Your SlideShare is downloading. ×
Eesti kunst 1918–1940
Upcoming SlideShare
Loading in...5
×

Thanks for flagging this SlideShare!

Oops! An error has occurred.

×

Saving this for later?

Get the SlideShare app to save on your phone or tablet. Read anywhere, anytime - even offline.

Text the download link to your phone

Standard text messaging rates apply

Eesti kunst 1918–1940

3,270
views

Published on

Eesti kunst 1918–1940

Eesti kunst 1918–1940

Published in: Education

0 Comments
0 Likes
Statistics
Notes
  • Be the first to comment

  • Be the first to like this

No Downloads
Views
Total Views
3,270
On Slideshare
0
From Embeds
0
Number of Embeds
1
Actions
Shares
0
Downloads
28
Comments
0
Likes
0
Embeds 0
No embeds

Report content
Flagged as inappropriate Flag as inappropriate
Flag as inappropriate

Select your reason for flagging this presentation as inappropriate.

Cancel
No notes for slide
  • NIKOLAI TRIIK 1884–1940  1884. aastal Tallinnas sündinud Nikolai Triik on üks meie esimesi linnakeskonnast pärit kunstnikke. 1901. aastal siirdus ta Peterburi parun A. Stieglitzi kunsttööstuskooli. Selles koolis õppisid väga paljud eesti esimese põlve kunstnikud. Kool valmistas ette joonistusõpetajaid ning tehnilisi joonestajaid, valitses akademistlik vaim. Kõik õppurid kiitsid aga sealset suurepärast raamatukogu. Pärast 1905. aasta revolutsioonilisi rahutusi kustutati N. Triik õpilaste nimekirjast. Ka Triigi esimesed esinemised jäävad sellesse keerulisse ja rahutusse aega. Ta tegi ajalehtedele suurepäraseid poliitilise sisuga karikatuure, kuid erilist tähelepanu äratas tema romantiline ratsanik Tulekandja noort rahvusromantilist kultuuriintelligentsi ühendava rühmituse Noor-Eesti esimese albumi kaanel. N. Triik rändas koos Konrad Mägi ja Aleksander Tassaga Soome – Ahvenamaale. 1906. aasta lõpus, pärast abiellumist Peterburi rikka vabrikandi kunstnikust tütre Valentina Grekovaga, sõitis N. Triik koos naisega Pariisi. Seal õppis ta F. Colarossi vabaakadeemias ja Ecole des Beaux-Arts’is ning külastas vaimustunult muuseume. Kahel suvel sõitis maalima võrratu maastikuga Norrasse. Tolleaegse loomingu tippsaavutus on portree istuvast Konrad Mäest – kerge juugendliku joonega äärmiselt sugestiivne ning mõjukas maal, kus avaldus N. Triigi suurepärane portretisti talent. Tema varasemale loomingule avaldasid suurt mõju Edward Munch, Gerhard Munthe ning Ferdinand Hodler. See ilmnes rahvusromantilistes muistendiainelistes kompositsioonides nagu "Sõttaminek" ja "Lennuk". Pärast Pariisi vaheldumisi Eestis ja Peterburis elanud kunstnik lahkus 1910. aasta näitusel vanameelsete akademistidega plahvatanud konflikti tõttu taas välismaale. 1911–12 lõi ta oma parimad sümbolistlikus laadis tööd "Deemon", "Surma viis" ja "Surma lõikus". Samal ajal Berliinis elades puutus ta kokku saksa ekspressionismiga. N. Triigi töödesse ilmusid veelgi teravamad emotsioonid – ahastus, hirm, iha, ja eredamad värvid. Seal loodud portree kunstnik A. Laikmaast kuulub kindlasti eesti kunsti paremikku. Ääretult haaravad on ka vabagraafilised joonistused "Märter", "Jaht", "Katastroof". 1913. aastal tuli ta Eestisse tagasi ja kujunes siin üheks nõutavaimaks portretistiks. Loomingus võttis maad teatud rahunemine, tasakaalukus, soliidsus. Ta maalis hiilgavaid elusuuruses portreid mitmetest tookordsetest seltskonnadaamidest, tegi söega hulga tundlikke, suurepärase karakteritabamisega portreid kultuuritegelastest ning võttis aktiivselt osa kunstielu organiseerimisest. Tema maalides ja joonistustes väljendusid üksteisesse sulades pea kõik moodsamad kunstivoolud. Kuid 1919. aastal I Eesti kunsti ülevaatenäitusel süüdistasid populistidest kriitikud 35-aastast N. Triiki peaaegu et akademismis. See oli muidugi liialdus, kuid kunstniku loomingusse tõi see kaasa vaikiva ajastu. 1921 kolis Triik Tartusse ja asus kunstikool "Pallase" õppejõu kohale. 1933. aastal saab temast Eesti esimene kunstiprofessor. Nikolai Triik suri 1940. aastal. 
  • Kaasaegse kunsti elektroonilised õppematerjalid  | See muuseumitund on pühendatud Eesti esimestele modernistidele, 20. sajandi alguse kunstnikele (Jaan Koort, Nikolai Triik, Konrad Mägi), kes janunesid uute ideede järele ning läksid neid otsima maailmalinna Pariisi. Märksõnadeks on eestlane, eurooplane, boheemlane, mood, uuenduslikkus, originaalsus, reisimine, ideed, portree, loodusmaal, maastik, koloriit. Vestlust võib suunata vastavalt teemale ja märksõnadele. Põhiküsimused: Mis sellel pildil toimub? Mida sa siin sellist näed, mis paneb sind nii ütlema? Mida veel? Lisaküsimused: Kes võiks olla mees pildil? Mis ajast võiks see pilt pärit olla? Mis asi on mehel käes? Mida võid öelda värvide kohta pildil? Pildil on kunstnik. Milliseid riideid võiks seljas kanda või mida käes hoida inimene, kes tahaks välja näha nagu kunstnik? Joonistamisülesanne:   Maalime kunstniku portree. Iga laps valib, kas maalib "külmetava kunstniku" (kurva, vaese, tunnustamata) või "õnneliku kunstniku" (andekas, edukas, rõõmus). "Kurb kunstnik maalida  "külmi" värve kasutades, "Õnnelik kunstnik" "soojade" värvidega.
  • KUNSTNIKU ELU Lapsepõlv Adolf ehk Ado Vabbe sündis 19. märtsil 1892. a. Tapa linnas. Tema vanemad Georg ja Ester Vabbe pidasid tollal raudteesõlmes puhvetit ja võõrastemaja, mis andis perekonnale vajaliku sissetuleku. Isa Georg oli pärit Läänemaalt ja ema Ester Parbut Ida-Preisimaalt. Adol oli ka vend Paul ja õde Berta. Sajandivahetusel kolis perekond Rakverre ja sealt edasi Narva, jätkates ikka hotelli ja söögimaja pidamist. Ado Vabbe kunstnikuks kujunemise teel võib just Narvat pidada esimeseks oluliseks paigaks: seal oli tähtis raudteekeskus ja Baltimaade suurim tekstiilitööstus ja seal põimuvad kokku vene, balti-saksa ja ka eesti rahvuslikud kultuuriilmingud. Ado Vabbe õppis Narvas linnakoolis ja külastas ka võõrkeelte kursusi (pr. keelt). Ado Vabbe sõprus Peeter Ivanov-Lavretsoviga, viis ta kokku tolle kasuema Glafiira Lavretsovaga, kes oli Narvas tuntuim kunstikoguja (kogu peeti just vene kunsti osas Baltimaade parimaks) ning samuti tutvus ta sealt kaudu oma esimest ja pikaajalist armastust – Sinaida Polenovat. Lõpuks toetas Glafiira Lavretsova ka Ado õpinguid Riias ja Münchenis. Õpingud Riias ja Münchenis Linnakooli lõpetamise järel suundus Ado Riiga õppima Riia Linna Kunstikooli, samal ajal töötades teatris lavatöölisena, hiljem dekoraatorina (kus teatris ta töötas, pole kindlaks tehtud). Riia Linna Kunstikool oli avatud ja vastuvõtlik mujal maailmas toimuvale – üldilmelt realistliku suunitlusega, kuid levis ka juugend- ja impressionistlik käsitluslaad. Ka Riia linn tervikuna oli kunsti suhtes küllaltki eesrindlik. Näitustel olid baltisakslaste tööde kõrval ka impressionistide, sümbolistide, modernistide ja ekspressionistide tööd nii Lätist, Saksamaalt kui ka Prantsusmaalt. 1911. aastal leiame Ado Vabbe õppimas Münchenis Anton Ažbé koolis. Arvatavasti valis ta selle paiga sellepärast, et juba kodus ümbritses teda saksakeelne keskkond. Ado Vabbe mälestustest võime lugeda: “Me käisime sääl kella üheksast kaheteistkümneni ja pärast lõunat neljast kuni kuueni, ja veel pääle selle hariliku kooliskäigu meil olid veel loengud Müncheni (ülikooli) anatoomikumis.” Nimetatud kunstikooli kõrval külastas Vabbe ka joonistus- ning skulptuuritunde. Kooli kõrvalt külastas arvukaid kunstisalonge, kus tõstsid pead uue rühmituse “Der Blaue Reiter’i” saavutused. Vabbe tutvus Münchenis ka teiste eestlastega:Ludvig Oskariga, Johannes Otsmanniga ja Anton Starkopfiga. Nendega koos üüriti neljakesi ühtset ateljeed, kus neil oleks ka omaette toad töötamiseks. Lühikest aega peatusid Münchenis ka Aleksander Tassa ja Friedebert Tuglas. Üürimisest ei tulnud siiski midagi välja: teised sõitsid minema, aga Vabbe jäeti võlgu maksma. Siiski tunnistati ta alaealiseks (18-19.a) ja ta vabastati maksust. Münchenis arenes ka Vabbe armastus edasi: Sinaida Polenova siirdus samuti 1911. a. sinna laulu õppima. Kuigi see armastus oli ilus, lõppes ta kurvalt. Nimelt, kui neiu Venemaale sõitis, kirjutas ta Adole, et pidi abielluma Saraatovi konservatooriumi professori Rudolfiga. See oli Vabbele raske hoop. Müncheni ajal sõitis ta ümbruskonnas ringi ja elas mõnda aega ka Grünwaldis, mõnikümmend km eemal Münchenist, kus sai loodust uurida ja tõsiselt töösse pühenduda. 1913. a. algul lõpetas ta õpingud Münchenis ja sõitis koju Eestisse. Õpingute kohta anti Vabbele atestatsioon. 1913. a. novembrist kuni järgmise aasta märtsini viibis Vabbe Helsingis. Ka Soome elas tollal elavat kunstielu – rahvusromantism, juugend ja sümbolismi kõrval oli ekspressionism endale tunnustuse võitnud. Itaalia reis 1914. a.alustas Vabbe Narvast oma unistuste reisi Itaaliasse (kestis 3 kuud). Viibis Veneetsias, Padovas, Bolognas, Roomas, Napolis, Capri saartel, Pompejis ja Milaanos. Kõige suuremat elamust pakkus talle Tizian ehkki ta uuris ka Raffaeli ja Michelangelo teoseid. 4. – 14. juuni veetis Vabbe oma aega Šveitsis. Suursugune loodus pani kunstniku mõtisklema eksistentsiprobleemide üle. Paar kuud veetis ta veel Münchenis, kuid linn oli tema arvates muutunud, aga muutunud oli ta ise ka vahepeal. Sealt pöördus ta Narva tagasi. I maailmasõda Järgmised kolm aastat (1914-1917) olid Vabbe elus seotud sõja- ja revolutsioonide-aegse Venemaaga. Sõjaväkke Ado Vabbet ei võetud tema kehvavõitu nägemise pärast, kuid töötas Moskva Sõjatööstuskomitee käsigranaatide osakonnas (1914-1916). 1917. a. oktoobri algul oli ta tagasi Narvas ja jäi sinna järgmise aasta maini, töötades Kreenholmi vabrikukoolis joonistusõpetajana. Vabbe võttis vahepeal (1916. a. märtsis) osa ka Eesti Kunstiseltsi korraldatud näitusest. Põrutavate sündmuste keerises, mis nüüd Eestis toimuma hakkasid, jooksis Georg Vabbe poolt panka kogutud summa täieliku devalvatsiooni tõttu tühja, perekonna kodu ja sissetulekuallikas võõrastemaja “Severnaja” sai mürsutabamuse – see tähendas pankrotti. Vabbe sai hästi läbi siurulastest A. Adsoni ja Fr. Tuglasega. Huvi teineteise vastu tekiski tänu Vabbe loomingu ja siurulaste kirjasõna hoiakulisele lähedusele. Vabbe kirjutas Tuglasele: “Kunstnikule on kunst usuks. Kunsti usk on väljendusvahendid ja ilmavaade, millest igakord välja minnakse.” Õpetajatöö algus 1918. a. võttis Vabbe osa vastloodud kunstiühingu “Pallas” näitusest. 1919. a. algul sõitis ta Tallinna, kus asus tööle Westholmi gümnaasiumi joonistuõpetajana. Sama aasta oktoobris oli Vabbe juba Tartus Kunstiühingu “Pallas” juurde loodud Eesti esimeses kujutava kunsti koolis õpetajaks. Oma õpetamismetoodikas nõudis Vabbe algusest peale modelli looduslähedast edasiandmist analoogiliselt Ažbé kooli nõudmistele, kompositsiooni vallas jättis ta suurema vabaduse. 1920-ndad olid tema tegusamaks ajajärguks: suur koormus kunstikoolis, 1926-1929 oli kooli juhataja, tegutses aktiivselt kunstiühingus, välisreisid, kujundas kaks teatrlavastust – O. Wilde “Salome” ja E. Toller “Eugen Naeruväärne”, rohked kunstialased artiklid. Kuna “Pallas” oli seotud Saksamaaga sattus ka Vabbe sinna uuesti (1922. a.). Sealt edasi käis ta ära ka seekord Prahas, Budabestis, Balkani ps, Kreekas ja uuesti Itaalias. Eelkõige tõusid selle reisi muljetest esile Dresden ja imekaunis Lõuna-Saksamaa, Praha arhitektuur ja Budapesti vaated Doonault. Pariis ja Hispaania Novembris 1923. a. esitas kunstikool “Pallas” Haridusametile avalduse teatridekoratsiooni osakonna avamiseks, mille juhatajaks pidi saama Ado Vabbe. Selle tarvis saadeti ta ennast sel alal Pariisi täiendama. Suur unistus kunstide pealinna külastamiseks sai teoks. Pariis pakkus kunstnikule huvi, vaimustas teda, kuid ta ei leidnud endale seal õiget kohta, õigeid inimesi. Teda oleks nagu haaranud kõikemattev üksildustunne. Seal olles tegi ta ühe reisi Lõuna-Prantsusmaale, Marseilles’isse, tagasitee koju kulges läbi Hollandi, Belgia ja Põhja-Saksamaa. 1927. a. lõpul otsustas kunstikooli õppenõukogu, et järgmisel aastal antakse stipendiumid kahele õpetajale ja ühele õpilasele. Nendeks osutusid Ado Vabbe, Rudolf Paris ja Karin Luts. Vabbe ja Paris otsustasid koos minna Hispaaniasse. Pariisis omandati Hispaania tarvis ringsõidupilet, millele oli marsruut juba märgitud. Külastati San Sebastianis, Santanderis (Altamira koopad), Valladolidis, Madriidis, Barcelonas. Vaadati ka härjavõitlust, kuid talle see ei olevat meeldinud. Konfliktid ”Pallases” 1920-ndate lõpp ja eelkõige 30-ndad olid Vabbe elus peaaegu vastupidised eelmise aastakümne teguderohkele elule: tegutses kunstikoolis “Pallas” õppejõuna, kuid muus osas (kunstiühing “Pallas” esimesed näitused, suurem seltsielu) tõmbus ta täielikult tagasi. Selle põhjuseks loetakse konflikte kunstiühingus ja kunstikoolis 20-ndate lõpul. Kooli ja ühingu vaheline hõõrumine läks aga nii teravaks, et ühingust astus välja terve hulk õppejõude: J. Vahtra, R. Paris, A. Laigo, A. Vabbe, A. Starkopf. Kui aga 1929. a. lõppes Vabbel kolm aastat koolijuhataja ametit, astus ta ka sellelt kohalt tagasi, kuid jätkas edasi pedagoogi ametit. Uueks direktoriks sai Starkopf. 1930. a. 2. septembril abiellus Ado Narva linnas Hilda Klasseniga (, kes ei olnud kunstiinimene, ta pärines üsna lihtsakoelisest perekonnast) ja samal aastal sündis perre poeg Paul. 1935. a. ostis Vabbe Mullaverre maakodu, mis oli tema väike vaikuse maailm. 30-ndate aastate lõppul haigestus Hilda raskesti ning mis lõppes 1941. a. surmaga. Koos abikaasa kadumise, Eesti Vabariigi lagunemisega ja sõjaga kadus turvatunne. Töökoormus jäi aga ka 30-ndatel samaks. 1931. a. otsustas kooli õppenõukogu, et need kes on koolis töötanud vähemalt seitse aastat, saavad eluaegse ametisse kinnitamise. Nii sai N. Triik professoriks, samuti Starkopf ja Mellik, kuid Vabbe jäeti kõrvale, ilmseks põhjuseks loominguline passiivsus või õigemini oma tööde mittetoomine avalikkuse ette, sest Vabbe töötas kogu aeg. Teade tekitas pahameelt õpilastes, kes katkestasid omavoliliselt õppetöö ja saatsid kuratooriumile omapoolse nõudmise, et Vabbe tagasi võetaks ja lisasid , et nad on kooli astunud üldse vaid lootuses nende õppejõudude käe all õppida. Selle tulemusena kutsuti Vabbe tagasi, kuid tingimusel, et ta organiseerib aasta jooksul näituse. Ühingusse ta siiski tagasi ei astunud. Vabbe maaliateljees õppis pidevalt kahekümne õpilase ringis, see oli suurima õpilaste arvuga ateljee. Õpilased kirjeldasid teda, kui kindla õppemetoodikaga õppejõudu, samas oli ta vahest järsk, enesesse tõmbunud ja temaga suhtlemine polnud kõige lihtsam. Enda kohta ütles ta ise: ”Olen alati olnud igasuguse õpetamise vastu. Inimene vaevalt saab teistelt midagi õppida. Mis tuleb, tuleb sisemisest loomisjõust, endasse süvenemisest ja selle ergutamisest. See vaikne töö on edu kindlaim pant.” Ado ei olnud kunagi kade teiste kunstnike, veel vähem oma õpilaste peale. Pigem võis eemaletõmbumise põhjuseks olla mõningane ebakindlus, süvenemis- ja selginemisaja vajamine. 1938. a. jaanuaris ilmus Tallinna ajalehes “Esmaspäev” teadaanne, et Ado Vabbe , kes oli kaua aega oma töödega varju jäänud, kavatseb üllatada erinäitusega. 1930-ndate lõpp ja 40-ndate algus oli Ado Vabbev õppejõukarjäärile edukas. 1938 sai ta professori aunimetuse. II maailmasõda 1941 jõudis maailmasõda ka Eestisse, kunstikool suleti, üks võõras võim asendus teisega. 1942-1943 töötas Vabbe Tallinna kunstikoolis. Tallinn jäi aga talle võõraks. 1944. a. aprillis otsustati “Pallas” evakueerida sõja tõttu Viljandimaale Karksi valda Pollisse, ka Vabbe läks koos pojaga sinna. Aasta lõpul jätkas kunstikool tööd, kuid hoopis Tartu Riikliku Kunstiinstituudi nime all. Vabbele anti sama töökoht ja muretseti uus elukoht (eelmist oli tabanud pomm). Direktoriks oli endiselt Anton Staropf, Ado Vabbe määrati graafikafakulteedi juhatajaks. Kuigi sõjajärgsetel näitustel Vabbe töid näha ei olnud, jätkas ta omaette maalimist ja joonistamist. Kuid nendel töödel, mis ta sel ajal lõi, oli vähe ühist valitseva ajavaimuga. Nagu oleks ta unustanud aja ja ümbruse, milles ta elas. Aprillis 1950 toimus kunstiinstituudi üldkoosolek, kus mõisteti hukka “Noor-Eesti” ja “Pallase” traditsioonid, eelkõige aga kooli kolm eestvedajat – K. Mägi, A. Starkopf, A. Vabbe. Nii otsustati ühise häälel Starkopf ja Vabbe instituudist välja arvata. 1951 ühendati Tartu Riiklik Kunstiinstituut ja Tallinna Riiklik Tarbekunstiinstituud ühtseks Eesti NSV Riiklikuks Kunstiinstituudiks, mida juhtis F. Leht. Aastad 1951-52 olidki kunstniku elus raskeimad: ära tuli elada 150-rublase pensioniga. Elu lõpuaastad Olukord siiski muutus. 1953 septembris taastati Ado Vabbe Kunstnike Liidu liikmeks. Talle määrati eluaegne teaduslik pension 1600 rubla kuus. Samuti taastati Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi poolt Vabbe teenelise kunstitegelase nimetus. Aastatel 1956-1961 valmis tal sadu pilte, kuid näitusel ta neid välja ei pannud. Ado Vabbe suri 20. aprillil 1961. Tema esimene personaalnäitus toimus järgmisel aastal Tartu Kunstimuuseumis.   LOOMING Ado Vabbe varasemad säilinud tööd pärinevad umbes 1912. aastast. Need olid teostatud tol ajal nii omase juugendlikult stiliseerivas laadis (näiteks kompositsioon “Tants” ). Väga suureks eeskujuks oli talle nii enne kui pärast V. Kandinsky, keda esimest korda kohtas Narvas, hiljem ka Münchenis. Futurism või ekspressionism Eesti kunstielu orbiiti jõudis ta 1914. aastal seoses kunstinäitusega Tartu Vanemuise ruumes. Millised tööd Vabbel näitusel väljas olid, ei suudeta kindlaks määrata. Ka kunstniku maalimisstiili ei suutnud keegi täpselt rühmitada. Mõned arvustajad seostasid seda sõnaga futurism, teised aga hoopis ekspressionismiga. Kuid siiski oli ta tugevasti futurismist mõjutatud (Itaalia külastamine). Ehkki Vabbe ei maalinud Giacomo Balla kombel koerale kümneid jalgu, oli kujutatav tema jaoks enamasti ikka mingis liikumise ja teisenemise seisundis. Vabbe looming ei oleks võib-olla üldsegi mitte selline, nagu ta on. Oma poolintellektuaalse, pooltundelise andega ühendas ta nii ekspressionismi kui futurismi mõjusid. Selline segastiil ilmneb ka ta joonistustes, mis rajanesid must-valge pinna rütmikal kontrastil, sageli nurgeliste kujundite abil. Tööd tunduvad sageli ornamentaalsete kompositsioonidena. A. Vabbe tööd mõjusid publikule kahtlemata võõrastavalt ja arusaamatult. Näiteks tema pildis “Püha” nähti vaid arusaamatuid musti rõngaid. Ta oli eesti kunstis esimene, kes kohalikest traditsioonidest otsustavalt lahti murdis ja ise selle asemele midagi muud pakkus. Vabbe uuemeelsed kunsti tõukejõud pärinesid põhiliselt ikkagi Saksamaal õpitust. Õlimaal “Kohvikus” (1918) on raske kubistlikuks või futuristlikuks nimetada, ennem on siin tegu mingi geomeetrilise impressionismiga – niivõrd hoolikalt jälgib vormiliigendus valguse-varju mängu, värvivarjundeid. Maailm muutus ta pilgu all vaheldusrikkaks maskeraadiks, kus keegi ei esinenud õieti iseendana. Seda tunnet aitasid kõige paremini kehastada klassikalise commedia dell’arte kujud: Arlekiin, Pierrot’ ja Colombina armumänguline kolmnurk. Ka maskimotiive kasutas Vabbe 20.-ndate aastate piiril korduvalt. Maskidega kujundas ta näiteks ka J. Semperi esseeraamatu “Näokatted” kaane. Ka tema huvi teatri vastu oli suur. Ta külastas ka Viini ja Itaalia teatrietendusi korduvalt. Kogu futuristlikus liikumises oli juba olemuslikult palju teatraalset. Koostöö siurulastega Petrogradi ja Moskva eeskujude kõrval oli teatrimaailma poole pöördumisel määrav ilmselt ka kontakti tekkimine “Siuru” rühmituse kirjanikega. Siurulased, kelle loomingus oli samuti palju teatraalseid elemente, tegid Vabbest igatahes kiiresti oma kunstniku. Fr. Tuglas on Vabbe kohta kirjutanud: “Meile siurulastele meeldis ta kahel põhjusel: ta värskus ja tolle aja realismist erinev moodsus ühelt poolt ja graafiliste tööde sobivus meie väljaannete kaunistamiseks, ühtlasi alatine valmisolek meid illustratsioonidega varustamiseks. Teine tüse graafik, N. Triik, oli väga aeglane töötama. Siuru märgi, tolle tiibadega mõõgamehe valmimine kestis oma kuus kuud, Vabbelt aga olid joonised kohe võtta ta külluslikust tagavarast.” Nii valmisidki raamatu- ja kaaneillustratsioonid sellistele teostele nagu: albumid “Siuru I”, “Siuru II” ja “Siuru III”, J. Semperi “Pierrot” esimese trüki kaas, H. Visnapuu “Amores” (1917), M. Underi “Sinine puri”, J. Barbaruse “Inimene ja sfinks”, A. Gailiti “August Gailiti surm” ja ”Rändavad rüütlid” (1919). Ta varasemad raamatukaaned on tihti kaunistatud ornamentaalsete motiividega, millega kombineerub autori nimi ja teose nimetus. Kohati kubistlik/futuristlik nüanss annab neile kaunifaktuurilistele joonistustele liikuvust ja elavust. Omane dünaamiline pinna ja joone kontrastsel mängul rajanev käsitluslaad. Vabbe oli uut tüüpi kunstnik meie kultuurielus, sageli ootamatult rõõmus ja muretu. Sajandi algusest peale olime harjunud nälga ja häda nägeva kunstnikukujuga, kes jõudis küll Pariisi välja, võis seal lubada endale isegi mitut laadi boheemlaslikke vabadusi, kuid kõige selle eest maksis ta tervise ja peaaegu elu hinnaga. Vaese, kiratseva boheemlase kõrvale tekkis nüüd Euroopas sootuks uus kunstnikutüüp – vaba, majanduslikult sõltumatu kunstnik, kes pikemalt mõtlemata sai oma soove ja tahtmisi teoks teha. Sellisest priiskavast elustiilist sai omajagu osa ka Ado Vabbe. Tema maale osteti kõrge hinna eest, isegi kirjastuse “Odamees” juht Carl Sarap vaimustus Vabbe loomingust sedavõrd, et tellis temalt koguni oma Tartu üürikorteri magamistuppa laemaalingu. Töö ei saanud siiski teoks, sest sõjaeelsel perioodil ei oleks sellised kergemeelsused mõeldavatki olnud. Pariisi mõju Ado Vabbe loomingusse jättis märgatava jälje Pariisi külastus (1924). Kõigepealt tõi see kaasa uue motiivistiku. Valmisid akvarellid, nagu “Seine’i jõgi” (1924), “Tänavastseen” (1924), mille algseks nimetuseks oli “Pariisi bulvar” . Pariisi miljööga on seotud samuti joonistused “Ema lapsega” , “Tänaval” , “Lillenaine” , “Stseen kojamehega” , “Õhtune väljak” (kõik 1924). Nende esmapilgul improvisatsiooniliste töödega tungis Vabbe linnamiljöö olemusse tabavamalt kui ükski teine meie kunstnik oma samaaegsete teostega. Kuid see pole masinate ülistamine, mida Vabbe kujutab. Enamikus kunstniku valitud stseenides ilmneb inimlikku pehmust, isegi lüürilisi noote. See, mida ta kujutab on eelkõige muutlik linn oma vahelduva ja liikuva elurütmiga. Sajandi teise aastakümne lõpul valitses Vabbe maalitõlgendustes otsekui mosaiikne värviliste kristallide struktuur. Vorm oli täiel määral killustunud. Suuna lähtepunktina võib meenutada tema maali “Kohvikus” . Rahutut, mosaiikset värvipinna struktuuri kohtame ka 1924. a. valminud akvarellis “Arlekiin” . See võlub eelkõige oma peenekoelise puna-rohelise värviskaala kasutamisega ning vormi leidliku dünaamilise struktuuriga. See on ratsionaalsema konstruktsiooniga kui teised tööd. On siiski ilmne, et teatraalne temaatika hakkab end Vabbe loomingus 20. aastate keskpaiku ammendama. 1926. a. pärineb küll veel üks tušijoonistus “Tsirkuseartistid” , kuid näitlejatemaailm köidab teda üha vähem. Perioodi I maailmasõjast kuni 1920-ndate keskpaigani võiks lugeda Vabbe loomingu kõrgajaks. Ta töötas väga intensiivselt. Üks teos järgnes teisele ja arvuliselt sai neid suur hulk. Tähtsaim on siiski kontakti leidmine kohalikus kultuurielus ja lülitudes ise ka sellesse. 1920. aastate keskpaiku langes ajutiselt nii Vabbe aktiivsus kui ka kunstiühingu “Pallas” tegevuse tähtsus kultuurielus. Konfliktide tõttu eemaldus Vabbe ühingust ja loobus esinemast näitustel. Ka tema isiklik ateljee oli võõrastele suletud. Seega tema loomingut ei tuntud. Vabbe avalik tegevus piirduski peamiselt õppetööga. Uued tuuled Kui sügavad jäljed jättis uus situatsioon kunstnikusse, seda tõendab selgelt ka tema looming. Selle kõrgelennulisus hajus olematuks. 1927. a. kohtame järsku ta tööde hulgas argisemat temperatehnikas maalitud natüürmorti, millel näeme veekannu, supijuuri ja keetmiseks valmis pandud kana. Sellega esines ta muuseas 1929. a. Pariisis toimunud Eesti kunsti näitusel. 1930 järgnes sellele tööle natüürmort petrooleumilambiga. Vabbe loomingus oli alanud sootuks uus periood. 1924. a. registreeriti “Pallas” kõrgemaks kunstiõppeasutuseks. Senine Pariisi vabaateljeed meenutav koolitüüp muutus nüüd mõneti rangemaks, reeglipärasemaks. Ettevalmistav osa õppetöös eraldus üha rohkem küpsema astmega õppijate tegevusest. Iga erineva õppejõu poolt juhitud ateljee erines teisest. A. Vabbe ateljees asetati rõhk üldjoontes akti-, portree- ja kompositsioonimaalile, tegeleti ka dekoratsioonimaaliga teatri jaoks. Koolis ei valitsenud süsteemi, et aasta ja kursus. Igaüks jõudis edasi jõudumööda. Ametlikult lõpetas Vabbe ateljee kaudu 28 noort kunstnikku (K. Pärsimägi, N. Kummits, A. Vardi, A. Johan, J. Võerahansu, E. Kits). Kuid vähemtähtis polnud Vabbe mõju ka neile, kes lõpetamiseni välja ei jõudnud. Paralleelselt ekspressionismiga tuleb esile veidi hilisem nähtus – uusajalikkus. Ado Vabbe oli tundliku ja rahutu natuurina alati kõige uue vastu huvi ilmutanud ja nii oli see ka nüüd. Uuega seoses, 1920-ndate lõpp ja 30-ndad, pääseb kogu maailmas võimule realistlikum tendents. Abstraktset kunsti peeti paljude juhtudel läbikäidud etapiks. Rõõmus mängulisus on ununenud, ta on sellest otsekui üle kasvanud. Ühtlasi asendub otsest meelelist tundlikust üha enam rafineeritud erootilisus. Näiteks 1925. a. “Daam boaga” , mis kujutab endast istuvat naist, kelle ainsateks kehakateteks on kübar, saapad ja boa. Tegu on kunstniku teadlikult väljakutsuva hoiakuga. 1920. aastate keskel hakkas kõige muu kõrval ilmsiks tulema ka suundumus, millel oli omajagu “kroonulikku” maiku (Vabadussõja-ainelised tööd, riigitegelaste portreed). “Pallas” koos Vabbega jäid kunstipositsiooni seisukohalt kõrvalseisjate ossa. Nad olid liiga vähe isamaalikud ja liialt boheemlased. Maastikumaal, natüürmort ja inimene Töö jätkus Vabbel omaette olles. Nähes, kuidas eesti kunstis levisid nii realistlikud kui ka impressionistlikud järelmõjud, suunas ka tema järgneva töö vastavalt. Olulised olid natüürmordid ja portreed, uueks suunaks osutus maastikumaal, mida tegi arvukalt. Seda mõjutas just reis Hispaaniasse. Valmisid tööd “Hispaania maastik palmidega ”, “Kaljusaar Hispaania rannikul” (1945). Samuti iseloomulikuks näiteks on “Taevaskoja motiiv” (1934). Motiiv ise, põõsastikuga kaetud kõrge kallas, on üsna tagasihoidlik. Maastikumaalil on maaliline moment tähtis, ühed pintslilöögid sulavad teistega kokku, kontuurid ja pinna rütmiline jaotus on kaotanud tähtsuse, kontrastvärvid on kadunud, kasvas hallikate toonide tähtsus. Seda kõike saab näha õlimaalides “Jõemaastik” (1935) ja “Taluõue motiiv”, teise nimega “Suvehommik” (1935). Inimeste kujutamine oli samuti tähtis: õlimaal “Daam looriga” (1930), “Naine lille-kimbuga” (1938), akvarell “Daam kohvikus” (1935) ja “Ajalehelugeja” (1938). Teravama isikupära taandumine ei iseloomusta üksnes Vabbe maaliloomingut, vaid ka graafikat, sealhulgas raamatukujundust.1930. a. valminud kaanekujundus Z. Krasinski “Idydion” erineb paljuski eelmistest selle valla näidetest (lahendus on hoogne, kuid elutu). Sama nüanss on J. P. Jacobseni “Niels Lyhne” kaaneillustratsioonis. Üks omapärasemaid on aga illustratsioonid “Saalomoni ülemlaulule” (1932), siin on esindatud endine tundeergas Vabbe. Sel ajal olid kultuuripildis esile tõstetud riigitegelaste portreede maalijad ja Vabadussõja lahingute kujutajad, kuigi nende kunstiline tase jääb soovida. Vabbe looming oli aga kõige järjekindlamalt esindatud eesti kunsti välisnäitustel Pariisis, Kölnis, Kopenhaagenis, Moskvas, Roomas ja Budapestis. See näitab, et oli inimesi kellele tema tööd meeldisid.
  • ADO VABBE 1892–1961 Ado Vabbe sündis 1892. aastal Tapal. Kunstiõpinguid alustas ta 1911. aastal Münchenis Anton Ažbé kunstikoolis, kus õppis maalimist ja joonistamist. Õpingute kõrval avaldas tema kujunemisele olulist mõju Müncheni elav kunstielu, otsene kokkupuude saksa ekspressionistidega ning juba Eestist alguse saanud tutvus Vassili Kandinsky ja tema loominguga. 1914. aastal esines ta Eesti kunstipildis täiesti uudsete ja üllatuslike abstraktsest ekspressionismist mõjutatud "Parafraasidega". Aastatel 1914–1917 oli A. Vabbe seotud Moskvaga. Ta täiendas end kunsti vallas, olles mõjutatud vene avangardismist, mis sel ajal elas üle oma õitseaega. Kokkupuuteid võis tal olla selliste kunstnikega nagu Vladimir Majakovski, Vladimir Tatlin, Nikolai Kulbin, Venemaal oli tagasi ka V. Kandinsky. Just neil aastatel kujunes välja A. Vabbe virtuooslik fantaasiaküllane poolabstraktne lõhutud figuurikäsitlusega laad. 1917 naasis A. Vabbe Eestisse, oma koolipõlvelinna Narvasse. Järgmise aasta lõpuni tegeles ta siin loomingulise töö kõrval pedagoogilisega, järjest enam huvitasid teda ka teoreetilised arutlused kunstiprobleemidest. Järk-järgult tihenesid sidemed Tartusse koondunud kunstnikega. Esialgu oli tal suurem kontakt "Siuru" rühma kirjanikega kelle väljaandeid ta illustreeris. Raamatugraafika kõrval tõi ta uudseid vorme ka eesti teatrikujundusse. 1918. aastast sidus A. Vabbe end kunstiühinguga "Pallas". 1919 asus koos K. Mäe ja A. Starkopfiga Tartus asutatud samanimelise kunstikooli õppejõuks, õpetades nii maali kui graafikat. Hiljem, 1926–1929 oli ta kooli juhataja. A. Vabbe esimene loominguperiood, mis oli kindlasti lennukamaid kõrgaegu tema kunstilises tegevuses, kestis 1920. aastate keskpaigani. Tema uudsusest tulenev populaarsus oli tohutu. Omaaegne kriitika seadis ta teerajajaks ja keskseks kujuks eesti modernses kunstis. Enamasti viljeles ta väikevormi. Kujutatu pärines elust, teatrist, nende omavahelistest seostest. Lüürilisus vaheldus rikkaliku mängulisuse ning kohatise küünilise frivoolsusegagi. Suurema jälje A. Vabbe loomingusse jättis viibimine Pariisis 1924. aastal. Tema töödesse tuli uus motiivistik – linnavaade. Valmisid akvarellid "Seine’i jõgi", "Tänavastseen" jt. Nendes töödes rakendas A. Vabbe omapärast mosaiikset pildipinda. Sarnaselt on teostatud ka sellest perioodist ainukesena säilinud õlimaal "Kohvikus" (1918). Eesti kunstikäsitlustes on tema selleaegset laadi nimetatud ka geomeetriliseks impressionismiks. 1925–1929 tegutses A. Vabbe peamiselt õppejõuna. Konfliktide tõttu kunstiühingus "Pallas" loobus ta näitustel esinemisest ja sulgus oma ateljee seinte vahele. Ühes realismi võidukäiguga 1920. aastate II poolel ja 1930. aastatel kogu maailma kunstis, näeme realistlike tendentside ja argitemaatika kasvu ka A. Vabbe loomingus. 1938. aastal omistatakse talle teenete eest kunstikool "Pallase" asutajana, kauaaegse pedagoogina ja koolijuhatajana professori tiitel. Sõjajärgsetel aastatel langes A. Vabbe sarnaselt paljudele eesti kultuuritegelastele nõukogulike repressioonide ohvriks. Veel 1946 nimetatakse ta Eesti NSV teeneliseks kunstitegelaseks. 1948. aastast järjest suureneva ideoloogilise surve tingimustes sunnitakse teda aga peagi õppejõu kohalt lahkuma, ning heidetakse Kunstnike Liidust välja. Neil keerulistel aastatel maalis kunstnik impressionistlikke maastikke, natüürmorte ja olustikustseene. Sellesse perioodi jäävad abstraktsed tööd on üsna erandlikud. Sünnib hulgaliselt joonistusi. Laiemale kunstipublikule jäi tema looming neil aastatel üsna tundmatuks. Kaasaegsed hindavad teda kui suurepärast õppejõudu, kes on üles kasvatanud mitu põlvkonda eesti kunstnikke. Tema teeneks on "Pallase" maalikoolkonna väljaarendamine, mis eesti kunstis püsis elujõulisena veel mitmeid aastakümneid, samuti sügavtrükigraafika edendamine. A. Vabbe suri 1961. aastal.
  • KUNSTNIKU ELU Lapsepõlv Adolf ehk Ado Vabbe sündis 19. märtsil 1892. a. Tapa linnas. Tema vanemad Georg ja Ester Vabbe pidasid tollal raudteesõlmes puhvetit ja võõrastemaja, mis andis perekonnale vajaliku sissetuleku. Isa Georg oli pärit Läänemaalt ja ema Ester Parbut Ida-Preisimaalt. Adol oli ka vend Paul ja õde Berta. Sajandivahetusel kolis perekond Rakverre ja sealt edasi Narva, jätkates ikka hotelli ja söögimaja pidamist. Ado Vabbe kunstnikuks kujunemise teel võib just Narvat pidada esimeseks oluliseks paigaks: seal oli tähtis raudteekeskus ja Baltimaade suurim tekstiilitööstus ja seal põimuvad kokku vene, balti-saksa ja ka eesti rahvuslikud kultuuriilmingud. Ado Vabbe õppis Narvas linnakoolis ja külastas ka võõrkeelte kursusi (pr. keelt). Ado Vabbe sõprus Peeter Ivanov-Lavretsoviga, viis ta kokku tolle kasuema Glafiira Lavretsovaga, kes oli Narvas tuntuim kunstikoguja (kogu peeti just vene kunsti osas Baltimaade parimaks) ning samuti tutvus ta sealt kaudu oma esimest ja pikaajalist armastust – Sinaida Polenovat. Lõpuks toetas Glafiira Lavretsova ka Ado õpinguid Riias ja Münchenis. Õpingud Riias ja Münchenis Linnakooli lõpetamise järel suundus Ado Riiga õppima Riia Linna Kunstikooli, samal ajal töötades teatris lavatöölisena, hiljem dekoraatorina (kus teatris ta töötas, pole kindlaks tehtud). Riia Linna Kunstikool oli avatud ja vastuvõtlik mujal maailmas toimuvale – üldilmelt realistliku suunitlusega, kuid levis ka juugend- ja impressionistlik käsitluslaad. Ka Riia linn tervikuna oli kunsti suhtes küllaltki eesrindlik. Näitustel olid baltisakslaste tööde kõrval ka impressionistide, sümbolistide, modernistide ja ekspressionistide tööd nii Lätist, Saksamaalt kui ka Prantsusmaalt. 1911. aastal leiame Ado Vabbe õppimas Münchenis Anton Ažbé koolis. Arvatavasti valis ta selle paiga sellepärast, et juba kodus ümbritses teda saksakeelne keskkond. Ado Vabbe mälestustest võime lugeda: “Me käisime sääl kella üheksast kaheteistkümneni ja pärast lõunat neljast kuni kuueni, ja veel pääle selle hariliku kooliskäigu meil olid veel loengud Müncheni (ülikooli) anatoomikumis.” Nimetatud kunstikooli kõrval külastas Vabbe ka joonistus- ning skulptuuritunde. Kooli kõrvalt külastas arvukaid kunstisalonge, kus tõstsid pead uue rühmituse “Der Blaue Reiter’i” saavutused. Vabbe tutvus Münchenis ka teiste eestlastega:Ludvig Oskariga, Johannes Otsmanniga ja Anton Starkopfiga. Nendega koos üüriti neljakesi ühtset ateljeed, kus neil oleks ka omaette toad töötamiseks. Lühikest aega peatusid Münchenis ka Aleksander Tassa ja Friedebert Tuglas. Üürimisest ei tulnud siiski midagi välja: teised sõitsid minema, aga Vabbe jäeti võlgu maksma. Siiski tunnistati ta alaealiseks (18-19.a) ja ta vabastati maksust. Münchenis arenes ka Vabbe armastus edasi: Sinaida Polenova siirdus samuti 1911. a. sinna laulu õppima. Kuigi see armastus oli ilus, lõppes ta kurvalt. Nimelt, kui neiu Venemaale sõitis, kirjutas ta Adole, et pidi abielluma Saraatovi konservatooriumi professori Rudolfiga. See oli Vabbele raske hoop. Müncheni ajal sõitis ta ümbruskonnas ringi ja elas mõnda aega ka Grünwaldis, mõnikümmend km eemal Münchenist, kus sai loodust uurida ja tõsiselt töösse pühenduda. 1913. a. algul lõpetas ta õpingud Münchenis ja sõitis koju Eestisse. Õpingute kohta anti Vabbele atestatsioon. 1913. a. novembrist kuni järgmise aasta märtsini viibis Vabbe Helsingis. Ka Soome elas tollal elavat kunstielu – rahvusromantism, juugend ja sümbolismi kõrval oli ekspressionism endale tunnustuse võitnud. Itaalia reis 1914. a.alustas Vabbe Narvast oma unistuste reisi Itaaliasse (kestis 3 kuud). Viibis Veneetsias, Padovas, Bolognas, Roomas, Napolis, Capri saartel, Pompejis ja Milaanos. Kõige suuremat elamust pakkus talle Tizian ehkki ta uuris ka Raffaeli ja Michelangelo teoseid. 4. – 14. juuni veetis Vabbe oma aega Šveitsis. Suursugune loodus pani kunstniku mõtisklema eksistentsiprobleemide üle. Paar kuud veetis ta veel Münchenis, kuid linn oli tema arvates muutunud, aga muutunud oli ta ise ka vahepeal. Sealt pöördus ta Narva tagasi. I maailmasõda Järgmised kolm aastat (1914-1917) olid Vabbe elus seotud sõja- ja revolutsioonide-aegse Venemaaga. Sõjaväkke Ado Vabbet ei võetud tema kehvavõitu nägemise pärast, kuid töötas Moskva Sõjatööstuskomitee käsigranaatide osakonnas (1914-1916). 1917. a. oktoobri algul oli ta tagasi Narvas ja jäi sinna järgmise aasta maini, töötades Kreenholmi vabrikukoolis joonistusõpetajana. Vabbe võttis vahepeal (1916. a. märtsis) osa ka Eesti Kunstiseltsi korraldatud näitusest. Põrutavate sündmuste keerises, mis nüüd Eestis toimuma hakkasid, jooksis Georg Vabbe poolt panka kogutud summa täieliku devalvatsiooni tõttu tühja, perekonna kodu ja sissetulekuallikas võõrastemaja “Severnaja” sai mürsutabamuse – see tähendas pankrotti. Vabbe sai hästi läbi siurulastest A. Adsoni ja Fr. Tuglasega. Huvi teineteise vastu tekiski tänu Vabbe loomingu ja siurulaste kirjasõna hoiakulisele lähedusele. Vabbe kirjutas Tuglasele: “Kunstnikule on kunst usuks. Kunsti usk on väljendusvahendid ja ilmavaade, millest igakord välja minnakse.” Õpetajatöö algus 1918. a. võttis Vabbe osa vastloodud kunstiühingu “Pallas” näitusest. 1919. a. algul sõitis ta Tallinna, kus asus tööle Westholmi gümnaasiumi joonistuõpetajana. Sama aasta oktoobris oli Vabbe juba Tartus Kunstiühingu “Pallas” juurde loodud Eesti esimeses kujutava kunsti koolis õpetajaks. Oma õpetamismetoodikas nõudis Vabbe algusest peale modelli looduslähedast edasiandmist analoogiliselt Ažbé kooli nõudmistele, kompositsiooni vallas jättis ta suurema vabaduse. 1920-ndad olid tema tegusamaks ajajärguks: suur koormus kunstikoolis, 1926-1929 oli kooli juhataja, tegutses aktiivselt kunstiühingus, välisreisid, kujundas kaks teatrlavastust – O. Wilde “Salome” ja E. Toller “Eugen Naeruväärne”, rohked kunstialased artiklid. Kuna “Pallas” oli seotud Saksamaaga sattus ka Vabbe sinna uuesti (1922. a.). Sealt edasi käis ta ära ka seekord Prahas, Budabestis, Balkani ps, Kreekas ja uuesti Itaalias. Eelkõige tõusid selle reisi muljetest esile Dresden ja imekaunis Lõuna-Saksamaa, Praha arhitektuur ja Budapesti vaated Doonault. Pariis ja Hispaania Novembris 1923. a. esitas kunstikool “Pallas” Haridusametile avalduse teatridekoratsiooni osakonna avamiseks, mille juhatajaks pidi saama Ado Vabbe. Selle tarvis saadeti ta ennast sel alal Pariisi täiendama. Suur unistus kunstide pealinna külastamiseks sai teoks. Pariis pakkus kunstnikule huvi, vaimustas teda, kuid ta ei leidnud endale seal õiget kohta, õigeid inimesi. Teda oleks nagu haaranud kõikemattev üksildustunne. Seal olles tegi ta ühe reisi Lõuna-Prantsusmaale, Marseilles’isse, tagasitee koju kulges läbi Hollandi, Belgia ja Põhja-Saksamaa. 1927. a. lõpul otsustas kunstikooli õppenõukogu, et järgmisel aastal antakse stipendiumid kahele õpetajale ja ühele õpilasele. Nendeks osutusid Ado Vabbe, Rudolf Paris ja Karin Luts. Vabbe ja Paris otsustasid koos minna Hispaaniasse. Pariisis omandati Hispaania tarvis ringsõidupilet, millele oli marsruut juba märgitud. Külastati San Sebastianis, Santanderis (Altamira koopad), Valladolidis, Madriidis, Barcelonas. Vaadati ka härjavõitlust, kuid talle see ei olevat meeldinud. Konfliktid ”Pallases” 1920-ndate lõpp ja eelkõige 30-ndad olid Vabbe elus peaaegu vastupidised eelmise aastakümne teguderohkele elule: tegutses kunstikoolis “Pallas” õppejõuna, kuid muus osas (kunstiühing “Pallas” esimesed näitused, suurem seltsielu) tõmbus ta täielikult tagasi. Selle põhjuseks loetakse konflikte kunstiühingus ja kunstikoolis 20-ndate lõpul. Kooli ja ühingu vaheline hõõrumine läks aga nii teravaks, et ühingust astus välja terve hulk õppejõude: J. Vahtra, R. Paris, A. Laigo, A. Vabbe, A. Starkopf. Kui aga 1929. a. lõppes Vabbel kolm aastat koolijuhataja ametit, astus ta ka sellelt kohalt tagasi, kuid jätkas edasi pedagoogi ametit. Uueks direktoriks sai Starkopf. 1930. a. 2. septembril abiellus Ado Narva linnas Hilda Klasseniga (, kes ei olnud kunstiinimene, ta pärines üsna lihtsakoelisest perekonnast) ja samal aastal sündis perre poeg Paul. 1935. a. ostis Vabbe Mullaverre maakodu, mis oli tema väike vaikuse maailm. 30-ndate aastate lõppul haigestus Hilda raskesti ning mis lõppes 1941. a. surmaga. Koos abikaasa kadumise, Eesti Vabariigi lagunemisega ja sõjaga kadus turvatunne. Töökoormus jäi aga ka 30-ndatel samaks. 1931. a. otsustas kooli õppenõukogu, et need kes on koolis töötanud vähemalt seitse aastat, saavad eluaegse ametisse kinnitamise. Nii sai N. Triik professoriks, samuti Starkopf ja Mellik, kuid Vabbe jäeti kõrvale, ilmseks põhjuseks loominguline passiivsus või õigemini oma tööde mittetoomine avalikkuse ette, sest Vabbe töötas kogu aeg. Teade tekitas pahameelt õpilastes, kes katkestasid omavoliliselt õppetöö ja saatsid kuratooriumile omapoolse nõudmise, et Vabbe tagasi võetaks ja lisasid , et nad on kooli astunud üldse vaid lootuses nende õppejõudude käe all õppida. Selle tulemusena kutsuti Vabbe tagasi, kuid tingimusel, et ta organiseerib aasta jooksul näituse. Ühingusse ta siiski tagasi ei astunud. Vabbe maaliateljees õppis pidevalt kahekümne õpilase ringis, see oli suurima õpilaste arvuga ateljee. Õpilased kirjeldasid teda, kui kindla õppemetoodikaga õppejõudu, samas oli ta vahest järsk, enesesse tõmbunud ja temaga suhtlemine polnud kõige lihtsam. Enda kohta ütles ta ise: ”Olen alati olnud igasuguse õpetamise vastu. Inimene vaevalt saab teistelt midagi õppida. Mis tuleb, tuleb sisemisest loomisjõust, endasse süvenemisest ja selle ergutamisest. See vaikne töö on edu kindlaim pant.” Ado ei olnud kunagi kade teiste kunstnike, veel vähem oma õpilaste peale. Pigem võis eemaletõmbumise põhjuseks olla mõningane ebakindlus, süvenemis- ja selginemisaja vajamine. 1938. a. jaanuaris ilmus Tallinna ajalehes “Esmaspäev” teadaanne, et Ado Vabbe , kes oli kaua aega oma töödega varju jäänud, kavatseb üllatada erinäitusega. 1930-ndate lõpp ja 40-ndate algus oli Ado Vabbev õppejõukarjäärile edukas. 1938 sai ta professori aunimetuse. II maailmasõda 1941 jõudis maailmasõda ka Eestisse, kunstikool suleti, üks võõras võim asendus teisega. 1942-1943 töötas Vabbe Tallinna kunstikoolis. Tallinn jäi aga talle võõraks. 1944. a. aprillis otsustati “Pallas” evakueerida sõja tõttu Viljandimaale Karksi valda Pollisse, ka Vabbe läks koos pojaga sinna. Aasta lõpul jätkas kunstikool tööd, kuid hoopis Tartu Riikliku Kunstiinstituudi nime all. Vabbele anti sama töökoht ja muretseti uus elukoht (eelmist oli tabanud pomm). Direktoriks oli endiselt Anton Staropf, Ado Vabbe määrati graafikafakulteedi juhatajaks. Kuigi sõjajärgsetel näitustel Vabbe töid näha ei olnud, jätkas ta omaette maalimist ja joonistamist. Kuid nendel töödel, mis ta sel ajal lõi, oli vähe ühist valitseva ajavaimuga. Nagu oleks ta unustanud aja ja ümbruse, milles ta elas. Aprillis 1950 toimus kunstiinstituudi üldkoosolek, kus mõisteti hukka “Noor-Eesti” ja “Pallase” traditsioonid, eelkõige aga kooli kolm eestvedajat – K. Mägi, A. Starkopf, A. Vabbe. Nii otsustati ühise häälel Starkopf ja Vabbe instituudist välja arvata. 1951 ühendati Tartu Riiklik Kunstiinstituut ja Tallinna Riiklik Tarbekunstiinstituud ühtseks Eesti NSV Riiklikuks Kunstiinstituudiks, mida juhtis F. Leht. Aastad 1951-52 olidki kunstniku elus raskeimad: ära tuli elada 150-rublase pensioniga. Elu lõpuaastad Olukord siiski muutus. 1953 septembris taastati Ado Vabbe Kunstnike Liidu liikmeks. Talle määrati eluaegne teaduslik pension 1600 rubla kuus. Samuti taastati Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi poolt Vabbe teenelise kunstitegelase nimetus. Aastatel 1956-1961 valmis tal sadu pilte, kuid näitusel ta neid välja ei pannud. Ado Vabbe suri 20. aprillil 1961. Tema esimene personaalnäitus toimus järgmisel aastal Tartu Kunstimuuseumis.   LOOMING Ado Vabbe varasemad säilinud tööd pärinevad umbes 1912. aastast. Need olid teostatud tol ajal nii omase juugendlikult stiliseerivas laadis (näiteks kompositsioon “Tants” ). Väga suureks eeskujuks oli talle nii enne kui pärast V. Kandinsky, keda esimest korda kohtas Narvas, hiljem ka Münchenis. Futurism või ekspressionism Eesti kunstielu orbiiti jõudis ta 1914. aastal seoses kunstinäitusega Tartu Vanemuise ruumes. Millised tööd Vabbel näitusel väljas olid, ei suudeta kindlaks määrata. Ka kunstniku maalimisstiili ei suutnud keegi täpselt rühmitada. Mõned arvustajad seostasid seda sõnaga futurism, teised aga hoopis ekspressionismiga. Kuid siiski oli ta tugevasti futurismist mõjutatud (Itaalia külastamine). Ehkki Vabbe ei maalinud Giacomo Balla kombel koerale kümneid jalgu, oli kujutatav tema jaoks enamasti ikka mingis liikumise ja teisenemise seisundis. Vabbe looming ei oleks võib-olla üldsegi mitte selline, nagu ta on. Oma poolintellektuaalse, pooltundelise andega ühendas ta nii ekspressionismi kui futurismi mõjusid. Selline segastiil ilmneb ka ta joonistustes, mis rajanesid must-valge pinna rütmikal kontrastil, sageli nurgeliste kujundite abil. Tööd tunduvad sageli ornamentaalsete kompositsioonidena. A. Vabbe tööd mõjusid publikule kahtlemata võõrastavalt ja arusaamatult. Näiteks tema pildis “Püha” nähti vaid arusaamatuid musti rõngaid. Ta oli eesti kunstis esimene, kes kohalikest traditsioonidest otsustavalt lahti murdis ja ise selle asemele midagi muud pakkus. Vabbe uuemeelsed kunsti tõukejõud pärinesid põhiliselt ikkagi Saksamaal õpitust. Õlimaal “Kohvikus” (1918) on raske kubistlikuks või futuristlikuks nimetada, ennem on siin tegu mingi geomeetrilise impressionismiga – niivõrd hoolikalt jälgib vormiliigendus valguse-varju mängu, värvivarjundeid. Maailm muutus ta pilgu all vaheldusrikkaks maskeraadiks, kus keegi ei esinenud õieti iseendana. Seda tunnet aitasid kõige paremini kehastada klassikalise commedia dell’arte kujud: Arlekiin, Pierrot’ ja Colombina armumänguline kolmnurk. Ka maskimotiive kasutas Vabbe 20.-ndate aastate piiril korduvalt. Maskidega kujundas ta näiteks ka J. Semperi esseeraamatu “Näokatted” kaane. Ka tema huvi teatri vastu oli suur. Ta külastas ka Viini ja Itaalia teatrietendusi korduvalt. Kogu futuristlikus liikumises oli juba olemuslikult palju teatraalset. Koostöö siurulastega Petrogradi ja Moskva eeskujude kõrval oli teatrimaailma poole pöördumisel määrav ilmselt ka kontakti tekkimine “Siuru” rühmituse kirjanikega. Siurulased, kelle loomingus oli samuti palju teatraalseid elemente, tegid Vabbest igatahes kiiresti oma kunstniku. Fr. Tuglas on Vabbe kohta kirjutanud: “Meile siurulastele meeldis ta kahel põhjusel: ta värskus ja tolle aja realismist erinev moodsus ühelt poolt ja graafiliste tööde sobivus meie väljaannete kaunistamiseks, ühtlasi alatine valmisolek meid illustratsioonidega varustamiseks. Teine tüse graafik, N. Triik, oli väga aeglane töötama. Siuru märgi, tolle tiibadega mõõgamehe valmimine kestis oma kuus kuud, Vabbelt aga olid joonised kohe võtta ta külluslikust tagavarast.” Nii valmisidki raamatu- ja kaaneillustratsioonid sellistele teostele nagu: albumid “Siuru I”, “Siuru II” ja “Siuru III”, J. Semperi “Pierrot” esimese trüki kaas, H. Visnapuu “Amores” (1917), M. Underi “Sinine puri”, J. Barbaruse “Inimene ja sfinks”, A. Gailiti “August Gailiti surm” ja ”Rändavad rüütlid” (1919). Ta varasemad raamatukaaned on tihti kaunistatud ornamentaalsete motiividega, millega kombineerub autori nimi ja teose nimetus. Kohati kubistlik/futuristlik nüanss annab neile kaunifaktuurilistele joonistustele liikuvust ja elavust. Omane dünaamiline pinna ja joone kontrastsel mängul rajanev käsitluslaad. Vabbe oli uut tüüpi kunstnik meie kultuurielus, sageli ootamatult rõõmus ja muretu. Sajandi algusest peale olime harjunud nälga ja häda nägeva kunstnikukujuga, kes jõudis küll Pariisi välja, võis seal lubada endale isegi mitut laadi boheemlaslikke vabadusi, kuid kõige selle eest maksis ta tervise ja peaaegu elu hinnaga. Vaese, kiratseva boheemlase kõrvale tekkis nüüd Euroopas sootuks uus kunstnikutüüp – vaba, majanduslikult sõltumatu kunstnik, kes pikemalt mõtlemata sai oma soove ja tahtmisi teoks teha. Sellisest priiskavast elustiilist sai omajagu osa ka Ado Vabbe. Tema maale osteti kõrge hinna eest, isegi kirjastuse “Odamees” juht Carl Sarap vaimustus Vabbe loomingust sedavõrd, et tellis temalt koguni oma Tartu üürikorteri magamistuppa laemaalingu. Töö ei saanud siiski teoks, sest sõjaeelsel perioodil ei oleks sellised kergemeelsused mõeldavatki olnud. Pariisi mõju Ado Vabbe loomingusse jättis märgatava jälje Pariisi külastus (1924). Kõigepealt tõi see kaasa uue motiivistiku. Valmisid akvarellid, nagu “Seine’i jõgi” (1924), “Tänavastseen” (1924), mille algseks nimetuseks oli “Pariisi bulvar” . Pariisi miljööga on seotud samuti joonistused “Ema lapsega” , “Tänaval” , “Lillenaine” , “Stseen kojamehega” , “Õhtune väljak” (kõik 1924). Nende esmapilgul improvisatsiooniliste töödega tungis Vabbe linnamiljöö olemusse tabavamalt kui ükski teine meie kunstnik oma samaaegsete teostega. Kuid see pole masinate ülistamine, mida Vabbe kujutab. Enamikus kunstniku valitud stseenides ilmneb inimlikku pehmust, isegi lüürilisi noote. See, mida ta kujutab on eelkõige muutlik linn oma vahelduva ja liikuva elurütmiga. Sajandi teise aastakümne lõpul valitses Vabbe maalitõlgendustes otsekui mosaiikne värviliste kristallide struktuur. Vorm oli täiel määral killustunud. Suuna lähtepunktina võib meenutada tema maali “Kohvikus” . Rahutut, mosaiikset värvipinna struktuuri kohtame ka 1924. a. valminud akvarellis “Arlekiin” . See võlub eelkõige oma peenekoelise puna-rohelise värviskaala kasutamisega ning vormi leidliku dünaamilise struktuuriga. See on ratsionaalsema konstruktsiooniga kui teised tööd. On siiski ilmne, et teatraalne temaatika hakkab end Vabbe loomingus 20. aastate keskpaiku ammendama. 1926. a. pärineb küll veel üks tušijoonistus “Tsirkuseartistid” , kuid näitlejatemaailm köidab teda üha vähem. Perioodi I maailmasõjast kuni 1920-ndate keskpaigani võiks lugeda Vabbe loomingu kõrgajaks. Ta töötas väga intensiivselt. Üks teos järgnes teisele ja arvuliselt sai neid suur hulk. Tähtsaim on siiski kontakti leidmine kohalikus kultuurielus ja lülitudes ise ka sellesse. 1920. aastate keskpaiku langes ajutiselt nii Vabbe aktiivsus kui ka kunstiühingu “Pallas” tegevuse tähtsus kultuurielus. Konfliktide tõttu eemaldus Vabbe ühingust ja loobus esinemast näitustel. Ka tema isiklik ateljee oli võõrastele suletud. Seega tema loomingut ei tuntud. Vabbe avalik tegevus piirduski peamiselt õppetööga. Uued tuuled Kui sügavad jäljed jättis uus situatsioon kunstnikusse, seda tõendab selgelt ka tema looming. Selle kõrgelennulisus hajus olematuks. 1927. a. kohtame järsku ta tööde hulgas argisemat temperatehnikas maalitud natüürmorti, millel näeme veekannu, supijuuri ja keetmiseks valmis pandud kana. Sellega esines ta muuseas 1929. a. Pariisis toimunud Eesti kunsti näitusel. 1930 järgnes sellele tööle natüürmort petrooleumilambiga. Vabbe loomingus oli alanud sootuks uus periood. 1924. a. registreeriti “Pallas” kõrgemaks kunstiõppeasutuseks. Senine Pariisi vabaateljeed meenutav koolitüüp muutus nüüd mõneti rangemaks, reeglipärasemaks. Ettevalmistav osa õppetöös eraldus üha rohkem küpsema astmega õppijate tegevusest. Iga erineva õppejõu poolt juhitud ateljee erines teisest. A. Vabbe ateljees asetati rõhk üldjoontes akti-, portree- ja kompositsioonimaalile, tegeleti ka dekoratsioonimaaliga teatri jaoks. Koolis ei valitsenud süsteemi, et aasta ja kursus. Igaüks jõudis edasi jõudumööda. Ametlikult lõpetas Vabbe ateljee kaudu 28 noort kunstnikku (K. Pärsimägi, N. Kummits, A. Vardi, A. Johan, J. Võerahansu, E. Kits). Kuid vähemtähtis polnud Vabbe mõju ka neile, kes lõpetamiseni välja ei jõudnud. Paralleelselt ekspressionismiga tuleb esile veidi hilisem nähtus – uusajalikkus. Ado Vabbe oli tundliku ja rahutu natuurina alati kõige uue vastu huvi ilmutanud ja nii oli see ka nüüd. Uuega seoses, 1920-ndate lõpp ja 30-ndad, pääseb kogu maailmas võimule realistlikum tendents. Abstraktset kunsti peeti paljude juhtudel läbikäidud etapiks. Rõõmus mängulisus on ununenud, ta on sellest otsekui üle kasvanud. Ühtlasi asendub otsest meelelist tundlikust üha enam rafineeritud erootilisus. Näiteks 1925. a. “Daam boaga” , mis kujutab endast istuvat naist, kelle ainsateks kehakateteks on kübar, saapad ja boa. Tegu on kunstniku teadlikult väljakutsuva hoiakuga. 1920. aastate keskel hakkas kõige muu kõrval ilmsiks tulema ka suundumus, millel oli omajagu “kroonulikku” maiku (Vabadussõja-ainelised tööd, riigitegelaste portreed). “Pallas” koos Vabbega jäid kunstipositsiooni seisukohalt kõrvalseisjate ossa. Nad olid liiga vähe isamaalikud ja liialt boheemlased. Maastikumaal, natüürmort ja inimene Töö jätkus Vabbel omaette olles. Nähes, kuidas eesti kunstis levisid nii realistlikud kui ka impressionistlikud järelmõjud, suunas ka tema järgneva töö vastavalt. Olulised olid natüürmordid ja portreed, uueks suunaks osutus maastikumaal, mida tegi arvukalt. Seda mõjutas just reis Hispaaniasse. Valmisid tööd “Hispaania maastik palmidega ”, “Kaljusaar Hispaania rannikul” (1945). Samuti iseloomulikuks näiteks on “Taevaskoja motiiv” (1934). Motiiv ise, põõsastikuga kaetud kõrge kallas, on üsna tagasihoidlik. Maastikumaalil on maaliline moment tähtis, ühed pintslilöögid sulavad teistega kokku, kontuurid ja pinna rütmiline jaotus on kaotanud tähtsuse, kontrastvärvid on kadunud, kasvas hallikate toonide tähtsus. Seda kõike saab näha õlimaalides “Jõemaastik” (1935) ja “Taluõue motiiv”, teise nimega “Suvehommik” (1935). Inimeste kujutamine oli samuti tähtis: õlimaal “Daam looriga” (1930), “Naine lille-kimbuga” (1938), akvarell “Daam kohvikus” (1935) ja “Ajalehelugeja” (1938). Teravama isikupära taandumine ei iseloomusta üksnes Vabbe maaliloomingut, vaid ka graafikat, sealhulgas raamatukujundust.1930. a. valminud kaanekujundus Z. Krasinski “Idydion” erineb paljuski eelmistest selle valla näidetest (lahendus on hoogne, kuid elutu). Sama nüanss on J. P. Jacobseni “Niels Lyhne” kaaneillustratsioonis. Üks omapärasemaid on aga illustratsioonid “Saalomoni ülemlaulule” (1932), siin on esindatud endine tundeergas Vabbe. Sel ajal olid kultuuripildis esile tõstetud riigitegelaste portreede maalijad ja Vabadussõja lahingute kujutajad, kuigi nende kunstiline tase jääb soovida. Vabbe looming oli aga kõige järjekindlamalt esindatud eesti kunsti välisnäitustel Pariisis, Kölnis, Kopenhaagenis, Moskvas, Roomas ja Budapestis. See näitab, et oli inimesi kellele tema tööd meeldisid.
  • EDUARD WIIRALT 1898 – 1954  Eduard Wiiralt sündis 1898. aastal Peterburi kubermangus. 1909. aastal naasis ta vanematega Eestisse. 1915. läks ta õppima Tallinna Kunsttööstuskooli, toonasesse Eesti ainsasse kunstiõppeasutusse, mis andis üldise ja kunsttööstusliku keskhariduse. 1919. aastal asus Ed. Wiiralt Tartus õppima vastloodud kunstikooli "Pallas". Sellel ajal valitses "Pallases" saksa ekspressionismi lembus, mis Ed. Wiiralti loomingus avaldus karakteriküllases tüpaažis ja rõhutatud ilmekuse taotluses. Kuigi juba Kunsttööstuskoolis õppides oli Ed. Wiiralt teinud edukalt tutvust erinevate graafikatehnikatega, asus ta "Pallases" hoopis skulptuuri õppima. Tema lemmikalaks kujunes siiski graafika. Noor kunstnik suutis võrdselt vaimustuda nii Ado Vabbe arabesklikust, mitmeid kunstivoole sulatavast loomingust, kui ka vanadest klassikutest, eelkõige Albrect Dürerist. 1922. aasta kevadel saadeti Ed. Wiiralt kooli stipendiaadina end Dresdenisse täiendama, kus tema graafikas tugevnes verismi mõju. Ilmselt puutus ta seal isiklikult kokku Otto Dixiga. O. Dixile iseloomulik nägemuslikkuse ühendamine naturalismiga, inetuse demonstreerimine, küünilise pealispinna all aimatav meeleheide, koos maagilise realismi ja uusasjalikkusega said ka Ed. Wiiralti loomingu tunnusteks. Kuni 1930. aastate alguseni on ta verismi ehedaim väljendaja meie kunstis. Talle omaselt vaatles ta maailma aga sakslastest märksa kainemate, iroonilisemate silmadega. Lõpetanud 1924 hiilgavalt "Pallase" täiendas Ed. Wiiralt end kõikvõimalikes graafikatehnikates. 1925. aastal sõitis ta Pariisi, mis kujunes tema koduks väikeste vaheaegadega elu lõpuni. Wiiralti esimene personaalnäitus toimus 1927. aastal, siis valiti ta ka Sügissalongi liikmeks, kus ta esines regulaarselt.  Noore Wiiralti peamiseks kujutamisaineseks on boheemlaslik Pariis oma ööelu, ja põhjakihtidega. Monotüüpia kõrval olid ta meelistehnikateks esialgu puulõige ja -gravüür. Ilmaelu jälgides jäi Ed Wiiralt irooniliseks, halastamatuks vaatlejaks, omamoodi moralistikski. 1930. aastate algul oli Ed. Wiiralt jõudnud oma senise loomingu kõrgpunkti, mille kokkuvõtetena valmisid "Põrgu", "Kabaree" ja "Jutlustaja" – koondpilt inimest muserdavatest jõududest. Pärast neid lehti pöördus kunstnik hoopis poeetilisema käsitluslaadi juurde. Iroonilis-mänglev hoiak jäi koos boheemitseva noorusega seljataha. Tööd omandasid sisemise tasakaalukuse ning klassikalise harmoonia ning selguse. Leebe nukra alatooniga kujutatud inimese ilu ja ühtekuulumine loodusega sai Ed. Wiiralti loomingu põhiteemaks. 1936. aastal toimus Eestis Ed. Wiiralti suur isikunäitus, mis leidis vaimustunud vastukaja ja pani aluse tänaseni kestvale üldrahvalikule tunnustusele. Suur edu saatis teda ka laias maailmas. 1939 viibis ta pikemat aega Marokos, kus valmis mahukas sari berberitest koos sealse looduse ja loomadega.  1939. aastal tuli Ed. Wiiralt Eestisse sõjapakku, liitus kergelt kodusesse kunstiellu ja lahkus taas 1943. aastal. 1946 oli ta tagasi Pariisis kus töötas kuni surmani 1954. aastal. 
  • Transcript

    • 1. Eesti kunst 1918-1940 Koostaja Merike Tamm
    • 2. Täna teemaks:
      • Eesti rahvusliku kunstielu kujunemine
          • 1919 Tartus kunstiühingu Pallas kunstikool
          • Tallinnas Riiklik Kunsttööstuskool aastast 1924,
          • varem aastast1914 Tallinna Kunstitööstuskool
          • Eesti kunsti suurnäitus aastal 1919
          • Eesti Kunstnikkude Rühm
      • Mõjutused
          • 1920. aastail avangardism: ekspressionism, kubismist lähtunud konstruktivism, kubofuturism
          • 1930. aastail realismilähedus
      • Kunstnikkonna kolm põhitüüpi
      • Arhitektuur
    • 3. Eesti kunst 1918 – 1940 Põhja-Euroopa demokraatlik väikeriik 1920. aastail avangardism 1930. aastaist realismilähedus Kiire aeng Ekspressionismi mõjud Kubismist lähtunud konstruktivism Ei hoolitud eriti sürrealismist ja kubismist 19. ja 20. saj vahetusel postimpressionism ja rahvusromantism (impressionism jäi vahele) Konrad Mägi, Nikolai Triik, Ado Vabbe Eduard Ole, Arnold Akberg, Märt Laarmann Eduard Viiralt, Peet Aren, Anton Starkopf
    • 4. Ajaloost: vt Prezi esitlus
      • 24. 02. 1918 – Eesti Vabariigi väljakuulutamine
      • 1919. a. korraldati eesti kunsti suurnäitus
      • 1919. a. asutati Tartusse kunstikool “Pallas”
      • 02. 02. 1920 – Tartu rahu
      • 1921 – Eesti saab Rahvaste Liidu liikmeks
      • 01. 12. 1924 – kommunistide mässukatse
      • 1933 – rahvahääletus kiidab heaks uue põhiseaduse
      • 12. 03. 1934 – K. Pätsi ja J. Laidoneri juhitud riigipööre
      • 1937 – uue põhiseaduse vastuvõtmine
      • 1938 – amnestia poliitilistele vangidele
    • 5.
      • 1878 -1925, maalija ja joonistaja, ekspressionist 
      Konrad Mägi
    • 6. Naise portree
    • 7. Merikapsad
      • 1913-1914
    • 8. Norra maastik
      • 1908-1910.
      • Õli, lõuend,
      • 58,6 x 75,5 cm
    • 9. Teel Tartust Viljandisse
      • 1915 – 1916.
      • Õli, lõuend,
      • 94 x102 cm
    • 10. Capri maastik
      • kõige kallimalt oksjonil müüdud Eesti maal.
      • Hinna ajas Hausi oksjonil rekordilise 2 miljoni kroonini Moskva kunstikaupmees AndrianMelnikov 2007. a
    • 11. Laevad Veneetsias
      • 1922 – 1923
      • Õli, lõuend
      • 58,5 x 66,5 cm
    • 12.
      • 1884 -1940, maalikunstnik, graafik, pedagoog
      Nikolai Triik
    • 13. Sugestiivsed psühholoogilised portreed Esimene eesti kunstiprofessor LINGID: Tartu Kunstimuuseumi lehekülg: http://modernism.virtuaalmuuseum.ee/NIKOLAITRIIK/
    • 14. Tulekandja
      • Albumi "Noor-Eesti" I, kaas
      • 1905
      • © Digitaalfotod: Ennistuskoda Kanut 2005
    • 15. Konrad Mägi portree
      • 1908.  Õli, lõuend. 99,5 x 84,2 cm
    • 16. Sõttaminek
      • Dateering 1909
      • Mõõdud 35x49,5
      • Tehnika Õli, lõuend
      • © Digitaalfotod: Ennistuskoda Kanut 2005
    • 17. Lennuk
      • 1910.
      • Tempera, kriit, paber,
      • EKM
    • 18. Deemon
      • Dateering 1911-1912
      • Mõõdud 42,9x33
      • Tehnika Akvarell, tempera, paber
      • © Digitaalfotod: Ennistuskoda Kanut 2005
    • 19. Surma viis I
      • Dateering 1911-1912
      • Mõõdud 23,1x25,2
      • Tehnika Akvarell, tempera, paber
      • © Digitaalfotod: Ennistuskoda Kanut 2005
    • 20. Surma lõikus
      • Dateering 1911-1912
      • Mõõdud 19,3x35
      • Tehnika Akvarell, tempera, paber
      • Lisainformatsioon © Digitaalfotod: Ennistuskoda Kanut 2005
    • 21. Ants Laikmaa portree
      • 1913.
      • Eesti Kunstimuuseum
    • 22. Jaht
      • Dateering 1913
      • Mõõdud 23x42
      • Tehnika Tušš, seepia, tempera, lakk, papp
      • © Digitaalfotod: Ennistuskoda Kanut 2005
    • 23. Katastroof
      • Dateering 1917
      • Mõõdud 38,3 x33, 2
      • Tehnika Tušš, guašš,
      • paber
      • © Digitaalfotod: Ennistuskoda Kanuti 2005
    • 24. Oskar Lutsu portree
    • 25. Juhan Liivi portree
      • 1934  Süsi, paber. 
      • 49,1 x 42,8 cm
    • 26.
      • 1892–1961, maalikunstnik, kunstivoolude sulataja
      Ado Vabbe
    • 27. Ado Vabbe Reis Itaaliasse Viibis Veneetsias, Padovas, Bolognas, Roomas, Napolis, Capri saartel, Pompejis ja Milaanos Raffael Michelangelo Tizian 1914–1917 Moskva Vene avangardism kubofuturism Saksa ekspressionism V. Kandinsky Vladimir Majakovski, Vladimir Tatlin, Nikolai Kulbin Der Blaue Reiter ek Sinine Ratsanik Näitused 1911 ja 1912 Teised eestlased: Starkopf 1911–1913 Õpingud Riias ja Münchenis Anton Ažbé kunstikoolis
    • 28. Ado Vabbe on öelnud: ” Olen alati olnud igasuguse õpetamise vastu. Inimene vaevalt saab teistelt midagi õppida. Mis tuleb, tuleb sisemisest loomisjõust, endasse süvenemisest ja selle ergutamisest. See vaikne töö on edu kindlaim pant.”
    • 29. Parafraas E
      • Dateering 1914
      • Mõõdud 30,5x37,5
      • Tehnika Värviline pliiats, paber
      • © Digitaalfotod: Ennistuskoda Kanut 2005
    • 30. Torukübaraga mehe figuur 1915
      • http://www.virtuaalmuuseum.ee/ADOVABBE/kirjed/kaust_6815/pilt_191/docPicture_pub#
    • 31. Kompositsioon
      • http://www.virtuaalmuuseum.ee/ADOVABBE/kirjed/kaust_6820/pilt_186/docPicture_pub#
    • 32. Tänavastseen
      • 1920
    • 33. Tänavastseen
      • 1920
    • 34. Kompositsioon sinisel
      • Dateering 1914-1915
      • Mõõdud 23,1x20,8
      • Tehnika Tušš, paber
      • © Digitaalfotod: Ennistuskoda Kanut 2005
    • 35. Kohvikus
    • 36. Seine’i jõgi.
      • 1924. EKM
      • Akvarell, paber.
    • 37. Arlekiin
      • 1923. TKM
    • 38. Pierrot hüpik-nukkudega.
      • 1923. TKM
      • Akvarell, guašš, paber. 36,6 x 49,4
    • 39.
      • 1898 -1954, graafik ja joonistaja
      Eduard Viiralt
    • 40.
      • Sündis 20. märtsil 1898 Peterburi kubermangus, suri 8. jaanuar 1954 Pariis
      • Õppis Kunsttööstuskoolis ja Pallases
      • Viiraltit peetakse kunstiajaloos selle sajandi esimese poole eesti graafika silmapaistvaimaks meistriks
      • Tuntumad teosed "Põrgu", "Kabaree", "Neegripead", "Lamav tiiger„, "Kaameli pea"
    • 41.
      • Käokübarad.
      • Illustratsioon J. Jaiki “Võrumaa juttudele” I. 1925. Tušš.
      • Lausa nähtud näkineiu.
      • Illustratsioon J. Kõrvi “Muinasjuttudele”. 1925. Tušš. 33,7×24,9. RKM
    • 42. Naised silindritega.
      • 1927. Ofort. 39,5×38,1. RKM
    • 43. Madonna.
      • 1929. Värviline linoolsügavtrükk.
    • 44. Põrgu
      • 1930-32. Ofort, vasegravüür.39,1×46,7. RKM
    • 45. Absindijoojad
      • Puugravüür. 1933. EKM
    • 46. Lamav akt.
      • 1931. Monotüüpia. 50×40. RKM
    • 47. Kabaree
      • 1931. Ofort,vasegravüür. 38,8×45,7. RKM
    • 48. Jutlustaja
      • 1932. Lito. 61,7×47. RKM
    • 49. Neegripead
      • 1933. Kuivnõel. 38,6×45,5.RKM
    • 50. Neegri pea.
      • 1933. Puugravüür.
      • 21,5×16. RKM
    • 51. Naised rannal.
      • 1934.
      • Pehmelakk
    • 52. Laste pead. Claude.
      • 1935.
      • Itaalia pliiats. 26,2×38,3. RKM
    • 53. Lamav tiiger.
      • 1937. Pehmelakk. 29,8×39,8. RKM
    • 54. Arkeia
      • 1938. Kuivnõel. 24,5×47,8. RKM
    • 55. Kunstnik K. Raua portree.
      • 1939. Kuivnõel
    • 56. Kaameli pea
      • 1938-50. Pehmelakk. 39×30,5. RKM
    • 57. Noor araablane.
      • 1940. Metsotinto. 23,6×24,3. RKM
    • 58. Berberi tüdruk kaameliga 
      • 1940 Graafika, pehmelakk, paber Mõõdud: lm 67,2 x 49,7 cm ; plm 49,3 x 38,7 cm
    • 59. Eesti neiu
      • 1942. Pehmelakk. 33×24,3. RKM
    • 60. Monika
      • 1942. Metsotinto. 49,4×31,8. RKM
    • 61. Virve
      • 1943.
      • Kuivnõel. 333,3×31,8. RKM
    • 62. Viljandi maastik
      • 1943. Kuivnõel. 39,3×64. RKM
    • 63. 1915. läks ta õppima Tallinna Kunsttööstuskooli, Sündis Peterburi kubermangus, 1909 Tallinna 1919. aastal asus kunstikooli „Pallas“, Anton Starkopfi skulptuuriateljees, lemmikala –graafika karakteriküllane tüpaaž, ilmekus Eeskujuks Dürer, Vabbe 1922 Dresden, verism (Otto Dix) 1925-1939 Pariis 1943-1956 Pariis 1936 suur isikunäitus 1930. a algul loomingu kõrgpunkt Nägemuslikkus + naturalism, inetus, küüniline pealispind, aimatav meeleheide, maagilise realismi ja uusasjalikkusega
    • 64. Kolm põhitüüpi 1930. aastail
      • I
      • Silmarõõmu maalijad
      • II
      • Realistlik
      • rahva elu kujutamine
      III Eestilikud motiivid Adamson-Eric, Karin Luts, Karl Pärsimägi, Aleksander Vardi, Jaan Grünberg, Kristjan Teder (Elmar Kits ja Endel Kõks) Andrus Johani, Nikolai Kummits, Kaarel Liimand Eerik Haamer, Juhan Nõmmik, Johannes Võerahansu Lisaks Psühholoogiliste probleemide käsitlemine Johannes Greenberg Modernistlik realism või hiline impressionism Mis erinesid üksteisest esteetiliste ja ühiskondlike põhimõtete poolest
    • 65. Eesti arhitektuur Funktsionalism Olev Siinmaa Rannahotell eramud Edgar Johan Kuusik ja Anton Soans Kunstihoone 1930. aastaist Eklektilisem stiil esindushoonetel Alar Kotli Kaitseliidu maja Presidendi kantselei Funktsionalismi jõju jätkus koolide, kortermajade ja mitmete eramute ehitamisel (Matteus)
    • 66. Kasutatud allikad http ://modernism.virtuaalmuuseum.ee/EDUARDWIIRALT/docDesc_pub http://et.wikipedia.org/wiki/Eduard_Wiiralt http://www.virumaa.ee/2002/12/ve-wiiralt-eduard/ http://www.virumaa.ee/2004/01/eduard-wiiralt-1933/ http://estarts.ca/artist.php?id=39 http://www.digikogu.ekm.ee/eesti19saj_1940/maal/oid-4968/?&offset=225 http ://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/ado_vabbe_olivervaldmaa.htm http://euandislovenia.blogspot.com/2010/03/culture.html http://www.scribd.com/doc/13892759/Eesti-kunst-19181940a http://et.wikipedia.org/wiki/Nikolai_Triik 08.01.2012 http://www.syg.edu.ee/~peil/konrad_magi/ 08.01.2012 http://modernism.virtuaalmuuseum.ee/EDUARDWIIRALT/docDesc_pub 08.01.2012 http://web.zone.ee/marjukodukas3/EestimaalB.htm http:// www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunst/tekst/galerii.html Testimiseks sähvikud: http://web.zone.ee/marjukodukas3/EestimaalB.htm