Eesti MatkaliitEesti matkajuhtide 43. kokkutulek        Simisalu 27. - 28. november 2010
SisukordSisukord.............................................................................................................
Kokkutuleku ajakavaLaupäev, 27. november09.00–10.00 Osavõtjate saabumine, registreerumine ja tervituskohv10.00–10.10 Kokku...
22.30 Auliikme nimetamine ja aumärkide üleandmine. Aasta Matkaja ja AastaMatkategelase väljakuulutamine23.00 SaunPühapäev,...
Matkade koondtabel 2010Tabelis on andmed eraldi kategooriamatkade (ülemine rida) ja puhkepäevamatkade(alumine rida) kohta....
Guido Leibur                       jalgsi       Lapimaa               II   8Jaan Kiviall     Tallinna MK       ratta      ...
Eesti meistrivõistlused jalgsi-mägimatkatehnikas  Eesti Meistrivõistlused jalgsi-mägimatkatehnikas toimusid 14.-15. mail V...
Harju Matkaklubi kutsub õppimaKes ei tahaks matkata Eestimaa looduskaunites kohtades või nautida ilusaid vaateidNorra kõrg...
üks neid põnevaid taliharrastusi, mida Eestis proovida saab. Minul õnnestus see äraproovida märtsi esimesel nädalavahetuse...
Pärast lõunat oli aeg edasi liikuda                                                      ning meie järgmised juhendajad   ...
Jalgsi–räätsamatk Peipsil24.–27. veeruaril 2010Laaksaare–Piirissaare–Varnja–Nina küla–AlatskiviAlustasime sõitu Tallinnast...
täiendada, andis nõu, kuhu saarel minna ja mida vaadata. Kuid küsimuse pealepuukirikust, vastas noormees täie tõsidusega, ...
Varnja küla kordoni juurde                                                     jõudsime 17.30 paiku, seljataha            ...
põhumaja, mis oli meie matkaseltskonna jaoks justkui loodud. Sooja ja praksuvakamina ees oli väga mõnus käsi–jalgu soojend...
Osakasse saabudes oli ilm ilus,                                                    pühapäev ja jaapanlastel suur          ...
iidvanad, kuid korras ja külastatavad. Lisaks keisri ja šogunite paleed, , zen aiad. Ekssealt olegi pärit jaapanlaste eril...
loodust imetleda. Viiendast jaamast edasi viib serpentiinides nõlva kaevatud 1,5 – 2meetri laiune, betoonist laviinitõrje ...
platvormidel ja kitsastel treppidel täistuisanud ja paakunud lumel. Kuskilt polnudkinni haarata. Meil olid kaasas kepid ja...
Sõitsime üle paarikümne minuti, kuni jõudsime Fuji Yoshida raudteejaama, seegahoopis teise linna!Sõitsime rongiga 2 peatus...
Mmassy´ga, kes hoolitses meie eest kogu Aafika rännaku jooksul. Arusha, Tansaaniasuuruselt ehk kolmas linn on põhiline kes...
Rõõmu pakkusid aegajalt ilmuvad ahvid, kirevad linnud. Enne laagrisse jõudmisthakkas väga järsku vihma kallama. Keebid pea...
samalaadset tervitust gudzi dzambo, kuulsin ka tuhandete kilomeetrite kaugusel teiselpool India ookeani Himaalaja mäestiku...
puhkust asusime taas teele, et õhtuks alla Horombo laagrisse jõuda. Kurnatuse tõttuoli teekond raske, aga emotsionaalselt ...
juhib külavanem, kes pärib ameti isalt. Lastele on küla servas eraldi hütt koolitarkusesaamiseks. Inimesed on kenasti ehit...
Rada viib üle silla kahe kose vahele, kus algab järsem tõus suurte kivide vahel ülesBodaleni, Brattebakkeni mäkke.Rada jät...
Assotsiatsiooni liikmed. Palume mägigiididelt konsultatsiooni ja saame loa omavarustusega iseseisvalt jätkata siinses rahv...
Laskumisel Spiterstuleni hottellini on samuti ilusad vaated. Vastu tuleb palju rahvast,nii mägigiidide juhtimisel kui ilma...
Korsika matkapäevikGrupp: Jaanus Reinvee, Merike Käämer, Ester Klaas, Levo Tohva ja ChristelleTohvaAlustuseks võiks rääkid...
ja tuulisemaks keeranud. Kella 15 paiku jõuame asulasse. Poode ei ole ja restoranist eisaa leiba osta. Raja hargnemine. Sa...
pöögimets. Läbime 2 küla, ühte läbib parajasti vanade autode ralli. Vanad Renaud,Alfa Romeod kupatavad vahegaasi andes ja ...
ronima. Teekond kulgeb madalates, metsastes mägedes. Kohati jalgrada, kohatikruusatee ja asfalt. Peame lõuna kõrgel, panor...
2010 simisalu 2
2010 simisalu 2
2010 simisalu 2
2010 simisalu 2
2010 simisalu 2
2010 simisalu 2
2010 simisalu 2
2010 simisalu 2
2010 simisalu 2
2010 simisalu 2
2010 simisalu 2
2010 simisalu 2
2010 simisalu 2
Upcoming SlideShare
Loading in …5
×

2010 simisalu 2

1,707 views
1,598 views

Published on

Eesti Matkajuhtide kokkutulek 2010 Simisalus brošüür

0 Comments
1 Like
Statistics
Notes
  • Be the first to comment

No Downloads
Views
Total views
1,707
On SlideShare
0
From Embeds
0
Number of Embeds
6
Actions
Shares
0
Downloads
1
Comments
0
Likes
1
Embeds 0
No embeds

No notes for slide

2010 simisalu 2

  1. 1. Eesti MatkaliitEesti matkajuhtide 43. kokkutulek Simisalu 27. - 28. november 2010
  2. 2. SisukordSisukord........................................................................................................................................... 2Korraldustoimkond .......................................................................................................................... 2Kokkutuleku ajakava ....................................................................................................................... 3Tervitus osavõtjatele ........................................................................................................................ 4Matkade koondtabel 2010 ................................................................................................................ 5Kategooriamatkad 2010. aastal ........................................................................................................ 5Eesti meistrivõistlused jalgsi-mägimatkatehnikas............................................................................. 7Harju Matkaklubi kutsub õppima ..................................................................................................... 8Alpinismi algkoolitus JK Alpinismiklubis........................................................................................ 8Jääronimise treeningpäev Rannamõisas............................................................................................ 8Jalgsi–räätsamatk Peipsil ............................................................................................................... 11Kirsiõied ja Fuji ............................................................................................................................. 14Põlva Matkaklubi lipp Kilimanjaro tipus........................................................................................ 19Trollidemaal energiat laadimas ...................................................................................................... 24Korsika matkapäevik ..................................................................................................................... 2820 päeva Indias imedemaal ............................................................................................................ 33Kvalifitseeritud matkatreenerid ...................................................................................................... 34Matkaveteranid kohtusid taas ......................................................................................................... 37Täna 20 aastat tagasi ...................................................................................................................... 38Matkajuhtide 42. kokkutulekust osavõtjate nimekiri....................................................................... 38Matkajate ja matkategelaste juubeleid ning tähtpäevi 2011. aastal.................................................. 40In memoriam ................................................................................................................................. 41Valik 2011. a matkaüritusi ............................................................................................................. 43Korraldustoimkond Toimkonna vanem Levo Tohva Programmi koostajad Ain Polma Heili Zilmer Raivo Plumer Registreerimine, finantsid Gina-Christelle Tohva Pille Tamm Programmi juht Guido Leibur Trükised Katrin Pärnpuu Jüri Kõiv 2
  3. 3. Kokkutuleku ajakavaLaupäev, 27. november09.00–10.00 Osavõtjate saabumine, registreerumine ja tervituskohv10.00–10.10 Kokkutuleku avamine ja info töökorraldusest. Eesti Matkaliidu 2010.aasta tegevus. Levo Tohva10.10–10.15 Matka-aasta arvudes. Raivo Plumer10.15–11.15 Lahenduste labor. Ettekanne ja ettepanekud. "Veeõnnetuste aasta. Midateha edaspidi?” Ettekanne Andres Kaju; moderaator Guido Leibur11.15–11.30 Kohvipaus11.30–13.30 GPS kaartide kasutamine matka ettevalmistamisel ja matkal ning GPS-isalvestatud info matkajärgne tõlgendamine ja visualiseerimine. Piia Narusberg Käsitletavad teemad: • Matka-, sportimise vmt outdoor-liikumise marsruudi pidepunktide (WayPoint) märkimine vektorkaardile. Rasterkaardist georeferentsidega vektorkaardi tegemine, st kalibreerimine • Kasutatav tarkvara: MapSource, Ozi, Mapedit, GPS TrackMaker, Easy GPS, .... • Teekonna ja WP salvestamine gpx- failiks • GPX-, GDB-jmt faili GPS-seadmesse salvestamine • Kaaslastega plaanitava marsruudi jagamine veebis (EveryTrail, GeoApe, GoogleMaps, GoogleEarth, jne.)Liikumise ajal enese positsioneerimine ja salvestatud WP ning Route kasutamine, erinevate päevade trackide salvestamine • Liikumise ajal WP sisestamine, GoTo funkts, asimuut • GPS/GPRS- tracking reaalajas • Seadmed • Veebikeskkonnas pakutavad võimalused: Track24, Oskando, Orange, jne... • Matkajärgne tegeliku teekonna allalaadimine ning salvestamine kas arvutipõhiselt või veebikeskkonnas. Erinevad failiformaadid, nende eripärad ja kasutamise võimalused • küsimused...13.30–14.30 Lõunapaus14.30–15.15 Tõus Damavandi tippu Iraanis. Toomas Holmberg15.15–16.15 Malawi süstaekspeditsioon. Mikk Suursild. Kormoran16.15–17.00 Rattamatk Marokos. Anton Palubinskas17.00–17.30 Kohvipaus17.30–18.30 Tasmaania jalgsi-mägimatk, Levo Tohva. Matkajuht OÜ18.30–19.30 Ajalooline matk: mägimatk Pamiiris 1984, Tõivo Sarmet19.30–20.15 Õhtusöök (samaaegselt tutvumine oksjonikaupadega. MATKaSPORTOÜ)20.15–21.15 Cho Oyu. Tanel Tuuleveski21.15–21.30 Aasta Matkaja ja Matkategelase kandidaatide esitamine. Guido Leibur21.30–01.30 Peoõhtu elava muusikaga. BändMatkavarustuse oksjon esinemiste vaheajal 3
  4. 4. 22.30 Auliikme nimetamine ja aumärkide üleandmine. Aasta Matkaja ja AastaMatkategelase väljakuulutamine23.00 SaunPühapäev, 28. november08.00–09.00 Hommikusöök09.00–11.00 Matkalaat (matkainfo laat, matkatarvete täika)11.00–11.15 Tagasisideankeedid11.15 Lõpetamine11.15–13.00 Matk ümbruskonnas13.00–... LahkumineTervitus osavõtjateleKallid matkajuhtide kokkutulekust osavõtjad!Olin järjekordse grupiga alustamas tõusu Madal-Tatrate peaahelikule. Esimene tundmatkal paneb algaja proovile. Grupis oli kaks keskealist prouat, kes esimese 5minutiga pisut heitusid ja tahtsid tagasi pöörduda. Mul õnnestus neid motiveeridajätkama. Nad jõudsid kenasti ülesse ja olid elevil ning tänulikud, et ma ei lasknud neiltagasi pöörduda. Ülevalt avanenud vaated ja rõõm eneseületusest saatis neid tervereisi vältel ja hiljemgi. Igatahes on nad aegajalt taas meiega avastamas uusi radu.Soovin kõigile põnevaid marsruute ja head seltskonda nende läbimisel. Ja ärgeunustage: õnn olgu eluviis, mitte eesmärk. Sihtpunktist olulisemad olgu teekond,maastik ja seltskond.Põnevat uut matka-aastat kõigile!Katrin PärnpuuEesti Matkaliidu juhatuse liige 4
  5. 5. Matkade koondtabel 2010Tabelis on andmed eraldi kategooriamatkade (ülemine rida) ja puhkepäevamatkade(alumine rida) kohta.Matkaliik Jalgsi Suusa Mägi Vesi Ratta Auto KokkuEML liige Gr os Gr os gr Os gr os gr os gr os gr osHarju MK 2 10 1 6 1 5 4 21 2 9 1 14 2 20 5 43Matkajuht OÜ 2 10 2 32 4 42 1 10 1 10Mägi EK 1 8 1 12 1 10 3 30 2 11 2 11Perematkade Klubi 1 4 1 4 1 11 1 7 2 18Puhka Aktiivselt OÜ 0 0 3 16 3 24 6 40Põlva MK 4 27 1 3 2 15 3 18 4 38 1 8 15 109 5 52 1 8 2 21 5 42 13 123Saaremaa MK 2 31 3 42 5 73 4 71 4 71Seiklusring OÜ 1 11 1 11 0 0Seitse Tuult MK 2 25 1 5 2 10 1 4 6 44 9 59 2 12 2 20 13 91Tallinna MK 1 25 2 10 3 35 1 17 1 17Väljaspool EML 1 8 2 44 1 10 4 62liikmeskonda 1 23 2 21 3 44kategooriamatkad 15 144 3 20 9 96 7 64 10 95 2 12 46 431puhkepäevamatkad 25 241 3 20 0 0 14 128 8 79 0 0 50 468Tabeli koostas klubidelt laekunud info põhjal Jüri KõivKategooriamatkad 2010. aastalGrupijuhi nimi klubi liik piirkond r/a osav.Einar Kivisalu Harju MK mägi Gruusia, Svaneetia III 6Jüri Varik Põlva MK jalgsi Alpid III 6Kalle Kiiranen Alpiklubi Firn mägi Gruusia, Svaneetia III 4Lev Migdalski Seitse Tuult MK mägi Nepaal III 3Levo Tohva Matkajuht OÜ jalgsi Prantsusmaa, Korsika III 6Aleksei Sirotkin Seitse Tuult MK suusa Põhja-Rootsi II 5 5
  6. 6. Guido Leibur jalgsi Lapimaa II 8Jaan Kiviall Tallinna MK ratta Saksamaa II 5 PerematkadeJelena Pettai Klubi vesi Koola poolsaar II 4JevgeniAleksejev Seitse Tuult MK auto Montenegro II 4Jüri Varik Põlva MK ratta Kagu-Saksamaa II 9Jüri Varik Põlva MK auto Tsehhi-Saksamaa II 8Jüri Varik Põlva MK vesi Soome, Saarijärvi II 6 Soome, Kiekkijoki jaLevo Tohva Matkajuht OÜ vesi Jongunjoki II 12Levo Tohva Matkajuht OÜ jalgsi Maroko, Atlase mäestikII 4Meelis Maidla Põlva MK suusa Soome Oulanka II 3Raivo Plumer Mägi EK suusa Põhja-Rootsi II 12Seido Suija Põlva MK mägi Tansaania II 4Seido Suija Põlva MK ratta Ahvenamaa II 10Taivo Vasser Põlva MK mägi Kaukasus II 11Timo Varik Põlva MK jalgsi Pärnumaa II 9Tõivo Sarmet Mägi EK mägi Jaapan II 10Urve Madar Tallinna MK ratta Armeenia II 5Annika Kalbus Põlva MK ratta Lahemaa Rahvuspark I 10Annika Kalbus Põlva MK jalgsi Matsalu Rahvuspark I 7Valdo Kangur Seiklusring OÜ mägi Norra, Jotunheimen I 11Guido Leibur vesi Ahvenamaa I 10Jüri Kõiv Harju MK ratta Soome, Savomaa I 5Jüri Kõiv Harju MK jalgsi Lapimaa I 7Kristel Turja Saaremaa MK jalgsi Dolomiidid I 15Külli Turja Saaremaa MK ratta Slovakkia I 12Külli Turja Saaremaa MK jalgsi Dolomiidid I 16Külli Turja Saaremaa MK ratta Horvaatia I 16Külli Turja Saaremaa MK ratta Horvaatia I 14Levo Tohva Matkajuht OÜ vesi Läti, Rinda-Irbe I 20Meelis Maidla Põlva MK jalgsi Lõuna eesti I 5Pavel Rambak Tallinna MK jalgsi Norra I 25Raivo Plumer Mägi EK jalgsi Norra I 8Seido Suija Põlva MK vesi Koiva I 6Seido Suija Põlva MK ratta Venemaa I 9Timo Varik Põlva MK vesi Emajõe Suursoo I 6Valdur Vahtre JKHeiki Erm Alpinismiklubi mägi Kaukasus I 40Veronika Valling Seitse Tuult MK jalgsi Karjala I 7Veronika Valling Seitse Tuult MK jalgsi Karjala I 19Veronika Valling Seitse Tuult MK mägi Põhja-Kaukaasia I 6Ülo Kangur Harju MK jalgsi Harjumaa I 3Tabeli koostas klubidelt laekunud info põhjal Jüri Kõiv 6
  7. 7. Eesti meistrivõistlused jalgsi-mägimatkatehnikas Eesti Meistrivõistlused jalgsi-mägimatkatehnikas toimusid 14.-15. mail Viljandimaal Karulas. Võistlused korraldasid Harju Matkaklubi ja Eesti Matkaliit. Osalejad: (Bold kirjas võistkonna kapten) Klubi Osaleja Klubi Osaleja 1 Harju MK Einar Kivisalu 13 FIRN - I Andres Hiiemäe 2 Ennike Teppand 14 Ursula Hiiemäe 3 Toomas Bauvald 15 Pille Teppand 4 Andres Rootalu 16 Erik Jaaniso 5 360 Toomas Holmberg 17 FIRN naised Merili Simmer 6 Helen Korju 18 Piret Värnomasing 7 Timo Talvik 19 Kaisa Nõges 8 Johannes Vind 20 Grete Kindel 9 JKAK Olavi Vaino 10 Tõnis Aaliste 11 Lermo Pohlak 12 Annika Raun Trasside kirjeldused: Kaljutrass Sõidu- ja saateköie viimine üle takistuse; otste kinnitamine; sõiduköie pingutamine; ülesõit; köite mahavõtmine; tõus ronides ja haaratsitega vertikaal tugiköiel; laskumine; ronimine "kaminas"; ronimine haaratsitega vertikaal tugiköiel; laskumine. Päästetööd Loositud osaleja laskumine ja muutumine kannatanuks; kannatanu ülesvinnamine; saatja laskumine kannatanu juurde; kannatanu ja saatja allalaskmine; teiste laskumine; kanderaami sidumine; kannatanu transport kanderaamil. Koondtabel: Päästetööd Kaljutrass ÜldarvestusVõistkond Aeg Koht Punktid Aeg Koht Punktid Punktid KohtHarju MK 46.00 5. 5 1.12.47 II 3 8 III360 32.00 I 1 1.00.17 I 1.5 2.5 IJKAK 35.43 II 2 1.12.53 III 4.5 6.5 IIFIRN I 45.30 4. 4 1.14.58 4. 6 10 4.FIRNnaised 43.58 III 3 1.16.42 5. 7.5 10.5 5. Peakohtunik: Raivo Plumer Rajameister: Heiki Erm Kohtunikud: Ain Polma, Ülo Kangur, Eva Arusoo Sekretär: Liivi Plumer 7
  8. 8. Harju Matkaklubi kutsub õppimaKes ei tahaks matkata Eestimaa looduskaunites kohtades või nautida ilusaid vaateidNorra kõrgeima, Goldhoppiggeni mäe trolliradadelt või Alpide kõrgmägedelt. Mõnedunistavad näha Kreeka Olümpose mäe jumalaid või matkata Hispaaniaspalverändurite radadel. Kuidas seda teha ohutult ja odavalt, heas seltskonnas ja omapuhkust aktiivselt nautides? Selleks pakub vajalikke teadmisi ja oskusi Tallinna Matkamajas (Raekoja plats18) algav matkakursus, mille korraldab Harju Matkaklubi. Koolitus toimub 2 kordakuus neljapäeviti kell 17.30–20.30. Loenguid ja seminare on 40 tundi, praktilisiõppusi 20 tundi. Kursusel õpitut kinnistame õppematkal 2011. aasta suvel AustriaAlpides. Harju maavalitsuse toel oleme klubile muretsenud vajalikku varustust.Harju matkaklubi liikmed käisid käesoleval aastal paljudes maades, näiteksmägimatkajad Georgias ja Kesk–Norras. Traditsiooniliselt hooldati Harjumaamatkaradu, osaleti matkatehnika võistlustel. Juba kolmandat aastat toimusid suvisedõppepäevad, sedakorda Põhja–Kõrvemaal Järvi Pärnjärve kaldal. Suvisteõppepäevade korraldamist toetas EAS kohaliku omaalgatuse programmi kaudu.Matkakursusele ootame jalgsi–, suusa–, mägi– ja jalgrattamatka huvilisi.Pakume ka Skype’i põhist iseõppimise võimalust (teooria) koos praktiliste õppustega.Täpsema info matkakursusele registreerimiseks ja klubi tegemiste kohta leiate klubikodulehelt www.matk.ee või http://yloka.edicypages.com/Ülo KangurAlpinismi algkoolitus JK AlpinismiklubisHooaja jooksul (november 2009–mai 2010) läbisid 22 inimest alpinismi algkoolituse.Teeoriat, mida oli 40 tundi, lugesid lektorid Edgar Haavik, Olavi Vaino, Priit Joosu jaKristjan–Erik Suurväli ning praktikalisi trenne oli 120 tunni ulatuses. Koolituselõppfaasiks oli õppereis Euroopa ja Venemaa kõrgemale mäele, Elbrusele (5642 m).Klubi suuremad sportlikud üritused (õppereis Elbrusele ja jääronimisvõistlused) olidpühendatud Estonia tipu (6211 m, 1960. a) esmavallutuse viiekümnendaleaastapäevale.Jaan KünnapJääronimise treeningpäev RannamõisasEsimest korda jääseinalKui elu hakkab rutiinseks muutuma, on viimane aeg midagi ekstreemset või lihtsaltteistsuguseid emotsioone pakkuvat ette võtta. Tänaseks juba tüdimust tekitav talv onsel aastal pakkunud suurele hulgale inimestele midagi positiivset — jääronimine on 8
  9. 9. üks neid põnevaid taliharrastusi, mida Eestis proovida saab. Minul õnnestus see äraproovida märtsi esimesel nädalavahetusel oma ala asjatundjate käe all eralditreeningpäeval. Otsustasin osaleda mitmel põhjusel. Juba eelnimetatud uuteemotsioonide pärast, et end proovile panna ning matkatreenerina on vaja end kapidevalt täiendada.Kuidas leida varustustTreeningpäevale eelnes pisuke peavalu. Käin ise küll tihti mägedes, aga nnturistiradadel, ning seepärast pole endale seni soetanud ka spetsiaalset turvavarustust.Mägironimis– ja alpinismiharrastajate hulgas pole varustuse laenamine levinud, sest isikliku varustuse hoidmisest ja korrasolekust sõltub mägedes ju elu. Õnneks leidsin abikäe ning osa varustust (nt kassid) oli ka juhendajail. Päev–paar enne treeningpäeva oli tunne, nagu läheks eksamile. Hommikul kohapeale sõites keeras sees. Aga see polnud mitte kõrgusekartus, vaid hoopis hirm end rumalana tunda, sest teadsin, et olen seal üks väheseid, kes seda asja kunagi enne proovinud pole ja kes siis koba ja loll tahab näida.Pehmed saapad ja laiad püksisääredKui kõik olid kohale jõudnud, vöösüsteemid peale pannud, kassid jalga, kiivrid pähe,võis päev alata. Alguses oli väike rivistus ning igaüks tutvustas end mõne sõnaga. Selgus, etpäris jääseinal oli esimest korda ainult kaks inimest: mina ja veel üks tütarlaps. Seepaistis ka meie riietusest välja, mis ilmselgelt kõige sobivam polnud. Laiadpüksisääred kinnitatakse tavaliselt spetsiaalsete bahillidega ehk säärekaitsetega, etseinal püksisääred ei takistaks ega kassidega pükse lõhuks. Minul ja teisel tütarlapsellehvisid püksisääred kenasti tuules. Olgu peale. Seda me kaua ei põdenud, agaetteruttavalt olgu öeldud, et püksisääred said kassidega ära täksitud küll. Alguses tutvustati jääronimise varustust. Alustati saabastest ja jälle olin heahalb näide. Pehme saapaga ei saa jääronimist teha. Tundsin seda seinal varsti isegi,kui kand kogu aeg üles tõusis, mispeale kass kohe jää seest lahti tuli. Seejärel saimeaimu mitmesugustest kassidest, kirkadest, jääpuuridest ja paljust muust.Vihapisar kurgus seinalLõpuks jagati meid rühmadesse. Iga rühm sai endale kaks juhendajat. Meie rühmalustas jääl ja lumel kassidega liikuma õppimisest, jäässe astmete raiumisega,Abalakovi tunneli ning jääpuuride tegemise harjutamisega. Lihtsamalt öeldes saimealustuseks jääga mängida. Kui astmeid raiusime, ütles naaberrühma juhendaja, etkoksime nagu rähnid. Nii võis see kõrvaltvaatajale tunduda küll. 9
  10. 10. Pärast lõunat oli aeg edasi liikuda ning meie järgmised juhendajad õpetasid meid jääseinal ronima: kuidas jalgu hoida, kasse suunata, kirkasid kasutada jms. Esimese korraga ma üle 2 meetri ülespoole liikuda ei suutnud ja väike vihapisar tuli kurku. Läksin aga pärast väikest pausi uuesti ja siis juba peaaegu üles välja, nii isegi paar korda. Kohati tundus mulle, et olen ainuke, kelle seinal olles on kuulda juhendaja hüüdeid: „Ära aja tagumikku uppi!”, „Jalad mitte nii lähestikku!”, „Kannad alla!” Pärast suutsin selliseid hõikeid teistegi puhul tähele panna. Siin oli mul elus veel üks asi esimest korda vaja teha, köide istumine, nii sedavist nimetati. Pead usaldama oma julgestajat ja iseennast. Aga sellega sain kenastihakkama, ja see isegi meeldis mulle! Oligi aeg viimaseks nn ülesandeks. Viimaste juhendajate juures tuli meil läbidajääseinal trass, kus tuli panna abiköied, luua julgestusjaamad ja pärast laskuda. Keerulisemate asjade tegemise võtsid poisid enda peale, meie ülesanne olihoolega jälgida ja õppida. Mööda seina pidime aga ise üles saama, ühest jaamast teiseliikuma ja laskuma. Jaamas olles tundsingi vaid korraks, et alla vaadata ei taha. Jalg ei tahtnudkassidele vaatamata jääkarniisil hästi püsida, jalad ja käed olid juba natuke väsinud.Siis veel laskumine, mida ma polnud kunagi proovinud!Kõikehõlmav õnnetunnePärast laskumist tundsin, nagu oleks koorem mu õlgadelt kadunud. Mul oli suurpingelangus ja emotsioonid hakkasid üha enam möllama, siiani olin nagu täistöödteinud, mis nüüd järsku otsa sai. Tundsin end väsinuna, aga olin endaga jube rahul. Tänasin oma rühmakaaslasi,kes mind julgustasid, toetasid ja õpetasid. Võtsin vastu tunnistuse, et olin selle päevaläbi teinud, ja hakkasin koju sõitma, mõttes Toomas Holmbergi kõige pikemmotivatsioonikõne — „Tubli!” — ning Jaan Künnapi üldine meeldetuletus kõigile, etveel tuleb treenida. Sain palju häid emotsioone, uue kogemuse, siniselaigulised põlved, valutavadkäe– ja jalalihased, aga ka arusaamise, et tahan veel proovida ning julgen seda kõigilesoovitada.Eesti Matkaliidu korraldatud jääronimise treeningpäeval olid juhendajateks JaanKünnap, Raivo Plumer, Toomas Holmberg, Andres Hiiemäe, Kalev Muru ja HeikiErm.Katrin Pärnpuu (Ilmunud ajalehes Lääne Elu 13. märtsil 2010) 10
  11. 11. Jalgsi–räätsamatk Peipsil24.–27. veeruaril 2010Laaksaare–Piirissaare–Varnja–Nina küla–AlatskiviAlustasime sõitu Tallinnast Tartu suunas hommikul 6.30 paiku. Meid oli autos neli:Ain, Antti, Aivo ja Kai. Tartus suundusime Laaksaare sadamasse, mis võttis meidvastu pisut tuuliselt, kuid imeliselt valge ja puhta lumeväljaga! Külma oli mõnusad 5kraadi.Pakkisme kotid ja iseendid, tegime esimesed pildid „põhjanabale“ sattunutest jahakkasime liikuma Laaksaare– Piirissaare jääteed pidi Piirissaare poole!Jääteel õnnestus liikuda vaid pool teed, edasi tuli appi võtta räätsad, mis aitasidkenasti lumekoorikul püsida. Räätsadega kord lumekooriku all, kord lumekoorikupeal sumbates, hakkas Piirissaar lähenema. Piirissaare kaugus Laakssaare sadamast jäi8 km kanti.Saarest endast teadsime: pindala 7,8 km², umbes 100 elanikku, kes elavad vaid ühelpoolel saare territooriumist ja seda põhjusega, kuna teine pool saarest on kaetudpillirooga ning on elamiseks mittesobiv. Tervet saart läbib põhja–lõuna suunasosaliselt laevatatav veekanal. Jõudes saare lähedusse, tahtsime suurest entusiasmist „lõigata“ ja Antti võttiski otsustavalt suuna otse piirivalvetorni peale. Samm, teine, kolmas–üle põlve lumi! Pole abi räätsadest ega lumekoorikust!?! Meie „lõikamine“ ei õnnestunud, ninad tuli keerata tagasi Peipsi järvejää poole.Ja et asi kindel oleks, lasi emakene loodus Aivol koos räätsadega läbi kooriku vajuda ühte sügavasse lumevalli! Ligi 2 meetrise mehe jalad ei ulatunud puudutama Piirissaaremaakamarat! Tänu sellise lumepaksuse avastamisele lumekooriku all ei mõlkunudkellelgi enam peas mõtet „otse ja lõigata“. Suundusime Piirissaare lõunatipu kanalisuudmesse, kuna oli teada, et just sealt tuleb Piirissaarele läheneda. Kanalis võtsidmeid esimestena vastu valged pajutibud, seejärel Piirissaare sadam, kuhu suviti saabsaab Laaksaare sadamast „Koidu” ja „Peksi” nimeliste laevadega. Talvisel ajal, kuiPeipsi juba kannab, liigutakse saare ja mandri vahet vene buraanide ja nn„kummijukudega”. Sadamast läbi, jõudsime Toone külla, kus mandriinimese mõistesikka saare keskus ehk vallamaja, piirivalvekordon ... – mis siis, et kordoninilahtilükatud teed polnud, ja nii sumpasime lahkete Eesti piirivalvurite manu läbi lume.Olime nendega enne matka algust telefonitsi vestelnud, andnud teada oma plaanidest(nimetaksime matka backup’iks – kui miskit peaks kehvasti minema, siis nemadteadsid, kus me täpselt liikusime). Tore piirivalvur lubas meil oma veevarusid 11
  12. 12. täiendada, andis nõu, kuhu saarel minna ja mida vaadata. Kuid küsimuse pealepuukirikust, vastas noormees täie tõsidusega, et ega tema teagi, mis värvi täna seekirik on, Eelmine nädal olevat olnud kollane või midagi sellist??....!! Palusime lubaseljakotid ukse taha jätta ja marssisime teadmata värvi kiriku poole, Saare külla. Kogu saare majad olid meie jaoks kui vaatamisväärsused! Iga maja ise värvi, vaid maja esikülg värvitud ja seegi vahel 4 erineva värviga. Majade otsad ja tagumised küljed olid ilmselgelt hallid – seega pole need vist oma eluajal värvi näinudki! Lahtised eeskojad, iga maja õue peal lahtine kaev. Muidugi suured kalakastid, nii tühjad kui täis ja vene buraanid! Saare küla vene vanausuliste puukirik oli seekord erk–, et mitte öelda neoonpunane!Kiriku puukuur kenasti sinine ja maja nende taga kollase–rohelise kirju. Kassid sõitsidperemehega koos suurt puukasti meenutavas kelgus ning elu tundus imemõnus jarahulik.Saare külast liikusime Piirisaare ainukese kauplusega küla poole – Piirikülla. Selle küla all Peipsi jääl jäime esimeseks ööks laagrisse. Õhtul magama minnes näitas kraadiklaas 7 külmakraadi. Hommikul aga 20 külmakraadi! Saapad olid ära külmunud ja ei tahtnud hästi jalga minna! Aga päikesetõus oli imeline! Eelmisel õhtul imetletud suured kõrged rüsijäähunnikud olid hommikul veelgi kaunimad ning ilm tõotas tullapäikseline.Kuulnud ära igaühe öised „mured”, söönud ärahommikupudru, hakkasime rühkima madripoole tagasi, Varnja külla. Umbes pool teestsaime kõndida räätsadega lumekoorikul, kuidpeale lõunat oli päike teinud oma töö jahakkasime lumekoorikust läbi vajuma. Hingepuges mõte, et eesolev öö tuleb veeta külltelgiga keset Peipsit, sest lihtsalt ei jõuaVarnjasse. Meie õnneks aga sattusime peagi lumesaanirajale, mida mööda oli lausalust liikuda ning nautida päikseloojangut. 12
  13. 13. Varnja küla kordoni juurde jõudsime 17.30 paiku, seljataha oli jäänud 20 km kõndimist. Olime näljased ja väsinud. Telk püsti, õhtusöök ja magamiskotti. Külma oli õhtul 6 kraadi, tõotas tulla eelmisest oluliselt soojem öö. Öö mööduski soojalt, üheskoos külge keerates! Kolmanda päeva hommikul ärgates oli termomeetri näit kõigest 1 kraad alla nulli. Tõeliselt soe!!! Hiljem saime aru,et mitte just kõige parem temperatuur jääl ja lumel liikumiseks. Vajusime igasammuga lumekoorikust läbi, liikumine oli vaevaline ja tempo tõeliselt aeglane.Jalgades andis tugevalt tunda kahe eelmise päeva väsimus ning puudus kindel,silmaga nähtav siht, mille poole püüelda. Saime aru, et kiirusega 1 km/h ei jõua mekuhugi. Seljad higised ja märjad, jalad lumest rasked, räätsadest nagu polekski abi,lisaks veel suur seljakott, mis tundus tina täis olevat! Kangekaelsena sumasime mõndaaega veel Peipsil, millele järgnes üksmeelne otsus kaldale minna. Kuna suundusimekolmandal päeval Varnjast piki Peipsi kaldaäärt põhjapoole, siis sattusime kaldalejõudes Kasepää külla, mis oli omaette vaatamisväärsus.Veel mõne sõnaga Peipsil nähtust. Pisut peale Varnjast lahkumist nägime jääl ühtautot, mis lähemale jõudes osutus kummijukuks ehk karakatitsaks. Läksime lähemaleja soovisime askeldajale jõudu. Masinal oli esisild katki läinud ja seetõttu masinlumes kinni. Auto omanik ei suutnud esialgu imestada, et mida me nii kalda all teeme,kala pidavat ju üheksa peal võtma. Meie selgituste järel, et me ei püüagi kala, vaidlihtsalt matkame, oli tema imestus veel suurem.Kui olime Kasepää külla jõudnud ja jalad kindla maa peale saanud võtsime räätsad altning tegime väikese söögipausi. Juba siin saime aru, et otsus oli end igati õigustanud –liikumine külateedel paistis palju lihtsam ja Peispsi äärsed tänavkülad andsid heaülevaate sealsest elust ja arhitektuurist. Majad paiknesid kahes reas külatänava ääres,üks värvikirevam kui teine.Ilmselt oleksime siin korraliku šoki osaliseks saanud kui esimesel matkapäevalPiirissaare küladega juba harjunud ei oleks. Siin oli nii uusi kui vanu maju, enamikneist korralikult hoolitsetud ja uhkelt värvitud, muide mitte ainult tänavapoolnefassaad, vaid ka otsaseinad (hoovipoolseid seinu me ei näinud). Nii me matkasimesilmad suured peas ja muudkui fotokatega klõpsutades läbi Kasepää ja Kolkja külaõhtuks Nina külla välja.Tuli hakata telkimiskohta otsima, sest varsti hakkas õhtu saabuma. Nina külassoovitasid mööda sõitnud piirivalvurid ja kohalikud elanikud uurida võimaluste kohtaNina Majas. Meie esialgne plaan oli siiski ka viimaseks ööks telgid püsti ajada, kuidjutud kämpingust vähendasid oluliselt seda entusiasmi, arvestades ka nulli–lähedasttemperatuuri, rõsket ilma ja kerget uduvihma, tundus kindel katus üha paremamõttena. Nina Majas võttis meid vastu lahke pererahvas ja andis meie käsutusse ühe 13
  14. 14. põhumaja, mis oli meie matkaseltskonna jaoks justkui loodud. Sooja ja praksuvakamina ees oli väga mõnus käsi–jalgu soojendada ja õhtusööki nautida. Viimase päeva hommik algas eelnevatest pisut erinevalt – keegi ei „kurtnud”, et saapad oleksid külmunud, müts telgi külge kinni külmunud või muu häda kallal. Hommikusöögi ajal nautisime vaadet Peipsile. Lõpuks pakkisime asjad ja asusime teele. Viimase päeva teekond oli kõige lühem ja kergem, Nina külast suundusime Alatskivile, kust plaanisime bussiga Tartu sõita. Neljanda päeva teekonna läbisime väga kiirelt ja peagi avastasime end juba matka lõpp–punktistAlatskivilt. Kuna buss pidi tulema alles õhtul, otsustasime Tartust Marko endale järgikutsuda ja seni Alatskivi lossi ja selle pargiga tutvust teha. Sel korral saime nautidaainult välisvaateid ja restorani poolt seest, suurem osa lossist oli remondis. Tegemistkindlasti ühe uhkema ja omapärasema mõisahoonega Eestis.Lõpuks asusime tagasiteele Tartu kaudu Tallinna, kõigil kogetud „polaarmatka”lumised vaated veel simis.Ain PolmaKirsiõied ja FujiJaapan, kevad, 2010Mida teab Eesti inimene Jaapanist? Et seal elavad nutikad ja usinad inimesed, neil onrikas ajalugu ja kultuur, kus kevadeti õitseb tohutult kirsipuid ning mõni ka seda, etneil on ilus mägi Fuji. Et sellest kõigest ühe reisiga osa saada, tuleb aega sobitada,sest kirsid ja teised luuviljalised õitsevad märtsi lõpul, aprilli algul. Mäele ronitakseaga juulis–augustis. Varem valitsevad mäel karmid talvetingimused. Kuulasime maad, saime vaid ühe vastuse: hooaja väliselt keegi mäge ei roni,olevat lausa keelatud. Sinna trügivad üksikud hullud, enesetapjad (selle aastajaanuaris olevat mäel toimunud päästetööd, viiest sõjaväelasest hukkus kaks). Mäelon kõrgust vaid 3776 meetrit, laiuskraadidelt Karakorumiga ühel joonel, kuidsademeterikas. Asub suhteliselt jahedas ja niiskes rajoonis Vaikse ookeani ja Jaapanimere vahel, seega tuultele avatud. Arvasime veidi üleolevalt endil olevat piisavaltkogemusi, et tulla toime nii lume, külma kui tuulega. Mis ta siis ikka on võrreldestõeliste suurte, karmide mägedega?! Meid läks teele kokku kümme inimest, üpris kirju seltskond. Kõigil ei olnudkiühist plaani, neli tahtsid teistest kolm päeva varem mäge teha, et jõuda ka Naganomaratonile, järelejäänutest arvasid kaks, et nemad selle lume jamaga küll tegelema eihakka. 14
  15. 15. Osakasse saabudes oli ilm ilus, pühapäev ja jaapanlastel suur pidupäev – sakura aeg, s.t kirsipuude õitsemise aeg. Ilmateadet jälgides olime kartnud, et satume halva ilma kätte, ka kirsside õitsemise teade tuli meile juba paar nädalat tagasi. Osaka lossi hiigelaed oli suuri õitsvaid, erivärvi tooniga metsikute kirsipuude õitevahtu täis, esialgu sai vaid ahhetatud ja pildistatud ning pildistatud. Hanamit, kirsiõite nautimist loetakse Jaapani kauneimakspühaks, parkidesse minnakse perekonniti ja seltskondadega, et seda ilu nautida.Kirsiõis ilu sümbol, elu habras taassünd ja kiire kaduvus, see on mõtiskluste aeg.Jaapanlased peavad inimelu üürikeseks ja põgusaks nagu kirsipuu õitsemine. Kuilangev kirsiõieleht satub joogiklaasi, võib soovunelm täituda! Osaka on Jaapani teine linn, võrdlus käib Tokioga. Tänaval patseerib vägaerilise väljanägemisega tüdrukute seltskondi: õlgkübar peas, seljas tite tegumoega võimuu väga lühike kirev eriskummaline riideese, jalad kepp–peenikesed, hästi kõverad,jalas lahtise nina ja kannaga pikad saapad, või üle põlve mustad sukad (kel moodsaidsaapaid ei ole, kannab pakse talvesaapaid), varbad on neil käies tugevalt sissepoole jaseetõttu tundub kõnnak ebaloomulikult komberdav, eriti suurte saabastega (seepidavat tuleneva lapsest saati põrandal jalgadel istumisest). Esimese öö veetsime nn kapselhotellis. See on sauna–puhkeasutus, kuhuJaapani korrektsemad kontoriametnikud (mehed, naisteosakonda selles majas eiolnud) tulevad pärast väikest tööjärgset pidutsemist välja puhkama, et hommikulontlikult tööle naasta. Seal on kõigele mõeldud: jalatsid paned lukustatavasse kappi, raha,dokumendid–väärtasjad teise, riided kolmandasse, saad selga kimono ja lähedpesuruumi. Kui ise pole end võimeline pesema või ei viitsi, pesevad naised sind õrnaltpuhtaks! Võid lasta pesta oma riideid, triikida särki, viikida pükse, viksida kingi. Pärast pesemist saab liguneda eritemperatuuridega (mulli)basseinides või istudaerinevates saunades. On olemas ka massaažiruum, kus on võimalik validamehhaanilise massaažitooli või õrnade naisekäte vahel. Nii mõnigi mees oli jäänudtooli pikemaks ajaks norisema. Lõpp–puhkuseks on mugav kapsel – 1 x 1x 2,3 mkastlavats tatami ja sooja tekiga, seinal äratuskella–raadio–ventilatsiooni lülitid, laestelekas non stop sexprogrammiga! Hommikul kell üheksa majast lahkudes ilmnes, etoma öö olid selles majas veetnud sajad mehed! Esmase sushi isu rahuldasime väikees transportöörlindiga söögibaares. Baariletitaga istudes sõidab nina eest mööda väike lint taldrikutega, kust võimalik valida 10–12 erinevat sushi sordi vahel. Teekraan ja maitseained on igal sööjal omal, lõpparveksloetakse tühjad taldrikud kokku, tavapärane on 6–10 portsu. Ära tuleb kindlasti käia Kyotos, 1200 aasta vanuses endises pealinnas, kuitahad Jaapanist mingitki aimu saada. Seal on üle 1000 templi ja pühamu, kõik 15
  16. 16. iidvanad, kuid korras ja külastatavad. Lisaks keisri ja šogunite paleed, , zen aiad. Ekssealt olegi pärit jaapanlaste eriline kunstitunnetus ja elufilosoofia. Välismaalasi olivähe näha, kuid siseturism on Jaapanis populaarne, igal pool oli uudistajad hulgi, tihtivõis näha klasside kaupa nii suuri kui väiksemaid koolilapsi. Paleedes ja pühakodadeskäiakse sokis, jalatsid jäetakse ukse taha. Puhtusega on Jaapanil omaette suhe: tänavatel, ühiskondlikes hoonetes,vaksalites, metroos prügikaste ei ole. Kõik tänavad ja ruumid on aga puhtad, isegiehitisi ümbritsevad valged plekkaiad olid puhtaks pestud, ei tolmu, ei graffitit.Kyotos on säilinud vana geišade kvartal pisikeste teemajade, eriliste kooli– ja teatri–kontsertsaaliga. Kui tänaval näeb kimonodesse riietatud, noori tüdruk–õpilasimaikosid, siis tantsuetendusel ülesastuvate esinejate näod on lubivalgeks võõbatud janende vanust ei ole võimalik arvata. Mõned päevad sõitsime üüriautoga, et mugavalt jõuda vanade küladeni Kisoorus ja Hida mägedesse, nn Jaapani Alpidesse. Kiso orus olid säilinud sajanditevanused puitelamud väikeste vesiveskite, sake pruulikodade ja teiste töökodadeganing talumajad. Kogu küla oli panustanud enda eksponeerimisele, nii et ehedatmaaelu siiski ei näinud. Mäenõlvadel krüptomeeria ja bambusemetsades looklesidühest külast teise kümnekilomeetrised matkarajad, millised pakkusid vaheldusekspiisavat koormust. Fuji alla, Kawaguchiko väikelinna jõudsime 17. aprillil, laupäeval. Ilm oli pilves, tibas vihma, siin–seal võis märgata lumelaike. Odava hotelli leidmisega jälle raskused. Jaapanis on odavate hotellide ja ryokanidega (Jaapanipärane tatamiga kodumajutus) raskusi, selliseid hotelle (guest house) on vähe või ei leia üles, ei oska silte lugeda ja ikka on kallid. Alla 450 krooni midagi ei leidunud. Fuji põhjanõlva all paikneb nnFuji järvistu, nendest 4 paikneb otse Kawaguchiko naabruses. Tegime jalutuskäiguümber järve, ei mingit mäevaadet, vahulist kirsiõieküllust aga piisavalt. Saime teatedneljalt etterutanult, et neil ei õnnestunud mäel midagi korda saata: ilm pilves,nähtavus minimaalne, transport lubati vaid neljanda jaamani, s.o. 1900 m, edasiminekka jala oli keelatud. Nad katsetasid ka teist, otse jalgrada, kuid veendudes, et mäel onkarmid lumetingimused, tõus võib kesta mitu päeva ja nõuab vähemalt kahteväliööbimist, loobusid, maratoni start surus peale. Selgituseks: juulis–augustis on kohalike hulgas mäele tõus väga populaarne,mööda nelja, erinevast suunast lähenevat tõusuteed jõuab päevas Mt. Fuji tippu saduinimesi, eriti hinnatud on kohalejõudmine päikesetõusuks. Selleks, et tõus olekslihtsam ja vältida õnnetusi, on välja ehitatud täiuslik infrastruktuur: kõigil radadelasub umbes 2300 m nn viies jaam, kuhu tõuseb alt korralik autotee ja sõidavad bussid.Seal paiknevates üpris mahukates hoonetes on ööbimisvõimalused, söögikohad,nännipoed ja WC–d. Kes kõrgemale minna ei ihka, saab sellelt kõrguselt Jaapani 16
  17. 17. loodust imetleda. Viiendast jaamast edasi viib serpentiinides nõlva kaevatud 1,5 – 2meetri laiune, betoonist laviinitõrje müüridega kaitstud, osaliselt kettidega piiratudtee. Raja servades ja osades jaamades laiutab ulatuslik putkandus, majakeste ja onnidekogumik, kus pakutakse tõusjaile nii ööbimist, kehakinnitust, puhkusevõimalust,mingil moel ka arstiabi. Peajaamast kõrgemal, alates 3300 meetrist teravneb mäe kalle 40–50 kraadini,see vahemik mäetippu ja tagasi tuleks ära käia ühe päevaga. Abionnid on vaid kraatriserval.See kõik töötab vaid kahel kuul aastas, ülejäänud kümme kuud on onnidraudplaatidega kindlalt suletud, mäele võivad eksida vaid üksikud uitajad, kellel ei olelootustki leida mingit abi ja teenust. Kui Tokios sajab 8–9 kuud järjepanu vihma, siiskattub Fuji samal ajal alates 2000 meetrist paksu lumega. 18. aprilli hommikul valdas meid heldimus—ilm oli päikseline, Fuji kriitvalgekorrapärane suhkrupeakoonus säras kaugele. Kiiresti esimesele bussile. Pooljooksugaminnes õnnestuski.Umbes tunni pärast olime neljanda jaama platsil. Edasisõitu takistas teel võimasraudvärav. Värava juures valvurit ei olnud, vinnasime kotid selga ja pugesimekiirustates läbi, et vaateulatusest välja jõuda. Päike siras, hakkas palav. Märkasime värskeid 10-12 inimese jälgi, nägime neidparemnõlvale tõusvat. Arvasime, et nad on kohalikud ronijad ja teavad otseteed jaasusime neile neljakesi järgi ronima. Umbes 1,5 tunni pärast hakkasime eesminejateskahtlema, nad tõusid väga otse, ilma suunata vasakule jäävale klassikalisele rajale.Kui nad ühelt lumenõlvalt hakkasid lumelaudadega allapoole liuglema, oli asi selge!Susanini temp, vaja võtta suund otse vasakule, s.t. traverseerida pikalt mäenõlva. Nõlvoli kaetud rusikasuuruste veerevate laavamoodustistega ja vahelduvalt paakunudlibeda lumega, tuli ületada kõrgeimaid laavavoolusid ja madalamaid laiuuhtevoolusid. Õige tõusutee ei ilmunud kuidagi nähtavale. Ilm oli muutunud külmaks,tuul läbilõikavalt tugevaks, kott tüütult raskeks, kõhutühjus ja väsimus piinasid. Peale viie tunnist rügamist jõudsime lõpuks põhiraja onnide juurde. Oli kaviimane aeg. Algselt olime planeerinud seal magamiskotis väliööbimist mõne onniukseaugus, kuid nüüd kulusid viimasel hetkel Koduextrast ostetud kerged telgidmarjaks ära. Kõik onnid ja varjualused olid hoolikalt kinnitatud, vahemikud jatühikud kaldus jäätunud lund täis tuisanud. Õnneks leidsime onnide vahelt enam-vähem sobiliku platsi kuhu sai 2 telki püsti sokutada. Ilma nende telkideta oleks öökeeruline olnud, 7 kraadi külma ja läbilõikav tuul. Söögitegemise vee olime alt kaasavedanud, meil oli üks priimus 1 l bensiiniga (sobilikke gaasiballoone me ei leidnud). Hommikul oli ilm selge, külm ja tuuline. Asutasime enne üheksat minekule.Panime kohe kassid alla, sest edasine tee oli vaid tugeval koorikulisel lumel kaldega35-40º, ei mingit nõlvakraabitud rada ega ääristavaid kette, kõik ilmselt lume all.Esialgu püüdsime otse tõusta, kuid see käik väänas jalgu. Tagasi vaadates nägin, etJüri ja Jaan kohmitsevad ühe onni kõrval, kuni pöördusid tagasi (Jüri ei saanud kassekorralikult saapa alla, Jaan läks talle kaaslaseks). Nii jäimegi suurest seltskonnast vaidElsuga kahekesi ilusa mäe tipu poole rühkima. Kaheksanda jaama eel on shinto oranž värav, kõik tulijad peavad sealt läbiminema, mujalt ei saagi. Värava alune trepp oli paksult paakunud lund nii täis, et sealtülessaamine oli paras võimlemine. Edasi jätkus jäine rada onnide vahelistel 17
  18. 18. platvormidel ja kitsastel treppidel täistuisanud ja paakunud lumel. Kuskilt polnudkinni haarata. Meil olid kaasas kepid ja kirka, mõnes kohas oli kirkaga hea ronida, saitehtud kirkajulgestustki. Pärast peajaama viimaseid onne muutub nõlvakalle järsult teravamaks. Kassid haakusid napilt kõvasse firni, hommikune tuul lõõtsus tormi-iilidena. Ohutum oli liikuda serpentiine tehes, igal sammul tuli kaaluda, et tuul ei lükkaks tasakaalust välja. Sellist tuuletugevust olin kogenud vaid Aconcagual ja Everestil, seal ulatus see kolmekümne meetrini sekundis, siin pakuks välja 25 m/s. Viimane järsem tõusuosa olifüüsiliselt kurnav, tuli hoolikalt jalgu kontrollida ja tuult jälgida, võttis ähkima. Igalekoperdamisele oleks võinud järgneda pikk ja tõsine liug allamäge. Käes oli 2 paariwindstopper kindaid, kuid näpud ikka külmetasid.Mõnikümmend meetrit enne kraatriserva ilmusid taas onnid, mis olid katuseni lumes.Viimasest shinto väravast tuli lausa läbi roomata, kuigi ava peaks olema 2,5 – 3 mkõrge. Veidi enne kella ühte astusime rajutuules kraatriservale. Oli 19. aprill 2010. Fuji kraater on umbes 700 meetrise läbimõõduga ja 100 meetrit sügav lund täissüvis, alla viis kaljudele kinnitatud sõlmiline köis. Fuji viimane purse fikseeriti 1707.-1708. a. Kraatriserva ringi pikkus on umbes 2,3 km, suvel tehakse ring peale 40minutiga, kõrgeim nukk jäi 500 m paremale. Tugeva tuule ja külma tõttu ei hakanudsinna minemise peale isegi mõtlema. Külm ajas kiirelt alla, paar rosina ja šokolaadi ampsu, külmunud teed peale jaminema. Alla astudes pidi olema topelt ettevaatlik, libisemise oht suurem, eks selililiug on ka pikem. Ka laskudes sõelusime sikk-sakki, et ikka kindlam oleks. Telgi juurde jõudsime 2,5 tunniga, väsimus ja nälg oli suur. Teiseks ööks sinnaküll jääda ei tahtnud, külm ja tuul kiusasid. Selge mõistus ja mets võitsid, pärastkerget sooja söömaaega toppisime asjad kotti ja asusime allapoole astuma. Laskusime, tee muutus ahtakeseks, kuid jäljed lumel viisid edasi. Jõudsimeüksiku kinnise shinto pühamu juurde. Arvasime, et see ongi sobilik koht, kus võiks öömööda saata.Umbes kell 2 öösel ärkasime tugevate tuulepagide peale, telk plaksus, potid jasööginõud kolisesid õues. Käisin väljas, korjasin nodi kokku, kinnitasin telgi jamagasime edasi, kuni kell seitse tulid ülalt mööda külmunud lund krabisevad sammudja reibas Inna hüüdis: Äratus!Neil oli kell 2 öösel lagedal nõlval tuul telgi ühe ropsuga lõhki käristanud, et tuul asjuära ei viiks pidid nad neid koiduni kinni hoidma, nüüd tulid kiiresti alla. Panime asjad kokku ja asusime minekule. Natuke ekslesime, tuli esimene auto,kuhu me ei mahtunud, sest see oli töölisi täis. Siis tuli teine auto, juht üksi. Meie juttu,et tahame Kawaguchikosse, ta ei mõistnud, kuid sellest, et tahame alla sõita, sai aru. 18
  19. 19. Sõitsime üle paarikümne minuti, kuni jõudsime Fuji Yoshida raudteejaama, seegahoopis teise linna!Sõitsime rongiga 2 peatust ja läksime endisesse majutuskohta, kus ootasid meid mäelmittevajalikud asjad, just selleks ajaks kui teised tulid teatega, et poole tunni pärastväljub buss Hakonesse, Jaapani tuntumasse termaalalale, meie järgmisse sihtpunkti. Hakone kaldeerasse viib köistee. Sõites üle oru, näeb maasoojuse taltsutamist,pinnasesse kollaste fumaroolilaikude kõrval on puuritud paarisaja meetri sügavusseaugud, et sealt toruderägastikuga ammutada kuuma vett, millest omakorda toodetakseelektrit ja soojust.Termaalala põhiline atraktsioon oli väävlirikkas kuumas allikas keedetud mustadmunad, muidugi vaid neile, kes olid ka enne termaalväljadel käinud. Munad muutusidmustaks ilmselt keemilise reaktsiooni tõttu. Järgmisena sõitsime Barutoga kohtuma. Kohalejõudmine oli paras katsumus,kuid lõpuks me sinna jõudsime. Põgus vestlus Barutoga, vaatasime ka treeningut. Järgmisel hommikul tegime varakult kalaturu külastuse. Tokio Tsukiji kalaturgon maailma suurim, eriti eksootiline, paikneb mitmel heal hektaril, kaubeldakse kuni400 erineva mereanniga. Enamus kaubast elab, liigutab. Isegi suured mahalõigatudkalapead liigutasid lõpuseid. Igal varahommikul kell 5 on turul tuunikala oksjon, kuidsinna võõraid pealtvaatajaid enam ei lubata. Oksjon olevat väga hasartne, uudistajadei mõistvat kombekalt käituda. Lõpetuseks: Jaapan on põnev ja ilus maa, eriti kevadel, kirsside õitsemise ajal,inimesed on viisakad ja lahked. Hooajaväline Fuji ronimine võib kujuneda karmikstegevuseks. Kohale tasub minna omal käel, saab poole odavamalt kui reisifirmaganing on võimalus minna, kuhu tahad. Kaks nädalat kohapeal olla võib jääda veidinapiks, kuid ülevaate maast ja inimestest saab.Tõivo, juuni 2010Põlva Matkaklubi lipp Kilimanjaro tipusInimesele on antud võime unistada ja kui need pole liiga utoopilised, on lootus kanende täitumiseks. Ühe aastatepikkuse unistuse täitumise nimel asusid 17. jaanuarilneli matkameest teele, et tõusta Aafrika kõrgeima mäe, Kilimanjaro (5896 m), tippu.Gruppi kuulusid ammused matkasõbrad Neeme Koks ja Kalev Pikaru Harjumaaltning Ülo Needo ja Seido Suija Põlva Matkaklubist. Lendasime Helsingist Istanbuli kaudu Keenia pealinna Nairobisse ja sealtbussiga Tansaania linna Arushasse. Kui kohalik kellaaeg on meie ajast vaid tunni jaguees, siis kliima muutus oli suisa äärmuslik, meie talvest sattusime peale 11 tunnilistlendu ekvaatori lähistele 35 kraadisesse leitsakusse. Nairobis maandudes tabas meidka kogu reisi tõsisem äpardus. Vahemaandumisel Istanbulis ei jõutud meie pagasitümber laadida ja olime ise kohal aga varustus mitte. Murelikuks tegi, sest pidimekohe edasi Tansaaniasse sõitma. Varustuseta ei tule paraku mingit mäge… Põnev bussireis Arushasse kestis koos piiriületuse ja viisade vormistusega üle 6tunni, kogesime väga erineva tasemega teelõike, maastikke, külasid, nägime karjuseidkõrbetuules ja piiril pääsesime napilt kelmusest. Arushas kohtusime oma giidi, Remid 19
  20. 20. Mmassy´ga, kes hoolitses meie eest kogu Aafika rännaku jooksul. Arusha, Tansaaniasuuruselt ehk kolmas linn on põhiline keskus, kust suundutakse Kilimanjarotvallutama ja alustatakse safarit kuulsatesse rahvusparkidesse, millest tuntuim onSerengeti. Ka meie seiklus on planeeritud 2 osalisena – eesmärk on jõuda tippu jaseejärel suunduda safarile. Esmamuljed nii Keeniast kui Tansaaniast olid positiivsed. Arusaadavalt erinesid keskkond ja elukorraldus Euroopa omast nagu öö ja päev, kuid kõik tunda toimib ning inimesed on sõbralikud ja meeldivaid. Loomulikult on ka kuritegelik kontingent olemas ja eriti ahvatlevaks saagiks on kindlasti valge turist. Masai rahvusest kohalik elanikkond räägib suahiili keelt ja endise inglise asumaana on levinud ka inglise keel,ka liiklus on inglisepäraselt vasakpoolne. Kõikjal külades aga ka linnades kohtabsaledaid ja suhteliselt pikakasvulisi rahvariides inimesi, kelle iseloomulikukstunnuseks on ka suure auguga väljavenitatud kõrvalestad. Miskipärast on valgenahavärviga inimesi väga vähe, peale väheste turistide kohtab vaid üksikuid kohalikkevalgeid. Religioosselt kuuluvuselt jaguneb elanikkond enam vähem võrdseltmoslemiteks ja kristlasteks, kes suudavad rahumeelselt koos elada. Kuid just 2002. akorraldas al-Quaida just Keenias oma esimesed rahvusvahelist kõlapinda leidnudterrorirünnakud. Viibime Arushas mõned päevad, mis kuluvad tõusu ettevalmistusele. Vahetamekohalikku raha-šillingeid (see protseduur on väga aeganõudev), Remid hangibrahvuspargi pääsmeid, komplekteerib saatemeeskonda, varub toitu jne. Meie hotell onülimalt spartalik ja linnas pole suuremat teha. Kolmanda maailma linnad ei hiilga eiarhitektuuri ega muude vaatamisväärsuste poolest, piirdudes vaid mõne uhkema äri japangakvartaliga. Sümpaatse mulje jätsid korralikult rajatud koolimajad ning lastekenad koolivormid. Viimane öö linnas oli meile üsna unetu. Öösel kell 2 saabusRemid meie pagasiga, millele ta pidi piirile järgi sõitma, kuna toll oli selle bussistlihtsalt maha tõstnud. Kell 4.45 äratas meid mošee minaretist üle linna kaikuv kutsepalvele, oli aeg mäkkemineku varustust komplekteerida.Teekond linnast Kilimanjaro suunas kestis 4 tundi ja esmakordselt avanes võimalusheita pilk sellele suursugusele mäele. Lumise tipuga vana vulkaan mõjus omavõimsuses ja üksinduses kauni ja ahvatlevana. Autotee lõppes 1800 m kõrgusel, kuson viimased külakesed ja asub rahvuspargi sissepääs. Metsikult omapäi matkaminepole siin võimalik -kohustulikud on maksud, load, registreerimine, giid jne. Tõusukson võimalik valida 8 erineva raskusastmega marsruudi vahel, kuid need rajad mingiteslõikudes ühinevad. Meie aklimatiseerumiseks ja tippujõudmiseks oli planeeritud 5päeva ööbimistega kolmes vahelaagris. Esimesel päeval läbisime 4 tunniga 12 km, tõustes seejuures 900 m ja jäime2700 m kõrgusele Mandara laagrisse. Rada oli lihtne, kulgedes lopsakas vihmametsas. 20
  21. 21. Rõõmu pakkusid aegajalt ilmuvad ahvid, kirevad linnud. Enne laagrisse jõudmisthakkas väga järsku vihma kallama. Keebid peavad kogu aeg käepärast olema.Ööbimiseks oli laagris korralikud 4kohalised puidust telkmajad, kuhu napilt kavarustus mahtus. Öövaikust häirisid ahvide häälitsused ja ragistamine. Teine päev algas kella kuuese ärkamisega linnulaulu saatel. Hommikudmägedes olid kaunid, päike tõuseb seal kiiresti. Oh seda paljukeelset sagimist –sõbralikud matkajad koos kogu maailmast. Pooletunnise rännaku järel asendus metspõõsastikega. Mida kõrgemale, seda hõredam taimestik. Metsailu asendub avaratevaadetega ja vahel näitab end kogu ilus ka mägi ise. Lõunapaiku läks pilve ja peagikostis äiksekõmin - saime nii vihma kui rahet. 6 tunnise rännaku järel jõudsime teise,Horombo laagrisse. Läbitud oli 15 km ja tõustud 1020 m. See on suur laager hüttide,telkide spartalike kemmergute, söögimajade ja muu hädapärasega. Esmakordseltnägime ka ühe ratta ja amortidega varustatud kanderaame, millega mäestikuhaigusestvõi traumast niidetud rändaja alla toimetati. Mäestikuhaiguse vastu aitab kõigetõhusamalt just kiire laskumine. Ühele patsiendile tuli lausa kopter järgi. Nii laagris kui rajal äratas meie omavaheline jutt tihti tähelepanu – eesti keelerineb tuntavalt teistest. Ja oh üllatust, oli siis tegemist prantslaste, jaapanlaste,austraallastega –Eestit teadsid kõik! Üks inglane seletas kaaslastele, et see oli jubavanasti rikas maa, kuulus Hansaliitu. Kõige lõbusamad olid kohtumised Jaapanigrupiga – erinevates laagrites või rajalõikudel taas kohtudes tundsid nad iga kordsuurt heameelt ja itsitasid nagu väiksed lapsed. Horombo laagri piirkonnas oli taimestik juba üsna kidur, vaid madalad põõsad ja samblikud. Seda ootamatum oli kohata väidetavalt vaid sellele piirkonnale omaseid 3-5 m kõrgusi jämeda tüvega taimi Senecio Kilimanjari, mis sarnanevad palmide ja ka kaktustega. Eelmise päeva leitsakust sai siin üleval jäine hommik. Kolmas päev oli planeeritud aklimatiseerumiseks ja tegime 10 kilomeetrise radiaali ca 500 müles ning laskusime laagrisse tagasi. Söögiisu oli kõigil vilets ja mis seal salata, egamiskit maitsvat pole ka. Aga Remid jälgis pidevalt, et me sööksime ja jooksimepiisavalt. Harjumatud maitsed, püreesupid, pudrud, riis ja päevad läbi tee ja veelarpimine (aklimatiseerumise soodustamiseks tuleb juua 3-5 liitrit vett päevas). Hommikud olid laagris põnevad. Umbes poole kuue ringis hakkasid kõikjaltsaatjate telkidest priimuste pahinat kostma ja peagi oli kogu laager jalul – vältimatudtoimingud, eine, varustuse sättimine ja kaheksa ringis teele. Neljandal päeval läbisime 15 km tõustes jälle ligi kilomeetri. Jõudsimeviimasesse, 4703 m kõrgusel asuvasse Kibo laagrisse. Rada oli lai, tõus lauge.Taimestik kadus ca 4000 m kõrgusel ja kõikjal laius kivikõrb. Ülesrühkijad olidrõõmsalt ärevad ja laskujad ergutasid neid hüüetega Good luck! Kandjad manitsesidpidevalt kõiki tõusjaid omas keeles poli poli, mis tähendab aeglasemalt-aeglasemaltvõi ehk suupärasemalt tasa tasa. Veel kõlas pea igal kohtumisel rõõmus tervitusdzambo! ja tihti ka tänulik tunnustus karibu! Huvitav, mis seletus sellel on, aga 21
  22. 22. samalaadset tervitust gudzi dzambo, kuulsin ka tuhandete kilomeetrite kaugusel teiselpool India ookeani Himaalaja mäestikus paiknevas Bhutani kuningriigis. Kibusse jõudmine oli hõreda õhu tõttu lõpus päris raske, viimased tõusud panidtõsiselt hingeldama. Laager ise oli külm, kõle, isegi ebasõbralik. Meid paigutati10kohalistesse naridega tubadesse, kus kõik askeldasid, et öiseks tõusuks vajalikriietus ja varustus valmis seada. Enne selle laagri rajamist ööbiti lähedalasuvaskoopas, nii et praeguste tingimustega tuleb rahul olla. Sundisime end sööma ja teedjooma. Õhtul tegime veel ühe tunnise aklimatiseerumistõusu, rada oli järsk ja vägaväsitav. Kella 19-20 ringis sättisime end naridele ja üritasime uinuda. Aga tundus, etmagamisest suuremat välja ei tulnud. Aga juba 22.45 toimus üldine äratus ja laagermuutub hetkega sagivaks sipelgapesaks. Algas viies ehk tipupäev! Narilt alla ronides oli tunne, et süda lihtsalt väriseb. Arvasin, et aklimatiseerumisaeg jäi ebapiisavaks ja arutasin seda giidiga juba esimestel päevadel, kuid ta jäi oma skeemi juurde. Ja siis selgus, et ühel meie grupi liikmel on viimaste tundidega tekkinud väga tõsised hingamisraskused. Raske ja valus otsus – tema tõusta ei saa ja peab esimesel võimalusel saatjagalaskuma hakkama, sest olukord võis kiiresti halveneda. Jätsime kaaslase raskesüdamega laagrisse (halva enesetunde tõttu oli mahajääjaid teisigi) ja südaööl asuskogu seltskond hanereas ööpimeduses otsmikulampide valgusel teele. Taevas olitähtedest kirju, külma oli 5 kraadi. Ees ootas pikk ja elamusterohke päev. Radamuutus aina järsemaks. Sikk-sakiliselt mööda lahtist moreeni liikudes kasutasimekaljunukke või tasasemaid kohti sagedasteks puhkepausideks. Hingamine muutusjärjest raskemaks. Kuus tundi möödus märkamatult ja olles tõusnud 900 m, jõudsimekella 6 ajal üles kraatri servale. Siin sai vabalt istuda ja puhata,. Silmapiir hakkasroosatama ja peagi valgenes. Ilm oli tuuletu, mõnusad külmakraadid sundisid sõrmi javarbaid liigutama, avanesid lummavad vaated ümbruskonnale ja kraatri põhja. Tipunijäi kõndida ca 2 tundi ja tõusta oli vaja veel 300 m. Rada kulges esmalt kraatrisiseserva mööda, olles kohati ohtlikult kitsas ja jäine. Mida edasi, seda ohutumaks jalaiemaks rada muutus ning pühapäeval, 24. jaanuaril kell 7.30 oli meie esimene meestipus! Umbes 40 min jooksul olime kõik tippu jõudnud. Viimase lõigu läbimisimehapnikupuudusel väga aeglane. Aga millised ülevad hetked, võrratud vaatedliustikele, kraatri põhja! Vastastikused õnnitlused ja pildistamine. Emotsionaalnelaeng oli võimas! 5896 m oli meie kõigi kolme isiklik kõrgusrekord. Ja teada on, et niiohutult matkates Kilist kõrgemat mäge maailmas vallutada pole võimalik, kõrgemadtipud eeldavad väga head ettevalmistust. Ka tagasitee oli hapnikupuuduse tõttuvaevaline, mõnel kergem, teisel raskem. Vahepeal tuli puhata iga 3 m läbimise järel.Alles kraatri servalt laskudes läks enesetunne paremaks ja hingamine normaliseerus.Kibu laager küll paistis, kuid tuli lähemale väga visalt. Meie grupi esimene meesjõudis alla 11 ajal. Mõne tunni jooksul olime kõik taas Kibu laagris ja pärast lühikest 22
  23. 23. puhkust asusime taas teele, et õhtuks alla Horombo laagrisse jõuda. Kurnatuse tõttuoli teekond raske, aga emotsionaalselt nauditav. Tipp oli tehtud ja nüüd hõikasimejuba meie ülesrühkijatele Good luck! Õhtuks olime planeerinud väikese tähistamise,kuid pikk päev oli oma töö teinud ja jaksu jätkus vaid aruteludeks. Kuues päev, viimane hommik Horombos. Gruppide saatemeeskonnad laulsidjärgemööda oma matkajatele Kilimanjaro laulu, jagasime tänutäheks dollareid jamuidugi Vana Tallinnat, jätsime jumalaga, viimased tagasivaated laagrile ja õhku jääbnukker küsimus – kas satume veel kunagi siia? Vastust aimame kõik, kuid keegi eitaha seda välja öelda. Taas kordub sama – rajal kohtuvad rõõmsad ülesrühkijad ja seletatud ilmegalaskujad. Rändureid on kõikjalt maailmast, on mehi ja naisi alates 16 eluaastast kuni75 aastaste matkahuntideni. Läbime peatumata alumise laagri ja keskpäevaks jõuametagasi Kilimanjaro rahvuspargi väravasse, päevatee pikkus 27 km. Tansaania riik on rahvuspargi maksusid tuntavalt hästi kasutanud – kogu radaoli hooldatud, rajatud sillakesed ja vahelaagrid. Kõikjal puhtus, ei mingit rämpsu,kogu pakend jm. jäätmed tuuakse alla. Suudaksime ka meie oma loodusradadel sellisesuhtumise saavutada! Taas päev Arushas, tegime ettevalmistusi safariks tasandike rahvusparkidesse.Järgmisel hommikul asusime teele. Esmalt küastasime Manjara rahvusparki, mishõlmab suurt järve ja metsa, mida piirab kaljujärsak. Nägime palju erinevaidloomaliike, massiliselt oli just ahve. Ööbisime külakeses telkides. Järgmine päev viis meid Ngorongoro rahvusparki, mis on ainulaadne paikmaailmas. Ligi 30 km läbimõõduga vulkaani kraatrit ääristab 400 m kõrgune kraatriserv. Laskusime sügavale kraatri põhja justkui paradiisi – lopsakas savann, järved jakogu ala on täis suurel hulgal erinevaid loomi - sebrad, antiloobid, impalad, gnuud,elevandid, pühvlid, kaelkirjakud, jaanalinnud, sead, jõehobud, flamingod ning paljuoli meie toonekurgesid! Nägime ka üksikuid ninasarvikuid, lõvisid, hüääne. Kõikneed loomad elavad kraatris, millest enamus liike järskude servade tõttu välja ei pääsening milleks ongi vaja välja, kui süüa ja juua on piisavalt. Järgmisel päeval suundusime Serengetti, tõenäoliselt tuntuimasse rahvusparki.Selle omapäraks on lõputud silmapiirini laiuvad tasandikud ja uskumatuna näivloomade arvukus. Tundide viisi sõites jäi mulje, et erinevaid loomi on siin kümnetesmiljonites. Pika otsimise järel nägime ka leoparde ja gepardeid. Kõik ööd magasime telkides, meie mõistes RMK laagriplatside taolisteskeskustes. Neis olid lihtsad pesemisvõimalused ning söögitegemiseks ja söömiseksrajatud varjualused, mis eelkõige hüäänide öiste külastuste vastu olid traatvõrgugasuletud. Pimeduses laagri territooriumil liikuda ei tohtinud, sest ühe laagri juures ca150 m kaugusel nägime lõviperekonda ja hüäänid ulgusid – jõllitasid pidevalt ümberplatsi. Lõpuks võtsime kursi Aafrika suurima, Victoria järve suunas. Elamusterohkeoli rändkarjakasvatajatest nomaadide külastamine. Väikese tasu eest tutvustati meilepõhjalikult 120 inimesega masaide külakese elu. Karjaga rännatakse sinna, kus onvärsket rohtu ning mingil ajal tullakse jälle tagasi. Küla on metsloomade eest tihedaokkalise puhmaga kaitstud, elatakse savist, okstest ja nahkadest rajatud onnides. Kunapõllupidamisega selles piirkonnas ei tegelda, on peamiseks toiduaineks piim, liha javeri, millest erinevaid toite valmistatakse. Siiani elatakse polügaamselt, kogukonda 23
  24. 24. juhib külavanem, kes pärib ameti isalt. Lastele on küla servas eraldi hütt koolitarkusesaamiseks. Inimesed on kenasti ehitud, rahvariietes ja väga rõõmsad. Saime meieginende tantsust osa. Mõned päevad puhkust Eesti pindalalt suurema Victoria järve ääres Musomalinnas ja meie seekordne seiklus on seljataga. Kuid hõllandus, mida kogesime, saadabmeid elu lõpuni. Kui sul on unistus, anna teada, musta mandri heasüdamlik must mees Remidootab sind. Kilimanjaro vallutamine on jõukohane igale sportlikule inimesele.Pingutus tasub end kuhjaga.Seido SuijaTrollidemaal energiat laadimasTrollidemaa Norra pakub imelisi vaateid, erinevaid maastikke ja üsna suuri kõrgustevahesid ning kahe ookeani hingust fjordide kallastel. Just sellistes mägedes, kuspinnareljeef muutub väga kiiresti, saab asjatundjate soovitusel palju erergiat.Sirvime matkapäevikut:3.juuliAlustame tõusu 207 m kõrgusel asuvast parklast. Rada on tugev, lookleb puude vahelaina kõrgemale. Siin liigub palju rahvast. Hakkab sadama. Vihmakeebid peale jaedasi! Meie ees lähevad 11–aastane Ken ja lumetiiger Helme. Üleval on ühes kohasjulgestustross. Allavaates haigutab tühjus....Jätkame tõusu võiduka lõpuni. Ees ikkaKen ja Helme. Vaateplatvormil on siin praegu paarsada inimest. Naudime ilusaidvaateid Lysefjordile ja Atlandi ookeanile. Prekestoleni (kantsli) kalju asub Rogalandimaakonnas ja langeb 597 m kõrguselt Lysefjordini. See populaarne paikrahvamatkadeks. Samuti langevarjuhüpeteks seisvalt aluselt (basejumping).7. juuliMandri Euroopa suurimale liustikule (480 km2). Kell 5.45 alustame neljakesi tõusu Lodalskapa mäe suunas. Meie eesmärk, Lodalskapa mägi, on udus ja pilvedes. Lodalskapa mägi (2083 m) on mandri Euroopa suurima liustiku – Jostedalsbreeni (Jostedali liustiku)kõrgeim punkt. Mõned firmad pakuvad giidiga retke sellele. Liustik paikneb Lõuna-Norra lääne- rannikul Sogn og Fjordane maakonnas ning kuulub 1991.aastal asutatud Jostedalsbreeni rahvusparki.Kiireim tee Lodalskapa’le algab Bodalsater’is 585 m kõrgusel. Siin on väikealpilaager. Jääõppusi tehakse tavaliselt tõususuunas paremal, Bodalsbreeni liustikul. 24
  25. 25. Rada viib üle silla kahe kose vahele, kus algab järsem tõus suurte kivide vahel ülesBodaleni, Brattebakkeni mäkke.Rada jätkub üle Bohrsbreeni liustiku Lodalskapa edelaribile Staleskari lähedal. See ontavaline sisenemispunkt Lodalskapa’le. Liustikul on tavaliselt suve algul ohutu lumi.Kuid köis ja kassid võiksid kaasa olla. Smattene jääkosk on teine populaarne teeliustikule. Kahe kose vahel tõuseb rada järsult üles. Rada lookleb serpentiinides ainakõrgemale. Kivist tuurid aitavad rada leida. Tagasivaates paistavad all orus meietelgid ja alpilaager. Kose kohal suruvad madalad kaljud raja kokku. Seal on postkastisvihik tippuminejate jaoks, kuhu meiegi kella 9 paiku oma nimed kirjutame.Kivituuridega rada toob meid Bohrsbreeni liustikule. Võsast välja jõudes muutub ilmoluliselt halvemaks: puhub tugev tuul ja nähtavus hakkab kaduma. Paneme soojadriided selga, kassid alla ja liigume piki liustikku köisseongus. Peagi, umbes 1600 mkõrgusel, oleme sunnitud tagasi pöörduma, test tuul tugevneb tormiks ja nähtavustpole enam. Trollid on meie peale kurjaks saanud! Miks?Tagasiteel vaatame rajast laskumissuunas paremal pool veel külmunud järve jajälgime eemalt Bodalsbreeni liustikukeelel toimuvaid jääõppusi. Kell 14 jõuametagasi oma laagri telkide juurde.9. juuli.Tõus kõrgeimasse tippu.Galdhopiggen asub Norra kõrgeimas osas Jotunheimi (tõlkes ’hiiglase kodu’)Rahvuspargis. On Norra ja Põhjamaade kõrgeim tipp (2469 m), ainult 5 meetritkõrgem kui lähedal asuv Glittertind. Norra populaarseim tipp oma kõrguse tõttu ninget ei vaja mägironija kogemusi. Mägi on kolmest küljest ümbritsetud liustikega, väljaarvatud ida suunast Spiterstulenist.Palju aastaid pidasid norralased kõrgeimaks tipuks Snohetta’t. 1844. a tegi geoloog jamägironija Baltazar Mathias Keilhau kaks edutut katset jõuda Galdhopiggeni tippu.1850. a jõudsid 3 meest Lom’ist mäe tippu: giid Steinar Sulheim, õpetaja Arnesen jakirikumees Flotten. Põhja poolt, Jyvasshytta hotellist ja suvesuusakeskusest alustab1840 m kõrguselt enamus matkahuvilisi. Kõrguste vahe on siit tõustes oluliseltväiksem, kui ida poolt tõustes. Põhiline osa liigub mägigiidide juhtimisel raha eest jaületab liustiku köisseongus liikudes.Meenutused minu paari aasta tagusest tõusust Juvasshytta poolt:Suusanõlvad on siin avatud aastaringselt, kuid suvel, eriti pööripäeva paiku, on siinpideva päevavalguse tõttu eriti lummav. Ja norralaste seas on suvesuusakeskusedväga populaarsed. Järgmistel päevadel proovime meiegi selle mõnu ära! Esimesemajakese ehitas siia juba 1884. aastal tuntud mägigiid Knut O. Vole, kellebareljeefiga mälestuskivi on siin aukohal.Eile tõusime siia laugele mägiplatoole 1840 meetri kõrgusel paiknevasseJuvasshytta turismi- ja suusakeskusesse (turisthytte) päris hilja. Viimased kümmekondkilomeetrit liikusime asfalteeritud erateel, mille eest tasusime tõkkepuu automaadile70 NOK-i metallraha. Autoga sõites võtavad kõhedaks järsu nõlva ägedad kurvid.Üleval hütis vabu tube polnud, aga lahkelt lubati telkida hüti kõrval rohustelplatsidel.Hommikul saabub siia bussidega poolsada matkahuvilist, kellel on meiega ühine siht.Tasulised liustiku ja Goldhoppiggeni tipu retked algavad siit igapäevaselt kell 10.Neid juhivad tõsised mägironijad, mitmed neis on Norra Mägimatkajate 25
  26. 26. Assotsiatsiooni liikmed. Palume mägigiididelt konsultatsiooni ja saame loa omavarustusega iseseisvalt jätkata siinses rahvuspargis. Varasuvise sügava lume tõttupraegu kasse matkasaabaste alla vaja pole. Paar seljakotti soojade riiete, eine jaesmaabipakiga selga. Köis ja kirkad kaasa ja tiputõus võib alata....Kolmnurkse kujuga järsk ja tume kaljusein paistab ees. See ongi meie tänane tipp.Möödume köistee alumistest jaamadest. Suusanõlvadel on palju slaalomi ja lumelauasõitjaid. Kividest tuuridega rada viib meid lumisele liustikule. Hotellist on siia pooletunni tee. Edasi jätkame köisseongus: kallet praktiliselt pole, kuid lume all liustikusvõivad olla praod. Liustiku lumel looklev tambitud rada on hästi nähtav. Aga sammkõrvale pehmele helesinisele lumele, vajutab poole sääreni läbi. Puhast helesinistvärvi on nii Norra jõed, lumi, liustikud, järved ja fjordid.Umbes tunniga ületame liustiku ja liigume lumelt tõususuunas suurtele kividele.Köied võib jätta siia kuivama. Aga kirka või suusakepi peaks kaasa võtma!Kolmnurkne tume kaljusein paistab lähedalt üsna hirmutav, kuid tõususuunasvasakult viivad kerged kaljud ja seejärel kuni 30-kraadine sügava lumega nõlvkaljuseinast ohutus kauguses tippu. Kivituuridega kaljuraja ja lumenõlva läbimisekskulub teine tund käiguaega, kõrguste vahe on umbes 500 meetrit. Suve teisel poolelmuutub lumenõlv jäiseks: siis on vaja metallkasse matkasaabaste alla. Vaates ette onnäha tipu kolmnurkne järsk kalju. Sellest minnakse liikumissuunas vasakult möödaumbes 30-kraadisele lumenõlvale. Köisjulgestust enam vaja pole...Meie alustame täna kl 6.50 ida poolt Spiterstuleni hotelli juurest (kõrgus 1100 m).Siia jõudsime eile, sõites viimased 18 km erateel (tee tollimaks). Hotelli juures onparkla. Telkimiskohad on üle silla. Valime oma platsid väikesesse varjulisse lohku.Telkimise eest tuleb tasuda hottelli administraatoritele 50 NOK-i inimese kohta. Selleeest saab dušši žetoone.Siit algav rada kulgeb suhteliselt järsult üles, algul rohusel kivinõlval. Kivikuhilatesttuurid on hästi nähtavad. Peagi rada hargneb paremale Juvasshytta suunas.Käimiskeppidest on palju abi. Meie jätkame rajal tõusu otse Galdhopiggeni suunaskergetel kaljudel ja sügavas lumes. Seljataga, veidi paremal, paistab pidevaltGlittertindi lumine tipp. Soovitatav on tõusta hommikul varem kui lumi pole veel liigapehme, siis ei vaju sügavalt sisse. Näeme, kuidas mägigiidide juhitud huvilisedliiguvad Juvasshytta poolt üle liustiku. Mõlemad rajad kohtuvad tipus. Tippu jõuame kell 10.30, kõik kuuekesi. Aega kuulub seega 3 tundi ja 40 minutit. Vaated on ilusad, nagu tõelistes kõrgmägedes! Lumiseid tippe on palju. Meie entusiasmi vähendab samas tipus olev kohvik. Selle varustamine toimub kopterilt: kaup lastakse trossiga alla. Tipukohviku uks on tavakülastajatele kinni: oodatakse mägigiidide vahendusel saabuvat rahvast. Katusel on veebikaamera. Täname trolle, kespilved hajutasid et meid tippu lubada! Teame, et tipu teisel pool on vertikaalnekaljusein, millele küll udus sattuda ei tahaks. Kinnitame keha hea ja paremaga... 26
  27. 27. Laskumisel Spiterstuleni hottellini on samuti ilusad vaated. Vastu tuleb palju rahvast,nii mägigiidide juhtimisel kui ilma. Galghopiggenilt Spiterstuleni hotelli laskumisekskulub 2.30, teeme paarikümne minutilise haagi lumisesse tippu. Laskumisel kohtameveel saarlasi, kes seekord tippu ei jõua.Alla Spiterstuleni hotelli jõuame kõik koos kell 14. Käime dušši all, teeme soojalõuna. Lisaks saarlaste autodele on siin veel Valdo Kangur’i mikrobuss. Veidi haigeLiina on siin, ülejäänud noored olevat üleval lumeõppustel.Sõidame Lom-i kaudu alla soojemasse orgu. Ees ootab maantee puhkekoht Pullfossilähedal. Ilus männimets madalate kaljudega kärestikuse jõe kaldal....12. juuliLumise Snohetta mäe allSnohetta (2286 m) on Dovrefjelli piirkonna kõrgeim tipp, millel on mõned väikesedliustikud. Piirkonnas võib näha muskusveiseid. Siia pääseb Oslo – Trondheimi rongiKongsvolli jaama kaudu, umbes 2 tundi Trondheimist. Samuti võib tulla Trondheimi– Oslo maanteelt E6, mis kulgeb raudteega paralleelselt. Mägi asub 62.-el paralleelil, mitte kaugel polaarjoonest. Nii võib ilm olla väga karm: tugev tuul ja madal temperatuur. Märtsis ja aprillis on mõttekas siia tulla suusatama. Selleks on siin teel Snohetta tippu head varjupaigad: Reinheim 1350 m, Amotdalshytta 1300 m, Gamle Reinheim 1650 ( ainult hädaolukorras). Neist varjupaikadest võib poole päevaga jõuda Snohettatippu. Köisi ega alpinismivarustust vaja ei ole.Täna pääseme mäe lähedale sõjaväe keeluala kaudu. Siin on etteantud liikumisajadhommikul, lõunaajal ja õhtul. Sisenemine maksab auto pealt 50 NOK. Me sõidamealumisest tõkkepuust ülemiseni umbes 15 km. Edasi saab jalgsi liikuda avatud kivisel’kuumaastikul’ kivise tõusuribi suunas. Snohetta lumine tipp on hästi näha, ollesümbruskonnast oluliselt kõrgemal. Praeme eile norralastelt ostetud kala ja imetlemeilusat mäepanoraami, et homme varakult alustada tõusu.Trollid otsustavad aga teisiti: öösel hakkab tugevasti vihma sadama ja tõuseb ka udu.Hommikul on ilm väga vilets. Pole vähimatki lootust mäele minna! Raivo ja Veldakäisid siin mäe all suusamatkal ja ka siis ei õnnestunud mäe tippu tõusta. Kes onjärgmised?Autoga sõitsime umbes 4000 km ja tõusime paljudele Lääne- ja Kesk-Norratippudele. Roolis olid grupijuht- mägironija- Pamiiri lumeleopard Raivo ja Hindrek.Telkisime peamiselt autoteede puhkekohtades. Toiduained ostsime põhiliselt Eestistja menüü koostas Velda. Aktiivset puhkust nautisid veel mägironija-lumeleopardHelme (esimene Baltikumis ja siiani ainus Eestis), lapsed Ken ja Sten ning Tõnu jaallakirjutanu.Ülo Kangur, juulis 2010. 27
  28. 28. Korsika matkapäevikGrupp: Jaanus Reinvee, Merike Käämer, Ester Klaas, Levo Tohva ja ChristelleTohvaAlustuseks võiks rääkida ühe anekdoodi: Suurbritannia nõuab Islandilt võlga, cashitagasi. Kuna Islandi tähestikus c täht puudub, annavad nad ashi ja mitte vähe.Neljapäev, 22. aprillSelle ashi pärast on Euroopa lennuliiklus nädalaid halvatud ja meie reisiplaanidKorsikale küsitavad. Meie õnneks avati eelneval päeval lennuliiklus osaliselt. Kell3.30 stardime Riia lennujaama poole. Lennujaamas näeme tükk aega vaeva, et saadaseljakotid õigesse kaalu. Ryanairil ei tohi kaal ületada 15 kg. 18.30 kohaliku aja järgijõuame Figari lennuväljale. Ostame siit kaardi 1:100 000. 19.15 väljub buss Porto–Veccio suunas. Pooletunnise sõidu eest kasseeriti igaühe käest 10 eurot. Õnneks lubasbussijuht meid otse kämpingusse sõidutada. Olime arvestanud, et gaasi ei pruugi tänasaada ja magama tuleb minna tühja kõhuga, kuid õhtu lõpetasime 3 sooja pizza japudel rose veiniga. Mmmm, kas saab veel paremini Jaanuse sünnipäeva tähistada?See tundus tõelise luksusena.Reede, 23. aprillÖö otsa sadas. Selles 3 tärni kämpingus pole WC–paberit, seepi, vähe onelektripistikuid ja söögitegemise võimalust pole üldse. Suundume linna teisele katselevarusid täiendama.Ostsime hunniku süüa ja muud vajalikku. Ladusime prügikottidesse ja kõmpisimesõidutee äärt pidi läbi vihma kämpingu poole prügikotid üle õla visatud. Porto–Veccios käisime infopunktis, enam–vähem ainus koht, kus inglise keelega hakkamasai. Naised magasid päeva maha, taastasid jõudu. Õhtul ikka vihma eest peidus.Laupäev, 24. aprillHommikul selgub, et eile saadud info ei vasta tegelikkusele, kokkulepitud kohas bussei välju. Seega hääletame. Uurin ka takso võimalust, kuid 40 € ühe takso eest tundubpalju. Vahepeal algab vihmasadu. Üha tihenevas vihmas kulub autode pealesaamiseks 40 minutit. Meid peale võtvad autojuhid on temperamentsed, nõeluvadautode vahel ja tekitavad liiklusohtlike olukordi.Pühapäev, 25. aprillÄratus kell 5.30. Teele asusime kell 8. Külast GR 20 algusesse kulus pool tundi. Teealgas tõusuga, siis mööda mäekülge kuni kauni jõeoruni, kus tegime tunniselõunapausi.Peale lõunat tundus tõus üliraske, aga teekond, kus käisime oli pingutamist väärt.Jõudnud kiviplatvormile (umbes 1000 m), kus inimtühjus, otsustasime vaatamatahilisele lõunale, et ei astu enam edasi. Kaardi järgi oli ees ikka tõus ja vihma hakkaska tibama.Märkus: Päeval ere päike, vajab päikesekaitset. Õhtune tuulehoog ja vihmatiba agavajavad jopet. Veega rajal probleeme pole, vett on.Esmaspäev, 26. aprillÄrkame enne koitu. Päikesetõus peegeldab merelt tagasi. Sooja 10–12 kraadi, nõrktuul. Alustame 8.30. Hea on matkata Korsikal kevadel. Kõikjal on vett. Jätkubjoomiseks ja supiks. Teele jääb koskesid ja jugasid. Lõuna 13.30, ilm on pilvisemaks 28
  29. 29. ja tuulisemaks keeranud. Kella 15 paiku jõuame asulasse. Poode ei ole ja restoranist eisaa leiba osta. Raja hargnemine. Samas kohas paksult rahvast, mäekink Jumalaemakuju ja küünaldega, turismibussid, kaljudel kaljuronijad. Kell 18 õhtule. Enne sedamitu vastutulevat matkajate paari.Teisipäev, 27. aprillTahenema riputatud riided said öö jooksul lisaniiskust. Pakime telgi märjana kokkuning alustame täpselt kell 8.Teekond kulgeb ilma suuremate tõusude ja laskumisteta. Üle lumiste tippude puhubjäist õhku, mis võtab kurgud kähedaks, lisame riideid. Rada ümbritsevad vanadhiiglaslikud männid. Pärast jõeületust algab tõushüti suunas, tihedas männinoorendikus ajameliikvele 4 valge–musta lapilist metssiga.Kell 12.15 Asinao hütt. 1560 m. Telgi püstitasimelaudterassile, õhtusöök telgis tuulevarjus.Kolmapäev, 28. aprillHommik ilus päikseline, kuid pisut tuuline.Alustasime 8.30. Nagu ikka oli tõus küllalt järsk.Lumeni jõudes selgus, et sulamine on intensiivne.Lume paksus kohati 2 m ja lume all voolavadveenired - ojad, kuid koorik kõva ja kannab hästi.Kohati oli mäekalle korralik ja allapoole polnudkasulik vaadata. Jõudsime mäe harjale 3 tunniga.Edasi liikusime mäe tipu suunas mööda harjapidi.Tipus (2134 m) oli betoonist suur rist. Edasikulges tee kergelt laskudes orgu. Kella kuue paikulõpetasime matkapäeva kenas jõeoruspöögimetsas, kus krookustega kaetud rohuvaip.Neljapäev, 29. aprillHommikune äratus on veidi hilisem–6.45. Öö on olnud kastesem, kuid hommiksoojem. Taevas on ilus sinine. Teele 9.15. Meie teelookles pöögilehtede kahinas üle ojade allamäge,kus üha kevadisem õhk. Täna on me suund külalenimega Zivaco, kus tahaksime täiendada omatoiduvarusid. Kell on üks, kui Zicavosse jõuame.Oleme järsku astunud täisõies kevadesse. Murukasvab, sirel õitseb, puud on lehes ja loomulikultsoojem kui üleval mägedes. Kahjuks olemejõudnud siia siesta ajaks, tuleb kella kolmenioodata, et oma varusid täiendada. Teele pärast viiteMare e Mare Centre rajale. Aegajalt ääristasid teedkiviaiad ja samblased, väändunud ja suhteliselttihedad puud meie ümber. Tõeline Blairi nõiamets.Kõndisime esimese jõeni, kus jäime laagrisse.Reede, 30. aprillÄrkame paikesepaistelisel hommikul miljonialpikanni keskel. Soe oli magada, ümberringi 29
  30. 30. pöögimets. Läbime 2 küla, ühte läbib parajasti vanade autode ralli. Vanad Renaud,Alfa Romeod kupatavad vahegaasi andes ja kurvides mootorite möirates läbi mägede.Peatume korraks tanklas. Gaasi ei saa. Üldse on siinsetes külades poodidega raske.Kui pood üldse olemas on, siis on seal siesta.Laupäev, 1. maiTöörahvapüha algas mäest üles. Juba peale esimest tõusu sai võetud 2 Marsi.Marssimine pühade puhul võis jätkuda. Teekond mitte eriti erutavate vaadetega.Magusaisu juba päris suur. Col St. George Gite dEtape juurest saame kingiks üheleiva (lipsukujulise). Vihma hakkab sadama just telgi ülespanekul. Süüa teeme telgieesruumis. Peale Gite dEtapet väga raske leida vett ja normaalset ööbimiskohta.Pühapäev, 2. maiSaime laagri esimeste piiskade langedes kokku ning teele asutud. Maastik eelmisepäevaga sarnane, lisandunud on inimkonna progressi tulemusi, endised karjateed onbuldooseriga lõhutud laiemaks ning käsitsi laotud kivimüüridest saanud kohatiteetäide. Pietrosella lähistel hakkab vihma kallama, waterproof saapad peavad vettküll – seest väljapoole seda ei lase. Rajal on varasematest päevadesttagasihoidlikumalt hooldatud, on ettelangenud puid ning raja tähistamiseks kasutatudvärvi asemel kriidi või talgijooni maapinnal. Marsime lõunata edasi lootuses tänavarasemalt õhtule jääda. Teekonna lõpetamiseks lahkusime lõpuks rajalt ninglaskusime Butterraca jõe äärde, mille paremal kaldal laagri üles lõime.Esmaspäev, 3. maiSaime pikemalt magada. Öine vihm ei tõotanud head ilma, kuid hommik oli ilus japäev kujunes päikseliseks, sooja umbes 25 kraadi. 9.30 asusime teele. Tänanepäevaplaan oli jõuda mereni, kuhu otsustasime minna jõe orgu pidi, kuid pärastmõningaid katsetusi läksime 7 km mööda asfaltteed. Mereni jõudsime kell 14.Merevee temperatuur umbes 17 kraadi. Võtsime päikest ja käisime vees. Õhtul äike javihm.Teisipäev, 4. maiHommikul sadas. Kell 10.20 startisime rannast. Meri vahutas ja mühises. Suundusimevihmamärjas rajale, kergelt ülesmäge. Pärast lõunapausi suundusime Porto Pollole.Jõuame siesta ajaks! Jälle! Pidime ootama õhtuse poe avamiseni. Poes kulub meilvarude täiendamisele tunni jagu aega.Kolmapäev, 5. maiÖöbisime vanal külatänaval, küla küll aastaid tagasi välja surnud ja võssa kasvanud nii vanad kivihooned kui karjatänavad. Korsiklaste vanemale põlvkonnale on nende maa nii armas olnud, et nende perede hauaplatsid asuvad otse nendel põldudel. Lehmakookide keskel laveerides seame laagri kokku. Esimesed kilomeetrid kulgevad mööda asfalti. Rada on märgistamata, kaart vastabtegelikkusele ainult "laias laastus". Koba peale jõuame rajale ja hakkame mägedesse 30
  31. 31. ronima. Teekond kulgeb madalates, metsastes mägedes. Kohati jalgrada, kohatikruusatee ja asfalt. Peame lõuna kõrgel, panoraamvaatega kivisel platvormil. Allpoolsilmapiirini meri, rannikujoon ja asulad. Mürrilõhn hõljub meeldiva loorina mägedekohal. Ööbima jääme ühe terrassi peale. See 3x4 m suurune plats on ainus tasanemaalapp, kuhu meie 4-inimese telk ära mahub. Saame vaevalt telki kui algabvihmasadu. Neljapäev, 6. maiHommik algab õrna vihmasajuga, kuid pudru ajaks sadu lakkab. On külm. 8.30stardime Olmetu poole. Märgistus olulistel pööretel enne Olmetut olematu ja peameappi võtma kaardi. Linnas otsime interneti võimalust, et chek–in Ryan Airile igaksjuhuks ära teha. Nagu tellitult näitab viit infopunkti. Väga lahke, pisut inglise keeltkõnelev naisterahvas lubab meil internetti kasutada. Bussigraafik on õige, ainult etmeie lennupäeval st. laupäeval on riigipüha, mis tähendab seda, et bussiliiklus eitoimi. Info käes, suundume läbi linna väiksema maantee poole, mis viib meidPropriano linna, kust loodame homme sõita lennujaamast jalgsikäimise tee kauguseletelkima.Kohe linna sisenedes peatume esimeses kämpingukohas–Colombo. Hakkab sadama.Ilm on külm.Levo ostab 5 inimest+telk ööbimise 35€ eest, kuid tee ääres olevad kämpingumajadtunduvad nii kutsuvalt soojad, et poisid lähevad tagasi ja kauplevad 4–se maja 5–epeale 56€.Sees on nõud, vesi, külmkapp, soe radikas jne. Käime dušši all, peseme ja kuivatamepesu. Jaanus käib kohalikus baaris veinijahil.Reede, 7. maiEelmise õhtu pesust poolmärjad püksid jalas, asusime linna poole teele, et enne bussiväljumist toiduvarusid täiendada. Levo, Murka jäid 8.30 avatava kämpingu adminiootama, et eelmisel õhtul tagatiseks jäänud pass ja 250€ tagatisraha kätte saada.Bussisõit osutus omaette elamuseks. Bussipeatus asub Proprianos de Gaulle nimeliselkitsal tänaval, bussi peatudes peatub kogu tänava liiklus. Bussijaama kontor asubpoodidega! samal real ning on nii pisike, et tuleb olla tähelepanelik, et mitte sellestmööda kõndida. Jaamakorraldajaks on plekkmantlis võimukas pensionieelses easproua, kes erinevate bussigraafikute ning hinnatabelite lappamise järel meie piletitelekirjutab 10€ nägu+ 1€ pagas. Emaliku hoolitsusega annab ta juba 25 min ennegraafikujärgset väljumist meile personaalselt märku eemal asetsevalt trepiltbussipeatusse tulla. Jaamakorraldaja andis bussijuhile juhised meie väljumiskoha osasning meie veelgi suuremaks imestuseks väljus buss 20 min enne graafikujärgset aega.Meie bussijuht armastas kiiret ja riskeerivat sõidustiili - mägedest üles-alla, kurvidvasakule-paremale - sõit nagu karusellil. Bussist väljudes on füüsis närtsinud, südapeksleb, jalg tönts.Laupäev, 8. maiVäga ilus päikseline hommik. Pakkisime kotid ja istusime rannal ning päevitasime.Levo telefonist saame muusikat, mis meie rannailma veel elavdab. Naised otsustasidlennujaama varem minema hakata, pärast mõningaid seiklusi hääletavad. Üks kohalikotsustab aidata ja sõidutab naised lennujaama. Lennujaamas raporteeriti telefonitsi, etõnnelikult lennujaamas ja ootavad meeste saabumist. Eestist tuli sõnum Merkale 31

×