Türgi ajalugu antiikajast I maailmasõjani

1. Seldžukid ja Ottomanid

2. Väike-Aasia poolsaar antiikajal
Alates 1200 eKr asuvad rannikule kreeklased –
kolooniad, sh Mileetos, Ephesos, Smürna,
Byzantion

3. Väike-Aasia poolsaar antiikajal
VI-V sajandil eKr vallutab poolsaare Pärsia
impeerium

4. 334 eKr – Aleksander Suur vallutab, algab
hellenismiajastu

5. I sajandi keskel eKr – Rooma impeeriumi
koosseisus, kreeka keel domineerib üha enam
324 pKr – Konstantinus Suur valis Byzantioni
Rooma impeeriumi uueks pealinnaks –
Konstantinoopol
Peale 395 Theodosius I surma saab Ida-Rooma
(Bütsants) pealinnaks

7. Seldžukid
Seldžukkide koda oli osa oguusi turkidest, kes
resideerusid islamimaailma äärel (Kaspia ja Araali
meredest põhjas) IX sajandil. X sajandil hakkasid
asuma esivanemate maale Pärsiasse, millest saigi
Seldžuki impeeriumi südaala
XI sajandi II poolel hakkasid seldžukid tungima Väike-
Aasia poolsaare idaaladele. 1071 võitsid nad Sultan
Alp Arslani juhtimisel Bütsantsi vägesid Manzikerti
lahingus ja algas piirkonna „türgistumine“. Levisid
türgi keel ja islam.
1243 võitsid seldžukke mongolid – algab seldžukkide
riigi allakäik.

11. Ottomanid
Üks seldžukkide riigi osi, mida valitses Osman I, arenes Ottomani
impeeriumiks. 1453 sultan Mehmed Vallutaja ajal hävitasid Ottomanid
lõplikult Bütsantsi riigi (vallutasid Konstantinoopoli)
1514 laiendas sultan Selim I (valitses 1512-1520) riigi piire lõunasse ja itta
võites Safaviide Chaldirani lahingus
1517 laienesid Levandisse, Egiptusse ja Alžeeriasse, mereline kohalolek
Punasel merel
Konkurents Portugaliga kontrollimaks India ookeani (merelahingud Punases ja
Araabia meres, Pärsia lahel). Portugali kohalolekut India ookeanil peeti ohuks,
kuna Hea Lootuse neeme ja Ameerika avastamine XV sajandi lõpul olid
vähendanud Ottomanide monopoli tähtsust iidsete kaubateede üle, mis
ühendasid Ida-Aasiat ja Lääne-Euroopat. Sellel negatiivne mõju ka
Ottomanide riigi majandusele
Ottomanide riigi võimsuse tippaeg XV sajandi keskel – XVII sajandi lõpuni,
eriti sultan Suleiman Toreda ajal (1520-1566). Tihti sõjas Püha Rooma
keisririigiga (laienemine Kesk-Euroopa poole üle Balkani poolsaare). Merel
vaenlaseks Püha Liiga (peamiselt Habsburgide Hispaania, Genova vabariik,
Veneetsia vabariik, johanniidid, Kirikuriik, Toskaana suurhertsogkond ja
Savoia hertsogkond) – küsimus kontrollis Vahemere üle. Idas ajuti vaenus
Safaviidide Pärsiaga (territoriaalsed küsimused + religioossed erimeelsused)

13. Ottomanide allakäik
Ottomanide impeerium ei saanud kasu Lääne-Euroopa renessansi,
teadusrevolutsiooni, valgustusajastu ja tööstusliku pöörde
saavutustest. Peale Karlowitzi rahu 1699 algab nende riigi allakäik.
XIX sajandil prooviti riiki reformida (Tanzimati reformid) ja
propageerida erineva rahvusliku ja religioosse taustaga alamate
seas nn ottomanismi, kuid see ei peatanud lagunemisprotsessi.
1853 nimetas Vene tsaar Nikolai I Ottomanide riiki Euroopa haigeks
meheks ja paljastas oma plaanid selle territooriumi jagamiseks (Briti
suursaadikule). See ajas ärevile teised Euroopa suurriigid, kes
kartsid, et Venemaa edasitung Balkanile ja Vahemerele kahjustaks
nende majanduslikke ja poliitilisi huvisid ning nad otsustasid
toetada Türgit Vene agressiooni vastu – Krimmi sõda
Ottomanide riigi majandus sattus järgeva paari aastakümne jooksul
ränka kriisi tohutute laenude tõttu Briti ja Prantsuse pankadelt,
olukorda halvendasid sõjad Venemaaga. Riigi tulud anti 1881
välismaiste võlausaldajate kontrolli alla.
XX sajandi alguseks oli Ottomanide impeerium muutunud Euroopa
tööstusriikidega võrreldes vaeseks arengumaaks

14. Ottomanide impeeriumi suuruse, sõjalise võimsuse ja rikkuse
kahanedes kolisid paljud moslemid Balkani poolsaarelt Väike-
Aasia poolsaarele, riigi südaalale. Samal ajal põgenesid sinna ka
tšerkeššid Venemaa poolt vallutatud Kaukaasiast.
Impeeriumi allakäik viis rahvusluse ja natsionalismi
esilekerkimiseni, mis kutsus esile rahvuslikke pingeid. Need
kulmineerusid vägivallapuhangutes, nt armeenlaste tapmine (!)
Noor-Türgi revolutsioon 1908 leidis algul laialdast toetust
erinevate etniliste gruppide poolt, kuid reforme ei tehtud
piisavalt. Olukorda suutis iseseisvumiseks ära kasutada
Bulgaaria (5.10.1908) ja Austria-Ungari annekteeris Bosnia
(6.10.1908)
1911-1912 kaotati valduseid (ja alamaid) sõjas Itaalia vastu,
1912-1913 Balkani sõdades.

16. 23.01.1913 haarasid riigipöördega võimu Kolm
Pašat.
I maailmasõtta astus Türgi Keskriikide poolel ja
kaotas. Sõja ajal küüditati riigi armeenlased
Süüriasse, neist 300.000 – 1.500.000 hukkus –
Armeenia genotsiid, mida Türgi valitsus tänini eitab
Suuremastaabiliste tapatalgute ohvriks langes ka
teisi vähemusrahvaid, sh kreeklased ja assüürlased.
Peale I maailmasõja lõppu nõudsid võitjariigid
Ottomanide impeeriumi tükeldamist – 1920 Sèvres’i
rahuleping