Maa kuju ja ka vanuse kohta, mitte aga selle kohta, kas Maa on viimased 100 aastat olemas olnud. Muidugi, paljud meist kuulevad selle ajavahemiku kohta midagi vanematelt ja vanavanematelt; aga kas need ei või mitte eksida? - “Mõttetus,” öeldakse selle peale, “Kuidas siis kõik need inimesed saavad eksida!”. Aga kas see on argument? Kas see mitte ei ole lihtsalt idee tagasilükkamine? Ja võib-olla mõiste määratlemine? Sest kui ma siin räägin võimalikust eksitusest, siis see muudab rolli, mida “eksitus” ja “tõde” meie elus mängivad. 139.Et praktikat kindlaks määrata, selleks ei piisa reeglitest, vaid on tarvis ka näiteid. Meie reeglid jätavad tagauksed lahti, ja praktika peab rääkima iseenda eest. 140. Empiiriliste otsustuste tegemise praktikat ei õpi me õppides reegleid; meile õpetatakse otsustusi ja nende seost teiste otsustustega. Otsustuste kogum tehakse meile usutavaks. 141.Kui me hakkame midagi uskuma, siis mitte üksiklauset, vaid tervet lausete süsteemi. (Tervik hakkab tasapisi koitma.) 142.Mitte üksikud aksioomid ei muutu mulle ilmseteks, vaid süsteem, milles järeldused ja eeldused üksteist toetavad. 143.Mulle näiteks jutustatakse, et aastaid tagasi ronis keegi selle mäe otsa. Kas ma uurin siis iga kord, kas jutustaja on usaldusväärne ja kas aastaid tagasi see mägi oli olemas? Selle, et on olemas usaldusväärseid ja mitteusaldusväärseid jutustajaid, õpib laps ära palju hiljem kui faktid, mis talle jutustatakse. Seda, et see mägi on juba ammu olemas olnud, ei õpi ta üldse; s.t., küsimus, kas see nii on, ei kerkigi üles. Ta nii-öelda neelab selle järelduse alla koos sellega, mis ta ära õpib. 144.Laps õpib paljusid asju uskuma. S. t., ta õpib näiteks selle usu kohaselt toimima. Vähehaaval kujuneb välja nende asjade süsteem, mida ta usub, ja selles süsteemis on mõni asi vankumatult kindel, mõni asi enam-vähem liikuv. Mis on kindel, ei ole seda sellepärast, et ta oleks iseenesest ilmne või selge, vaid teda hoiab kindlana see, mis on tema ümber. 145.On tahtmine öelda “Kõik minu kogemused näitavad, et see on nii”. Aga kuidas nad seda näitavad? Sest ka see lause, millele nad osutavad, kuulub nende konkreetsesse tõlgendusse. “See, et ma pean seda lauset kindlalt tõeseks, iseloomustab ka seda, kuidas ma kogemust tõlgendan.” 146.Me kujutame Maad ette pildi abil kerast, mis hõljub vabalt kosmoses ning 100 aasta jooksul oluliselt ei muutu. Ma ütlesin “Me kujutame ette pildi abil jne.”, ja see pilt aitab meil nüüd mitmesuguste olukordade kohta otsustusi teha. Ma võin küll välja arvutada silla mõõtmed, ja mõnikord ka välja arvutada, et siin oleks sild kasulikum kui parv jne. jne., - aga kuskil pean ma alustama mingi oletuse või otsusega. 14
  15. 15. 147.Pilt Maast kui kerast on hea pilt, ta õigustab ennast kõikjal, ka on see pilt lihtne - ühesõnaga, me töötame sellega, seadmata seda kahtluse alla. 148. Kui ma tahan tugitoolist tõusta, miks ma siis ei veendu selles, et mul ikka on veel kaks jalga? Ei ole mingit “miksi”. Ma lihtsalt ei tee seda. Nii ma toimin. 149.Viisi, kuidas ma otsustusi teen, otsustustetegemise olemust iseloomustavad minu otsustused ise. 150.Kuidas inimene selle üle otsustab, kumb käsi on tal parem ja kumb on vasak? Kust ma tean, et minu otsustus langeb kokku teise inimese omaga? Kust ma tean, et see värv on sinine? Kui ma selles asjas ei usalda iseennast, miks ma peaksin siis usaldama teise inimese otsustust? Kas “miks” on olemas? Kas ma ei pea mitte usaldamisega kuskilt alustama? S. t., ma pean kuskilt alustama mittekahtlemisega; ja see ei ole mitte nii-öelda andeksantav läbematus, vaid see kuulub otsustustetegemise sisse. 151.Ma tahaksin öelda: Moore ei tea seda, mida ta väidab teadvat, vaid see on tema jaoks kindel, niinagu ka minu jaoks; see, et me peame seda kindlaks, kuulub meie kahtlemise ja uurimise meetodi sisse. 152.Lauseid, mis on minu jaoks kindlad, ei õpi ma ära väljaöeldud kujul. Ma võin need tagantjärele leida nagu pöörleva keha pöörlemistelje. See telg ei ole selles mõttes kindel, et teda miski kinni hoiaks, vaid liikumine ümber telje määratleb ta liikumatuna. 153.Keegi ei ole mulle õpetanud, et mu käed ei haihtu, kui ma neid ei valva. Ma ei saa ka öelda, nagu ma eeldaksin oma väidete jne. juures selle lause tõesust (just nagu need tugineksid sellele), kuna see lause omandab mõtte alles meie muude väidete läbi. 154.On olemas seda sorti juhtumeid, et kui seal, kus meie ei kahtle, ilmutab keegi kahtluse märke, siis kindlalt kahtlusemärkidena mõista me neid märke ei saa. S. t., selleks et me tema kahtlusemärke niisugustena mõistaksime, tohib ta neid ilmutada ainult teatud juhtudel ja teistel juhtudel mitte. 155.Teatud juhtudel inimene ei saa eksida. (“Ei saa” on siin kasutatud loogilises mõttes, ja see lause ei tähenda, et inimene ei saa neil juhtudel midagi väärat öelda.) Kui Moore väidaks vastupidist neile lausetele, mis ta kindlateks kuulutab, siis me mitte ainult et ei oleks temaga nõus, vaid peaksime teda hullumeelseks. 156.Et inimene saaks eksida, peab ta juba tegema otsustusi, mis on samasugused kui inimkonnal. 157.Mis siis, kui mõni inimene ei suudaks meenutada, kas tal alati on olnud viis sõrme, või kaks kätt? Kas me saaksime temast aru? Kas me saaksime kindlad olla, et me temast aru saame? 158.Kas ma saan eksida näiteks selles, et need lihtsad sõnad, millest see lause koosneb, on eesti keele sõnad, mille tähendust ma tean? 159.Me õpime lapsena fakte, näiteks et igal inimesel on aju, ja me võtame need usaldusega vastu. Ma usun, et on olemas Austraalia-nimeline saar, millel on selline ja selline kuju jne. jne., ma usun, et mul on olnud vanavanavanemad, et inimesed, kes esinesid minu vanematena, olid tõesti minu vanemad jne. Seda uskumist ei saa kunagi välja öelda, ja isegi mõtet, et see nii on, ei saa kunagi mõelda. 160.Laps õpib, uskudes täiskasvanut. Kahtlus tuleb pärast uskumist. 15
  16. 16. 161.Ma olen tohutu palju õppinud ning teiste inimeste autoriteedi tõttu vastu võtnud, ja hiljem olen ma leidnud, et mõnesid asju minu kogemus kinnitab või lükkab ümber. 162.Seda, mis õpikutes, näiteks geograafiaõpikutes, kirjas on, pean ma üldiselt tõeseks. Miks? Ma ütlen: Kõik need faktid on sada korda kinnitust leidnud. Aga kust ma seda tean? Mis on minu tõendused selle kasuks? Mul on maailmapilt. Kas ta tõene või väär? Eelkõige on ta kogu minu uurimise ja väitmise substraat. Laused, mis teda kirjeldavad, ei käi kõik ühtviisi kontrolli alla. 163.Kas keegi eales kontrollib, kas see laud jääb siia alles, kui tal silma peal ei hoita? Me kontrollime Napoleoni ajalugu, mitte aga seda, kas kõik teated temast põhinevad meelepettel, pettusel jms. Kui me üldse kontrollime, siis me ju eeldame juba midagi, mis jääb kontrollimise alt välja. Kas ma pean siis ütlema, et katse, mille ma lause kontrollimiseks võib-olla teen, eeldab, et tõene on lause: siin on tõesti aparaat, mida ma arvan nägevat (jms.)? 164.Kas kontrollimisel pole lõppu? 165.Üks laps võiks öelda teisele “Ma tean, et Maa on juba sadu aastaid vana”, ja see tähendaks: Ma olen seda õppinud. 166.Raskus on selles, et aru saada, et meie uskumisel ei ole alust. 167.Et kõigil meie empiirilistel väidetel ei ole ühesugune staatus, see on selge, sest empiirilise lause saab kehtestada ning muuta ta kogemuslausest kirjeldamise normiks. Mõtle keemiaalastele uurimustele. Lavoisier teeb oma laboratooriumis ainetega katseid ja järeldab siis, et põlemisel toimub see ja see. Ta ei ütle, et see võib ju teinekord teisiti toimuda. Tal on käes teatav maailmapilt, ja seda ta pole muidugi leiutanud, vaid on selle lapsena õppinud. Ma räägin maailmapildist, mitte hüpoteesist, sest see on tema uurimistöö enesestmõistetav põhialus ja sellisena jääb see välja ütlemata. 168.Aga mis rolli mängib siis eeldus, et aine A reageerib ainega B samades tingimustes alati samamoodi? Võib kuulub see aine definitsiooni sisse? 169.Võiks arvata, et on olemas lauseid, mis ütlevad välja, et keemia on võimalik. Ja need oleksid loodusteaduse laused. Sest millele peaksid nad siis tuginema, kui mitte kogemusele? 170.Ma usun seda, mida inimesed mulle teatud viisil üle annavad. Nii usun ma geograafia, keemia, ajaloo fakte jne. Nii õpin ma teadusi. Ja õppimine põhineb muidugi uskumisel. Kes on õppinud, et Mont Blanc on 4000 m kõrge, kes on seda kaardilt järele vaadanud, ütleb nüüd, et ta teab seda. Ja kas siis võib öelda: Usaldust me osutame sel kombel, sest see on ennast õigustanud? 171.Üks Moore’i peamine alus arvata, et ta ei ole kuu peal olnud, on see, et keegi ei ole kuu peal olnud ning pole võimalik, et ta oleks sinna sattunud; ja seda me usume selle alusel, mida me õpime. 172.Võib-olla öeldakse “Selle usalduse aluseks peab ju olema mingi printsiip”, aga mis kasu niisugusest printsiibist võib olla? On see midagi enamat kui ‘tõekspidamise’ loodusseadus? 173.Kas on siis minu võimuses, mida ma usun? või mida ma vankumatult usun? 16
  17. 17. Ma usun, et seal on tool. Kas ma ei või eksida? Aga kas ma saan uskuda, et ma eksin? ja kas ma üldse saan seda arvesse võtta? - Ja kas ma ei saaks ka oma usust kinni hoida, mida ma ka hiljem teada ei saaks?! Aga kas mu usk on siis põhjendatud? 174.Ma tegutsen täie kindlusega. Aga see kindlus on mu enda oma. 175.“Ma tean seda,” ütlen ma teisele inimesele; ja siin on olemas õigustus. Aga minu usule ei ole olemas õigustust. 176.Selleasemel, et öelda “Ma tean seda,” võin ma mõnedel juhtudel öelda “See on nii; võid kindel olla”. Mõnedel juhtudel aga: “Seda olen ma juba aastaid tagasi õppinud”; ja mõnikord: “Ma olen kindel, et see on nii.” 177.Mida ma tean, seda ma usun. 178.Moore kasutab lauset “Ma tean...” valesti selles mõttes, et ta võtab seda kui ütlust, mida on sama vähe võimalik kahtluse alla panna kui näiteks ütlust “Mul on valud”. Ja et ütlusest “Ma tean, et see on nii” järeldub “See on nii”, siis ei ole ka seda viimast võimalik kahtluse alla panna. 179.Oleks õige öelda: “Ma usun...” on subjektiivselt tõene; aga “Ma tean...” ei ole. 180.Või ka: “Ma usun...” on väljendus, “Ma tean...” aga ei ole. 181.Mis siis, kui Moore oleks öelnud “Ma tean...” asemel “Ma vannun...”? 182.Primitiivsem ettekujutus on, et Maa ei ole kunagi algust saanud. Ühelgi lapsel ei ole alust küsida, kui kaua Maa juba olemas on olnud, sest kõik muutused toimuvad Maa peal. Kui see, mida nimetatakse Maaks, on tõesti kunagi tekkinud, mida on küllalt raske ette kujutada, siis muidugi arvatakse, et see oli iidsel ajal. 183.“On kindel, et Napoleon pärast Austerlitzi lahingut.... No siis on ju kindel ka see, et Maa oli sel ajal olemas.” 184.“On kindel, et me ei ole 100 aastat tagasi teiselt planeedilt siia tulnud.” Noh, see on nii kindel, kui niisugused asjad kord on. 185.Mulle tunduks naeruväärne hakata kahtlema Napoleoni olemasolus; aga kui keegi seaks kahtluse alla selle, et 150 aastat tagasi oli Maa olemas, siis ma oleksin võib-olla ennemini valmis kuulama, sest nüüd seab ta kahtluse alla kogu meie tõenduste süsteemi. Mulle ei tundu, nagu oleks see süsteem kindlam kui kindlus selle raamides. 186.“Ma võiksin oletada, et Napoleon pole kunagi eksisteerinud ning ta on väljamõeldis, mitte aga seda, et 150 aastat tagasi ei olnud olemas Maad.” 187.“Kas sa tead, et Maa oli sel ajal olemas?” - “Muidugi tean. Ma kuulsin seda täiesti informeeritud inimeselt.” 188.Mul on tunne, et see, kes kahtleb, kas Maa oli sel ajal olemas, peab tegema tegemist kogu ajaloolise tõendusmaterjali olemusega. Ja selle viimase kohta ma ei saa öelda, et see oleks kindlasti õige. 189.Ükskord peab loobuma seletamisest ja hakkama lihtsalt kirjeldama. 190.See, mida me nimetame ajalooliseks tõendusmaterjaliks, näitab, et Maa oli olemas juba ammu enne minu sündimist; - vastupidise hüpoteesi kasuks ei räägi mitte miski. 191.Kui nüüd mingi hüpoteesi kasuks räägib kõik ja selle vastu ei räägi miski, - on ta siis kindlasti tõene? Nii võib tema kohta öelda. - Aga kas on kindel, et see hüpotees on kooskõlas tegelikkusega, tõsiasjadega? - Kui sa nii küsid, siis sa juba tiirled ringis. 17
  18. 18. 192.Õigustamine on muidugi olemas; aga õigustamisele tuleb lõpp. ------------------------ 193.Mis tähendab: mingi lause tõesus on kindel? 194.Sõnaga “kindel” me väljendame täielikku veendumust, igasuguse kahtluse puudumist, ja sellega me püüame teist inimest veenda. See on subjektiivne kindlus. Aga millal on miski objektiivselt kindel? - Kui eksimine ei ole võimalik. Aga mis laadi võimalikkus see on? Kas eksimine ei pea mitte olema loogiliselt välistatud? 195.Kui ma arvan, et ma istun oma toas, ja see nii ei ole, siis ei öelda, et ma eksisin: Aga mille poolest eksimine niisugusest juhtumist olemuslikult erineb? 196.Kindel tõendus on see, mida me peame absoluutselt kindlaks, mille alusel me julgelt ilma kahtluseta toimime. See, mida me nimetame “eksimiseks”, mängib meie keelemängudes täiesti konkreetset rolli, nagu ka see, mida me nimetame kindlaks tõendusmaterjaliks. 197.Mõttetus oleks aga öelda, et me peame midagi kindlaks tõenduseks sellepärast, et ta on kindlasti tõene. 198.Me peame kõigepealt hoopis uurima, mis rolli mängib otsustamine mingi lause poolt või vastu. 199.Väljendi “tõene või väär” kasutamises on midagi eksiteele viivat nimelt sellepärast, et sellega just nagu öeldaks “see kas on või ei ole faktidega kooskõlas”, ja ometi on küsimuse all just see, mis see “kooskõla” siin on. 200.“Lause on tõene või väär” tähendab tegelikult ainult seda, et peab olema võimalik otsustada selle poolt või vastu. Aga see ei ütle, kuidas näeb välja alus niisuguseks otsustamiseks. 201.Kujuta ette, et keegi küsib: “Kas meil on tõesti õige usaldada oma mälu (või oma meelte) tõendusi, nii nagu me seda teeme?” 202.Teatavad laused Moore’il peaaegu väidavad, et meil on õigus neid tõendusi usaldada. 203.[Kõik,1 mida me peame tõendusteks, viitab sellele, et Maa oli olemas juba ammu enne minu sündimist. Vastupidisel hüpoteesil puudub igasugune kinnitus. Isegi kui kõik räägib mingi hüpoteesi kasuks ja miski ei räägi selle vastu, kas ta on siis objektiivselt tõsikindel? Tema kohta võib nii öelda. Aga kas ta on tingimata faktide maailmaga kooskõlas? Parimal juhul see hüpotees näitab meile, mis tähendab “olla kooskõlas”. Me leiame, et on raske ette kujutada, et ta oleks väär, kuid raske on ka seda hüpoteesi kuidagi rakendada.] Milles see kooskõla siis seisneb, kui mitte selles, et see, mis on nendes keelemängudes tõendusmaterjaliks, räägib meie lause kasuks? (Loogilis-filosoofiline traktaat) 204.Tõendusmaterjali põhjendamisele, õigustamisele tuleb aga lõpp; - kuid lõpp ei seisne selles, et teatavate lausete tõesus oleks meile vahetult selge, niisiis mitte mingis viisis, kuidas meie näeme, vaid meie toimimises, millel meie keelemäng põhineb. 205.Kui tõene on see, millel on alust, siis alus ei ole tõene ega väär. 1 Mahatõmmatud koht. Trükkitoimetajad. 18
  19. 19. 206.Kui keegi meilt küsiks “Aga kas see on tõene?”, siis me võiks öelda “Jaa”; ja kui ta nõuaks põhjendusi, siis me võiks vastata “ma ei saa anda sulle põhjendusi, aga kui sa veel juurde õpid, siis hakkad ka sina niimoodi arvama”. Ja kui asi niikaugele ei jõuaks, siis see tähendaks, et näiteks ajalugu ta ei saa õppida. 207.“Kummaline kokkusattumus, et kõigil neil inimestel, kelle kolju avati, oli aju!” 208.Mul on telefonikõnelus New Yorgiga. Sõber teatab, et tema väikestel puudel on sellised ja sellised pungad. Nüüd ma olen veendunud, et see puu on.... Kas ma olen ka selles veendunud, et Maa on olemas? 209.See, et Maa on olemas, on pigem osa kogu pildist, mis on minu uskumise lähtekohaks. 210.Kas minu telefonikõnelus New Yorgiga kinnitab mu veendumust, et Maa on olemas? Mõnedki asjad tunduvad meile olevat kindlad, ja need jäävad liiklusest kõrvale. Nad nii-öelda lükatakse umbteele. 211.Nad siis annavad vormi meie vaatlustele, meie uurimustele. Aga võib-olla on nad iidsest ajast kuulunud kõigi meie vaatluste skeletti. (Igal inimestel on vanemad.) 212.Näiteks arvutust me peame teatavatel asjaoludel piisavalt kontrollituks. Mis annab meile selleks õiguse? Kogemus? Kas ei või olla, et kogemus on meid petnud? Me peame õigustamise kuskil ära lõpetama, ja siis jääb järele see lause: et niimoodi me arvutame. 213.Meie ‘kogemuslaused’ ei moodusta homogeenset massi. 214.Miks ma ei võiks oletada, et see laud, kui keegi teda ei vaata, kas kaob või muudab kuju ja värvi, ning nüüd, kui teda jälle keegi vaatab, tuleb ta tagasi oma endisesse olekusse? - “Kes siis midagi niisugust oletab!”- on tahtmine öelda. 215.Siin me näeme, et ‘tegelikkusega kooskõla’ ideel ei ole selget rakendust. 216.Lause “On kirjutatud”. 217.Kui keegi oletaks, et kõik meie arvutused on kahtlased ja et me ei saa neid usaldada (tuues õigustuseks, et igal pool võib olla vigu), siis me võib-olla ütleks, et ta on hullumeelne. Aga kas me saame öelda, et ta eksib? Kas ta mitte lihtsalt ei reageeri teistmoodi: meie usaldame seda, tema ei usalda, meie oleme kindlad, tema ei ole. 218.Kas ma võin hetkekski uskuda, et ma olen kunagi olnud stratosfääris? Ei. Kas ma siis tean vastupidist, - nagu Moore? 219.Minul kui mõistlikul inimesel ei saa selles asjas olla mingit kahtlust. - See’p see on. - 220.Mõistlikul inimesel ei ole teatavaid kahtlusi. 221.Kas ma saan kahelda, milles tahan? 222.Mul on võimatu kahelda selles, et ma ei ole kunagi olnud stratosfääris. Kas ma seetõttu tean seda, kas see on seetõttu tõene? 223.Kas ma ei võiks siis olla hullumeelne ning mitte kahelda selles, milles ma peaksin tingimata kahtlema. 19
  20. 20. 224.“Ma tean, et seda ei ole kunagi juhtunud, sest kui see oleks juhtunud, siis mul oleks olnud võimatu seda unustada.” Aga kui oletada, et see on juhtunud, siis sa ju oledki selle unustanud. Ja kust sa tead, et sul oleks olnud võimatu seda unustada? Ega ometi lihtsalt varasemast kogemusest? 225.See, millest ma ei tagane, ei ole üks lause, vaid lausete pesa. 226.Kas ma võin oletust, et ma olen kunagi kuu peal olnud, üldse pidada tõsise vaatluse vääriliseks? 227.“Kas see on siis midagi niisugust, mida saab unustada?!” 228.“Niisugustel asjaoludel ei ütle inimesed: ‘Võib-olla me kõik oleme selle unustanud’ või midagi sarnast, vaid nad oletavad...” 229.Meie jutt omandab mõtte meie ülejäänud toimingute läbi. 230.Me küsime endalt: Mida me teeme väitega “Ma tean...”? Sest meid ei huvita vaimuprotsessid ja -seisundid. Ja niimoodi tuleb otsustada, kas miski on teadmine või ei ole. 231.Kui keegi kahtleks, kas 100 aastat tagasi Maa oli olemas, siis ma ei saaks sellest aru sellepärast, et ma ei teaks enam, mida ta siis veel tunnistab tõenduseks ja mida mitte. 232.“Me võiksime küll kahelda igas üksikus faktis nende hulgast, aga neis kõigis kahelda me ei saa.” Kas ei oleks õigem öelda: “kõigis me ei kahtle.” Et me ei kahtle neis kõigis, see on juba kord viis, kuidas me otsustusi teeme, ja järelikult kuidas me toimime. 233.Kui laps küsiks minult, kas Maa oli olemas juba enne minu sündimist, siis ma vastaksin, et Maa pole olemas alles minu sündimisest saadik, vaid ta oli olemas juba ammu, ammu enne seda. Ja seejuures oleks mul tunne, et ma ütlen midagi naljakat. Umbes nagu siis, kui laps oleks küsinud, kas see ja see mägi on kõrgem kui mõni kõrge maja, mida ta on näinud. Ma saaksin niisugusele küsimusele vastata ainult siis, kui ma küsijale alles õpetaksin maailmapilti. Kui ma nüüd sellele küsimusele kindlalt vastan, mis mulle selle kindluse siis annab? 234.Ma usun, et mul on esivanemad ja et need on igal inimesel. Ma usun, et on olemas erinevad linnad, ja üldse põhilisi andmeid geograafiast ja ajaloost. Ma usun, et Maa on keha, mille pinda mööda me liigume, ja et ta ei kao järsku ära vms., täpselt nagu teisedki tahked kehad: see laud, see maja, see puu jne. Kui ma tahaksin kahelda selles, et Maa oli olemas enne minu sündimist, peaksin ma kahtlema kõikvõimalikes asjades, milles ma olen kindel. 235.Ja et ma olen milleski kindel, see ei põhine minu rumalusel või kergeusklikkusel. 236.Kui keegi ütleks “Maa ei ole juba ammu...” - mille vastu ta siis välja astuks? Kas ma tean seda? Peab see tingimata olema niinimetatud teaduslik usk? Kas see ei või olla müstiline usk? Kas ta peab sel juhul tingimata minema vastuollu ajaloofaktidega? Või kas isegi geograafia faktidega? 20
  21. 21. 237.Kui ma ütlen “Tund aega tagasi seda lauda veel ei olnud”, siis ma arvatavasti pean silmas, et see laud tehti alles hiljem. Kui ma ütlen “Seda mäge siis veel ei olnud”, siis ma arvatavasti pean silmas, et see mägi tekkis alles hiljem, võib-olla vulkaanilisel teel. Kui ma ütlen “See mäge pool tundi tagasi veel ei olnud”, siis see on nii kummaline väide, et ei ole selge, mida ma silmas pean. Kas ma näiteks pean silmas midagi, mis on väär, kuid teaduslikku. Võib-olla keegi arvab, et väide, et mäge siis veel ei olnud, on täiesti arusaadav, ükskõik millises seoses seda kujutleda. Aga kujuta ette, et keegi ütleb “Minut tagasi ei olnud veel seda mäge, vaid oli täpselt samasugune mägi”. Ainult harjumuspärase ümbruse tõttu tundub, et on arusaadav, mida on silmas peetud. 238.Nii et kui keegi ütleb, et enne tema sündimist Maad ei olnud olemas, siis ma võiksin teda lähemalt küsitleda, et välja uurida, millise minu veendumusega ta vastuollu läheb. Ja siis oleks võimalik, et ta läheb vastuollu minu alusvaadetega. Ja kui see oleks nii, siis tuleks mul sellega leppida. Sama lugu on siis, kui ta ütleb, et ta on olnud kuu peal. 239.Jah, ma usun, et igal inimesel on kaks vanemat, kes on mõlemad inimesed; aga katoliiklased usuvad, et Jeesusel oli ainult ema inimene. Ja oleks võimalik, et mõned usuksid, et on inimesi, kellel ei olegi vanemaid, ning ei usuks mingeid tõendusi vastupidise kasuks. Katoliiklased usuvad ka seda, et teatud tingimustel muudab armulaualeib täielikult oma olemust, ja samal ajal seda, et kõik tõendused tõestavad vastupidist. Järelikult kui Moore ütleks “Ma tean, et see on vein, mitte veri”, siis vaidleksid katoliiklased talle vastu. 240.Millel põhineb usk, et kõigil inimestel on vanemad? Kogemusel. Ja kuidas ma saan oma kogemusele rajada seda kindlat usku? No ma ei raja seda usku ainult sellele, et ma tundsin teatud inimeste vanemaid, vaid kõigele, mida ma olen õppinud inimeste suguelu ning nende anatoomia ja füsioloogia kohta; ka sellele, mida ma olen kuulnud ja näinud loomade puhul. Aga kas siis see on tõesti tõestus? 241.Kas siin mitte ei ole hüpotees, mis, nagu ma usun, leiab üha uuesti täielikku kinnitust? 242.Kas me mitte ei pea igal sammul ütlema: “Ma usun seda kindlalt”? 243.“Ma tean...” öeldakse siis, kui ollakse valmis esitama veenvaid põhjendusi. “Ma tean” käib tõesuse tõendamise võimalikkuse kohta. Seda, kas keegi midagi teab, saab näidata, kui eeldada, et ta on selles veendunud. Kui aga see, mida ta usub, on seda laadi, et põhjendused, mis ta võib esitada, ei ole tõsikindlamad kui tema väide, siis ta ei saa öelda, et ta teab seda, mida ta usub. 244.Kui keegi ütleb “Mul on keha”, siis võib talt küsida “Kes siin räägib selle suuga?” 245.Kellele keegi ütleb, et ta teab midagi? Iseendale või kellelegi teisele. Kui ta ütleb seda iseendale, siis mille poolest see erineb konstateeringust, et ta on kindel, et asi on nii? Ei ole olemas subjektiivset kindlust, et ma tean midagi. Subjektiivne on kindlus, mitte aga teadmine. Nii et kui ma ütlen endale “Ma tean, et mul on kaks kätt” ja see ei ole mõeldud ainult minu subjektiivse kindluse väljendamiseks, siis peab mul olema võimalik veenduda, et mul on õigus. Aga veenduda ma ei saa, sest see, et mul on kaks kätt, ei ole enne nende peale vaatamist vähem kindel kui pärast seda. Küll aga võiksin 21
  22. 22. ma öelda: “Et mul on kaks kätt, see on minu vääramatu usk”. See väljendaks seda, et ma ei ole mitte midagi valmis tunnistama selle lause vääruse tõestuseks. 246.“Siiani ma olen jõudnud kõige selle alusel, mida ma usun.” “Selle seisukoha juurde ma jään!” Aga kas see mitte ei ole nii lihtsalt sellepärast, et ma olen selles täiesti veendunud? Kuidas see välja näeb: olla täielikult veendunud? 247.Kuidas näeks nüüd välja selles kahtlemine, et mul on kaks kätt? Miks ma ei suuda seda üldse ette kujutadagi? Mida ma siis usuksin, kui ma seda ei usuks? Mul ei ole veel mingit süsteemi, mille sees saaks olla niisugune kahtlus. 248.Ma olen jõudnud oma veendumuste põhjani. Ja selle alusmüüri kohta võiks peaaegu öelda, et seda kannab kogu maja. 249.Kahtlemist kujutatakse valesti ette. 250.See, et mul on kaks kätt, on normaalsetel asjaoludel sama kindel kui mis tahes asi, mis ma võiksin selle tõenduseks esitada. Sellepärast ei saa ma võtta pilku oma käele tõendusena selle kasuks. 251.Kas see mitte ei tähenda: ma toimin tingimusteta selle usu alusel ega lase ennast millestki eksitada? 252.Aga mitte ainult mina ei usu niiviisi, et mul on kaks kätt, niiviisi usub ju iga mõistlik inimene. 253.Põhjendatud usu aluseks on põhjendamata usk. 254.Iga ‘mõistlik’ inimene toimib nii. 255.Kahtlemisel on teatavad iseloomulikud avaldused, aga need on kahtlusele iseloomulikud vaid teatud asjaoludel. Kui keegi ütleks, et ta kahtleb oma käte olemasolus, muudkui vaataks neist igast küljest, püüaks veenduda, kas ei ole tegemist peegeldusega vms., siis me ei oleks kindlad, kas nimetada seda kahtluseks. Me võiksime nimetada tema käitumist kahtleva käitumise sarnaseks, kuid tema mäng ei oleks see, mida meie mängime. 256.Teisest küljest, keelemäng muutub aja jooksul. 257.Kui keegi ütleks mulle, et ta kahtleb, kas tal on keha, siis ma peaksin teda poolearuliseks. Kuid ma ei teaks, mis tähendab veenda teda selles, et tal on keha. Ja kui ma oleksin midagi öelnud ja see oleks tema kahtluse kõrvaldanud, siis ma ei teaks, kuidas ja miks. 258.Ma ei tea, kuidas lauset “Mul on keha” tuleb kasutada. See ei kehti tingimusteta, kui jutt on lausest, et ma olen alati olnud maa peal või maa lähedal. 259.Inimesel, kes kahtleks selles, et Maa on viimased 100 aastat olemas olnud, saaks olla teaduslik kahtlus või siis jälle filosoofiline. 260.Ma tahaks reserveerida väljendi “Ma tean...” neiks juhtudeks, mil seda normaalses keelelises suhtluses kasutatakse. 261.Mõistlikku kahtlust Maa olemasolus viimase 100 aasta jooksul ei oska ma praegu ette kujutada. 262.Ma võin kujutleda inimest, kes on üles kasvanud täiesti erilistes tingimustes ja kellele on õpetatud, et Maa tekkis 50 aastat tagasi, ja kes seda sellepärast ka usub. 22
  23. 23. Seda inimest me võiksime õpetada: Maa on juba ammu jne. - Me püüaksime anda talle oma maailmapildi. See toimuks omamoodi veenmise teel. 263.Õpilane usub oma õpetajaid ja õpikuid. 264.Ma võiksin kujutleda, et mingi metslaste suguharu võtab Moore’i vangi ja metslased väljendavad kahtlustust, et ta on tulnud kuskilt maa ja kuu vahelt. Moore ütleb neile, et ta teab..., aga ta ei saa neile esitada põhjendusi oma kindluse kasuks, sest neil on fantastilised ettekujutused inimese lendamisvõimest, ja füüsikast ei tea nad midagi. See oleks sobiv juhus niisuguse väitega esineda. 265.Aga mida enamat ta ütleb, kui et “Ma ei ole seal ja seal kunagi olnud ja mul on veenev alus seda uskuda”? 266.Ja siin peaks veel ütlema, mis on veenev alus. 267.Mul ei ole ainult visuaalne mulje puust, vaid ma tean, et see on puu.” 268.“Ma tean, et see on käsi.” - Ja mis asi on käsi? - “No näiteks see.” 269.Kas ma selles, et ma ei ole kunagi olnud kuu peal, olen kindlam kui selles, et ma ei ole kunagi olnud Bulgaarias? Miks ma nii kindel olen? No ma tean, et ma ei ole kunagi olnud kuskil läheduses, näiteks Balkanil. 270.“Mul on kindluseks veenev alus.” See alus teeb kindluse objektiivseks. 271.Mis on millegi jaoks kaaluv põhjendus, seda mina ei otsusta. 272.Ma tean = Mulle on see teada kui kindel. 273.Millal aga öeldakse millegi kohta, et see on kindel? Sest selle üle, kas miski on kindel, võib vaielda; kui nimelt miski on objektiivselt kindel. On tohutu palju üldisi kogemuslauseid, mida me peame tõsikindlaks. 274.Üks on see, et kellel on käsi maha raiutud, sellele uut ei kasva. Teine on see, et kellel on pea maha raiutud, see on surnud ja enam iialgi ellu ei ärka. Võib öelda, et neid lauseid õpetab meile kogemus. Aga ta ei õpeta neid meile isoleeritult, vaid õpetab hulga omavahel seostatud lauseid. Kui nad oleksid isoleeritud, siis ma võiksin neis ehk kahelda, sest mul ei ole nende kohta kogemust. 275.Kui selle meie kindluse alus on kogemus, siis muidugi minevikukogemus. Ja mu tunnetus ei tule lihtsalt minu kogemusest, vaid teiste omast. Nüüd võidakse öelda, et see, mis paneb meid teisi uskuma, on jällegi kogemus. Aga mis kogemus paneb mind uskuma, et anatoomia- ja füsioloogiaraamatud ei sisalda midagi väära? On küll tõsi, et seda kogemust toetab ka minu enda kogemus. 276.Me nii-öelda usume, et see suur hoone on olemas, ja ometi me näeme kord üht nurgakest siin, kord teist nurgakest seal. 277.“Ma ei saa muidu, kui pean uskuma. ...” 278.“Ma olen rahulik, et see on nii.” 279.On päris kindel, et autod ei kasva maa seest välja. - Me tunneme, et kui keegi võiks uskuda vastupidist, siis ta võiks uskuda kõike, mis meie tunnistame võimatuks, ja eitada kõike, mida meie peame tõsikindlaks. 23
  24. 24. Kuidas aga on see üks uskumus seostatud kõigi teistega? Meil on tahtmine öelda, et kes on võimeline uskuma seda, ei tunnista kogu meie verifitseerimissüsteemi. See süsteem on midagi niisugust, mis inimene omandab jälgimise ja õpetamise läbi. Ma ei ütle meelega “õpib”. 280.Olles näinud seda ja seda ning kuulnud seda ja seda, ei ole ta suuteline kahtlema selles, et.... 281.Mina, L. W., usun, olen kindel, et mu sõbral ei ole kõhus ega peas saepuru, kuigi mul ei ole xelle kohta kindlaid tõendeid oma meeltelt. Ma olen kindel selle alusel, mis mulle on räägitud ja mida ma olen lugenud, ning oma kogemuste põhjal. Selles kahtlemine näib mulle hullumeelsusena, muidugi jällegi ühel meelell teiste inimestega; aga mina olen nendega ühel meelel. 282.Ma ei saa öelda, et mul oleks adekvaatne alus arvata, et kassid ei kasva puu otsas või et mul oli isa ja ema. Kui keegi selles kahtleb - siis kuidas see sai juhtuda? Kas sel juhul ta algusest peale kunagi ei uskunud, et tal oleksid olnud vanemad? Aga kas see on siis mõeldav, kui talle seda just ei õpetatud? 283.Sest kuidas saab laps kohe selles kahelda, mida talle õpetatakse? See võiks tähendada ainult seda, et teatavaid keelemänge ta ei ole võimeline ära õppima. 284.Inimesed on iidsest ajast loomi tapnud ning kasutanud nende nahka, luid jne. jne. teatavaks otstarbeks; nad arvestasid kindlalt sellega, et nad leiavad sarnastel loomadel alati sarnased kehaosad. Nad on alati õppinud kogemusest, ja nende toimingutest on näha, et nad teatavaid asju kindlalt usuvad, ükskõik kas nad seda usku väljendavad või mitte. Sellega ma ei taha muidugi öelda, et inimene peab nii toimida, vaid ainult seda, et ta nii toimib. 285.Kui keegi otsib midagi ja tuhnib võib-olla kindlas kohas maad, siis ta näitab sellega, et ta usub, et otsitav on seal. 286.Millesse me usume, see sõltub sellest, mis me õpime. Me kõik usume, et on võimatu kuu peale sattuda; aga oleks võimalik, et mõned inimesed usuvad, et see on võimalik ja mõnikord ka juhtub. Me ütleme: need inimesed ei tea paljusid asju, mida meie teame. Ja kui kindlad nad oma asjas ka poleks - nad eksivad, ja me teame seda. Kui me võrdleme oma teadmistesüsteemi nende omaga, siis selgub, et nende oma on kaugelt vaesem. 23.9.50 287.Orav ei järelda induktsiooni teel, et tal on ka järgmisel talvel varusid tarvis. Täpselt samuti ei ole meil tarvis induktsiooniseadust, et oma toiminguid ja prognoose õigustada. 288.Ma ei tea ainult seda, et Maa on olemas olnud ammu enne minu sündimist, vaid ka seda, et Maa on suur keha, et see on kindlaks tehtud, et minul ja teistel inimestel on palju esivanemaid, et kõige selle kohta on raamatuid, et niisugused raamatud ei valeta jne. jne. jne. Ja seda kõike ma tean? Ma usun seda. See teadmistekorpus on mulle pärandatud, ja mul ei ole mingit alust selles kahelda, küll aga mitmesuguseid kinnitusi. Ja miks ma ei peaks ütlema, et ma seda kõike tean? Kas mitte just nii ei räägita? 24
  25. 25. Aga mitte ainult mina ei tea või usu kõike seda, vaid teised ka. Või õigemini, ma usun, et nad usuvad. 289.Ma olen kindlalt veendunud, et teised usuvad, usuvad teadvat, et kõik on just nii. 290.Ma ise kirjutasin oma raamatus, et laps õpib sõnast aru saama nii ja nii: Kas ma tean seda või usun? Miks ma niisugusel juhtumil ei kirjuta “Ma usun...”, vaid kirjutan lihtsalt väitlause? 291.Me teame, et Maa on ümmargune. Me veendusime lõplikult selles, et ta on ümmargune. Selle arvamuse juurde me jääme, kui just kogu meie vaade loodusele ei muutu. “Kust sa seda tead?” - Ma usun seda. 292.Edasised katsed ei saa näidata, et varasemad olid väärad, paremal juhul võivad nad kogu meie vaadet muuta. 293.Samamoodi lause “Vesi keeb 100°C juures.” 294.Nii me veendume, seda nimetatakse ”õigusega selles veendunud olemiseks”. 295.Kas selles mõttes ei ole järelikult käes lause tõestus? Aga see ei ole lause tõestus, et sama asi on uuesti aset leidnud; aga me ütleme. et see annab meile õiguse seda lauset oletada. 296.Seda me nimetame ome oletuste “kogemuslikuks põhjenduseks”. 297.Me õpime ju mitte ainult seda, et need ja need katsed on andnud nii- ja niisuguse tulemuse, vaid õpime ära ka järeldatava lause. Ja siin ei ole muidugi midagi valesti. Sest see lause on instrument, millel on kindel kasutus. 298.Me oleme selles täiesti kindlad - see ei tähenda ainult seda, et igaüks eraldi on selles kindel, vaid et me kuulume inimeste ühendusse, mida seovad kokku teadmised ja kasvatus. 299.We are satisfied that the earth is round. --------------------- 10.3.51 300.Mitte kõik meie vaadete korrektuurid ei ole samal tasemel. 301.Kui oletada, et pole tõsi, et Maa on olemas olnud juba ammu enne minu sündimist, siis kuidas peaks ette kujutama selle vea avastamist? 302.Ei ole mingit kasu ütlemisest “Võib-olla me eksime”, kui juhul, kui mitte mingid tõendid ei ole usaldatavad, ei saa praeguseid tõendeid uskuda. 303.Kui me näiteks oleme arvutamisel alati eksinud ja 12 × 12 ei ole 144, miks me siis peaksime uskuma mingit muud arvutust? Ja see on muidugi valesti väljendatud. 304.Aga selles korrutustabeli valemis ma ka ei eksi. Võib-olla ma kunagi hiljem ütlen, et ma olin segaduses, aga ma ei ütle, et ma eksisin. 305.Siin on jällegi tarvis niisugust sammu, nagu tehti relatiivsusteoorias. 306.“Ma ei tea, kas see on käsi.” Aga kas sa tead, mis tähendab sõna “käsi”? Ja ära ütle “Ma tean, mida see sõna praegu minu jaoks tähendab.” Ja kas see mitte ei ole kogemuslik tõsiasi, et seda sõna kasutatakse nii? 25
  26. 26. 307.Ja siin on nüüd kummaline see, et kuigi ma olen täiesti kindel sõnade kasutuses ja mul ei ole selles mingeid kahtlusi, ei oska ma esitada oma teguviisile põhjendusi. Kui ma seda prooviksin, siis ma võiksin esitada 1000 põhjendust, aga mitte ühtegi niisugust, mis oleks niigi kindel kui see, mida need peavad põhjendama. 308.‘Teadmine’ ja ‘kindlus’ kuuluvad eri kategooriatesse. Nad ei ole kaks ‘vaimuseisundit’, nagu näiteks ‘oletamine’ ja ‘kindelolemine’. (Siin ma eeldan, et kui ma ütlen “Ma tean, mis tähendab (näit.) sõna ‘kahtlus’”, siis see lause on minu jaoks mõtestatud ja määrab sõnale “kahtlus” teatava loogilise rolli.) Nüüd ei huvita meid mitte kindelolemine, vaid teadmine. S. t., meid huvitab see, et selleks et mingi otsustus oleks üldse võimalik peavad olema teatavad kogemuslaused, milles kahtlust ei saa olla. Või ka: Ma kaldun arvama, et mitte kõik, millel on kogemuslause kuju, ei ole kogemuslause. 309.Kas on nõnda, et reegel ja kogemuslause lähevad teineteiseks üle? 310.Õpilane ja õpetaja. Õpilane ei lase endale midagi selgitada, sest ta katkestab (õpetajat) pidevalt kahtlustega, näit. asjade olemasolus, sõnade tähenduses jne. Õpetaja ütleb: “Ära enam katkesta ja tee, mis ma ütlen; sinu kahtlustel ei ole praegu veel mingit mõtet.” 311.Või kujuta ette, et õpilane seab kahtluse alla ajaloo (ja kõik, mis on sellega seoses), isegi selle, kas Maa oli 100 aastat tagasi üldse olemas. 312.Siin on mul tunne, nagu oleks see kahtlus õõnes. Aga kas ei ole siis õõnes ka usk ajaloosse? Ei; see on seoses nii paljude asjadega. 313.Nii et siis see paneb meid mingit lauset uskuma? Noh, isegi sõna “uskuda” grammatika on seoses selle lause grammatikaga, mida usutakse. 314.Kujuta ette, et õpilane tõesti küsib: “Ja kas laud on ka siis olemas, kui ma ümber pööran; ja ka siis, kui keegi seda ei näe?” Kas õpetaja peab siis teda rahustama ja ütlema “Muidugi on olemas!” - Võib-olla läheb õpetaja pisut kannatamatuks, aga ta arvab, et küllap õpilane võõrdub niisugustest küsimustest. 315.S. t., õpetaja tunneb, et see ei ole tegelikult õigustatud küsimus. Ja sama lugu oleks, kui õpilane seaks kahtluse alla looduse seaduspärasuse, seega induktiivsete järelduste aluse. - Õpetaja tunneks, et see peab teda ja õpilast ainult kinni, et õpilane jääb sellega ainult õppimises toppama ja ei jõua edasi. - Ja tal oleks õigus. See oleks nii, nagu keegi otsiks toast mingit asja; ta teeb sahtli lahti ja ei näe seal seda; siis ta paneb sahtli jälle kinni, ootab ja teeb selle uuesti lahti, et näha, kas otsitav ei ole ehk seal sees, ja jätkab samas vaimus, Ta ei ole veel õppinud otsima. Ja nii ei ole too õpilane veel õppinud küsima. Ei ole õppinud ära seda mängu, mida me tahame talle õpetada. 316.Ja kas see ei ole siin mite nõndasamuti, nagu peaks õpilane ajaloo õppimist kinni kahtlustega selle kohta, kas Maa tõesti....? 317.See kahtlus ei kuulu meie mängu kahtluste hulka. (Aga mitte et me oleks selle mängu endale välja valinud!) 12.3.51 318.‘Küsimus ei kerkigi üldse üles.’ Vastus sellele küsimusele iseloomustaks teatavat meetodit. Ei ole aga selget piiri metodoloogiliste lausete ja meetodisiseste lausete vahel. 26
  27. 27. 319.Aga kas siis mitte ei peaks ütlema. et ei ole selget piiri loogika lausete ja kogemuslausete vahel? piir ei ole selge täpselt samas mõttes, nagu ei ole selge piir reegli ja kogemuslause vahel. 320.Siin peab, ma arvan, mõtlema selle peale, et lause mõiste ise ei ole selgepiiriline. 321.Ma ju ütlen: Iga kogemuslauset saab muuta postulaadiks - ja see lause muutub siis kirjeldamise normiks. Aga ka selle vastu on mul umbusk. Lause on liiga üldine. Tahaks peaaegu öelda “Teoreetiliselt saab iga kogemuslauset muuta ...”, aga mis tähendab siin “teoreetiliselt”? See kõlab lihtsalt liiga Loogilis-filosoofilisele traktaadile moodi. 322.Mis oleks, kui õpilane ei taha uskuda, et see mägi on iidsetest aegadest saadik alati siin olnud? Me ütleksime, et tal ei ole ju mingit alust niisuguseks umbusuks. 323.Nii et siis mõistlikul umbusul peab olema alus? Me võiksime öelda ka nii: “Mõistlik inimene usub seda.” 324.Niisiis me ei nimetaks mõistlikuks seda, kes usub midagi teaduslike tõendite kiuste. 325.Kui me ütleme, et me teame, et ..., siis me peame silmas, et iga mõistlik inimene teaks seda meie olukorras samuti, et oleks mõistmatus selles kahelda. Nii ei taha ka Moore öelda ainult seda, et tema teab, et ta jne. jne., vaid ka seda, et iga arukas inimene teaks seda tema olukorras samuti. 326.Aga kes meile ütleb, mida on selles olukorras mõistlik uskuda? 327.Niisiis võiks öelda: “Mõistlik inimene usub, et Maa on olnud olemas ammu enne tema sündimist, et ta on elanud oma elu maapinnal või selle lähedal, et ta näiteks ei ole kunagi kuu peal olnud, et tal on närvisüsteem ja sisikond nagu kõigil teistel inimestel jne. jne. 328.“Ma tean seda nii, nagu ma tean, et minu nimi on L. W.” 329.‘Kui ta kahtleb selles - mida “kahtlemine” siin ka ei tähendaks - siis ta ei õpi seda mängu iialgi ära.’ 330.Nii et lause “Ma tean...” väljendab siin valmisolekut teatavaid asju uskuda. 13.3. 331.Kui me üldse usu peale kindlalt tegutseme, kas on siis imekspandav, et me paljudes asjades ei saa kahelda? 332.Kujuta ette, et keegi ütleks, tahtmata filosofeerida: “Ma ei tea, kas ma olen kunagi kuu peal olnud; ma ei mäleta, et ma oleksin seal kunagi olnud.” (Miks oleks see inimene meist nii põhjani erinev?) Kõigepealt: Kust ta siis teaks, et ta on kuu peal? Kuidas ta seda ette kujutab? Võrdle: “Ma ei tea, kas ma olen kunagi X külas olnud.” Aga ma ei saaks sedagi öelda, kui X asuks Türgis, sest ma tean, et ma ei ole kunagi Türgis olnud. 333.Ma küsin kelleltki: “Kas sa oled kunagi Hiinas olnud?” Ta vastab: “Ma ei tea”. Siis ju öeldaks: “Sa ei tea? Kas sul on mingi alus arvata, et sa võib-olla oled kunagi seal olnud? Kas sa oled näiteks olnud Hiina piiri lähedal? Või olid su vanemad seal, kui sa olid sündimas?” - Tavaliselt eurooplased ju teavad, kas nad on Hiinas olnud või ei ole. 27
  28. 28. 334.S. t.: mõistlik inimene kahtleb selles ainult nii- ja niisugustel tingimustel. 335.Kohtumenetlus põhineb sellel, et asjaolud annavad tunnistustele teatava tõenäolisuse. Näiteks tunnistust, et keegi on ilmale tulnud ilma vanemateta, ei hakataks seal ealeski vaagima. 336.Aga mis tundub inimestele mõistlik või mittemõistlik, see muutub. Teatavatel aegadel tundub inimestele mõistlik mõni asi, mis teistel aegadel tundus mittemõistlik. Ja ümberpöördult. Aga kas pole siin objektiivset tunnust? Väga targad ja haritud inimesed usuvad Piibli loomislugu ja teised peavad seda tõestatult vääraks, ja viimaste põhjendused on esimestele teada. 337.Ei saa eksperimenteerida, ilma et oleks mõned asjad, milles ei kahelda. See aga ei tähenda, nagu võetaks teatavaid eeldusi hea usu peale. Kui ma kirjutan kirja ja panen selle posti, siis ma eeldan, et ta jõuab kohale, seda ma ootan. Kui ma teen katseid, siis ma ei kahtle selle aparaadi olemasolus, mis mul silma ees on. Mul on hulk kahtlusi, aga mitte see kahtlus. Kui ma arvutan, siis ma usun ilma kahtluseta, et numbrid ei vaheta paberil iseenesest kohti, samuti usaldan ma kogu aeg oma mälu ja usaldan seda tingimusteta. Siin on seesama kindlus nagu see, et ma ei ole kunagi kuu peal olnud. 338.Kujutleme aga inimesi, kes ei ole nendes asjades päris kindlad, aga ütlevad siiski, et see on väga tõenäoliselt nii ja selles ei tasu kahelda. Nii et kui niisugune inimene oleks minu olukorras, siis ta ütleks: “On ülimalt ebatõenäoline, et ma oleksin kunagi kuu peal olnud”, jne. jne. Mille poolest erineks nende inimeste elu meie omast? On ju inimesi, kes ütlevad, et on vaid ülimalt tõenäoline, et vesi tule kohal katlas keeb, mitte ei külmu, et see, mida meie peame võimatuks, on rangelt võetuna vaid ebatõenäoline. Mida see nende elus muudab? Kas mitte vahe pole vaid selles, et nad räägivad teatavatest asjadest natuke rohkem kui teised? 339.Kujuta ette inimest, kes peab sõbrale jaama vastu minema ja kes peale selle, et ta vaatab sõiduplaani ja läheb kindlal ajal jaama, ütleb veel: “Ma ei usu, et rong tõesti tuleb, aga ma lähen ikkagi jaama.” Ta teeb kõike seda, mida teeb tavaline inimene, aga saadab seda kahtlemisega ja pahameelega enese peale jne. 340.Sama kindlalt, nagu me usume mis tahes matemaatika lauset, teame me ka seda, kuidas tuleb hääldada tähti “A” ja “B”, kuidas nimetatakse inimese vere värvi, et teistel inimestel on veri ja nad nimetavad seda “vereks”. 341.S. t., küsimused, mida me esitame, ja meie kahtlused põhinevad sellel, et teatavad laused on kahtluse alt välja võetud, just nagu hinged, mille peal küsimused ja kahtlused liiguvad. 342.S. t., meie teadusliku uurimise loogikasse kuulub see, et teatavates asjades tõepoolest ei kahelda. 343.Sellega ei ole aga nii, et me lihtsalt ei saa kõike uurida ja oleme seetõttu sunnitud rahulduma oletusega. Kui ma tahan, et uks liiguks, siis peavad hinged paigale jääma. 344.Minu elu seisneb selles, et ma mõne asjaga rahuldun. 345.Kui ma küsin: “Mis värvi sa praegu näed?”, et nimelt teada saada, mis värv seal praegu on, siis ma ei saa samal ajal ka kahelda, kas kõnetatav saab eesti keelest aru, kas ta tahab mind tüssata, kas mitte minu enese mälu ei vea mind värvinimede koha pealt alt jne. 28
  29. 29. 346.Kui ma tahan males kedagi matistada, siis ma ei saa kahelda, kas mitte malendid iseenesest kohti ei vaheta ja samal ajal mälu mulle vingerpussi ei mängi, nii et see mulle meelde ei jää. 15.3.51 347.“I know that that’s a tree.” Miks mulle tundub, nagu ma ei saaks sellest lausest aru, kuigi see on ülimalt lihtne kõige tavalisemat sorti lause? See on nii, nagu ma ei suudaks oma vaimu mingile tähendusele häälestada. Sest et ma ei otsi häälestust sellelt lainealalt, kus tähendus on. Niipea kui ma ei mõtle enam lause filosoofilisele kasutusele, vaid tavakasutusele, muutub lause mõtte selgeks ja tavaliseks. 348.Samuti nagu sõnadel “Ma olen siin” on mõte vaid teatavates seostes, mitte aga siis, kui ma ütlen need kellelegi, kes istub minu vastas ja näeb mind selgesti, - ja nimelt mitte sellepärast, et nad on üleliigsed, vaid sellepärast, et nende mõtet ei ole olukord kindlaks määranud, aga nende mõte vajab niisugust kindlaksmääramist. 349.“Ma tean, et see on puu” - see võib tähendada kõikvõimalikke asju: Ma vaatan taime, mida mina pean nooreks pöögiks, teine aga mustsõstrataimeks. Ta ütleb “See on põõsas”, mina ütlen, et see on puu. - Me näeme udus midagi, mida üks meist peab inimeseks, teine ütleb “Ma tean, et see on puu”. Keegi tahab minu silmi kontrollida jne. jne. - jne. jne. Igakord on see ‘see’, mis ma kuulutan puuks, ise laadi. Aga mis oleks, kui me väljenduksime konkreetsemalt? niisiis näit.: “Ma tean, et see seal on puu, ma näen seda küllalt selgesti.” - Oletame isegi, et ma tegin vestluse käigus niisuguse märkuse (mis oli seega tol hetkel relevantne); ja nüüd, väljaspool igasugust seost, ma kordan seda, vaadates puud, ja lisan “Ma mõtlen neid sõnu samas mõttes nagu 5 minutit tagasi.” - Kui ma peale selle ütleksin näiteks, et ma mõtlesin jälle oma viletsatele silmadele ja see oli omamoodi ohe, siis ei oleks selles ütluses midagi mõistatuslikku. Kuidas lause on mõeldud, seda saab ju väljendada lauset täiendades ning seega saab seda lausega kokku liita. 350.“Ma tean, et see on puu”, ütleb filosoof võib-olla selleks, et endale või kellelegi teisele selgeks teha, et ta teab midagi, mis ei ole loogiline ega matemaatiline tõde. Samamoodi võiks keegi, kes mõlgutab mõtet, et temast ei ole enam midagi kasu, endale ikka ja jälle öelda: “Ma oskan ju ikka veel seda ja seda ja seda teha”. Kui tal need mõtted sageli peas keerleksid, siis ei oleks imekspandav, kui ta näiliselt ilma igasuguse seoseta niisuguse lause omaette välja ütleks. (Aga siin ma visandasin neile ütlustele tausta, ümbruse, seega andsin neile seose.) Kui seevastu keegi täiesti heterogeensetel asjaoludel kõige veenvama miimikaga hüüataks “Maha tema!”, siis võiks nende sõnade (ja nende tooni) kohta öelda, et need on figuur, millel on küll üldtuntud rakendused, siin aga ei ole isegi selge, mis keelt kõnealune isik räägib. Ma võiksin liigutada kätt nii, nagu ma peaksin tegema, kui mul oleks vukssaag käes ja ma saeksin lauda läbi; aga kas oleks õigustatud nimetada seda liigutust väljaspool igasugust seost saagimiseks? (See liigutus võiks ju olla ka hoopis midagi muud!) 351.Kas küsimus “Kas nendel sõnadel on mõte?” mitte ei sarnane küsimusega “Kas see on tööriist?”, kusjuures, ütleme, näidatakse haamrit. Ma ütlen “Jah, see on haamer”. Aga mis oleks, kui see, mida me kõik peame haamriks, oleks kuskil mujal näiteks viskerelv või taktikepp. Rakenda seda nüüd ise! 352.Kui nüüd keegi ütleb “Ma tean, et see on puu”, siis ma võin vastata: “Jah, see on lause. Eesti keele lause. Ja mis edasi?” Mis oleks, kui ta nüüd vastaks: “Ma tahtsin ainult endale meelde tuletada, et ma midagi niisugust tean”? --- 29
  30. 30. 353.Aga mis siis, kui ta ütleks: “Ma tahan teha loogilise märkuse?” --- Kui metsnik läheb oma töölistega metsa ja ütleb nüüd “See puu tuleb maha raiuda, ja see ja see” --- mis oleks, kui ta teeks siin märkuse “Ma tean, et see on puu”? - Kas ma ei võiks aga metsniku kohta öelda “Ta teab, et see on puu, ta ei uuri seda, ei käsi oma alluvaid seda uurida”? 354.Kahtlev ja mittekahtlev käitumine. Esimene on olemas ainult siis, kui on olemas teine. 355.Hulluarst võiks ehk minult küsida “Kas sa tead, mis see on?”, ja mina vastata: “Ma tean, et see on tool; ma tean seda tooli, see on alati mu toas olnud.” Siis ta võib- olla ei kontrolli minu silmi, vaid minu võimet asju ära tunda, teada nende nime ja funktsiooni. Siin on asi orienteerumises. Nüüd oleks mul vale öelda “Ma usun, et see on tool”, sest see väljendaks valmisolekut väite kontrollimiseks. Kuna aga “Ma tean, et see ...” implitseerib, et ma oleksin jahmunud, kui väide ei leia kinnitust. 356.Minu “vaimuseisund”, “teadmine”, ei vastuta selle eest, mis juhtub. Ta seisneb aga selles, et ma ei saaks aru, kus võiks tekkida kahtlus, kus oleks võimalik kontrollimine. 357.Võiks öelda: “ ‘Ma tean’ väljendab rahulikku kindlust, mitte veel võitlevat kindlust.” 358.Ma ei tahaks nüüd pidada seda kindlust millekski järelemõtlematuse või pinnapealsuse taoliseks, vaid (üheks) eluvormiks. (See on väga halvasti väljendatud ja küllap ka halvasti mõeldud). 359.See ju tähendab, et ma tahan seda mõista kui midagi niisugust, mis on sealpool õigustatut ja õigustamatut; seega just nagu midagi animaalset. 360.Ma TEAN, et see on minu jalg. Ma ei saaks ühtki kogemust tunnistada vastupidise tõestuseks. - See võib olla hüüatus; aga mis sellest järeldub? Kindlasti see, et ma võin kindlusega, mis ei tunne kahtlust, tegutseda kooskõlas oma usuga. 361.Aga ma võiksin öelda ka nii: Mulle on Jumalast ilmutatud, et see on nii. Jumal on mulle õpetanud, et see on minu jalg. Nii et kui peaks juhtuma midagi, mis tundub olevat selle teadmisega vastuolus, siis ma peaksin seda pettuseks pidama. 362.Aga kas ei tule siin välja, et teadmine sarnaneb otsusega? 363.Ja siin on raske leida üleminekut sellelt, mida on tahtmine hüüatada, järelmitele tegutsemisviisis. 364.Võiks küsida ka nii: “Kui sa tead, et see on jalg, - kas sa siis tead ka seda, või ainult usud, et ükski tulevane kogemus ei tundu olevat vastuolus sinu teadmisega?” (s. t., et sulle endale nii ei tundu?) 365.Kui nüüd keegi vastaks: “Ma tean ka seda, et mulle kunagi tulevikus ei tundu, nagu oleks miski selle teadmisega vastuolus”, - siis mis me võime sellest järeldada peale selle, et ta ise ei kahtle selles, et seda kunagi ei juhtu? - 366.Mis oleks, kui oleks keelatud öelda “Ma tean” ja oleks lubatud öelda ainult “Ma usun teadvat”? 367.Kas sõna “teada” analoogiliselt sõnaga “uskuda” ei konstrueerita mitte sellepärast, et sel juhul jääb väitele “Ma tean” häbiplekk külge, kui ütleja eksis. Eksitus muutub sellega millekski lubamatuks. 30
  31. 31. 368.Kui keegi ütleb, et ta ei tunnista mitte mingit kogemust vastupidise tõestuseks, siis on see ju otsus. On võimalik, et ta toimib selle otsuse vastaselt. 16.3.51 369.Kui ma tahaksin kahelda selles, et see on minu käsi, kuidas ma saaksin siis kahelda selles, et sõnal “käsi” on mingi tähendus? Nii et paistab, et ma seda ikkagi tean. 370.Õigemini aga: See, et ma kasutan kõhklusteta sõna “käsi” ja kõiki teisi sõnu, mis mu lauses esinevad, see, et ma seisaksin koguni hävingu ees, niipea kui ma tahaks proovidagi kahelda - näitab, et kahtlematus kuulub keelemängu olemusse, et küsimus “Kust ma tean ...” viib keelemängust välja või lõpetab selle. 371.Kas “Ma tean, et see on käsi” Moore’i mõttes ei tähenda mitte sama või midagi taolist kui: ma võin väiteid nagu “Mul on selles käes valud” või “See käsi on nõrgem kui teine” või “Ma murdsin kunagi selle käe” ja lugematuid teisi kasutada keelemängudes, kuhu ei tule sisse kahtlus selle käe olemasolus. 372. Ainult teatud juhtudel on võimalik uurimine “Kas see on tõesti käsi?” (või “minu käsi”). Sest lausel “Ma kahtlen selles, kas see on tõesti minu käsi (või käsi)” ei ole ilma lähema määratluseta veel mingit mõtet. Nendest sõnadest üksi ei ole veel näha, kas peetakse silmas mingit kahtlust ja kui, siis millist. 373.Miks peaks olema võimalik omada alust uskumiseks, kui ei ole võimalik kindel olla? 374.Me õpetame lapsele “See on sinu käsi”, mitte “See on võib-olla (või “tõenäoliselt”) sinu käsi”. Nii õpib laps lugematuid keelemänge, mis tegelevad tema käega. Uurida või küsida, ‘kas see on tõesti käsi’, ei tule talle üldse pähe. Teisest küljest ei õpi ta ka seda, et ta teab, et see on käsi. 375.Siin peab aru saama, et täielik kahtlusetus mõnes asjas, isegi seal, kus, nagu me ütleksime, võiks olla olemas ‘õigustatud’ kahtlus, ei pruugi keelemängu falsifitseerida. On ju olemas ka midagi niisugust nagu teine aritmeetika. See mööndus peab, ma arvan, olema aluseks igasugusele loogika mõistmisele. 17.3. 376.Ma võin kirglikult väita, et ma tean, et see on (näiteks) minu jalg. 377.Aga niisugune kirglikkus on ometi midagi (väga) haruldast, ja sellest ei ole jälgegi, kui ma harilikult sellest jalast räägin. 378.Teadmine põhineb lõpuks möönmisel. 379.Ma ütlen kirglikult “Ma tean, et see on jalg” - aga mida see tähendab? 380.Ma võiksin jätkata: “Ükski asi ilma peal ei veena mind vastupidises!” See fakt on mulle igasuguse tunnetuse alus. Ma loobun kõigest muust, aga mitte sellest. 381.See “Ükski asi ilma peal ...” on ilmselt hoiak, mis ei laiene kõigele, mida usutakse või milles kindel ollakse. 382.Sellega ei ole öeldud, et tõesti ükski asi ilma peal ei suudaks mind veenda milleski muus. 383.Argument “Võib-olla ma näen und” on mõttetu sellepärast, et siis nähakse ka seda ütlust unes, ja ka seda, et neil sõnadel on tähendus. 384.Mis laadi on siis lause “Ükski asi ilma peal ...”? 31

×